Üks õhtusöök ja millega see kõik lõppes...

Alustama pean sellest, et Taylor ehk üks Hiina põhjapoolsemast provintsist pärit lohetaja oli Xiamenist lahkumas ja seoses sellega oli plaanis väike õhtusöök. Seekord mitte kusagil kodulähedases söögikohas, vaid suisa kesklinna kandis. Kui see tähtis õhtu kätte jüudis jagunesime autodesse ja sõitsime restorani juurde. Väike lõik meie sõidust läbi õhtuse Xiameni on allpoool näha.

Peale mitmeid ohtlikke manöövreid keerasime sisse ühesuunaliset tänavast ja seda ikka nö valest otsast. Kohale me elusalt siiski jõudsime. Söögikoht oli loomulikult Hiina toidule setsialiseerunud. Erisus vaid veidi ehk selles, et pakuti rohkelt värskeid mereande. Menüüst tegin ühe pildi.

Istusime lauda. Kõigil oli ees kilesse pakitud nõudekomplekt. Lähmal uurimisel selgus, et paljud restoranid Hiinas ise oma nõusid ei pese ja ostavad selle teenuse väljast sisse. Õhtu lõpus viiakse mustad nõud minema ja järgmisel päeval tuuakse puhtad desinfitseeritud ja komplektidena kilesse pakitud nõud tagasi.


Urgitsesin oma nõud kile seest välja ja jäin koos teistega roogasid ootama. Kõigepealt valati väikesesse tassikesse tee. Rüüpasin selle ära (suur viga nagu hiljem selgus) Ja nagu juba tavaks hakkas ühel hetkel roogasid tulema. Järgneb väike loetuelu – maarineeritud kaheksajalg, kaheksajala sült, mitut masti karbid, paljude koibadega part (pardilestasid ei olnudki veel maitsnud), grillitud kalmaarid, rannakarbisupp, võdisev seapekk, mõnus seakael, higgelkuhi krabisid, kevadrullid jne jne. Kõrvale omajagu Tsingtao õlut. Nüüd ma täitsa usun, seda uudist,mille kohaselt 40 aasta pärast on maailmas toidupuudus – kui kõik Hiinlased sellistes kogustes toitu hakkavad hävitama, siis hoia ja keela.

Vahepeal pidin käima teises lauas istuvate Hong Kongi surfaritega klaase kokku löömas. Oma lauas eriti klaase kokku lüüa ei saanud, sest laud oli nii suur, et üle lihtsalt ei ulatanud. Nii koputasimegi lihtsalt vajadusel klaasiga vastu lauda.

Kui ühel hetkel näpud ikka hirmsasti juba krabi pardikoibade ja palju muu näppudega söömisest kleepusid saingi aru et teed oleks pidanud natuke järgi jätma. Aga kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem ja nii valasingi teetassi õlut ja leotasin rasva ning salvrätikute kihi oma sõrmedelt lahti.

Sõime kõhud täis, nii, et vats oli rebenemas ja mõtlesin juba kojumineku peale, kuid siis tehti loomulikult ettepanek,millest ei olnud viisakas keeldude. Õhtu jätkus ööklubis-karaokebaris. Jõudsime läbi linna tuhisedes kohta nimega Mirror. Klubi välisuksest sisse astudes sattusime roosade siidkardinatega polsterdatud kuldpuuri. Selgus, et see on nö esik. Sealt suundusime läbi peasaali, kus taas mitmed kuldpuurid silma hakkasid privaatsesse karaokeruumi, kus pikasäärelised hiinatarid, meile lahkelt jooke hakkasid ette kandma. Hiina ööklubides näib olevat tava, et kui midagi tellitakse, siis kohe pudeliga. Maie sinna jõudes oli laual juba liitrine pudel Martell Noblige (samm kõrgem kui VSOP) konjakit. Peagi lisandusid sellele paar liitrist pudelit Absoluti viina ja x kogus õlut. Kange alkoholi joomiseks on hiinlastel omad tavad. Konjakiga käituti näiteks järgneva retsepti kohaselt.

1) Võta 2 liitrine kandliline klaaskann (see mis külmikusse hästi mahub).

2) Täida see pooles ulatuses jääkuubikutega. Jälgi, et asetaksid kuubikud kannu ükshaaval ja samal ajal oleksid oma siredate säärtega põrandal põlvili.

3) Seejärel lisa kannu vesi kahest rohelise korgiga trendika kujuga pooleliitrisest veepudelist.

4) Võta kahe käega viskiklaas ja aseta see enda ette lauale.

5) Haara (loomulikult kahe käega) konjakipudel ja vala aeglaselt viskiklaas konjakit täis.

6) Võta kahe käega konjakit täis viskiklaas ja vala selle sisu kannu jää ja vee hulka.

7) Aseta kannule kaas ja loksuta natuke ise ebalevalt naeratades.

8) Leia lähedusest paar karafini ja täida need kannus oleva vedelikuga.

9) Vala igale laua ümber olijale karafinist viskiklaasi veidi rüübet.

Viina puhul kehtib sama retsept va see, et konjaki asemel kasutatakse viina.

Uhh, see raske tegevus ühel pool toodi meile snäkke. Kuna tegemist oli vägagi stiilse kohaga ei saanud ka siin üle ega ümber Hiina traditsioonilistest ampsudest nagu kanavarbad, külmutatud rohelised oad ja kuivatatud kalatükid. Ahjaa, paar puuviljavaagnat ilmusid ka lauale.

