Lend Dohaˇsse ja sealt edasi Bangkokki oli lahe. Meelelahutus parim, mis mul siiani kogeda õnnestunud ja ega toidul ka viga polnud. Õppisin oma uut sõpra st fotokat tundma ja nii maandusme pea kottpimedas Dohas. Kampsunit enam vaja polnud
Dohast Bangkokki oli veel 6 tunnikest lendu. Ajasin oma pinginaabriga veidi juttu. Londoni ehitaja oli teel Bangkokki DNA proovi võtma. Vaidetavalt pidi ta olema ühe kohe kohe sündiva lapsukese isa. Vot selline elu. Bangoki lennujaama tolli jms formaalsused sujusid tõrgeteta. Viisa saamine oli imelihtne ja ka pagas jõudis ilusti kohale. Järgmise lennuni oli 4 tundi aega. Sisustasin seda märkmete tegemise ja pakkimisega (taaskord). Lennust Bangkok-Phuket ei mäleta midagi. Niiepea kui lennukisse istusin sulgesin silmad ja läksin unemaale rändama. Phuketi lennuväljal oli auto vastas ja sõidutas mind saare teise otsa Hiltonisse,millest sai minu peatuspaik järgmiseks kümneks päevaks. Tore oli see, et Hiltonis oli üks tuttav nägu ees ootamas. Sain üle anda ka kodust kaasa toodud musta leiva, meepurgi ja maiuspala kommid. Vot sellistest asjadest tuntakse kodust kaugel olles puudust. Hotell on muidugi super – minu tuba oli veel eriti kena. Vaade otse merele. Ja tuba ise avar. Hiiglaslik 2.5 meetrit lai voodi jne.
Õhtul sõitsime restoriani sööma. Usaldasin toiduvaliku oma kaaslasele ja ei pidanud pettuma. Igasuguseid tai hõrgutisi toodi kuhjadena ette. Õhtu kulminatsioon oli see, kui endale seemnetega chillipipra kurku tõmbasin – võttis mõneks ajaks sõnatuks. Südaöö paiku jõudsime tagasi hotelli.
Uus päev algas 1030 rkkaliku hommikusöögiga. Sellist valikut hotelli hommikusöögil pole minu silmad veel näinud. Sõin isuga. Peale hommikusööki käisime kohalikul turul ostureisil. Loomulikult ei ostnud midagi. Ja oligi aeg randa pikali visata. Päike paistis, tuuleõk silitas juukseid, linnud laulsid. Vesi oli meres soe. Väga mõnus olemine. Olin mõttes valmistunud oluliselt kuumemaks ilmaks. Tegelikult oli selline lahe olemine. Kiire lõunasöök ja oli käes uinaku aeg. Õhtul kimasime tuktukiga Patongi sööma. Tukimeestega kauplemine on vist osa turistidele mõeldud atraktsioonist. Õhtusöögi kõrvale sai joodud ohtralt kohalikku Singha õlut. Tutvusime ka Patongi ööeluga – st jalutasime mööda tänavat ja vaatasime, mis pakutakse. Pakuti kõike... Taksoga tagasi hotelli ja käes une aeg – und aga eriti ei tulnud. Kruvisin siis vahelduseks lauale uimed ja sidemed külge – järgmisel päeval oli plaanis jõuda ka lähedalasuvasse loheranda.
Hommikul jätkus und kauemaks ja nibin nabin jõudsime veel kell 11 lõppevale hommikusöögile, Eelmisel õhtul otsustasime, et rendime päevaks auto ja sõidame veidi saarel ringi. Otsusest taganeda ei olnud plaanis ja nii oligi varsti meie käsutuses pisike Honda Jazz. Toppisin oma lohekama autosse. Tiirutasime kurvilistel mägiteedel. Vaatasime vaatekohtadest vaateid. Pole paha, päris kaunis. Ilm oli taas mõnusalt soe – vahepeal isegi veidi palav. Leidsime üles ka lohesurfikeskuse Friendship Beachˇil. Selleks päevaks oli küll tuul ja vesi juba rannast ära läinud, seega lohepumpamine jäi ära. Kamad jätsin sinna, järgmistel päevadel kindel plaan tagasi tulla. Aeg taas süüa – tundub, et elu koosnebki siin peamiselt söömisest. No, vähemalt minu elu. Igal juhul lasin kõikvõimalikel mereoluskitel ja molluskitel hea maitsta. Ja hea see maitses ka. Autoga tagasi hotelli ja kiire käik randa ujuma. Vesi tundus kuidagi jahe – päeval oli ihu ikka üsna kuumaks köetud. Hommikust alates oli aeg ajalt kuulda paugutajate tärinat – Hiina uusaasta oli peagi algamas.
