Kuidagi kodune tunne oli Londonisse jõuda, olen alati nautinud vaadet, mis avaneb lennukiaknast öisele Londonile.
Londonis sain pagasi kiirelt kätte. Heathrow expressiga Paddingtoni. Seal ootasin veidi kuni sõber autoga kohale jõudis. Kohtumispaik oli Hiltoni ees (ei saa ma Hiltonist sellel reisil ei üle ega ümber). Oli tükk tegemist, et kott autosse mahutada – Porche ei ole ilmselt surfiautoks mõeldud. Lõpuks saime koti autosse. Siis oli vaja veel mind ka sinna kuidagi toppida. Voltisin ennast kokku ja seadsin tagaistmel sisse – jalgadele leidsin koha laes.. Peale väikest rallit õhtuses Londonis jõudismegi minu järgmise paari päeva peatuspaika Canary Warfi lähistel. Aknast välja vaadates paistis Thames.
Hommik algas varem kui arvasin, kell 800 kohaliku aja järgi olin ärkvel ja peagi juba hommikujooksu tegemas. No ma ei ole üldiselt mingi eriline sportlane, aga kui kena neiu ilusti kaasa kutsub, siis ikka olen küll. Õnneks palju sporti ei olnud vaja teha. Sörkisime kõigepalt ühte poodi suitsu ostma, ja siis Greenwitchi piima ja pirukate järele. Tagasiteel joosta ei saanud, sest Latte topsid olid käes (Starbucks loomulikult). Aga ikkagi liikumine värskes õhus :). Hea algus päevale tehtud. Pealelõunal kiirelt laevaga kesklinna. Seal võtsin suuna Edgeware roadile, kuhu olin kohtumise kokku leppinud. Kohtumine jäi veidi hiljemaks ja seega oli mul aega paar tundi mööda Londonit lonkida. Just see mis mulle meeldib – sihitult jalutada mööda pea- ja kõrvaltänavaid. Hingata sisse suurlinna hõngu, vingu ja vängu. Istumine venis pikemaks, juttu jätkus kauemaks ja nibin nabin sain viimase laevaga tagasi koju. Öine laevasõit Thamesˇil - midagi sellist polnud vaatamata lugematule hulgale Londonis käikudele varem selles linnas ette võtnud.
Järgmisel päeval oli taas pealelõunaks kohtumine kokku lepitud. Seekord, aga otsustasin ühistranspordi asemel oma jalgu kasutada. Ilm oli ilus, päike paistis ja nii hakkasingi tasapisi piki Thamesˇi kesklinna poole astuma. Päris mõnud matk, ca kaks ja pool tundi kiiret vantsimist. Linna jõudnud tiirutasin sihitult Govent Gardeni kandis – vaatasin kuulasin tänavatrikitajaid ja muusikuid, tegin tiiru turul, astusin sisse mõnda raamatupoodi. Kibe kiusatus oli paar Lonely Plant-it tasku pista – kolm kahe hinnaga – arvestadas GBP madalat kurssi olieks see olnud tõesti soodne tehing. Teades aga oma pagasi kaalu leppisin vaid väikese Vietnami keele vestmikuga – mine tea millal vaja võibminna. Kohtumine möödus taaskord kiirelt, pole ka ime, kannutäis „Passion fruit Caipirinhaˇt“ muutis vestluse eriti ladusaks. Oligi käes viimane õhtu Londonis. Veel mõned tunnid mõnusat jutustamist, mille tulemusena on mulle ehk Veebruaris Vietnami külalis oodata. Asjad said taaskord kiirelt ümber pakitud. Mõned liigsed üleriided jätsin sinna – et oleks põhjust tagasi tulla. Olin hommikuseks lennuks valmis.
Vahetult enne ärkamist nägin unes, et käisin tööl mingis rahvusvahelises suurkorporatsioonis. Selle unenäo peale ärkasin üles. Ja oli ka aeg. Takso oli varsti ees. Taksosüsteem mulle meeldis – õhtul tellisime takso ära. Siis tuli kohe sms-iga kinnitus. Hommikul tuli sms kui takso liikuma hakkas – kirjas oli ka taksojuhi mobiili number. Ja siis tuli sms kui takso ette sõitis. Küll muhvil oleks Londonis muretu – ei peagi ise endale kirjutama. Gatwick expressiga lennujaama ja kiirelt check inˇi. Millegipärast ronisin alguses Singapore airlinesˇi leti äärde – endal oli Qatar Airwaysˇi pilet.
Sujuvalt juhatati mind edasi. Seal läks jälle kottide kaalumiseks. Tädi leti ääres muutus üha tõsisemaks. Kui ta kuulis, et mul Tai viisat ka pole, siis tuli kohe uurida telefoni teel, et kuda kuda see värk eesti kodakondsetega on. Saanud positiivse vastuse tädi leebus. Leebus ka pagasi ülekilode osas. Qatariga Londonist Bangkokki muideks tuleks iga ülekilo eest maksa 40 GBP-d. Minul seekord 240 GBP-d nagu maast leitud. Jippiii.... Ja kui lõpuks tädi eesti keeles nägemist ja head reisi soovis (ise itaallanna), siis olin ma pahv mis pahv, nii et unustasin oma pagasi maha Sujuvalt tuletati seda mulle meelde ja lohistasin siis koti nurgataha erikujulise pagasi kogumispunkti. Läks transameestega jutuks, et mis kotis ja üks ütles, et pean kindalsti Cape Townˇi minema, et seal pidi super olema. Maybe next year... Maast leitud 240 naela oli vaja sirgeks lüüa. Läksin ja ostsin reisile fotoka – oli aeg mobiiltelefonist välja kasvada.
Thank you London!