Järgmine tund möödus elavas Hiinakeelses keskustelus, millesse ma oma tagasihoidlikkuse tõttu eriti ei sekkunud.

Siis oli aeg panna käima karaokemasin ja laul läks lahti. Nii nagu teistelgi Aasia rahvastel on karaoke ka Hiinlastel võtnud rahvaspordi mõõtmed.

Ei olnud minugi pääsu paarist laululoost. Esitasin südantlõhestavad laulud “Sailing” ja “I believe I can fly”.

Laulud lauldud suundusime oma privaatsoonist (meil oli muideks ka oma tualet) ühiskasutatavasse ööklubitsooni. Kuldsetes puurides olid kohad sisse seadnud GoGo tantsijad. Kepsutasid seal teised nagu kitsekesed. Ühe asja poolest on Hiina ööklubid erinevad - nimelt puudub tavapärane tantsupõrand. Kogu klubi on täis väikseid püstijalalauakesi,kuh pudel ja klaasid ja kanavarbad ära mahuvad. Nende ülmber siis tantsitakse veidi ja julgemad võtavad pauside ajal üle GoGo tantsijannade kohad.

Ühel kaunil hetkel tuli väike Hiina neiu ja võtis mul käest kinni ja viis enda laua juurde. Seal tuli kõigi lauas olijatega seda sajakordselt lahjendatud konjakijooki juua. Suundusin peagi eemale tagasi meie karaoketuppa. Seal olid käsil uued mängud. Loeti kolmeni ja siis tuli oma käsi ette sirutada, kas peopesa üles või allapoole. Kaotaja pidi kõigi ees esinema tantsukavaga. Järgmisel ringil pidi lisaks tantsule särgi ka seljast võtma ja siis särgi ja veel midagi. Õnneks kaugemale ei mindud.



Selle aja peale oli kell saanud ca 2 ja suundusime klubist välja. Väljas klubi ukse ees oli end üles seadnud omapärased hasartmängu letid. Veeretasime paar korda täringuid, aga sobivat kombinatsiooni, mis mingi võidu oleks toonud ei saabunud.

Istusime autosse. Sõbrad Hiinlased tegid ettepaneku väike kerge eine võtta. Üsna mõistlik peale rasket ööklubitamist ja karaoket. Väike amps peale ööklubi kulub ikka ära. Läksime mingisse suht räpasesse söömakohta. Ja kus siis hakati taas toitu ette kandma. Meie sõime ja kõrvallauas mängisid kolm meest agaralt mängu “Kivi, paber, käärid”. Aga mis siin ikka rääkida. Vaadake parem klippi sellest ööklubijärgsest ampsust (enne kui kõik road lauale olid kantud sai aku tühjaks)

Puhh, kõht täis oli ikka suur tahmine koju jõuda. Aga kus sa sellega. Üks õige Hiina peotuur pidavat lõppema massaashiga. Nii sõitsime massaashisalongi ette. See massashisalong oli umbes sama suur, kui keskmine Eesti kaubamaja. Eskalaatoritega sõitsime kolmandale korrusele ja seal juhatati meid siis ruumi, kus massaash toimuma hakkas. Olime kolmekesi ühes toas. Varsti tulid nääpsud neiud, ja järgmise tunni jooksul masseeriti nii jalataldu, kui silmamunasid (kõik igati sündsuse piirides – isegi riideid ei pidanud ära võtma). Tüdrukud võtsid oma tööd väga põhjalikult, ja tuleb tunnistada, et see peojärgne massaash on väga hea mõte.

Kella poole viie ajal jõudsime lõpuks koju. Õhtusöögi algusest oli möödunud kümme tundi.

Xiamen 18.09-26.09

Peale põgusat internetisessiooni oligi aeg lõunat võtta. Läksin juba tuttavasse restorani ja näitasin näpuga seinal asuvas menüüs esimesele toidule. Haarasin külmikust pudeli pepsit ja jäin rooga ootama. Eelmisel päeval olin Davidilt veidi menüü kohta uurinud ja seega päris huupi ei pannud. oodata oli üllatus üllatus riisi millegagi. Varsti oligi toit kohal. Paras ports riisi millel peal mõõdukalt vürtsikas kana-seene-porgandi-kurgi-paprika wokiroog Sõin maitsva roa lõpuni ja oligi käes maksmise aeg. See oli ikka üks väga kallis lõuna – kokku 7 jüaani.ahk siis 11 krooni ligi.

Läksin koju leiba luusse laskma. Seda rõõmu kauaks polnud, sest tuli peremes ja kutsus kohvi jooma. Nii nagu aasiamaades sageli on väga pop lahustuv kohv. Seegi kohvijoomine möödus Nescafe seltsis.Kohvijoomine läks sujuvalt üle lõunasöögiks – minu jaoks sii juba vol 2. Kuskilt ilmus kohale alumiiniumist silmaesukausitäis kalarooga. Riisi portsud olid loomulikult ka. Kala oli puljongis koos kurkide, erinevas kasvufaasis sibula, hiinakapsa, idude ja rohkete vürtsidega mille seast ei puudunud ka chillikaunad. Neid kuivatatud kaunakesi ujus supi peal ikka palju. Aga roog ei olnud sugugi nii vürtsinr kui oleks võinud arvata. Koukisime siis kordamööda kausist kala ja köögivilju. Söömine käibki tavaliselt nii, et on ühine toidupott ja igal ühel oma riisiports. Ühisest potist tõstad siis pulkadega veidi toitu riisile ja sealt koos riisiga suhu. Ja seda olen ka märganud, et kunagi ei sööda toitu lõpuni ära. Alati jääb midagi potti.

