Gili, Gili, Gili – laevalt läbi vee maa poole sammudes jäi aeg justkui seisma ja mingi seletamatu rahutunne võttis võimust. Niivõrd õdusa ja kodusena mõjus see saar. Ei mingit mootorimüra ja tuututamist, millega kõrvad olid viimaste kuude jooksul erinevates paikades pidanud harjuma. Kribalad hobused kaarikute ees kõrsi krõmpsutamas. Õnnelike nägudega inimesed jalgrastatel mööda väntamas. Kerge tuuleõhk juukseid silitamas ja laine korallrahu taga murdumas. Idüll missugugune.
Kotid kaarikule ja Bazi juurde.Väike hommikukohv ja siis öömaja otsingutele. Ühes külalistemajas põrkasime kokku Kanada neiuga,kes Bangkoki lennujaamas pidi meie ees järjekorras seistes peaaegu minestama, ja kes sattus Kutas meiega ühes külalistemajas elama. Ilmselt ta jälitab meid, või siis meie teda, või on maailm lihtsalt nii väike. Who knows, who cares...
Õõbimiskoha otsimine läks üsna libedalt. Väikseid guesthause ja bunglowsid on iga nurga peal. Astusime päris mitmesse sisse, kuid küll oli hind kallis või siis polnud neil kahte vaba tuba. Lõpuks jõudsime kohani, millel nimeks – Black Sand Homestay. Neil oli pakkuda üks õdus kahe korruse ja kahe toaga majake. Meile Daveˇga sobis see ülihästi. Baz tegi oma läbirääkimised ja saime selle elamsie endale 11 dollariga öö eest. Konditsioneer, TV, DVD mängija varustusena kaasas. Bungalowde eest kannavad hoolt kolm indoneesia venda, kes suure osa ajast veedavad aias väikese varjualuse all mõnusas mõnuaine suitsuvines.
Kiired veeprotseduurid ja suundusime saarega tutvuma. Tükk aega ei saanud kumbki sõnagi suust – liiga ilus oli kõik see mida nägime ja tundsime.
Gili saari on tegelikult kolm – Gili Trawangan, Gili Meno, Gili Air. K]ik nad asuvad Balist lühikese laevasõidu kaugusel. Kõige suurem saar Gili Trawangan, kus ka mina oma päevis mööda saadan on tõeline paradiis valgete liivarandade, kookospalmide, imetabase veealsue maailma, mootorsõidukite vaba liikluse ja kaunite vaadetega.
Gili saared kui reisisitkoha avastasid backpackerid kaheksakümnendate keskel. Sellest ajast ka saarel mõnusa peaokoha maine. Praegusel ajal leiab nii öömaja kui söögikohti igale rahakotile. Öömaja hinnad algavad ca 4 USDist aga võib maksta ka 400 USDi. Kohalikus restoranis võib kõva kõhutäie saada 2 USDiga, peenemas söögikohas maksavad praed 10 USD ringis.
Peamine tegevus, millega siin aega sisustada on snorkeldamine või sukeldumine. Kel huvi saab ka ratsutada (tõsi hobused on siin sellised väiksemat sorti ja suurematel põhjamaa poegadel ehk ei maksa neile selga ronida). Kindlasti tasub teha kaarikusõit ümber saare. Kaarikud ja jalgrattad ongi siin peamised liiklusvahendid. Saab ka surfata ja kui tuult,siis lohesurfata (loheurfivarustus peab tõsi küll endal kaasas olema).
Gilid on Indoneesia ühed parimad sukeldumiskohad. Sobivad nii algajale,kui edasijõudnule. Gili T-l on 11 sukeldumiskeskust/kooli ja kolme saare ümbruses on kokku ca 20 erinevat sukeldumispaika.
Õöelu on siin mõnusalt toimekas. Baare, restorane ja tantsukohti leidub piisavalt. Ja rahvastki on rohkem kui küll. Tundsime meiegi end hästi ja lasime rihma lõdvaks. Öösel ei suutnud koduteed leida ja nii tegin tutvust Gili öiste kõrvaltänavatga. Peale 1,5 tunnist ekslemist ja mõningaid seiklusi õnnestus kodu siiski üles leida.
