Mui Ne, Vietnam 08 Dets – 25 Dets

Uhhuu esimene öö uues elamises. Hommikul ärkad üles, jalutad magamsitoast elutuppa. Siis pesuruumi. Ja avastad, et vette ei ole. Ei lase ennast sellest häirida ja lähed jalutad maja taha, et sisse lülitada pump, mis veetünni taas täis pumpaks. Väikesed hommikused värskendused ja tee viib turule. Vaja soetada mõned toidunõud ja kraami kartulisalati tarbeks, mida sel õhtul plaanis teha. Eestist on seks otstarbeks kohale jõudnud isegi hapukoor.

Turult saan kartulit, sibulat, progandit ja mune. Lisaks soetan köögivarustust 78000 Dongi ehk ca 40 krooni eest. Selle üüratu summa eest ostan ühe alumiiniumkastruli, neli praetaldrikut, kuus universaalset õlleklaasi, kööginoa, neli kahvlit, ühe rohelise plastmassist kausi ja väikese kulbi.

Salati jaoks on ikka veel kraami puudu ja nii läheme Merle ja Telleriga pealelõunal Phan Thieti supermarketisse viinereid, hapukurki,majoneesi ja muud vajalikku ostma. Bussis kohtame Buddha mungana oranzhi riietunud vene lohesurfarit Andreid, kes vaatamata meie katsetele temaga vene keelt rääkida pursib tublilt inglist. Juttu jätkub tal terveks teeks. Temagi on teel supermarketisse, et valgurikkaid toiduaineid vauda, sest valku on organismil väga vaja.

Saame poest kõik vajaliku soetatud. Kõige keerulisem on leida soola. Aga tegelikult oli see ütlemata loomulikus kohas – kohe suhkru kõrval.

Tagasi kodukülla sõites on buss puupsti rahvast täis ja nii väändume miskit moodi selle summa sisse. Pea laes nagu ikka siinsetes bussides.

Õhtul saigi siis tehtud kartulisalatit. See õnnestus loomulikult suurepäraselt. Paar kääru musta leiba oli ka kõrvale haugata. Pakkusime nii salatit, kui leiba ka hr Haiˇle, aga tema näost võis lugeda, et ega ta sellest maitsetust plödist ja kibedast käkist suurt pea. Läks ja tõi endale hoopis riisisuppi.

Kolmapäeva hommikul kell 700 kimasime Haiga Phan Thieti, külmkappi ostma. Aga enne kapi ostmist tuli ikka kohvi juua. Läksime mõnusasse kohvikusse, kus hommikupäike mõnusalt läbi puuvõrade silma pilgutas. Olime esimese kohviga poole peal, kui Hai telefon tirises, ja ta kusagile tormama pidi. Ütles, et oodaku ma rahulikult, ta on poole tunni pärast tagasi. Hai pool tundi on teada, seega ei olnud ma üllatunud, kui ta alles tunni ja veerandi pärast jõudis. Tegin oma aega parajaks kohvi juues ja fotokas pilte sorteerides. Hea rahulik hommik.

Siis klõps rollerile ja külmikujahile. Külmikuhinnad mingid eriti soodsad ei ole. Ilmselt seetõttu, et müügil vaid tuntud brandid. Mina sain lõpuks uhke Sanyo omanikuks. Selline tilluke ca 70 cm kõrge kapike. Minu kõige kallim ost mis ma Vietnamis teinud olen . 2 150 000 Dongi. Soetasin veel kahe auguga glaasipiidi ja voolu regulaatori, mis külmkapi ja seinakontakti vahele tuleb panna. Kogu arve 2 800 000 Dongi.

Ostud tehtud, kimasime Haiga koju taasi. Peagi jõudi kohale ka ostetud kraam. Ja ikka rolleri tagaistmel muidugi.

Õhtul muretsesin gaasiballooni ja kööginurk hakkabki ilmet võtma.

Ahjaa, vahepeal käisin ikka surfamas ka. tuult siin siiani jätkub. Loodan, et nii jääbki.

Reede õhtul toimus naabruses asuvas kohvikohas nimega Living&Giving suur moeshow, kus näidati nii mõndagi riideasja, vene modelle, tuletantsijat jne. Ouline on märkida, et üritus oli kooskõlastatud kohaliku politseiga, kes andis loa tingimusel, et bikiine ja liiga palju paljast ihu ei näidata. Sõber Hr Hai, kes on poole kohaga rahvamalevlane käis oma silmaga kontrollimas, et ihu ei oleks liialt.

Reedeõhtusel moeshowl, sain ka meeldiva kutse tulla järgmisel õhtul Vietnami pulma. Hea sõber, seltsimees ja vend Phi, kes juhtumisi on ka üks Vietnami paremaid lohetajaid suundus abieluranda. Pittu oli kutsutud suurem osa alaliselt Mui Ne-s resideeruvaid lohetajaid ja lisaks siis Vietnami rahvas. Kokku ehk nii 150 inimest, aga võibolla ka rohkem, sest öös on asju mida alati näha pole.

Igaljuhul pidu ise oli vinks vonks. Sinna kohalejõudmiseks tuli läbida nii mõnigi kottpime teerajake, aga eemalt kostvad helid ei lasknud teelt eksida. Peokohas oli pruutpaar uksel külalisi tervitamas. Registreerimine oli juba eelmisel päeval ära olnud ja seega saime osa vaid peost. Kui rahvas kohal istuti kohe lauda. Õllepudelitelt lendasid korgid ja klaasid täitusid kesvamärjukesega, kuhu agarad ettekandjad ka jääkamakaid lisasid. Operator kõps oli kohal ja lasi kaameral kedrata. ehk saab montaazh ka kunagi valmis.

Pühapäevast alates ei ela ma enam oma majakeses üksi. Sõber Siim jõudis läbi Taimaa Eestist kohale ja hõivas toanurga, kus varem Hai suur sügavkülmik seisis.

Käisime kohe järgmisel hommikul veel turul varusid täiendamas – tekke madratseid jms kola soetamas. Kõik ikka selleks, et majakeses parem elada oleks.

Olin mingil hetkel lubanud beachboyd ja meie klubi usina abilise Thi külla kutsuda ja mis lubatud tuleb ära teha. Kolmapäevaks oligi poes käidud, igasugu söögikraami muretsetud ja Beachboyd ning kuuldeulatuses olevad eestlased kohale kutsutud. Thi oli kokaks.

Oli paar sõbrannat ka kaasa võtnud, et söögitegemine kiiremini läheks. Mis siis menüüs oli.

Kevadrullid,

Friteeritud krevetid

Friteeritud tofu

Värske kurgi, tomati, kapsa salatsuper kastmega

Riisinuudlid

Hotpot krevettide, kalmaari, kammkarbi ja igasugu värske ollusega

Ja siis veel arbuusi ja mandariine, riisiveini ja saigoni õlut jne.

Kõik maitses muidugi super suurepäraselt.

Lõin ka söögitegemisel usinalt kaasa – tapsin krevette ja koukisin kammkarpe kestast välja.

Elusate krevettide mitteelusateks tegemine on omaette toiming. Kõigepealt tuleb eemaldada pea ümber olev kest. Siis sureb krevet ära ja on lihtsam ülejäänud kesta maha võtta. Muidu sipleb teine natuke liiga palju.

Riisiveini oli Thi kaasa toonud kahes kilekotis st vein oli kilekotis, mitte veinipudel. Tegime väikesed villimisharjutused ja organiseerisime selle plastpudelisse. Suht kange kärakas oli.

Kui kõik söögid söödud jätkasdi tugevamad meeldivat õhtupoolikut DJ Stationis kus toimus limboõhtu, kohtumised kohalike turvameeste ja vene modellidega.

Järgmisel hommikul sai natuke kauem magatud ja äratus oli kell 8. Tuli kiirelt randa kobida, sest tuul oli tulemas. Läksin 10,5m lohega peale. Kuidagi imelik oli. Sõitsin ja ühel hetkel sain aru, et keskmised liinid omadega vähe puntras. Mis seals ikka. Lohe vette ja harutasin liinid lahti. Peale seda oli juba oluliselt mõnusam.

Tuuled läksid üha tugevamaks. Kergekaalulised beachboyd käisid laintes möllamas 3 ruuduse lohega. Mina tiksusin seal 9 ja 10 ruuduse kandis. Hommikuti ehk kella 9-10 ajal on tuul paras 12m2 lohe jaoks ja hea igasugu nippe ja trikke harjutada. Teisi sõitjaid on sel ajal vähe ja seega ruumi laialt. Kella 13ks on tuul sageli niipalju tõusnud, et lohekoolid jätavad koolituse pooleli.

Värske abielumees Phi, kes on kõva õhulendur käis ühel sellisel tuulisel päeval uut Cabrinha Switchblade proovimas ja tagasitulles oli näost vähe kaame. Probleem olla olnud selles, et kui hüppas, siis ei tahtnud enam taevast alla tulla. Muudkui lendas ja lendas ja lenda. Krt et kaamerat tol päeval kaasas polnud.

Jälle oli käes nädalalõpp ja saatsime portsu eestlasi teele. Kes lendas kodumaale, kes Balile. Loodus tühja kohta ei salli ja juba järgmisel päeval laekusid kaks uut rändurit Mart ja Allan, kes otsustasid ka lohesurfiga kätt proovida.

Käes oli jõulunädal. Täispuhutud jõuluvanad, härmas kuused ja koormakatetest vormitud jäämäed andsid hotellidele jõuluilme. Tuul puhus ja inimesed olid õnnelikud. Hapukapsas, mis nädalavahetusel käima sai pandud eritas juba tuttavlikku hapnemislõhna nind hommikul dushi all ümisesin vaikselt jõululaule.

23 Detsembril jõudis Filipiinidelt kohale Liisu, kelle sujuvalt 24 kohe köögitoimkonda salatit hakkima panime. Pole ju õige Eesti jõul ilma verivorsti, hapukapsa keedukartuli ja kartulisalatita. Kõik see maitses nii hästi, et kõht oli punnis ja enam kuskile välja ei viitsinud minna.

25 Detsember oli elamusterohke. Allan sai meduusi käest väikese  siraka ja pidime teda äädikaga üle valama. Mina otsustasin tuua oma ellu veelgi rohkem jõuluvärve ja lõin jala vastu rannas vedelevat betoonitükki nii, et keskmise varba küüs täielikult eemaldus ja valge rannaliiv väljavoolavast verest punaseks värvus. Ikkagi jõulud ju.

Õhtul suur jõuluõhtusöök (veerandmilline) Living&Givingus. Menüüs kalkun, siga, lammas, krevetid, köögiviljad ja isegi magustoit. Tumedat leiba ja võid oli ka. Siim hävitas ilmselt pool Vietnami riigi võitagavaradest, rääkimata leivast.

Jätkub…

P.S. ärge muretsege,küll need pildid ka kunagi tulevad.

HCMC taksosõit...

Väike klipike taksosõidust HCMC-s (Saigonis).

Tagasi Vietnami…

Taas rännutee jalge all. Hommikul kiired kohtumised. Ja hea sõber Tallinna lennujaam avas mulle oma uksed. 