Kõht söögist punnis oli aeg veidi äriasjadega tegeleda. Kiired asjatoimetsued ühel pool otsustasin olla aktiivne ja minna tervisejooksule. Andsin endale aru, et väljas on 30kraadi varjus ja minu jooksuvorm pole just parimate killast, aga võtsin asja ikkagi ette.

Sörkisin vaikselt rannapromenaadile ja suundusin surfiklubi poole. Taas imestasin puhtuse üle, aga ega seal midagi imestada tegelikult pole – luuga hiinainimesi oli ikka päris sageli näha. Jooksin mõnuga – tee viis allamäge ja õrn tuuleke lükkas takka. Ühel hetkel mõistisn, et pean ju tuldud teed ka tagasi jooksma ehk siis ülesmäge ja vastutuult. Vesi pudelis hakkas napiks jääma. Läksin üle tee ja hakkasin tagasi löntsima. Mäest ülesminek võttis parasjagu ähkima ja seades eesmärgiks järgmise päevani vastu pidada vahetasin jooksutempo mõõduka kõnni vastu. Kõndisin mööda mereäärset laudteed. See kulgeb kilomeetrite pikkuselt piki randa. Mingil hetkel oli iga paarisaja meetri tagant näha noorpaare, kes suurte mereäärsete kivide otsa olid roninud ja Tartu suudlevate tudengite purskaevu asendi sisse võtnud. Fotoraafid muudkui pildistasid. Ühes kohas oli laudtee all punt kooliõpilasi, kes kividele ja teesammastele kinnitunud karpe uurisid. Käimas oli ilmselt mingi loodusloo tund.

Õhtul taas ühine sööma. Kui ma arvasin, et eelmsiel õhtu oli orgia 11 erineva roaga, siis see õhtu purustas täiega rekordi. Lauale kanti õhtu jooksul 18 erinevat rooga (riis ei lähe arvesse). Kõige erilisem oli ehk konnaliha rohelise chilliga ja kummalisem hapukapsad riisinuudlitega. See hapukapsakombinatsioono oli täitsa koduse maitsega muideks. Ahjaa, mingi kanaroog oli ka. Vaatasin, et mõnusa rohelise paprikaga ja raksutasin kahe suupoolega. Selgus, et oli hoopis chilli. Hiina õlu kustustas tulekahju. Siis oli üks meestest kaasa võtnud riisiviina. Sellise kange. 55 kraadine kraam. See oli üks kõige jubedama maitsega alkohoolseid jooke, msi ma ealses maitsnud olen. Selline tunne, nagu oleks viina sisse meeletult mingit kunstlikku magusainet pandud – sellist keemia maitselist. Loodan, et edaspidi õnnestub mul seda õudust vältida. Aga lootus pidavat olema mittetarkade lohutus…

Hiinas on selline komme, et kui seltsis söömas käiakse, siis arvet ei jagata. Üks kord maksab üks, teinekord teine. Pean kuidagi jälile saama,millal minu kord on.

Peale õhtusööki jätkus seltiselu külalistemaja aias. Õlut toodi kastidega juurde. Proovisin Hiina sigarette. Ühe nimi oli “Palace” maitses nagu “Tallinn light”. Teine oli “Double Happiness” – see oli selline kangem kraam.

Külalistemaja ongi üks lohetajate urg, eesotsas peremehega. See lugu kuidas sellest majast külalistemaja sai on ka päris omapärane. Peremees oli paar aastat Vietnamis rasket tööd teinud ja mingis vabrikus tööd ümberkorraldanud. Ümberkorralduste käigus olla mõned töölised teineteist surnuks peksnud. Peale Vietnamist naasmist otsustas mees aja veidikeseks maha võtta ja närve puhata. Kolis siis naisega Xiamenˇi ja hakkas maja otsima. Kolm kuud kestnud otsingut kandsid vilja. Sisse kolides selgus aga, et maja on kahele inimesele liiga suur – peamajs on 7 tuba pluss söögituba, köök ja suur elutuba. Lisaks veel kõrvalhoone kolme toaga. Ilmselgelt on see liiga suur kahele inimesele! Siis otsutasidki külalistemaja pidama hakata. Ja nüüd ongi sellest saanud Xiameni tulevate lohesõprade peatuspaik.

Järgmisel hommikul andis kõht kerge häire, aga paar söetabletti ja asi oli kontrolli all. Oli loota surfituult ja nii saigi randa mindud tult ootama. Esialgu tundus asi ikka üsna lootusetu ja eriti kahtlane oli minu jaoks see, et 50kg kaaluvad hiina vennikesed 16m2 lohesid täis hakkasid pumpama. Aga tuul ei jäänud tulemata ning sain minagi sõita nii 8m2 kui 18m2 lohega. Kui mõnus taas soojas vees ilma kalipsota. Üks ameerika elektrik oli randa sattunud ja tegin talle veidi lohekoolitust. Pärast sõitsin kuni pimedani.

Õhtul kiire söögiorgia ja kobisin koju kotile.