Üks mõnus koht, kuhu reggae huvilistel sisse tasub astuda on Sama Sama reggae baar. Õdus atmosfäär, head toidud ja loomulikult chill reggae muusika. Repertuaaris nii klassikat Bob Marley pärandist, kui kohalikku indoneesia reggaet. Väga chill ja ehe esitus.
Hurraa – ühel hommikul saare ümber hommikujooksu tehes tundsin tuuleõhku põske puudutamas. Sibilsin koju ja ajasin Dave üles, kiire kõne Bazˇile ja peagi olime kolmekesi rannas.Tuul tõsi küll ei olnud eriti tugev – ehk 5-6 m/s, aga pumpasime minu 12m2 lohe täis ja läksin triibutama. Täitsa mõnus oli üle pika aja taas üle vee liuelda. Tingimused korallisaartele omased – kõigepealt korallrahu poolt piiratud madal ja suhteliselt flat ala, siis laine murdumas rahul ja peale seda sügavam kuid siiski üsna flat vesi. Madalas põhi üsna kivine/koralline, seega jalavarjud peavad kindalsti jalas olema.
Sain oma esimese sõidunälja kustutatud ja kobisin kaldale. Olin lubanud Daveile ja Bazile veidi järeleaitamistunde anda ja nüüd oligi selleks hea võimalus. Kobisime Daveˇiga vette. Mui Nest erinev tuulesuund ja tesit marki lohe vajasid veid harjumist, aga laua peale Dave sai ja rõõmsa näoga veest välja läks. Tegin veel ise ühe allatuuleotsa ja siis oli Bazi kord. Veestart kujunes sukeldumisstardiks – keharaskus liialt eespool ja nii sõitis Baz lauaga põhja suunas. Kontroll lohe üle kadus ja see tegi mõned piruetid ning maandus ranna lähedal vees. Kobisime kaldale. Õnneks midagi hullu ei Bazi ega lohega juhtunud polnud väljaarvatud üks lohe ribi. Suuremad kahjustused olid aga tabanud minu fotokat, millega Dave kogemata ujuma oli läinud. Nojah, juhtub...
Pakkisime asjad ja läksime lõunatama. Minu soov oli proovida ehedat Indoneesia toitu ja nii seadsime sammud turuplatsi lähedal asuvasse toidukohta. Peranaine, selline mõnus mammi; võttis punutud korvikese, sinna peale läks papptaldriku moodi asjandus, kuhi riisi, kõrvitsakaste, praetud baklazhaan tomatiga, agaavihautis, kala kastmes, friteeritud kapsas, paar lihavarrast ja krõbedaks pratud tofu. Kogu see kupatus ei näinud just esteetiliselt kõige nauditavam välja aga maitse oli super. Parim Indoneesia toit, mis mulle siian osaks oli saanud. No ja ports oli ka hiiglaslik. Kogu kupatus, pluss 1.5l veepudel maksis veidi alla 2 USD.
Pealelõunal hakkas vihma sadama. Olid käes vihmaperioodi viimased päevad ja kohalike arvates viimane vihmasadu enne järgmist vihmaperioodi. Vihmaperiood kestab siinkandis novembrist kuni aprillini. Heast vihmast ei ütle ma kunagi ära. Dave oli ka käpp ja nii läksime vihma kätte ja jalutasime mööda küla. Paraku ei kestnud sadu pikalt ja peagi vantsisime tagasi koju.
Ette tuli võtta loheparandamine. Kerisin lohe aeda laiali ja tegin mis tarvis. Kohalikel muidugi uudistamist palju. Sellised elukad nagu lohe pole siin saarel just kuigi sagedased külalised.
Olime varem kokku leppinud, et läheme päikeseloojangut vaatama. Tegime tasapisi oma toimetusi,kui äkki Baz sisse hüppas ja ütles, et nüüd on minek. Päike loojub 5 minuti pärast. Asusime kiirel sammul teele. Baz lubas meid lühemat teed pidi kohale viia. Tjah, tegelikult eksisime veidi ära, aa tänu sellele nägime veelgi lahedamaid vaateid ja avastasime saare varjatud karjamaid. Taaskord oli tekkis tunne, nagu oleks Eestis. Karjamaa ja lehmasita lõhn tulid kuidagi tuttavad ette. Ka karjamaal kasvavad heintaimed näisid kodustena. Ja päike oli kohe kohe loojumas.