Tõeliselt valutu check in.  Turvakontroll, kus loovutasin küll soengushelee, aga säilitasin noa oma pagasis. Kiiba kõõba kitsukesse lennukisse. Toppisin oma seljakoti jalge ette ja siis selgus, et jalgadele enam ruumi ei jäänudki. Õnneks on Tallinn Helsinki ots lühike ja pakutakse shokolaadi – seega talusin kõik piinad ja ei tõstnud relvi hädamere vastu.

Helsinkis oli aga uudiseid. Soome lennujaamade maapealne töötajaskond otsustas teha väikese tööseisaku. Tabloodel hakkasid vilkuma sildid delayed, cancelled jne. Meie Hong Kongi lend püsis uhkelt graafikus ja varsti istusingi lennukis.

Piloot teatas, et natuke peab ootama – väljalend hilineb, kuna pagasi laadimisega ei taha keegi tegeleda. Tegin tunnikese uinakut. Ärgates oli olukord muutumatu. Lõpuks tõsteti pagas siiski maha, aga kuidagi kahtlane tundus, et konteinerid, milles meie pagas jäid nukralt lennujaama maha.

Lennusõit oli nagu Finnairi lennusõit ikka. Kesine lobi. Nadi teenindus. Kitsad istmed. Täpselt sobiv õhkkond süüvida kellegi A.Tshehhovi kogutud teostesse.

Mõni unetiir, mõni film ja olimegi Hong Kongis. Alles veidi rohkem kui nädala eest olin sealt lahkunud.  Lahkusin koos pagasiga, tulin ilma. Sest pagas oli ju ikka Helsinki lennuväljal. Alguses ootasid kõik kannatlikult pagasilindi juures. Seal tiirutasid aga vaid kaks plastalust, kirjaga, et osa pagasist võib olla maha jäänud. Kuna minu pagas pidi tulema Tallinna lennu pealt, siis olin veendunud, et minu kott on osa sellest osast. Targalt seadsin sammud pagasiletti juurde, kus selgus, et kogu lennukirahva pagas oli maha jäänud. Tegime läbi vajalikud protseduurid. Sain paberilipiku, kus mingi number peal ja adjöö.

Tegin veidi aega parajaks sellega, et käisin Finnairi teenindusleti juures oma pagasi kättesaamise aadressi teavitamas. Neiu üle leti avaldas arvamust, et ilmselt nad pagasit Mui Ne randa ei too ja pean sellele ise kuskile lennujaama järgi minema. Lähen ma jee..

Õnneks läks Vietnami lennule regamine kiirelt ja peagi olin teisel pool väravaid. Väsimus hakkas evidi võimust võtma ja nii suutsingi oma läpaka jätta kärukorvi, kui ise seljakotiga lifti astusin. Viis minutit hiljem tekkis tunne, et midagi on puudu. Lambike lõi peagi põlema ja liikusin kiirendatud tempos piirkonda, kus viimati oma läpakat nägin. Seal seda ei olnud.

Abivalmis lennujaamatöötajad mõistsid mu muret ja tegid väikese raadioside oma kolleegidele. Arvuti oli elusalt ja tervelt leitud ning asus paar korrust allpool. Lubasin endale pühalikult, et edaspidi olen hoolsam.

Vietnam Airlinesi lennukis oli suurepärane teenindus, väga heal teaemel lennukitoit ja piisavalt jalaruumi. Seega panin silmad enne õhkutõusmist kinni ja kui need taas avasin lendasime juba tuhandete meetrite kõrgusel. Milline kontrast võrreldes Finnairiga. Ainsaks tõrvatilgaks ehk üle vahekäigu istuv Hiina mehike, kes koledal kombel rögastas ja aeg ajalt oksekotti väikest sülge lasi.Väike sigagripp paberkotis.

Ho Chi Minhis oli 30 kraadi sooja. Otsustasin, et on aeg kampsunist loobuda.  Viisajärjekorras läks veidi aega. Kuigi minu pass sai kiirelt valmis olin ma üks viimaseid kes selle kätte sai – kogu aeg pandi valmis passide hunnikusse uusi passe juurde ja kuna kätte anti kuhjast pealtpoolt, siis minu pass oli pikalt alumine. Viisa käes tegin kiire kõne linna, et informaeerida oma saabumisest.Nimelt pidin kokku saama paari Eesti neiuga, kes juhtumisi Saigonis.

Ja saingi kokku. Merle ja Marika istusid nagu nupsud India restoranis. Litusin seltskonnaga ajasin veidi juttu ja tegin väikese Saigoni st õlle. Vietnami õlu on parem kui Hiina oma!

Öömaja leidsin samas hotellikeses, kus tüdrukud ennast sisse olid seadnud. Kohale nimeks TiTi. Öö hind 10 USD. Minu toake asus kuuendal korrusel kuhu ja kust pääses vaid suht kitsast treppi mööda. Paras ronimine.

Järgmiseks hommikuks oli kahest tüdrukust järgi jäänud üks. Marika hankis lennufirma abiga tiivad ja suundus Lõuna Ameerika poole. Merle jäi kohale ja hakkas mind jälitama, või hakkasin mina teda jälitama,või meie teed lihtsalt ühtisid. Ühesõnaga jätkasime reisi koos.

Tiir kohalikule Kadaka turule oli hädavajalik, kuna minu pagas istus jätkuvalt  kusagil minust eemal. Osad ostud õnnestus turule maha jätta. Aga selle avastasin ales järgmisel päeval Mui Ne-s.

Buss randa st Mui Nesse väljus kell 1500. Pilet 5 USD.  Filmisin bussiaknast veel veidi Saigoni liiklust ja siis ajasime Merlega niisama loba.

Bussisõit võttis aega ca 5,5 h. Kohale jõudnud, kohtasime peagi Jeffi, kes oli vastu tulnud ja juhatas meid meie ööbimiskohta. Väike hubane guesthouse.  Olin Jeffi elukaaslasele Lizˇile varem kirjutanud, et otsigu mulle öömaja, kus konditsioneer, soe vesi ja külmkapp. Selles kohas oli nendest kolmest olemas konditsioneer. Aga muidu viks ja viisakas kohake.

Merle jäi sinna resisväsimust puhkama. Mina suundusin küla peale, et püüda kuskilt kinni veel mõned aasiasse eksinud eestimaa tütred. Jõudin vast 100m kõndida, kui üks tuttav ja üks mittetuttav eestlasenägu ehk siis Kats ja Kadri vastu jalutasid. Olin küll lootnud näha kolme, aga Tiiu oli tohtri soovitusel voodirezhiimil.

Katsi ja Kadriga võtsime kohe suuna minu vietnamlasest sõbra hr Hai juurde. Hai oli mind nähes suht rõõmus ja tegi meile taaskohtumise tähistamiseks suisa kilo krabisid välja. Lisaks informeeris ta mind faktist, et kui soovin, siis on tal üks maja rendile anda ja üleüldse oleme kõik järgmisel päeval oodatud talle külla õhtueinet võtma.

Hai on vahepealse aja jooksul oma  restorani kõvasti arendanud. Köögiblokk on laieneneud ja hõlmab nüüd olulisemalt suurema plekktahvlitega piiratud ala. Surfilaud, msi varem täitis vitriini ülesannet on nüüd enda koormaks saanud tellistest ja segust kokku ehitatud grilli, mille taga Hai noorem vend klientidele head ja paremat grillib. Samuti on nüüd Hai restoranis menüü. Üles on seatud väike suveniirilett ja lisaks õllele ning karastusjookidele on joogimenüüs värsked mahlad. Igataes oli tore näha, et äri on edasi arenenud ja Hai ise ikka sama vana Hai.

Hai juures käidud suundusime WAX-i – eelmisel hooajal oli see põhiline peokoht. Enne hüppasime läbi poest, et varustada end rummkoola konstruktoriga. Heameel oli tõdeda, et komplekti osiste hinnad ei olnud kasvanud.

Waxis tabas meid aga veidi ebameeldiv üllatus – selgus, et WAX-i enam polegi. Või vähemalt sellisel kujul. Pigem oli seal paras ehitustanner.

Suurest ehmatusest astusime määda randa tuldud teed tagasi ja istusime maha, et elu ülejärele mõelda ning varutud konstruktorist miskit teha.

Ühtäkki saabus pimedusest Steve, kes küsis kas me Steve ei ole näinud. Lisaks sellele kummalisevõitu küsimusele ütles ta, et elu keeb nüüd DJ stationis, kuhu WAX sisuliselt üle on kolinud.

Võtisme suuna sinna ja tegime elu ja olu lõbusaks. Kohtusime veel kolme eestlasega, kellega tüdrukud olid esmalt kohtunud kaks aastat tagasi Tais ja nüüd taas juhuslikult Hoi Anis ja lõpuks siis Mui Ne-s  Väike maailm. Sisimas hakkasin tundma kergelt imelikku tunnet – nii suurt Eestlaste kontsentratsiooni pole minu silmad Mui Ne-s veel näinud. Väga harjumatu. Harjusin olukorraga kella viieni hommikul. Siis oli age koju minna. Tabas mind suur üllatus, kui märkasin, et koduväravast oi saanud võrkaed. Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem – suundusin meie tsitadelli piirava aia serva pidi edasi ja tuvastasin üleronitava koha. Esimene öö Mui Ne-s algas seega oma koju sissemurdmisega.

Neljapäeval suundusin randa inspekteerima. Surfiklubi Fly oli värvi ja nime muutnud – varasem lilla ja roheline värvigamma oli asendunud musta ja tumeroosaga ning nimi Fly teinud läbi totaalse muutumise C2Sky-ks.  Muidu oli kõik rannas endistviisi

Sama ei saa aga öelda Mui Ne kohta tervikuna – selle seitsme ja poole kuu jooksul, mis ära olen olnud, on kerkinud uusi hotelle, restorane,  motorolleritakosjuhid on saanud sinised vormipluusid, avatud on lillepood. Hai restorani sarnaseid on kerkinud nagu seeni pärast vihma. Uus popp ajaviide on kokakoolid, kus saab õppida Vietnami toite valmistama. Lam Tong Popular Restaurant on läbi teinud suure laienduse – seal kus enne loksus vesi on nüüd lauad ja toolid. Üllatusi igal sammul

Liz oli lahke ja lubas mul kasutada C2Sky lohesurfivarustust (minu oma jätkuvalt kuskil Helsingi ja Mui Ne vahel). Oi küll oli hea kodune tunne Mui Ne lainetes lustida. Pikalt ei sõitnud – liiga palju head ei ole ka hea. Kaldale jõudes selgus, et eestlaste read on veelgi täienenud. Kohale oli jõudnud eesti esilainesurfar Hr Teller,  kes tuli siia kõrvalhobina harrastatava lohesurfi tehnikat lihvima.  Kui näppude peal kokku lugeda, siis on Eestlasi siin 10 – üheksaga olen juba kohtunud ja üks olla kusagil veel. Elame näeme.