Hommikul olin eriliselt laisk ja magasin kella 10ni siis kiirelt randa. Erilist tuulelootus ei olnud, aga rannas on niisamagi hea. Ja kui tuult ei ole saab ärijuttu puhuda. Täna oli rahvast rannas tuult ootamas päris palju ja nende seas ka kohaliku lohevabriku boss. Ajasime veidi lohejuttu ja sain talt välja meelitada loa tema tehast vaatama minna. Proovisn veidi ka ühte Fluid lohe prototüüpi,mis jättis natuke uimase tunde. Samas olematu tuulega püsis kenasti üleval ;-). Kella neljq paiku hüppasin korra kodust läbi ja istusin bussi peale, et supermarketisse sõita. See ei pidanud eriti kaugel olema. Tjah, liinibuss sõitis sinna küll 1.5 tundi. Minu arvates päris kaugel. Hiina jaeklienti on püüdma tulnud nii mõnedki lääne kaubandushiiud. Nii ei puudu Xiamenis ei Carrefour, Metro ega WalMart. Mina sattusingi Wal Marti. Poes oli rahavast omajagu ja kõik seletasid midagi valju häälega. Lisaks iga leti juures karjus poetöötaja infot tema letis oelvate sooduspakkumiste kohta. See ehk oligi kõige erinevam lääne analoogidest – meeletu jutuvadin. Hiinlastel on üldse kombeks üsna valjult asju arutada. Ja kui kaubamajatäis rahvast seda koos teeb, siis kuluvad kõrvatropid ära.

Muidu pood nagu pood ikka. Kaup peamiselt küll hiina oma. Samas valiku väiksuse üle kurta ei saanud. Tegin müned hädatarvilikud ostud ja asusin tagaisteele. Bussis lasin vaepeal silmagi looja. Kodupatuses bussist maha astudes selgus, et roosa maja (hiinlastele meeldib hirmasti roosasid maju ehitada) bussipeatuse taga, mida pidasin mahajäetuks muutub õhtul oooperilavaks. Parasjagu oli etendumas mingi Hiina rahvamuusikal. Vaatasin siis seda veidi. Kummaline oli see, et näitlejad olid kõik naised, samas saateansambel, kes hiinapärast tilulilu tekitas olid mehed. Kaua ei saandu kultuuri nautida, sest äkitselt sian kerge obaduse selja pihta. Üks lohetaja oli mind märganud ja tuli tervitama.

Uus hommik algas tervisliku hommikujooksuga. Olen nõuks võtnud Hiinas olles elada sportlikult aktiivset elu ja mis võiks olla parem algus päevaks kui jooksuring. Sörkisin väikese tiiru ümbruskonnas ja koduteel haarasin nurgapealsest poekesest veidi nosimist homikusöögiks.

Üks asi, mida olen reahva hulgas liikudes märganud on Hiinlaste lugupidav suhtumine vanematesse inimestesse. Bussis iste pakkumine on täiesti elementaarne. Kui vanainimene istuda ei taha, siis suisa surutakse ta istuma. Üle tee aidatakse eakamaid ka – nagu tõelised timurlased.

Kodus tegelesin veidi kirjatööga, vaja nimelt üks väike business plan kokku panna ja tuulevaiksed päevad on selleks väga sobivad.

Peagi helistas David ja kutsus lõunale. Üks tema sõber oli Xiameni jõudnud ja liitus meiega. Davidd kurtis, et planeeritava lohesurfivõistluse tarbeks on ikka veel hulk lubasid puudu – näib, et Hiinas seda bürokraatiat ikka jagub. Sõime kõhud head, paremat täs ja sukeldusin taas rahavoogude ja turundusplaanide maailma.

Hetkeks meelitati mind sealt välja proovima kohalikku veini – riisiveini. See oli oluliselt mahedam ja mõistlikum kraam kui mõni päev varem proovitu. Hea jahutav ka veel seejuures. Davidi sõber Steven istus meie seltsis ja rääkis veidi oma elamustest Tiibetis. Oli käinud seal veidi seiklemas. Seal olla kummaline komme, et surnud inimesed viiaks mingisse erilisse kohta,kus nende kehad kotkasteel närida jäetakse. Lõpuks jääb kolp järgi, sest seda kotkas ära viia ei saa. Kolbad müüritakse seina sisse ja ongi selline pealuu sein. Osadel kolpadel olid augud sees. Arvasin, et ehk kuuliaugud, aga Steven selgitas, et need olid olnud eriti võimsad mõttetergad, kelle pealuust selle nn surnuaia pidaja väikese ketta välja on saaginud ja selle omale kaela riputanud – pidavat palju jõudu andma.

Vahelduseks arxutis klõbistamisele chillisin meie aias. Siin on imepäraset aiapealsed “roosipeenrad”. Või noh, sellised omapärased – pudelikaeladest “rooid” on betoneeritud aia peale,et keegi üle aia ei roniks. Vahel on ka lihtsalt lehtklaasi teravad killud betooni sorgatud. Ilmselt päris tõhus tõke. Pole küll siiani näinud kedagi üle aia ronimas ;-).

K'ätte jõudsid tuulised päevad mis möödusid valdavalt mere ääres. Vaikselt hakkab välja kujunema igapäevane rahulik rutiin hommikuse jooksuringi, randasõidu, surfamise,arvutitöö ja rikkaliku õhtusöögiga.

Ühel õhtul läksime ühte rohkem mereandidele spetsialiseerunud restorani. Pistsime kahe suupoolega erinevaid karpe. Vahelduseks lippas üks hiinlane meie seltskonnast kõrvalpoodi ja naases kilekotitäie keedetud kanavarvastega. Need hõrgud snäkid olid mulle juba Vietnami ajast tuttavad ja närisin neid nii, et kondid ragisesid.