Äratus tuli ootamatult vara. Voodist välja, kiire dush ja kribin krabin hommikusöögile. Sealt otse surfiranda. Taksoauto viis ilma tõrgeteta kohale. Tuul puhus. Mitte kõll väga palju, aga otsustasin siiski lohe öles seada ja vette ronida. Tuul vaibus veelgi ja veepeal oli ükshirmus kangutamine. Minu 12m2 lohe jäi selle tuule jaoks veidi väikseks. Enamus oli peal 15-16 M2 lohedega. Peale mõningast rassimist kobisin randa. Hea tunne oli ikkagi - üle mitme kuu taas vees ja triibud tehtud. Esialgu ei arvanud ju üldse, et Phuketis seekord sõita saan. Kite Zone surfikeskus, kuhu oma asjad hoiule olin jätnud tundus päris asjalik. 5-6 instruktorit olid pidevalt õpilastega hõivatud. Tööpuudust seal vaatamata nigelale tuulele pole.. Pealelõunal põrutasin tagasi hotelli ja veetsin aega basseini ääres märkmeid tehes. Õhtul tuktukiga Patongi kõhtu täitma. Oli uusaasta õhtu. Kohtasime meiegi traditsioonilisi Lõvitantsijaid. Pidustused ei olndu küll eriti suured aga trummi põristati kõvasti.
Järgmisel päeval olid tuuleolud paremad ja sain mõnusa sõidu. Tegin ka pika jalutuskäigu kõrvaltänavatel – kahju, et fotokat kaasas ei olnud Pealelõunal lebotasin niisama. Puhkamine on väsitav tegevus ja unega sel öösel probleeme polnud.
Kuidagi märkamatult oli juba üle poole minu Phuketi ajast möödunud. Kolmapäeval kadus tuul sootuks ja lohetamisest enam asja ei saanud. Mängisime siis ajaviiteks surfikeskuses jengat – igasvüimaikus variatsioonis. Tuulevaiksel rannal tegin ka mõned pildid. Pealelõunal tegin pikema jalutuskäigu ja tutvusin kohaliku ilu ja mõnuteenustega. Valisin klassikalise Tai mudimise ja ei pidanud pettuma. Matile pikali, kardin ette ja mudimine võis alata. Taustaks Celine Dion oma titaniculauluga. Tädi võttis oma tööd tõsiselt ja minu kondid ragisesid. Kohati oli tal veidi keeruline, sest minu jalad olid pea sama pkad kui tema – no ei ulatanud hästi talla alla, kui mul jalad taeva poole olid. Müstiline kuidas nii tillukesel inimesel nii palju jõudu oli. Pärast oli tunne, nagu oleks aju ka ära muditud. Pea laiali otsas õnnestus päikseprillid ära kaotada..
Reede käes, töönädala viimane päev. Üsna hiljuti oli Tais veel kuuepäevane töönädal - prr. Võtsin päeva tõsiselt tehes taas pika jalutuskäigu ümbruskonnas. Kohtasin kanu. Reede puhul oli kavas ka peen spa Hiltonis. See oli veidi teistmoodi eelnenud päeva omast. Tervtiuseks jahutav jook ja niiske külm rätik. Mahe muusika ja veevulin. Susside sahisedes juhatas malbe tailanna mind privaatsesse spavillasse. Kiired lahtiriietumisprotseduurid tehtud saiminu osaks kõigepealt lõõgastav jalavann. Sellest on ikka hulk aega möödas kui keegi mu jalgu pesi. Lauale pikali ja taas mudimine. Seekord segu tai ja aroomimassazhist. Vesi vulises jätkuvalt ja peaaegu jäin magama. Siis oli aeg selili pöörata. Kas kurki läheb? Küsis malbve hääleke. Köögiviljade vastu pole mul kunagi midagi ja nii vastasingi positiivselt. Pettumus oli aga suur kui kui selle asemel, et kurgitükk mulle kätte anda või suhu panna topiti need hoopis silma – no mitte midagi ei näinud sealt kurkide alt. Õnneks mudimine jätkus ja hetkeks tekkinud stress kadus. Kui massaazh oli lõppenud nühiti mind ilusti õlist puhtaks ja juhatati kõrvalasuvale terrassile ingveriteed jooma. Mõnus mõnus. Õhtul Kata beachile sööma jooma.
Viimane päev käes. Peesitamine basseini ääres enne õhtust merereisi. Sadamasse viis meid väike bussike, mille juht muudkui gaasiga jukerdas, Gaas peale, gaas mha, gaas peale, gaas maha. Ilmselt arvas, et see loob sellise mõnusa õõtsumitunde ja häälestab merereisiks.Merereis oli aga mega. Vana purjelaev June Bahtra viis meid saarekeste vahelt merele ja tõi kenasti tagasi ka.
Kolm tundi mõnusat õõtsumist. Hea söök ja jook ka veel lisaks. Müstiline tunne oli kuupaistel merel olla. Laeval oli 12 reisijat ja 4 meeskonnaliiget. Parasjagu, et kõigil oli soovi korral võimalik rahulikult omaette olla. Oleks kohe tahtnud ööseks laevale jääda.
Äratus, hommikusöök, hüvastijätt mahajääjatele ja olingi teel Bangkoki poole.
Kop khun kha Phuket!
No comments:
Post a Comment