Oli paras aeg minna Hr Hai polt soovtiatud maja üle vaatama. Seline lihtne Vietnami majake. Paari toakese, köögi ja tualetiga.  Võtsin veidi mõtlemisaega.

Teepeale jäi minu eelmise hooaja peatuskoht Than Son Guesthouse. Ütlesin pererahvale tere ja uurisin vabade ruumido olemasolu. Pere oli põhimõtteliselt valmis oma majast välja kolime ja selle mulle rendile andma, aga see maja tundus kuidagi suur ja kõle.

Tasapisi jalutades jõudsime Eesti tüdrukute hotelli juurde, et sealt siis üheskoos hr. Hai poole õhtustama minna Hai oli töölt tulekuga veidi hiljaks jäänud ja nii tegime aega parajaks külakostiks puuvilju ostes. Pikalt arutlesime puuviljade hinna üle, kuid lõpusk maksime ikkagi seda mis küsiti.

Hai maja on suurest teest vasakule keerata, siis viimase maja juurest paremale. Ülimadalate elektriliinide alt läbi. Põõsastest mööda liivast rada pidi mäest üles.

Kõigepalt uudistasime veidi geko farmi. Tellisaiaga piiratud kandilist platsi, kus mõni põõsas ja väikesed liivahunnikud. Gekosid ei näinud, sest nad kõik magasid parasjagu. Gekod pidid ärkvel olema kella üheksa ja kolme vahel päeval.

Gekokasvandus kaetud juhatas Hai meid tuppa ja pani köögipõrandale istuma. Naist ei olnud kusagil näha. Mind hakkas vaevama kuri kahtlus,et Hai ei olnud naisele midagi maininud, et kari eestlasi külla tuleb. Aga kahtlused kahtlusteks. Krevetid lükati õllega potti podisema ja  teised õlled avati joomiseks. Õllejoomise seisukohalt oli meie seltskond hea läbilõige Eesti rahvast. Üks ei joonud üldse ja läks selle pärast Haiga peaaegu tülli. Ühele õlu eriti ei maitsenud, aga jõi ikka – viisakusest. Üks ei saanud juua, sest oli parasjagu antibiootikumi kuuril. Kaks jõid meelsasti. Ja üks kes üle jäi lasi üldse salaja jalga, et mingite muude tegevustega tegeleda.

Krevetid keenud serveeriti need vaagnal otse köögi põrandale. Küsisin Hai käest veidi paberit krevetisodi alla ja näppude pühkimiseks. Võttis siis hea sõber sahtlist A4 formaadis täisprinditud paberid, millest mõned näisid väga ametlike dokumentidena (vapid peal ja puha). Need sobisid soovitud otstarbeks väga hästi. Pistsime imemaitsavd krevetid kiirelt pintslisse ja nii ei jäänud Hail muud üle, kui meile potitäis krabisid ka veel keeta. Sai needki ära mugitud. Selle aja peale oli koju jõudnud Hai naine oma tuntud kurjailmelise näoga. Naisega koos tuli ka Hai 6 aastane tütar.

Naine muutus rõõmasamaks siis, kui nuga asus ihuma. Ilmselt kujutas ta oma vaimusilmas, kuidas ta nende koledate kahvanäoliste eestlaste bande oma majast välja ajab. Seda rõõmu talle aga kohe ei antud. Kõigepealt puhastas ta meile söömiseks puuvilju, mis me tegelikult talle külakostiks olime toonud. Alles peale puuviljade ja veel mitme õlle ära joomist asusime teele. Väljas oli kottpime ja kui Hai poleks tulnud lambiga teed valgustama eksleks me ilmselt siiani põõsaste ja gekofarmi vahel.

Samaks õhtuks oli kokku lepitud ka kohtumine ülejäänud eestlaskonnaga kellest osadel oli viimane päev Mui Nes. Ja kus mujal seda tähistada kui ikka Hai restoranis.

Õhtul sai jälle üle aia koju ronitud.  

Järgmine päev oli surfipäev.Õhtul Hai restoranis,sest taas oli päris mitme Eestlase viimane päev Mui Ne-s. Jõudsime paarikesi sinna varem kohale, kui ülejäänud rahvas ja hakkasime kohe roogi maitsma. Merest oli toodud midagi erilist. Täiesti naturaalsed austrid. Nägid välja nagu mingid kivid, Aga sidruni ja wasabiga maitsesid hullult head. Tegime nendest natuke ilupilte.

Peagi liitusid meiega ülejäänud eestlased ja kaks Austraalia tüdrukut, kes Mui Nes lohesurfi olid õppimas. Jätkasime mereanniorgiat koos paari pudeli kohaliku valge veiniga.

Õhtu jätkus Hoang Kim Golden Resorti ühe toa trepil paari rummikokteili ja Eesti rahvatantsu “Kus sa käisid kus sa käisid sokukene” live ettekandega Kadri ja Tiiu poolt.

Kuna see performants oli nii super, siis tuli seda minna jagama Pogo baari teistele Mui Ne-s viibivatele turistidele. Seal olid tantsuplatsile abiatribuutideks varutud kummist lambad, mis moodustasid Kadri moderntantsunumbriga suurepärase postmodernistliku terviku. Tantsutuur jätkus DJ stationis. Ja siis oligi aeg tüdrukutega nägemiseni jätta ja üle aia koju ronida.

Loodetavasti näen vähemalt osa seltskonda taas Mui Nes jõulude ja aastavahetuse paiku. No vähemalt nii sai kokku lepitud – eks ole! Ja verivorstid on siis kas ehk sügavkülmas ootamas.

Uus päev uued tuuled. Otsustasin oma praegusest elukohast paari päeva pärast välja kolida. Hai poolt pakutud maja sobib mulle päris hästi. Päev möödus rannas ja õhtu Hai juures grillkala süües. Koju seekord üle aia ei pidanud ronima, sest jõudsime varem.

Käes pühapäev. Kella kümneks randa lohteadmisi jagama. Tuult tuli veidi oodata, aga kui kohale jõudis, siis oli õppimiseks  täpselt paras. Mingil hetkel nägin valgeid kogusid enda poole suundumas – jälle eestlased ja tuttavad näod pealekauba. Surfaripaar oli paariks nädalaks kaamosest põgenenud Vietnami tuule ja päikese juurde.  Näib, et loodus tõesti tühja kohta ei salli . kus eetlased lähevad, sinna uued tulevad.

Pealelõunal chillisin klubi juures, kui Liz,kes seda kohta peab minu juurde tuli ja teatas, et jälle mingid Eestlased klubis. Ma arvasin, et juba nähtud näod, aga kus sa sellega. Kaks tüdrukut olid tulnud ennast kokakursustele registreerima ja nagu selgus on nendega veel kolm rahvuskaaslast kaasas.

Mui Ne populaarsus Eesti rahva hulgas on ikka oluliselt kasvanud. Ja õige on ka – see on väga lahe koht toredate inimeste, mõnusa tuule ja sigaheade toitudega.

Käes esmaspäev ja esmaspäev on kolimise päev. Viis päeva 8USD öö guesthausis on möödas ja aeg liikuda kinnisvara redelil edasi ning kolida 2000000 dongi (ca 105 USD)kuus maksvasse majja.

Nagu ikka Vietnami asjadel on sellel maja asjal väike konks küljes, mis selgus aga alles siis,kui sisse kolisin. Nimelt on Hail vaja maja tualetti kasutada üle tee asuva restorani naiskülaliste tarbeks. Selleks oli seina sisse isegi uus uks raiutud. Mul sellest üsna suva. Pea asi, et oma tuba, oma luba ja mis kõige olulisem oma köök ehk söögitegemsie võimalus. Teinekord lihtsalt ei ole soovi kuskile välja sööma minna ja viis kuud, mis sel aastal erinevates guesthausides elatud on pannud kööki väga hindama.

Kööki hakkab siin vaja minema, sest kohe maja kõrval on Hai kreveti, kala jms hulgimüügikoht. Lisaks tuleb kusagil jõulude ajal ära vaaritada verivorstid, mis üleeile Eestist kohale jõudsid.

Haiga sai kokku lepitud, et laupäeval läheme mulle vajalikku majakraami soetama. Ventilaator,jalgratas, külmik potid pannid jms tuleb endal muretseda,

Kirjutan oma elamisest ühe veidi pikema lookese.

Pikem lugu tuleb ka kadunud pagasi teemadel.

Nädal varsti Vietnamis oldud ja tunne on selline, nagu oleks koju tulnud. Home sweet home!

Asjade kadumise päev..

Kõigepealt kadus hommik ja ennelõuna ja siis avastasingi ennast juba Tallinna lennujaamast.

Seejärel kadus tähelepaneliku turvatöötaja abiga juukseshelee, mis lubatust suurem oli.

Minu kõhtu kadus rännumees singi ja munaga.

Finncommi lennukis kadus jalaruum minu seljakoti alla.

Helsingis kadus seoses lennujaama töötajate tööseisakuga lootus õigel ajale õhku tõusta.

Lennul Helsingist HongKongi kadusid kaks pudelit veini ja kesine lobi mida Finnair pakub.

Kadusid ka esimesed leheküljed Tshehhovi kogutud teose viiendast köitest.

Hong Kongi jõudes oli kadunud pagas lennuki kõhust. Või õigemini oli kõikide reisijate pagas Helsingisse jäänud.

Hong Kongi lennujaamas kadus mõneks ajaks mu läpakas. Olin teise kohvrikärusse jätnud.

Vietnam Airlinesi lennukis kadus pilt silme eest juba enne õhkutõusmist.

Ho Chi Minhis kadus 25USD rahakotist viisatasuks.

Jätkuvalt Ho Chi Minhis kadus fotokas, mille küll hiljem oma kotitaskust üles leidsin.

Õhtul kadus lootus pagas järgmisel päeval kätte saada.

Selline päev siis – õnneks nüüdseks kaduvikku kadunud!

Mui Ne vol2

Kohe varsti algab minu teine talv Mui Nes.

Lähen sinna teadagi mida tegema.

Usutavasti saab olema vähemalt sama chill.

Jõudumööda panen oma tegemised siia kirja.

Xiamen - oktoobri lõpp ja novembri algus

Nii need päevad läevad. Ja oligi käes oktoobri viimane nädal. Sel nädalal toimus Xiamenis ka Kiteboardtour Asia www.kiteboardtour.asia Hiina etapp. Rahvas hakkas juba nädala alguses saabuma. Esmesena jõudis kohale Sedat Türgist. Tormas oma suure lohekotiga randa. Tõeline Türklane selle sõna kõige parema tähenduses. 2009 aasta Türgi meister wakeboardingus ja kitesurfi freestyles.  Sedat jagas kohalikele sõitjatele lahkelt õpetussõnu uute trikkide tarbeks ja oli muidu mõnus sõber, seltismees ja vend. Peagi jõudis kohale ka Yo Taist, kelle peamine mure oli ikka see, et tuleb leida mõni tore Hiina tüdruk.