Hommikul astusin sisse ühte toidukohta,kus veel käinud polnud. Nagu ikka näitasin näpuga seinal olevast menüüst mida soovin ja püüdsine käte ja ajalgadega selgeks teha, et tahan toitu kaasa võtta. See sõnum muidugi kohale ei jõudnud. Toit maitses sellegipoolest hästi – selline tõhus nuudlisupp. Mõningates supikohtades on huvitav supikeetmisviis. Vähe sellest, et iga supp keedetakse nö tellimuse peale. Iga sööja supp podiseb ka eraldi väikeses potikeses, milles see pärast ka serveeritakse.

Lisaks Hiinlastele olen nüüdseks kohanud ka mõningaid kohalikke valgeid inimesi,kes samuti tuulistel päevadel sammud randa surfama seavad. Kõik nad kinnitavad nagu ühest suust, et Xiamen ei ole tüüpiline Hiina linn. Seda on ühelt poolt hea kuulda, sest elu siin on tõeti inimväärne samas oleks ju väheke suuremat eksootikat ka päris huvitav olnud. Aga küllap seda leiab Xiamenˇiski.

Üsna kodu lähedal on üks tempel. Aga see ei pidavat olema mitte palvetamieks, vaid ühe iidse perekonna mälestustempel. Nüüd käib seal kiire ehitustöö ja lähiajal avatakse pitsarestoran. Minu sõbrad Hiinlased sellele küll eriti eha pilguga ei vaata. Aga ju on siis neid,kellele see probleemiks pole.

Ühel päeval lohetades kandusin nõrga tuule tõttu allatuult ja pidin läbi suurte kivide veel suurema kivi juures kaldale ronima. Kaugelt mõnusad siledad paistnud kivid osutusid lähedalt vaadates tihedalt teravate karpidega kaetuks. Sain minagi oma väiksed ristsed kätte. Karpidest veidi hirmutavam oli aga see, et kivi otsas oli mingi kindlus ja seal kergekuulipildujatega sõdurid, kes mind pingsalt binoklist jälgisid. Korraks tekkis tunne, et äkki olen sattunud kuhugile, kuhu ei peaks. Õnneks minu pihta tuld ei avatud. Hiljem sain Davidi käest teada, et see mis praegu on kaunis rannaala oli aastaid tagasi sõjatanner ja täiesti kinnine tsoon. Nimelt paistavad rannast Taiwani saared ja teatavasti ei peab Hiina jätkuvalt Taiwani üheks om ärakaranud provintsiks (tegelikult on neil samad tundmused ka Vietnami osas). Sellesse tsooni ei lubatud kohalikke kunagi, sest juba ainuüksi Taiwani nägemine võis tekitada soovi kommmunitliskust paradiisist põgeneda. Saared on tõesti lähedal – sinna lohega sõita pole mingi probleem.Samas hoiatati mind, et kui ma ka sinnna sõidan, siis maale pole mõtet minna – rand olla mineeritud. Ei hakka igaks juhuks proovima.

Ja oligi kätte jõudnud reede. Jätkasin eelmisel päeval pooleli jänud koolitusega. Nääpsuke Hiina neiu oli eriti tubli ja omandas kõik oskused kiirelt. Aga eks väikseid tagasilõõke peab ikka tulema ja nii oligi. Ühel järjekordsel bodydragi sessioonil kukkus tal lohe vette ja kuna tuul oli hetkeks langenud see lohe enam veest üles ei tulnud. Ja nii triiviski lohe koos neiuga Taiwani poole – tuul pöördus kaldast natuke eemale ka. Tegin kiire katse ujudes appi jõuda, aga tuul tõusis ning triiviva lohe kiiruse vastu minu ujumine ei aidanud. Lohevabrikant Mr Chen tuli appi ja vedas mind endaga koos õpilaseni. Saatsin neiu koss Cheniga kaldale ja jäin ise lohega toimetama. Liinid olid lootusetult sassi läinud ja nii ei jäänud muud üle kui need kokku kerida ja koos lohega kalda poole ujuda. Ei läinudki eriti kaua, nii umbes paar tundi. Oluline oli mitte sattuda kalda ääres varitsevate hiigelkivide otsa, mis varasemast kogemusest teada olevalt olid teravate karpidega kaetud ja lohele oi kui palju kurja oleks teinud. Lõpukas sain õnnelikult kaldale ja ronisin veest välja kaunil merekaldal pulmapilte tegeva noorpaari selja taga. Loodan, et saja aasta pärast mais, kui nende lapselapsed pulmapilte vaatavad, siis meenutatakse hea sõnaga ka hullu valget inimest, kes Taiwani poolt suure purjega kaldale ujus.

Neid pildistavaid noorpaare oli terve rand täis – see pidavat olema popp koht kus pulmapilte teha. Mõnel oli isegi hobune pildi peale kaasa võetud. Nii kaunis nii kaunis – prints valgel hobusel ja tema printsess lehviva looriga.

Reede on tavapäraselt see õhtu, kus on põhjust minna välja pralletama. Kuna kohale oli jõudnud paar inglast, siis lõime punti ja suundusime Xiameni ööelu avastama. Kõigepalt astusime läbi Londoneri pubist, mis oli puhas Xiamenis elavate välismaalaste kogunemiskoht – ühtegi Hiinlast peale teenindajate ma seal küll ei kohanud. Sealt suundusime edasi ööklubisse “The Key”. Tuleb tunnistada, et Tallinna ööklubidele tegi see igas mõttes silmad ette. Nii muusika, sisekujunduse, üldise atmosfääri, kui ka kõige muu poolest. Filipiinidelt pärit bänd vaheldus Hiina bändiga ja pidu käis sellise vungiga, et hoia ja keela. Rahvast oli murdu ja kõik tundusid väga rõõmsad olevat. No aru ma ei saa, kus kohas see kommunism siin on.

Ahjaa, õhtusöögiks olid krevetid, teod, kala, tofu, kalamaod, sealiga chilliga ja üks kummalismeaid roogasid, mis ma oma elus söönud olen – austriomlett. See koosnes,nii nagu nimest aimata võib austritest ja munast. Väga omapärane kogemus.

Laupäeval jätkus tihe koolitustegevus, sain umbes kilomeetri jagu taas ujuda, kui õpilasel hädaolukord tekkis.Varsti olen niimoodi meisterujuja.

Õhtul väike õhtusöök Mehhiko restoranis, koos mõne hiinlase, expati ja paari inglasega. Peale seda taas The Key nimelisse ööklubisse, kus turvameestega juba käppa sai surutud ja peale seda kiire tiir Soulˇi nimelisse Hiina klubisse. Kõige meeldejäävamav seal klubis oli see, kuidas klient ja baaridaam täringuid mängisid. Kui klient võitis, pidi baaridaam väikese klaasi õlut jooma, kui klient kaotas, pidi ta ostma pudeli õlut.

Õllega on siin üldiselt nii, et kast õlut st 12x0,6 liitrist pudelit õlut maksab eesti rahas ca 50krooni. Samas mõnes ööklubis võid ühe õlle eest maksta ca 80 krooni. Vot sellised lood on siis siin…

Jõudsin kohale, Xiamen 16.09-18.09.2009

Hong Kongist Xiamenˇi lennutas mind kohalik odavlennufirma Dragonair. Nendega lennates jäi ainult unistada, et Euroopa tavalennufirmad suudaksid samal tasemel teenust pakkuda. Lend, mis kestis napilt üle tunni toimus suure Airbus 330-ga, mis mahutab ligi 300 reisijat. Selle ülilühikese reisi ajal suudeti kõikidele pakkuda toitu, mis koosnes kuumast pirukast (mitte segi ajada samanimelise Ameerika noortekomöödiaga), küpsistest, mahlast ning kuumast joogist. Kusjuures teed ja kohvi käidi veel teine kordki pakkumas. Igal juhul väga meeldiv kogemus. Kel soov võib lähemal piiluda www.dragonair.com

Saabusime Xiameni koos pimedusega. Kummaline oli see, et ülelinan lennates tundus see kuidagi pime olevat – ei anna võrreldagi Euroopa suurlinnade öise tuledemerega. Kui Hong Kongis oli riiki sissepääsemine suhteliselt valutu, siis Xiamenis oli asi juba tõsisem. Loomulikult tuli täita landing card. Lisaks sellele aga ka seagripialane küsimustik. Enne kui nö jalg Hiinamaad võis puudutada pidin 4 korda oma passi taskust välja võtma ja ühele või teisele ametiinimesele näitama. Olin mõttes valmis selleks, et seagripi uurimiseks kraadiklaas, ninna, kõrva või kuskile mujale huvitavasse kohta topitakse aga seda siiski ei juhtunud. Peagi oli pagas käes ja rõõmus taaskohtumine minu Hiina sõbra Davidiga oligi käes. Davidiga olin kohtunud eelmisel aastal Vietnamis ja lahkelt kutsus ta mind Hiina oma lohesurfikeskust vaatama ja kõikvõimalikke koostöövariante arutama.

Davidi sõber,kelle nime ma paraku ei suutnud meelde jätta sõidutas meid minu elupaika. Enne veel aga võtsime peale Davidi naise, kes meid kuskil tee ääres ootas. Ilmselt oli juba kaua oodanud, sest tekkis väike sõnavahetus mis õnneks kiirelt läbi sai.

Minu elupaik Hiinas elamise ajaks on üks väike külalistemaja. Osad toad on nö peahoones ja osad eraldiasetsevas majakeses. Minu tuba on selles väiksemas majas ja on väegade mõnus. Puhas, konditsioneeri ja sooja veega. Külalistemaja juures on ka väike aiake laudade ja toolidega, kuhu asukad siis õhtuti kogunevad ja seltsielu elavad.



Külalistemajas liitus meiega veel paar Hiinlast ja oh üllatust ka paar venelast. Suundusime lähedalasuvasse söögikohta õhtust sööma. See oli ikka paras orgia. Mingil hetkel lugesin laual kokku 11 erinevat rooga. Kõik ikka väga maitsev. Olen ju varemgi Hiina toitu söönud, aga mõningad erinevused hakkasid siin siiski silma. Esiteks on kõik oluliselt peenemaks hakitud, kui Euroopas kogetud Hiina toidus. Teiseks on söögipulgad sellised tillukesed (poole lühemad ja peenemad, kui harjunud). On tunne nagu hoiaks kahte heegelnõela käes ja sööks nendega.

Sõime häid roogasid ja kõrvale rüüpasime Hiina õlut, mille nimi mul samuti meelest läinud (ajavahe ikka veidi mõjub). Õhtusöök lõppes kuidagi äkitselt. Klõps olid kõik püsti ja suundusime tagasi külalistemajja.