Ühel õhtul võtsimegi suuna linna massaashisalongi. Meiega liitus ka Robert Taiwanist, kes siis oli ainus hiinakeeleoskaja seltskonnas. Selgitas siis Robert taksojuhile ilusit ära, mida vaja ja taksojuht viiksimeid kohale. Njah, punane siidtapeet, hämar vlgus, mõranenud peeglid seintel.Selline massashisalong siis. Sealt mõistlikku massashi ei saanud. Õnneks oli käepärast võtta Roberti sõber Mark, kes meid mõne aja pärast korralikku massasshisalongi viis. See oli ikka päris massaash. Tunniajase massashi kokkuvõte kõikide massööride poolt oli see, et meie õlavöötmed, alaseljad ja jalad on pehmelt öeldes pees – suht suuri lihaspingeid täis ja igatepidi ära ja väljavenitatud. Ulja lohetamise tagajärg.

Rahvast aina kogunes. Boracaylt jõudsid kohale filipiinod  Ken ja Doque ning leedukas Davis.  Parasjagu palju segadust oli sellega, keskus elab. Sedat elas algusesviietärnihotellis, aga seal talle ei meeldinud ja nii kolis ta paari päeva pärast meie õdusasse külalistemajja. Doque kolis ka temaga ühte tuppa, sest parasjau ei olnud rohkem vabu tube. Ken ja  Davis jädi peenesse hotelli, sest olid oma villa eest ette maksnud. Yo kolis külalistemajja. Kui kohale jõudis Kerem Türgist, kes hõivas voodi Sedati toas ja nii pidid Doque kolime külalistemaja peamajja, kust ta järgmisel päeval välja pidi kolima, sest morn Ernst, kes külalistemaja peab leidis sinna tuppa rohkem maksva kliendi. Doque kolis siis minu tuppa (eelmisel päeval oli Ernst selle variandi kategooriliselt välistanud). Kui kohale saabus Doqueˇi onupoeg Glen, siis ei olnud tallegi tuba ja nii maandus temagi minu toas.

Kõik eelpoolmainitud tüübid osutusid väga mõnusateks sellideks ja kogu nädal möödus superkiirelt. Nemad võistlesid, mina orgunnisin igast värki ja olin kohati ametliku fotograafi rollis. Õhtuti tants trall ja tagaajamine. Ühe tagaajamise käigus õnnestus mul sujuvalt oma fotoaparaadist vabaneda. Eks tagasiteel tuleb Hong Kongist uus hankida.

Samal ajal lohsurfivõistlustega toimus rannas ka traditsiooniliste Hiina lohede festival. Käisime kambakesi neid uudistamas ja püüdsime kätt külge panna ühe hiiglaliku ca 200 meetrise lohedraakoni õhkutõmbamisel. Paraku ei olnud tuuleolud soodsad, ja nii jäi lohe õhku tõmbamata, aga väikese köieveo lohe liiniga tegime ikka.

Laupäeva õhtul toimus beach party.  Näidati videoklippi võistluste esimestest päevadest ja tähistati Halloweeni. Peale meeleolukaid seiklusi rannapeol suundusime taas tuttavatesse ööklubidesse.

Järgmisel päeval tuli lõpuks ka tõeliselt mõnus tuul, ja planeeritud võistlused said peetud. Õhtuks olid kõik suht läbi ja võeti asja rahulikult – peale auhinnatseremooniat ja vastuvõttu peasponsori juures suundus enamus rahvast koju tukkuma.

Väike paar videoklippi võistlustest:

Ametlik viidik Fat Sand productionsilt

Klipp Hiina suurima telekanali CCTV uudistest

Türgitiimi silmade läbi (osaliselt küll eestlasest kaameramehe silmade läbi)

Uus nädala algas igati tuuliselt. Sai mõnuga paar päeva sõita. Võistlusest osavõtjad hakkasid riburadapidi lahkuma ja peagi oli käes tavaline argipäev. Koos võistlejatega läks ka tuul minema. Sellest muidugi oli kahju. Sisustasin peaar päeva netist sarimõrvaseriaali Dexter osadega. Oleksingi sellesse lõksu jäänud, aga õnneks Anthony hea sõber lohistas mind laupäeva õhtul välja õhtust sööma ja meelt lahutama.

Hiina aja lõpuni on loetud päevad ja tasapisi peab hakkama otsi kokku tõmbama. Mõnede õpilastega on veel vaja vee peal käia. Ohtralt tuleb Hiina roogasid süüa.  Oleks vaid tuult.

Tuult ei tulnud ja ilmad läksid külmaks. Viimane nädal sadas pea iga päev vihma. Selge märk sellest, et tuli asjad pakkida ja ära lennata.

Vähe närvikõdi tekitasid Finnairi piloodid, kes streikima otsustasid hakata, aga õnneks sai streik just minu lennu ajaks läbi.

Nüüd olengi teel Eestisse. Mitte küll eriti kauaks. 30 novembril taas tuul tiibadese ja lendan tagasi juba tuttavasse Vietnami, kus kommunismipäike paistab ja tuul puhub.

Xiamen - oktoobri lõpp ja novembri algus

Nii need päevad läevad. Ja oligi käes oktoobri viimane nädal. Sel nädalal toimus Xiamenis ka Kiteboardtour Asia www.kiteboardtour.asia Hiina etapp. Rahvas hakkas juba nädala alguses saabuma. Esmesena jõudis kohale Sedat Türgist. Tormas oma suure lohekotiga randa. Tõeline Türklane selle sõna kõige parema tähenduses. 2009 aasta Türgi meister wakeboardingus ja kitesurfi freestyles.  Sedat jagas kohalikele sõitjatele lahkelt õpetussõnu uute trikkide tarbeks ja oli muidu mõnus sõber, seltismees ja vend. Peagi jõudis kohale ka Yo Taist, kelle peamine mure oli ikka see, et tuleb leida mõni tore Hiina tüdruk.

Ühel õhtul võtsimegi suuna linna massaashisalongi. Meiega liitus ka Robert Taiwanist, kes siis oli ainus hiinakeeleoskaja seltskonnas. Selgitas siis Robert taksojuhile ilusit ära, mida vaja ja taksojuht viiksimeid kohale. Njah, punane siidtapeet, hämar vlgus, mõranenud peeglid seintel.Selline massashisalong siis. Sealt mõistlikku massashi ei saanud. Õnneks oli käepärast võtta Roberti sõber Mark, kes meid mõne aja pärast korralikku massasshisalongi viis. See oli ikka päris massaash. Tunniajase massashi kokkuvõte kõikide massööride poolt oli see, et meie õlavöötmed, alaseljad ja jalad on pehmelt öeldes pees – suht suuri lihaspingeid täis ja igatepidi ära ja väljavenitatud. Ulja lohetamise tagajärg.

Rahvast aina kogunes. Boracaylt jõudsid kohale filipiinod  Ken ja Doque ning leedukas Davis.  Parasjagu palju segadust oli sellega, keskus elab. Sedat elas algusesviietärnihotellis, aga seal talle ei meeldinud ja nii kolis ta paari päeva pärast meie õdusasse külalistemajja. Doque kolis ka temaga ühte tuppa, sest parasjau ei olnud rohkem vabu tube. Ken ja  Davis jädi peenesse hotelli, sest olid oma villa eest ette maksnud. Yo kolis külalistemajja. Kui kohale jõudis Kerem Türgist, kes hõivas voodi Sedati toas ja nii pidid Doque kolime külalistemaja peamajja, kust ta järgmisel päeval välja pidi kolima, sest morn Ernst, kes külalistemaja peab leidis sinna tuppa rohkem maksva kliendi. Doque kolis siis minu tuppa (eelmisel päeval oli Ernst selle variandi kategooriliselt välistanud). Kui kohale saabus Doqueˇi onupoeg Glen, siis ei olnud tallegi tuba ja nii maandus temagi minu toas.

Kõik eelpoolmainitud tüübid osutusid väga mõnusateks sellideks ja kogu nädal möödus superkiirelt. Nemad võistlesid, mina orgunnisin igast värki ja olin kohati ametliku fotograafi rollis. Õhtuti tants trall ja tagaajamine. Ühe tagaajamise käigus õnnestus mul sujuvalt oma fotoaparaadist vabaneda. Eks tagasiteel tuleb Hong Kongist uus hankida.

Samal ajal lohsurfivõistlustega toimus rannas ka traditsiooniliste Hiina lohede festival. Käisime kambakesi neid uudistamas ja püüdsime kätt külge panna ühe hiiglaliku ca 200 meetrise lohedraakoni õhkutõmbamisel. Paraku ei olnud tuuleolud soodsad, ja nii jäi lohe õhku tõmbamata, aga väikese köieveo lohe liiniga tegime ikka.

Laupäeva õhtul toimus beach party.  Näidati videoklippi võistluste esimestest päevadest ja tähistati Halloweeni. Peale meeleolukaid seiklusi rannapeol suundusime taas tuttavatesse ööklubidesse.

Järgmisel päeval tuli lõpuks ka tõeliselt mõnus tuul, ja planeeritud võistlused said peetud. Õhtuks olid kõik suht läbi ja võeti asja rahulikult – peale auhinnatseremooniat ja vastuvõttu peasponsori juures suundus enamus rahvast koju tukkuma.

Väike paar videoklippi võistlustest:

Ametlik viidik Fat Sand productionsilt

Klipp Hiina suurima telekanali CCTV uudistest

Türgitiimi silmade läbi (osaliselt küll eestlasest kaameramehe silmade läbi)

Uus nädala algas igati tuuliselt. Sai mõnuga paar päeva sõita. Võistlusest osavõtjad hakkasid riburadapidi lahkuma ja peagi oli käes tavaline argipäev. Koos võistlejatega läks ka tuul minema. Sellest muidugi oli kahju. Sisustasin peaar päeva netist sarimõrvaseriaali Dexter osadega. Oleksingi sellesse lõksu jäänud, aga õnneks Anthony hea sõber lohistas mind laupäeva õhtul välja õhtust sööma ja meelt lahutama.

Hiina aja lõpuni on loetud päevad ja tasapisi peab hakkama otsi kokku tõmbama. Mõnede õpilastega on veel vaja vee peal käia. Ohtralt tuleb Hiina roogasid süüa.  Oleks vaid tuult.

Tuult ei tulnud ja ilmad läksid külmaks. Viimane nädal sadas pea iga päev vihma. Selge märk sellest, et tuli asjad pakkida ja ära lennata.

Vähe närvikõdi tekitasid Finnairi piloodid, kes streikima otsustasid hakata, aga õnneks sai streik just minu lennu ajaks läbi.

Nüüd olengi teel Eestisse. Mitte küll eriti kauaks. 30 novembril taas tuul tiibadese ja lendan tagasi juba tuttavasse Vietnami, kus kommunismipäike paistab ja tuul puhub.

Pildikesi...

Peale pikki ponnistusi sain lõpuks mõned pildid üles laetud:

http://picasaweb.google.com/jlaiapea/Hiina?authkey=Gv1sRgCK2QzsqOuITv6AE&feat=directlink

Lühikesed lood… (vol2)

_ii_ _ _ii_ _ _ii_ _ _ii_ !