Järgmisel hommikul lasin unel hea maitsta. Õhtul olin veel edutult üritandu internetiga ühenduda ja sestap sainmagama alles kella 0100 paiku. Ärkasin selle peale, et majaperemees koputas uksele ja teatas, et David on varsti siin. Nii oligi. Läksime kõigepealt sööma (samasse kohta,kus õhtul käisime) ja seejärel võtsime suuna randa. Meri iseenesest asub minu elupaigast paarisaja meetri kaugusel. Surfikeskusesse age tuleb siiski bussiga sõita (tegelt saaks jala ka, aga natuke pikk maa on). Buss nr 503 tuli peagi ja viis meid keskusesse. Bussisõidu eest maksmiseks on kaks varianti. Esimene variant: lähed bussi ja pistad 1 kohaliku raha (1 jüaan ca 1.5 EEK) ühest pilust sisse. Piletit vastu ei saa ja kui on suurem raha, siis vahetusraha tagasi ka ei saa. Teine variant on magnetkaart – neid saab postkontorist osta ja sinna on tavaliselt laetud 50 jüaani. Seda kaarti tuleb bussi sisenedes mingile masinale näidata ja klõps arvestatakse sõidu hind kaardilt maha.

Surfikeskus asus loomulikult rannas, ühe restoraniga ühes majas. Parasjagu oli keskusele toodud uut mööblit ja nii koorisime särgid seljast ja tassisime ühe ruumi kuhu kapid pdidi minema sodist tühjaks. Vaatasin veel veidi rannas ringi, aga kuna tuult ei olnud, siis väga kaua me keskuses ei olnud. Võtsime hoopis suuna kesklinna, et mulle bussikaart ja SIM-kaart muretseda.



Astusin pangaautomaadi juurest läbi ja loomulikult tormasin kõigepealt selle amsina juurde, mis rikkis oli. Õnneks sai David mul sabast kinni ja nii jäi mu kaart sinna masinasse toppimata. Teise masina juures võttis veits aega, et aru saada, mis tegema peab. Inglise keelsed kirjad olid nuppude juures suht väikesed. ja masin mölises minuga vahet pidamata hiina keeles. Sain portsu raha kätte ja järgmine käik oligi postkontorisse bussikaarti ostma. See kaart näeb välja selline:




Siis suundusime China Mobile kontorisse telefoninumbrit soetama. Anti meile siis paks kaust kus igal lehel jodu numbreid kirjas, mille hulgast siis vaida sai. Hinnad olid aga numbritel erinevad. Selgus, et tegemist ei olemitte erinevate pakettidega, vaid kuna Hiinlased on ka suured numeroloogid, siis olid osad rohkem õnnetoovad ja seega kallimad ning osad vähem õnnedoovad ja seega odavamad numbrid. Samas ei saa jätta märkimata, et kõige odavmad numbrid olid kõik läbi müüdud. David kauples mulle siiski ühe kallima hinna odavamaks ja nii on minu tel nr nüüd +8615859278221 Mobiilipoes ei saanud jätta märkamate telefonide soodsaid hindu. Mõningad mudelid olid Eestiga võrreldes kordades odavamad.

Käisime Davidiga veel paarist kohast läbi ja siis läksin omapäi seiklema. Sõitsin bussiga seni, kuni bussijuhtmind sealt välja ajas. Oligi õige koht ehk siis busside lõpp- ja alguspeatus. Kohati meenutab xiamen mulle musta mere äärseid kuurortlinnud,kus kunagi kauges lapsepõlves üks väike tiir sai tehtud. Mööda tänavaid lonkidss jõudsin turutänavale. Seal müüdi peamiselt mereande, kõikvõimalikke karpe, kalmaase, kalu jms. Turg oli oluiselt puhtam,kui samasugused kohad Vietnamis. Üleüldse on Xiamen kuidagi väga puhas, ega teda asjata nimetata Hiina puhtaimaks linnaks. Isegi ranna käib puhastustiim kaks korda päevas üle. Ei mingeid tuules lendlevaid kilekotte. Davidil on vist õigus,kui ta ütleb, et Xiamen on Hiinas elamiseks parim linn (vastavas edetabelis oli Xiamen 2006 aastal tõsi küll teisel kohal http://www.chinadaily.com.cn/english/doc/2006-01/03/content_508828.htm ) Siin ei olevat küll võimalik eriti hästi äri ajada, sest inimesi on liiga vähe (no nii umbes 2,5 miljonit)

Keerasin kitsukeselt turutänavalt välja ja sattusin kõrghoonete maailma. Sellised need suurlinnad kord juba on – ühest äärmusest teise. Sisenesin lukskaubamajade rajooni, kust vist ei puudunud ükski maailmakuulastest kaubamärkidest alates Adidasest ja lõpetades Tiffanyga. Keegi mees püüdis mulle tänaval Rolexit müüa aga loobusin pakutust ja jätsin ka Tiffanys sisseostud seekord tegemata.



Lõpuks leidsin ühe toidu ja muu esmatarbekauba kaupluse. Tegin mõned hädavajalikud sisseostud shampoonide, hambapastade, küpsiste jms näol. Pingsalt püüdsin leida inglise keelsete siltidega kaupu, aga see oli suht lootusetu tegevus. Paar müüjat püüdsid mind aidata, aga püüdeks see jäigi. Seejärel suundusin tagasi bussijaama. Seal sain siis osaliseks selle reisi esimesele näppimisele.

Ootasin bussi, kui äkki keegi mind tonksima hakkas. Vaatasin ringi, aga ei näinud esiti kedagi. Siis mõistsin, et pean pilgu veidi allapoole suunama ja sealt avastasingi ühe Hiina neiu,kes mulle näpuga ribidesse tonksis ja miskit rääkis. Mitte kui midagi ei saanud aru mis ta ütles. Olgu siinkohal mainitud,et minu Hiina keele sõnavara piirdub konkreetselt ühe sõnaga. Lasin tal siis natuke seal tonksida.Lõpuks ta vist solvus ja läks bussijaama teise otsa. Minu buss tuli ja tormasin teele ning viipasin, et ta peatuks. Ja peatuski. Suutsin isegi õiges peatuses maha minna ja kodutee üles leida.

Kodus algas operatsioon internet. Täna õnnestus isegi ühenduda. Selgus aga, et mõningad lehed pole üldse ligipääsetavad. Facebook, blogger, youtube jne. Suur Hiina Tulemüür ei lase kahtlastele lehekülgedele. Üritasin siis erinevaid nippe, et ikka ligi pääseda, aga tundidepikkune katsetamine ei andnud tulemusi.

Hommik on õhtust targem ja nii oligi. Väike häkerdamine ja sain hetkeks vajalikele lehekülgedele ligi. Siinkohal tänud Jondonymˇile www.jondos.de. Selle programmijupi abiga petsin Hiinlased ära.

Väike jalutuskäik ümbruskonda viis mind avastuseni, et 5 minutilise kõnni kaugusel on tilluke kohalik turg, kust kõikvõimalikku värsket kraami saab osta, 30 kraadises kuumuses hauduvast lihast ja elus kanadest kuni sibulapealsete ja sukapüksteni. Samas oli ka üks poekene, mida peaks edaspidigi külastama, kui nö päris linna ei viitsi sõita. Seekord piirdusid mu ostud vaid pudeli veega mille hinnaks oli 1 jüaan ehk 1.5 eeku.



Millegipärast ei vasta seni nähtu eriti minu varasemale ettekujutusele Hiinast. Ei mingeid päkapikke, ei mingeid meeletuid rahvahorde, ei mingeid jalgrattamasse, ei mingit meeletut siblimist. Pigem on see selline laisa kuurorti eluolu, kus kõik vaikselt tiksuvad. Ilmselt ei ole Xiamen ka päris tavapärane Hiina aga võibolla teen veel liiga vara järeldusi. Elame näeme.

Taas teel...

Äratus helises kell 415. Olin veendunud, et see ei ole päris ja peaaegu et ei teinud piiksumisest väljagi. Siis meenus, et on ju see hommik,kus vaja jõuda õigeks ajaks lennujaama ja võtta suund kaugete maade poole. Ajasin end üles, kiired veeprotseduurid, viimased asjad kotti ja oligi takso ees.

Lennujaamas sujus kõik tõrgeteta ja sain peagi lennukiistmel silma looja lasta. Und ei jätkunud paraku eriti pikaks, sest Helsingisse lend on ikka tõsiselt lühike. Veidi ootamist ja istusin Londonisse viival lennul ja tegin mõnusat tukastamist.

London oli vihmane.Hethrow expressiga kiirelt ja soodsalt (vt pakkumisi Estraveli leiunurgas http://www.estravel.ee/?lang=est&main_id=1415,62,4103 ) Paddingtoni ja varsti istusin juba pubis õlleklaasi taga. Inimesed, kellega kohtusin olid erinevalt vihmasest ilmast päikselised. Loodan neid talvel kuskil soojal maal taas kohata ja üheskoos chillida

Päev läks kiirelt ja klõps olingi tagasi Heathrows. Kiire check in ja peagi potsatasin taas lennukiistmesse. Seekord ei vedanud – keskmise rea keskmine koht ei kuulu just mu lemmikute hulka. Aga pole viga. Lennukis meenus, et olin unustanud süvaveenitromboosivastase süsti teha. Tegin siis selle ka kiirelt. Eesolev lend oli üle 11 tunni pikk ja mitte ei tahtnud võtta asjatuid riske. Varasematel pikkadel lendudel olin piirdunud mõningate võimlemisharjutustega, aga kui ühel sõbral ikka tõsine tromboos peale pikka lendu tekkis ja nägin, kui vastik asi see ikka on (alustades valust ja lõpetades kuude, kui mitte aastatepikkuse raviga) ei olnud tahtmist seda läbi elada. Enne reisi käisin läbi keskhaigla tromboosikabinetist, kus jagati infot, õpetati süstima ja anti retsept vajaliku medikamendi ostmiseks. Tromboosi kohta saab lähemalt lugeda http://hcd2.bupa.co.uk/fact_sheets/mosby_factsheets/Deep_Vein_Thrombosis.html .

11 tundi möödus tegelikult kiirelt filmide, söögi, joogi ja une seltsis. Pean tunnistama, et ootasin Cathay Pacificult, mis oli 2009 aasta aasta lennufirmaks kuulutatud, veidi enamat. Toit oli suht kesine, vein nigel ja ega filmivalik midagi erilist polnud. Quatar Airwaysile jäi igatahes igas vallas alla. Aga Hong Kongi ma jõudsin, pagasi kätte sain ja uuesti sisse tshekkisin. Neid ridu kirjutades istungi Hong Kongi lennujaamas ja ootan järgmist lendu, mis viib mind seekordse reisi sihtpunkti Xiamenˇi...