No mida see siis peaks nüüd tähendama. Sihvkalikult öeldes – et kõik ausalt ära rääkida pean alustama sellest, et ühel õhtul koputas mu uksele külalistemaja perenaine ja andis üheselt mõista, et ma võiks minna ja nendega ühed dringid teha. Ahh mingi õllekell niikuinii arvasin ja läksin temaga kaasa.  Kohale jõudes selgus et ei – õllest oi asi kaugel. Laual oli pudel viina (mark Absolut). Seltskond laua ümber olid juba omale kokteilid valmis seganud. Ja veel millised – piima ja viina segused. Mida kõike mu silmad ei pea nägema. Hiinapiimaviinapiin – loobusin vabatahtlikult!

Goranˇi veinijoomine

Goran on päris Horvaatiast. Kusagilt saarekese pealt. Juba varases nooruses, nii umbes kümneselt oli ta juba suur veinisõber. Ehk nagu ta ise ütle, suvel pandi ikka üks osa veini ja kaks osa vett ja joodi. Vahel jäädi ka purju. Hetk hiljem täpsustades – tavaliselt jäädi ka purju. Nüüd Goran enam eriti napsu ei võta vaid teeb skulptuure ja hakkab Hiinasse skulptuurivabrikut rajama.

Flöödiharjutus

Juba esimestest Hiinas oleku päevadest alates olin tähele pannud,et kõrvalmjas on väga musikaalne pere. Pea alati, kui kodus olin oli kuulda flöödiharjutusi. Peale kolme nädalat ei olnud harjutustega aga veel heliredelist kaugemale jõutud. Tundsin heameelt, et kellegi pilliõpingud edenevad sama kiirelt või siis aeglaselt, kui minu kitaaritinistamine. Ühel õhtul selgus aga tõsiasi, et sealmajas ei ole mitte väga musikaalne pere, vaid hoopis flöödivabrik. Ja see pidev heliredelite mängimine on flöötide häälestamine. Seeg tähelepanek tulevaseks -  iga vilin, pole  veel flöödiharjutus! Aga hea,et niigi läks – vähmalt oli ikkagi tegu muusikainstrumentidega.Oluliselt hullem oleks, kui ennat teekannuviledega oleks võrrelnud ja heliredelit kaasa mängida üritanud.

Mida Christin Eestist teab?

Christin on USA-st, Täpsemalt New Yorkist. Selline Sex and The City tüüpi. Ja imede ime, isegi teab midagi Eestist. Midagi väga olulist, ja on isegi ühe Eestlasega enne mind kohtunud. Nimelt New Yorkis teatavasti kõik ju jumaldavad Carmen Kassi, ta on ju nende iidol. Teda Kristin Eestiga seoses teabki ja on mingil moeüritusel kohanud (ilmselt küll, 200 meetri kauguselt näinud).  Hea, et niigi läks…

Jõulud oktoobri keskel

Kaunis 21 oktoobri hommik Võtsin oma arvuti kanelasse ja läksin peamajja deebetite ja kreedititega tegelma. Haarasin köögist tassi kohvi ja asusin tööle.Ühel hetkel kostusid kõrvu harfihelid ja  tuttav viis. Aisakell, aisakell kella kauge hüüd, härmast valge jõulusaan tuhatnelja tormab nüüd… tõstsin pilgu arvutiekraanilt ja märkasin, et minu ees laua peal oli väike jõulumee laterna ja kotikesega. Kohe täitsa jõulutunne tekkis…

Kitesurfing is not a sport – its a religion!

Just selle ammutuntud tõeni jõudsime taaskord ühe õhtusöögi käigus. Inspiratsiooni saime kõrvallaudades toimuvast tihedast misjonitööst. Tundus, et meie kodurestorani olid vallutanud Ameerika sektantlikud usukuulutajaid, kes tagasihoidlikele Hiina neidudele selgitasid, mida Jesus tahab, et nad teeksid, ja kuidas nad seda tegema peavad. Mingil hetkel mõjusid nad ju isegi ärritavalt, aga siis saime aru, et ega me paremad pole – kuulutame oma loheusku ja elame oma loheelu. Same same, but different! Ja tänu taevaisele puhub homme jälle tuul meie purjedes!

Seadused ja korrad.

Hiinas, nagu igas korralikus riigis on seadused. Ja on korrad. Näiteks on Shanghais seadus, et toitlustusasutustes ei tohi suitsetada. Ja on kord, et kui ukse peal on vastav kleebis, siis tohib toitlustusasutustes suitsetada. Mis te arvate,kui palju on seal neid toitlustusasutsi, kus suitsetada ei tohi? Ärge minu käest küsige, ma pole Shanghais käinud ja ei oska teile vastata. Aga seadust tuleb järgida ja korrast kinni pidada.

Anthony õpib vene keelt.

Anthony on pool hiinlane, pool britt. Elanud kogu oma teadliku elu Inglismaal. Xiamenis õpib praegu Hiina keelt ja arendab ennast lohesurfis. Sattus tuttavaks saama ühe vene neiuga, kellel nii Hiina,kui Inglise keelega suht kehvasti. Seega ei jää Anthonyl muud üle kui vene keelt õppida (ma keeldusin  kohtingule tõlgiks kaasa minemast – olin selle vea teinud eelmisel aastal Vietnamis, kui pidin tõlkima lauseid a la “kas sulle meeldib kuidas ma sind suudlen” jne). Nüüd siis pusibki Anthony vaikselt vene keele kallal ja avaldas arvamust, et see on ikka palju raskem kui Hiina keel. Seda oli muidugi vaid rõõm kuulda, ehk on mulgi lootus kunagi Hiina keel selgeks saada.

Vene lumekuninanna tabatud

Olime ühel surfijärgsel õhtul arutanud Anthoniga Vene naiste eripärasid ja olin suutnud meie vestluse käigus klassifitseerida nad lihtsustatult kolme liiki – lumekuningannad, tulesädemed ja vavshee normaalsed tüdrukud. Paar päeva seda jutuajamist tuli Anthoni ja ütles, et ma ei arva eales ära, mida tema vene neiu oma pea olematu inglise keelega oli suutnud öelda. Ei arvanud jah, aga neiu oli öelnud järgnevad sõnad (kujutage siia nüüd tugev vene aktsent juurde) – mai haart, it is kõuld, kõuld laik aiss (my heart, it is cold, cold like ice) .  Seega lumekuninganna tabatud, nüüd vaja leida veel tulesäde ja vavshee normaalne tüdruk – siis on komplekt käes.

Vanaema munakook

Kui ma väike olin ja koolivaheajad ikka maal vanaema vanaisa juures veetsin, siis oli üks oodatumaid sündmusi see päev. kui vanaema munakooki küpsetas. Ega see ei olnud teab mis eriline pagarikunsti tippsaavutus – pigem selline biskviit tordipõhi.Aga kui hea see maitses, maa munadest, mõnusalt magus. Selline pehme ja kollane. Olin selle maitse juba peaaegu, et unustanud, kui nüüd ühel päeval Hiinas sattusin poes ühe tuttava välimusega koogi otsa – oligi vanaema munakook.  Täpselt sama värv ja maitse ja tunne. Kas tõesti mu lapsepõlve helge mälestus on made in china. Ilmselt mitte, sest mäletan liiga hästi kuidas kausid sai sellest munakoogitainast puhtaks limpsitud. Hiinlased lihtsalt teavad,mis on hea.

'

Kõhutuuledoktor soovitab – vabane halvast energiast enda sees . pane üks korralik peer! (kohalikud uudised)

Härra Zhongli Baren on tuntud ravitseja, kes ei tegel mitte haiguste, ehk siis tagajärgedega, vaid haiguste ennetamise, ehk siis organislmi puhutsega.

Tema sõnul toodab meie oranism pigevalt teatud hulga halba energiat, nii nagu toodab ta uriiini ja muid jääke. Kuui seda energiat liialt saab muunudb see haigusteks, Seega on oluline nogatiivsest energiast vabaneda.  Zhongli Bareni väitel on kõige parem viis selleks lasta kõhutuultel lennata.

Nimelt koguneb halvast tujust tekkinud negatiivne energia peamisel maksas ja sapipõies. Nandel siseorganitel pole aga otseühendust väliskeskkonnaga ja seega saab sinna kogunenud energiat vabastada läbi seedekulgla.

Kui kõhutuuli kinni hoida, siis koguneb halb energia seedekulglasse ja ajapikku imbub sealt verre.

Et kiirendada halva energia väljutust on soovitav süüa rohkem gaase tekitavat toitu nagu näiteks ube. Ja koputada iga päev wei jingˇi ehk kõhu keskpunkti.

Seega peer on tervis!

 

Teismeline ründas sünnipäevapeol peeretanud kaaslast (kohalikud uudised)

Xiameni politsei päästis noormehe, kes sattus oma klassikaalsase rünnaku alla peale seda, kui ta oli tema sünnipäevapeol peeretanud.

Wu,kes oli koos teiste klassikaaslastega kutsutud mereannirestorani  Hongˇi sünnipäevapeole peeretas valjult ja lubas seda veelgi teha, kui Hong teda tooliga viskas.

Politsei saabus sündmuskohale ja lahutas kähmluse.

 

Vee joomist ei tohi unustada.

Pärsi mitu päeva tundsin end uimase ja väsinuna. Mõtlesin juba, et hakkan haigeks jääma ja valmistusin tõvevoodisse heitma. Siis sain aga aru, et asi lihtsamast lihtsam. Olin nimelt veejoomise ära unustanud ja pea nädal aega sisuliselt kuivanud. Suur viga! Eriti tobe on see, et olin sama asja juba korra Vietnamis läbi elanud. Kliima on siin üsna soe ja iga päev peab ikka paar liitrit veelikku tarbima (õlu ei lähe arvesse) sest päev otsa päikese käes aurustab kehast nii mõndagi väla. Samas siin söögi kõrvale joomise kommet  pole ja muul ajal ei tulnud mlle joomine meelde. Tellisin kohe suure kastitäie vet tuppa, et pudelis silma alloleksid. Nüüd võtan igal hommikul 1,5 l pudeli vett kaasa ja imen sisse. Enesetunne kohe hoopis parem ja südamel lihtsam vedelat verd ringi pumbata.

Xiamenis tiirutamas

Tuulevaiksel päeval ei löönud isegi laevakell, kuna tuult ei olnud, ei olnud ka tuulesuund nord. Aga minu kord oli küll. Oli minu kord minna  ja Xiamenis veidi ringi kaeda. Kaua ma ikka oma külavahel ringi luusin.

Seekord rohkem pilti ja vähem juttu.

Istusin bussi number 503 ja võtsin suuna kesklinna poole. Bussijuhid on siin hullud kihutajad ja kui just keegi väga kätega ei vehi, siis nad peatustes ei peata. Ilmselt on oma varasemas elus olnud paljud neist motorollerijuhid ja sõidustiil on jäänud samaks. Kiired pöörded, äkilised pidurdamised jms, mis rollerisõidu juurde kuuluvad tunduvad bussis kuidagi harjumatud, kui mitte öelda ohtlikud. Linna ma siiski jõudsin.

Astusin bussist välja ja mida ma näen. Käib sulaselge õõnestustegevus. Hüdrovasaraga mees oli roninud ühe varjualuse peale ja õõnetas mõnuga enda jalgealust Soovisin talle mõttes jõudu tööle ja astusin edasi. Kesklinnas on säilinud veidi vanemaid hooneid ja just seal on sellist mõnusat Hiina hõngu, väikeste turutänavate, kingseppade, rätsepate, toidukohtade ja kõige muuga. Arhitektuur on samuti üsna põnev. Paljud majad on nagu vanamutid, kellele on liiga palju puudrit, huulepulka, kõrvarõngaid, kaelekeesid ja muid kilinaid külge riputatud, nii, et kunagine loomulik ilu ei taha enam hästi välja paista, kuid on siiski hea tahtmise korral aimatav.

 

Selles piirkonnas on nii liha, kala, kui köögiviljaturg. Üldiselt on aru saada, kus üks algab ja teine lõpeb, kuid vahel võib see valmistada ka raskusi. Naiteks ei saanud aru, kas on kala- või kanaturg. Leppisin lõpuks faktiga, et ilmslt on kalakanaturg.

Ühes kalaturu osas märkasin suures plastmassist pesukausis (sellistes valdvalt kõik kalakraam on)  kilpkonna.

See sell ootas supiks saamist. Tegemist on pehmenahalise kilpkonnaga, ehk tema kilp ei ole tugevalt luustunud.  See kilpkonn olla kõva hammustaja – ja kui hammustab, siis lahti ei lase. Räägitakse lugusid mehest, kes olla läinud oma loomulikke ihuhädasid kergendama ja kilpkonn, siis nakasnaud kinni tadagi millest. Ei jäänud mehel muud üle,kui kilpkonn püksiaugust väljas arsti juurde minna.

Aga jätkan oma jalutuskäiku. Kõivõimalikke mereande muidugi lademetes. Näiteks krabisid oli korvitäite viisi.

Ja melu nagu turule kohane, kanad kaagutavad, kalapuhastamisel soomuseid  ja verd lendab. Kusagil raiutakse liha, keegi grillib konnasid jne.

Kuna tibutas väikest vihmakest, siis oli maa suht tatine ja püstiseismisega tekkis aeg ajalt mõningaid probleeme – oma viga, et plätudega tulin.

Suundusin turutänavate rägastikust välja.

Tore oli näha seda, et igale poole,kuhu vähegi võimalik oli potitaimi topitud. Ühel katuseserval märkasin tervet bonsai aeda

Olin kuulnud, et Xiamenid on olemas taevatramm nn BRT.  Arvasin, et ehk on midagi sellist nagu Bangkokis, aga pidin eksima. Alt paistis küll samasugune  - ehk siis kõrgel linnakohal olev viadukt, aga üleval oli lihtsalt asfalttee ja seal sõitsid bussid. Hiinatüng.

Istusin siis bussi ja tegin ühe pikema tiiru Xiamenis. Bussiaknast välja vaadates nägin üha uusi ja suremaid korrusmaju möödumas. Kusagil peab ju see 2,6 mio inimest elama, ja selleks läheb ikka suuri maju vaja. Tänavatel küll eru ei saa, et siin selline hulk inimesi oleks. Liiklus on kuidagi hõredavõitu.

 

Sõitsin veel erinevate bussidega ringi, valdavalt teadmata kus ma olen ja kuhu lähen. Samas, et muretsemiseks põhjust polnud, teada oli, et olen jätkuvalt planeedil maa, riigis Hiina ja linnas Xiamen. Sellest teadmisest täiesti piisas.

Kael jäi kangeks neid elumaju vaadates.

Lõpuks jõudsin mingi imenippi pidi tagasi vanalinnatsooni ja tegin veel mõned pildid sealsetest majadest

 

Ühe kaupluse aknal märkasin silti olulise infoga moetrendidest.

Loomulikult jätkus mul silmi ka kummaliste mereelukate jaoks. Need siin pildi peal on suure nagu hobuse m. Kuidas neid keedetakse ja mis maitse neil on jääb teiseks korraks avastada.

Seadsin sammud kodupoole, et järgmisel päeval linnatuuri jätkata. Siis võtsin sihiks Goulangyu saare, mis Xiameni saare kõrval – kõigest 5 minutilise ja 6 kroonise laevasõidu kaugusel.

Laevapeal kohtasin rohkelt pruutpaare, kes saarele ilupilte sõitsid tegema.  Tegin neist kas siis iluplte…

…ja kolepilte.

Saar ise oli puhas turistikas.

Ikka selline rahvusvaheline turistikas…

Üldisel tmitte minu maitse. Jalutasin aegamisi mööda suveniiripoodidest täsipikitud tänavakesi kuni jõudsin ühe üige huvitava suveniiripoe juurde. Seal müüdi seeni.

Sellised tõsised puuseened. Hind suht krõbe – umbes 1000 EEKu tükk. Kas see ehk ongi Eesti Nokia?

Jättes nokiaseened selja taha avastasin nurga peal huvitava nimega restorani.

Jäi välja uurimata,kuidas selle krediidiga seal on, kas saab võlgu süüa,või mitte.

Õnneks jõudsin varsti suuremast turistimelust välja ja üha enam kujunes minus veendumus, et see saar, see polegi nagu päris saar, see on rohkem kivi.

Kivid kivideks. Astusin tasapisi edasi. Nii selle saare peal, kui ka Xiamenis imestan üha akende ees oelvate trellide üle. Esimestel korrustel on see ehk isegi mõistlik aga no kuulge ca 20dal korrusel aknaid trellitada. Mida veel. Goulangyu saarelt üks trellinäidis allpool.

Kui arvate,et Hiinas blonde ja punapäid ei kohta, siis eksite rängalt. Kohtab küll, ja vahel isegi on nad kahekesi koos.

Tõsi,blondiin on veidi räsitud ja värvist ära. Ei hakanud talle seda igaks juhuks siiski nina alla hõõruma.

Goulangyu on saar,kus mootorsõidukid on keelatud (no vähemalt on seadus selline). Sestap käib kogu kauba, ehitusmaterjali ja muu kraami transport saarel inimjõul. Kärumehi on seal päris palju. Päris karm töö. Sellel vennal, kes pildil on küll kerge oksakoorem, aga samasuguste kärudega veetakse ka graniitkive.

Ja isegi sellele transpordile on piirangud. Vastavad märgidki üleval.

Nendel aegadel, kui kärudega kaubavedu on keelatud vuravad seal ringi elektribussid, mis rahakaid turiste veavad. Higised kärumehed jääksid lihtsalt neile ette.

See kärumeeste ja elektribusside vastuolu jäi hinge veidi kripeldama, aga küllap on kärumehed õnnelikud, et neil seegi tööots on ja ma ei pea ehk väga pikalt põdema.

Saarel edasi jalutades nägin  tuttavat ornamenti. Vaat siis sulle muhu mustrit made in China.

Tiir saarele saigi peale. Laevas tegin veel kiire plõksu Xiameni poole.

  
Xiamenis on loomulikult oluliselt rohkem vaatamisväärsusi, kui mina oma bussituuri ja saarejalutuskäigu jooksul nägin, aga jätan need teiseks korraks või siis hoopis teistele avastada.

Kindlasti lähen ise veel tagasi kalaturule tundmatuid merekolle maitsma. Goulangyu sarnastest turistilõksudest püüan aga edaspidi hoiduda.

Xiamen - oktoobri keskpaik

Suured pühad said läbi ja koos sellega lahkus Xiamenist suur hulk puhkajaid ning see õdus väikelinn (2.6 mio elanikku) sai taas laskuda oma tavapärasesse unelevasse argipäeva.

Tuul ei lahkunud koos puhkajatega ja saime paar päeva tõeliselt lustida. Sain hakkama mõne uue trikiga - kiteloop ja backroll koos kiteloopiga. Polnud tegelikult üldse plaanis, aga tuli tahtmine peale ja nii ta läks. 

Päevi varjutasid kurvad uudised kodumaalt – hea sõber suundus teistesse dimensioonidesse. Elu on juba kord selline. Inimesed tulevad ja lähevad. Mõned lähevad paraku ebaõiglaselt vara.

Laupäeval oli siis see päev, kus pidin minema Xiameni raamatukogu juurde Inglise keele nurke (English Corner) rääkima natuke lohesurfist ja Eestist. English Corner on selline ettevõtmine, kuhu Hiinlased kogunevad, et oma Inglise keelt praktiseerida. Võtsime Josephiga mõned õlled ligi ja istusime raamatukogu ette murule maha. Joseph korraldaski seda ettevõtmist – see on osa tema, kui Inglise keele õpetaja tööülesannetest. Alguses eriti rahvast ei olnud, nii 5 inimest, Aga pikapeale ikka kogunes, vestlusringiga liitus lihtsalt möödajalutaiaid ja ühel hetkel ka juba varem kohatud Iisraeli neiu Dhalia ja uus nägu Bianca Rootsimaalt. Nii me siis rääkisime paar tundi Hinlastele oma elust ja mõtetest ja lasime neil küsimusi esitada. See on tegelikult suisa müstiline, kuivõrd agarad on Hiinlased Inglise keelt õppime. Kõik need, kes sel üritusel osalevad õpivad kusagil kursustel Inglise keelt ja see vestlusring on veel täiendav praktika. Osalejaid oli vanuses 6 kuni 60. Väiksemad tulid koos vanematega ja võtsid aeg ajalt sõnagi. 

Kui Inglise nurgake läbi läksime Dhalia ja Biancaga Beachpartyle. Kord kuus korraldab kohalik expatide Rugbyklubi rannas mõnusa peo, kus siis saab süüa, juua ja tantsu ja tralli. Meie võtsime poest joogid kaasa, sest pidasime kohapeal pakutavat veits kalliks – no ei maksa õlle eest 15 krooni! Peol kohtasin veel tuttavaid nägusid ja tutvusin uutega. Mängisin päris palju vana head mängu - “Arva ära kust maalt ma tulen”. Üldiselt ei arva keegi ära. Üks Ameerika neiu siiski tabas lõpuks ära. Aga see selleks. Pidu ise oli vilgas, koos paras ports Xiamenis pesitsevaid mittehiinlasi. Valgeid oleks vale öelda, sest mõned olid mustad nagu öö. Näiteks kodanik Shisha Zambiast. Mis käänulisi teid pidi tema siia sattunud oli jäigi selgusetuks. Chillisin mõnda aega seal peol ja kui kell hakkas 2 saama otsustasin koju minna. Kiire taksosõit ja kodujuures olingi. Ainus häda oli selles, et värav oli lukku pandud. Ei tahtnud Ernsti üles hakata ajama ja ronisin siis üle värava.

Hommikul randa tuult ootama. Õpilane Jennifer, kellega meil asjad suht aeglaselt edenevad oli kohal. Tuul mitte. Nii pakkisingi pealelõunal kodinad kokku ja lugesin päeva rannas lõppenuks. Suundusin hoopis Xiameni uurima. Polnud ju eriti mahti saanud linnas ringi vaadatagi. Seadsin eesmärgiks korralikult ära eksida ja näha võimalikult palju. Sellest, mida Xiamenis nägin tuleb eraldi lugu koos piltidega.

Kaugel merel möllavad tafuunid hoidsid tuuled meist jätkuvalt eemal ja nii sain keskenduda vahepeal veidi soiku jäänud äriasjadele. Päev otsa arvuti taga mõjus väga kurnavalt ja kui sõbrad surfarid mind õhtul jalalabamassaashi kutsusid, siis ei pidanud nad seda kaks korda tegema.

Sõitsime atuodega kesklinna ja astusime ühe järgmise suure massaashipalee uksest sisse. Hiina jalalaba (hääldada nagu etenduses “armastus kolme apelsini vastu” – jalaalabaa) massashi kogemus mul siiani puudus, sestap panen need erakordsed muljed siia kirja.

Sisenesime neljakesi suurte tugitoolidega sisustatud hämara valgusega ruumi. Teiste eeskujul seadsin end mugavalt tugitooli ja jäin edasist ootama. Esiteks valati meile tassike teed ja siis saabus vaikus. Mõne aja pärast sammus uksest sisse neli näitsikut puust kapad kuuma veega käes. Justkui edukad Hiina sükroonujujad asetasid nad kapakesed korraga meie jalge ette ja puistasid (taas sünkroonis) vette salapärase segu erinevatest ürtidest-vürtsidest. Kõige tugevamalt oli tunda kaneeli lõhna.

Siis oli käes meie kord oma kurntud jalalabad kapakesse panna. Mis seals ikka, teeme ära…Ai krt kui tuline see vesi oli – suisa keev. Ürdid,vürtsid andsid veel oma jao kuumust. Hambad ristis hoidsin jalgu kapakeses. Need pidid enne ikka hästi ära ligunema. Samal ajal, kui jalalabad ligunesid asusid näitsikud tegevusse klientide õlavöötmepiirkonnaga, surudes oma pöialde, rusikate, küünarnukkide ja ma ei tea millega veel kõige valusamatele kohtadele.Siis näpiti veel mõningaid punkte kaelal, mis tahtsid pildi eest viia. See protseduur ilusti möödas oli aeg asjuda jalgade kallale.

Meie keedetud jalakesed tõsteti kapakestest välja ja pandi väikese tumbakese peale nõrguma. Natuke tupsutati veel rätikuga ka – et ikka ilusti kuivad oleks. Seejärel mässiti üks jalg rätikusse oma aega ootama ja võeti teine jalg tõsiselt ette. Kõigepalt kreemitati varbad kenasti sisse. Siis hakkas pihta tõsine mudimine – kohati lõi silmist selget tuld. Talusin vapralt seda piina. 

Mõne aja pärast astus ruumi valges kitlis meesterahvas eredat valgus paiskav lamp ja karp ohtlike terariistadega kaasas – üha rohkem hakkas mulle tunduma, et mõnusa lõõgastuse asemel olen sattunud Hiina salapolitsei piinamiskambrisse. Õnneks ei suunanud kitlis meesterahvas valgusvihkumitte näkku, vaid juba masseeritud jalale ja terariistu ei hakatud toppima mitte sõrmeküünte alla, vaid nendega hööveldati hellalt tallanahka. Selgus,et mees oli lihtsalt tallahööveldaja.

Samal ajal, kui käis kõva hööveldamine jätkas näitsik teise jala masseerimist. Kordus sama protseduur, nagu esimese jalaga. Lõpuks muditi veel sääremarjadki mõnusalt läbi.

Kogu see protseduur kestis ca 1,5 tundi. Kui kõik oli läbi, siis arvasin, et jalad on nüüd nii ilusti ära masseeritud, et neid ei tohikski enam kasutada. See on koht, kus salong oma teenust edasi saaks arendada – peale massashi kanda klient kätel autosse, või koju. Kui Hiina keele selgeks saan, siis teen neile sellekohase avalduse.

Meie sõitsime läbi öise linna autoga koju ja peagi suikusin juba sügavas unes, et järgmisel päeval minna vastu juba uutele elamustele.

Järgnevad päevad möödusid töiselt, kas siis rannas või arvutis. Tegelesin intensiivselt lennupiletite otsimisega. Rünnakrühm käis isegi Stockmanni hulludel päevadel piletijahil, aga tulutult. Millegipärast on viimase paari kolme nädala jooksul piletihinnad aasia lendudele tuleva aasta jaanuariks-veebruariks lakku hüpanud ja mõistlikku ühendust ei olegi nii lihtne leida. Reedel leidsin lõpuks midagi mõistlikku. Kodumaalt tulid kilked, et üks sõber olla Suure Etkari käepigistuse osaliseks saanud, ja on nüüd eluõnnelik. Soovitasin tal käe  eemaldada ja klaaskappi panna. 

Olles ise peast lennupilet suundusin õhtul linna ühele sünnipäevale. Palju toredaid inimesi, natuke tööjuttu ja kiire käik ööklubisse, kus sünnipäevalapsest hollandlane kogemata küünasrnukiga baaridaamile vastu mokki virutas ja kokaiiniuimas kribuhiinlasest baarman mulle ligi üritas ajada. Meie kaaslasteks olnud Kolumbia Palomal ja New Yorkˇi Kristinil ei jäänud muud üle, kui oehhetada ja aehhetada. Elamusi kui palju. Hommikul koos kukkede kiremisega jõudsin koju. Ernst oli mulle värava võtme andnud, ja nii ei pidanud enam üle aia ronima.

Lühikesed lood...(vol 1)

Lühikesed lood on sellest, mis minu endaga, või nendega, kellega kohtunud olen on juhtunud.

Ernsti munaost.

Ernst on tetavasti see Malaisiast pärit mehike, kes peab külalistemaja, mis mulle peavarju pakub. Ühel päeval hoiatas Ernst mind nurgapealsest poest asjade ostmise eest. Kõik pidi olema võltsitud. Nimelt oli ta ükspäev käinud seal mune ostmas ja kodus selgus, et kõik 30 kanamuna olid võltsitud, et ehk ei olnud üldse munad. Samas välja olid näinud nagu päris, isegi natuke sitased…

Kuidas Derek Bangkok “Hiltonis” peatus…

Inglane Derek oli just oma tüdruksõbrast lahku läinud ja otsutas aasiasse kolida. Paar potentsiaalset tööotsagi oli silmapiiril. Jõudis Derek siis Bangkokki ja nagu ikka satud seal inimestega jutule. Tema ajas tnavanurgal juttu ühe hollandlasega, kui äkki tema vestluspartner näost kaameks tõmbus. Järgmisel hetkel olid neil mõlemal käed raudus ja tee viis Bangkok “Hiltonisse” ehk kohalikku kinnimajja. Derekil õnnestus sealt 18 tunni pärast vabaneda, tema vestluskaaslasel ilmselt nii hästi ei läinud. Tema juurest olla leitud pool kilo keelatud ainet… 

“Kohupiimakorp”

Pärast kerget õhtueinet otsustasin Ernsti poolt mainitud nurgapealsest poest läbi minna ja veidi näksimist osta. Vaatasin,et jube lahedad rosina kohupiima rullid. Võtsin siis ühe. Maksis vähe raha – umbes 1.5 krooni. Kodus muidugi selgus, et puhas võltsing, või igaljuhul mitte see, mida ootasin. Rosinate asemel olid väikesed pruunid keedetud oad ja kohupiim oli lihtsalt kollane värv. Sähh sulle siis kooki moosiga…

“Jäätis”

Oli vihmane pärastlõuna. Ernstile tuli külla tema ristipoeg ja , et põnnile meelehead teha tõi Ernst kapist jäätist. Jagas seda lahkelt kõikidele, kes ruumis viibisid. Võtsin pakutu vastu. Avasin pakendi ja kummaline roheline värk pulga otsas vaatas vastu. Pakendit lähemalt uurides selgus, et tegu on rohelise oa jäätisega. Oli tõesti roheline ja oli tõesti oa maitsega…

Liiklus

Liiklus on Xiamenis turvaline.Vähemalt autojuhtidele, kellel on alati õigus. Ülekäigurajad küll on, aga see ei tähenda, et peaks kiirust vähendama või seisma jääma. Tuleb jätkata kiiret sõitu ja jalakäiatel üle varvaste sõita. Kuna tuututamine on linnas üldiselt keelatud, siis käib pidev tulede vilgutamine. Mootorrattaid ja motorollereid erinevalt teistest linnadest siin ei ole. On ära keelatud. See eest on aga elektrirollerid, mis nii salakavalt ja vaikselt oskavad sinu selja taha sõita ja siis tuut tuut teha. Pimedas need vaiksed kaherattalised tulesid põlema ei pane – ilmselt võtab see liiga palju voolu ja nii jääks teekond lühikeseks.

Kalamehed

Umbes kuus aastat tagasi keelati meie loherannas ja selle lähistel kalapüük. Et asi ikka kindel oleks põletati kalameeste paadid ära. Kord on siin majas!

Ühe lapse poliitika

Hiina on teatavati maa, kus viljeletakse rahavstiku kasvu kontrolli all hoidmiseks ühe lapse poliitikat. Kui soovid rohkem lapsi,siis kergita kukrut ja maksa riigile lapsemaksu. Vaesemates piirkondades, on rahaga suht kitsas ja seal rakendatakse kohati üsna karme meetmeid. Sundsteriliseerimist jne. Aga samas, mis neil muud üle jääb – kui kõigil oleks palju lapsi, siis kukuksid osad inimesed vaatamata Hiina suurusel üle serva merre – lihtsalt ei mahu ära.

Rinnad

Väikeses Weymouthi linnas Inglismaal oli üks baaridaam, kes muretses oma väikese rindade pärast ja mõtles pidevalt,kuidas neid suuremaks saada. Ühel päeval astus baari sisse kohalik kalamees. Baaridaam ei jätnud võimalust kasutamata ja küsis kalamehelt “Ei tea,mida ma peaks tegema, et rinnad suuremaks kasvaksid?”, Kalamees ei olnud suu peale kukunud ja vastas järgmist; “ Võta iga päev üks salvrätik ja hõõru sellega rinnavahet!”, “Kas see siis aitab?”: küsis baaridaam.”Ma ei tea, kas see rindade osas aitab, aga sinu tagumiku osas tundub, et on aidanud!”: ei jäänud kalamees vastust võlgu

Tööõnnetus

Olen siis kõvasti rannas hullanud, kivide vahel lohetanud, linna mööda tiirutanud jne. Mitte midagi ei ole juhtunud. Ühel päeval astusin meie klubi kontorisse sisse ja sain kohe vigastuse osaliseks. Suutsin astuda kaheastmelise trepi ühe astme terava nurga otsa nii, et tallaalaune täpselt keskelt vähe puruks läks. Pole ikka vaja ronida kontorisse!

Hiinlased ja õlu

Hiinlastele (vähemalt neile,kellega mina kokku olen puutunud) meeldib hirmasti õlut juua. Eks see ole siin veega ühes hinnas ka. Aga ärajoodavad kogused on ikka suured. Mängitakse igasuguseid toredaid õllejoomismängu ja pisikesed Hiina neiud ei jää meestele õlle sissekallamise poolest mitte sugugi alla. Kõige popim on Tsingtao õlu. Oma olemuselt suht lahja kraam – pidavat 3,4 asja alkot sisaldama. Samas pudel on üle 0.6 liitri. Seda kulub kõvasti ja seega püsivad ka neerdu pidevalt puhtad – kui ikka õhtu jooksul liitreid läbi lased, siis peab ju see neere puhastama.

Lauakombed

Kui eelmisel tripil Vietnmi imestasin sealsete lauakommete üle, siis ega Hiinas lood eriti paremad ei ole. Sülitatakse ikka suht kuhu juhtub ja õhtusöögi lõpuks on laud konte, teokarpe, kokkunätserdatud salvrätte, mahatlkunud toitu,ülevoolanud õlut, sutisukonisid jms täis. Peenemates st laudlinaga kohtades on asi veits parem, aga kuigi Vietnamis sai laua alla sülitamsit kõvasti harjutatud on kogu see kombestik mulle kui tuntud esteet kusipeale ikkagi kuidagi harjumatu. Aga eks ma kohanen vaikselt.

Hong Kongis ei sülitata enam maha

Hong Kongis olla ka hirmus sülitamise komme olnud. Siis aga tabas maailma SARSi hüsteeria ja kohalikud tervisekaitsjad võtsid eesmärgiks piisknakkuse ohu vähendamiseks mahasülitamine inimestest välja juurida. Sajandite kui mitte aastatuhandete pikkune sülitamistraditsioon sai murtud laste abiga. Telekas näidati lastele multikaid, kus sülitamise tagajärjel hirmsaid asju juhtuma hakkas. Ja nii hakkasid kõik lapsed varsti selle peale, kui keegi sülitas hüsteeriliselt nutma.Vanad ei kannatanud seda välja ja lõpetasid sülitamise. Eestis viljeleb samalaadset maailmamuutmise tehnikat kõigile lastele ja lapsevanematele tuttav Jänku Juss oma bandega. www.lastekas.ee

Kuidas Adriano teist korda isaks sai

Kohtasin ühel päeval Itaaliast pärit Adrianot, kes seaduskuuleka Hiinamaa elanikuna ei tahtnud ühe lapse poliitika vastu astuda. Aga mis teha, kui taevaisa abiga tema naine teist korda lapseootele jäi. Läksid siis Itaaliasse sünnitama. Samas tõi see Hiinas talle ikka paksu pahandust kaasa. Poltsei käis öösiti kontrollimas, kui palju inimesi neil seal elab. Mingit mõistlikku juttu kuulda ei võetud jne. Sellest kõigest nüüd küll juba 9 aastat möödas aga Adrianol siiani hinge peal.  

Miks poetädi mind nähes nii rõõmus on

Oma Xiamenˇis oleku esimestest päevadest alates olen külastanud üsna regulaarselt lähedalasuvat nurgapoodi. Ehk nagu mu heal sõbral oli tavaks öelda – kohalikku solgikuuri. Ostan sealt ikka jäätist ja pirukat ja muut nikki näkki. Poetädi alati ülisõbralik. Hiljuti sain teada ka põhjuse, nimelt olen siiani jäätise eest maksnud umbes neljakordse hinna. Välja tuli see lihtsalt siis, kui ostsin sama jäätist ühest teisest samalaadsest poekesest. No kes ei oleks rõõmus, kui kasumimarginaal nii meeletult suur on. Seega, ka Hiinas on hr Maurus alati kodus, kui raha tuuakse! MOTT 

Xiamen - septembri lõpp ja oktoobri algus

Täitsa lõpp kui kiirelt aeg lendab. Alles ma siia jõudsin ja nüüd saab varsti juba kolm nädalat täis. Ja Hiina keelt ei oska ma veel ikka. Tegelikult on päris kummaline, kuidas keele mitteoskamine mind pea üldse ei häiri. Käed jalad aitavad hädast välja ja aeg ajalt satub ikka inglise keelseid inimesi mu teele.

Tuulised ilmad vahelduvad tuulevaiksetega. Ühel päeval, kui oli tuuline ilm, aga suund oli kehva suundusime ühte teise randa. Samal ajal oli siin ka Stefan Shveitsist, kes kuu aja pärast toimuvatel võistlustel olulist kohtunikurolli täidab. Tal oli kaasas ka uus 2010 aasta North Team Series laud, mida ta lahkelt proovida lubas. Ma ei jätnud juhust kasutamata ja tegin sellega paaritunnise downwinderi sealt teisest rannast koduranda. vahepeal tekkis küll hirm, et kaldun liiga Taiwani poole, aga lõpuks jõudsin ikka koju.

Õhtul käisime koos Stefani, Dereki ja Nealiga vahelduseks lääne toitu söömas. Minu kodu lähedal on koht nimega “Red Armadillo”.Tellimine läks suht lihtsalt – kolm meest meie neljasest seltskonnast tellisid topelt burgeri friikatega. Neal, kes on taimetoitlane sellest loobus ja valis miskit muud. Teenindajad olid inglise keelt rääkides ülipüüdlikud. Ja tulid oma ülesannetega hästi toime. Nautisime burksi ja friikaid. Teinekord on hea miskit muud peale hiinaka süüa. Nii nagu kodus olles tahaks vahel hiinakat või midagi muud eksootilist.

Minu väike Hiinlannast õpilane June sai lõpuks laua peale. Selle üle oli väegade hea meel. June on parajalt hull tüüp. Ei ole vist asja mida ta proovinud ei oleks – benijhüpetest kuni ratsutamise takistussõiduni. Peale lohekoolitust hakkab tal kohe purjeregatt, kus ta kaheksaliikmelises meeskonnas on ainus naine. Ja õlut suudab see nääps ära juua rohkem kui mõni teine. Lisaks oli ta nii lahke, et kutsus mind Shanghaisse külla ja lubas peavarjugi pakkuda. Shanghais polegi käinud – võtan plaani.

Esimeset kuni kaheksanda oktoobrini on Hiinas suur püha. Möödub 60 aastat Hiina Rahvavabariigi sünnist ja see väärib tähistamist. 01 Oktoobri homikul istusime kõik nagu üks mees teleri ees ja vaatasime paraadi ülekannet Pekingist. See oli vast üks vaatepilt. Kõik kokku näis nagu kompott 9 mai sõjaväeparaadist Moskvas, mööda tänavat liikuvast laulu ja tansupeost, New Orleansi Mardi Gras pidustustest ja mõnest suurest Gaypridest. Seal oli vist miljon inimest marssimas, tantsimas, laulmas, hüppamas, kargamas jne. Ainuüksi puhkplilliorkester oli kordades suurem kui kogu Eesti kaitseväeparaad kokku. Ja loomulikult olid kõik nii rõõmsad, nii rõõmsad ja lehvitasid punalipukesi. Nii kui ülekanne lõppes algas kohe kordus. Ja järgmisel päeval oli ka veel kordus. Ja ajalehtedes olid ainult head uudised.

Pühad on Xiameni toonud rohkelt rahvast ja sesoses sellega on minu populaarsus kasvanud. Olen üha popim pildistamisobjekt. Veetsin kohe mitu tundi rannas, et fotosessioonideks oma päevitust lihvida. Nüüd olen pähkel.

Linna saabunud inimesed on äraütlemata uudishimulikud. Eriti pakuvad neile huvi rannaliival olevad lohed. Neid tuleb kindlasti näppida,nööre sikutada, pildistada. Ja kui lohet üles hakatakse laskma, siis tuleb kindlasti liinide peal seista. Tuleb tunnistada,et Hiinlastel näib puuduvat igasugune ohutunne. Seega peame lohetajatena rannas topelt ettevaatlikud olema, et kõrvalseisjad endale viga ei teeks. Koolitamise muudab selline olukord suht keerukaks, sest, kui ikka pidev narodnoje guljanie mööda randa edasi tagasi aset leiab, siis peavad silmad koge aeg igas kaares punnis olema. Ja kui siis selgub, vees, et õpilane ujuda ka ei oska on lõbu laialt.

Ühel õhtul astusin vast avatud baari meie tänava nurgal. Seal, kus varem oli pühamu, on nüüd baar. Veidi kummaline, aga samas päris mõnusa õhustikuga koht. Kohtasin seal paari valget inimest. Xiamenis inglise keelt õpetavad ameeriklast Josephit, ja Hiina keelt õppivaid noori Stevenit Itaalisat, ja Iisraeli neiut kelle nime ma ei suuda hetkel meenutada. Arenes päris huvtav vestlus maailma poliitilisest olukorrast ja Iisraeli/Palestiina suhetest.

Joseph kutsus mind tuleval laupäeval oma Hiina õpilastele lohesurfist ja surfielsut rääkima.

Järgmisel päeval oli tuul valest suunast, ehk üle maa. Ootasime pikalt suunamuutust, aga mida ei tulnud, seda ei tulnud. Lohtuseks oli õhtul taas suuremat sorti sööma. Kodu lähedal oli veel üks uus koht avatud ja käisime seda testimas. Selles kohas olid vähe vürtsisemad road. Väga huvitavad, Näiteks pakuti küülikuliha, lehmasoolikaid, mingeid vesiroosi juuri ja õhtu lõpetuseks tuhande aastast muna. Sellest vähe pikemalt (siinkohal tänud Wikipediale, mis mulle lähemat infot andis selle kohta, mida ma siis tegelikult sõin).

Sajandi muna, tuntud ka kui tuhande aastane muna on Hiina köögi delikatess mis saadakse konserveerides pardi, kana või vutimuna savi,tuha, soola, lubja ja riisikõrte segus mõnest nädalast mõne kuuni. Sisuliselt mätsitakse muna selle mögaga kokku ja lastakse seista.

Kui protsess lõppenud on munakollane muutunud tumeroheliseks ammoniaagilõhnaliseks pastaks ja munavalgest on saanud tumepruun läbipaistev tarretis millel pole erilist maitset ega lõhna.

Neid võrratuid mune süüakse ilma erilise kokkamiseta. Kooritakse ära, lõigatakse sektoriteks ja süüakse.

Legendi kohaselt valmistati vanadel hallidel aegadel neid mune leotades tavalisi mune hobuse uriinis. Tai keeles ongi selle hõrgu roa nimi hobusekusemunad.

Teglikult oli täitsa maitsev. Võtsin suisa mitu tükki.

Uus päev oli super! Esiteks Hiinas oleku aja parim surfipäev. Teiseks jõudsid minuni uudised Eestist ühe uue ilmakodaniku sünni kohta ja ühe teise ilmakodaniku teadvusele tuleku kohta teadvuseta olekust. Õhtul mehhiko restoran, margariitad, nachod jne kuni ühel hetkel ca öösel kell üks avastasin end nurgapealsest hiinakast Hiinlase seltskonnast närimas pardikoibi ja seamagu taustaks kõlamas Whitney Houstoni “I will always love you!. Selline on elu!

P.S. Piltide üleslaadimine komplitseeritud, aga küll nad kunagi tulevad!