Lõpuks leidsime teeraja, mis meid õigesse kohta viis. Jõudsime kohale viimaste päikesekiirte valguses. Nautisime loojangut ja imestasime kuivõrd kaugele meri oli läinud. Kõik see ala, kus varem olime lohetanud oli nüüd kuival. Mõõn oli tulnud meie õuele.
Järgmiseks päevaks paraku tuult ei jagunud ning alternatiivse veetegevusena võtsime ette surfamise. Peale paaripäevast harjutamist Kutas õnnestus lauale püsti saamine nüüd juba üsna libedalt. Laine oli harjutamiseks paras ja seltskond vees sõbralik ja rõõmus. Üheskoos kutsusime huilates laineid.
Lõunaks haarasin ühest poekesest kümme friteeritud banaani ja paar õunavissi. Selliseid väikseid õunu polnud ammu näinud.Üllatusega avastasin, et need maitsesid nii nagu eestimaised suveõunad - sellised kõvad magemagusad ubinad.
Õhtuse laevaga jõudsid saarele Austria õed Ines ja Ana. Gentlemenidena läksime neile laeva peale vastu ja aitasimes eljakotid kaarikusse kanda. Hüppasime ise ka peale ja sõit tüdrukute öömaja poole võis alata. Vaene suksu nägi kohati oma koorma vedamisega ikka tõsist vaeva.
Tund aega värskendamiseks ja suundusime üheskoos õhtust sööma. Minu valikuks oli kana seentega. Seentega tasub Gili saartel veidi ettevaatlik olla, nimelt on saared kuulsad oma uimastavate seente poolest ja tänaval liikudes kuuled aeg ajalt kedagi tee ääres sisistamas – mushroom, mushroom, fresh, fresh. Sellega seoses meenub mulle Meeme raamaust „Mees,kes teadis ussisõnu“ - tema näris ka varasematel aegadel ikka seent, mis kangesti kibedad olla olnud. Minu kana peal olnud seened õnneks sellesse kategooriasse ei kuulunud.
Jätkasime õhtut Sama Samaˇs kuhu oli seekord kogunenud üsna kirev seltskond. Kõigepealt neli noormeest, kes olid otsustanud, et nad tahavad neiud olla, seejärel indoneeslane, kes arvas, et on indiaanlane (kotkasulg peas ja nii riietus kui ka tants ameerika põlisrahvale kohane). Kõige eredam tegelane oli aga Mama Lydia, Selline üle keskmise kehakaaluga ca 60 aastane indo mammi, löhike roosa pitskleit seljas, samast kangast slehviga peapael ümber kräsujuukselise poisipea, poolkõrged kontsaga mustad nahksaapad ja must käekotike. Selline „camp meets art deco“ stiilis tädi. Vihtus üksinda bändi saatel tantsu vihtuda ja tema piruetid ja puusanõksud tegid kordades noorematele neidudele silmad ette. Tantsust väsinud potsatas Mama Lydia meie juurde istuma. Kõik kohalikud näisid teda hästi tundvat, selline saare emme nagu ta on. Ja natuke selgeltnägija ka. No või vähemalt oskab ta inimeste näost nende olemuse üsna täpselt välja lugeda. Hiljem saime teada, et Mama Lydia voljeleb ka voodoo salapärast kunsti. Chattisime mõnda aega Mama Lydiaga ning suundusime seejärel tantsuplatsi vallutama. Reggae rütmide saatel tantsu lüües olime peagi higist üleni märjad. Liikusime katuse alt välja ja jätkasime oma kehaliselt aktiivse tantsulise tegevusega külatänaval haarates tantsuringi nii mööduvaid inimesi, kui hobuseid...
Järgmised päevad möödusid snorkeldades ja surfates. Paar korda otsisime lohe jaoks tuult ka, aga asjatult. Indoneesia toit hakkab üha enam kõhtumööda olema ja seline hea kodune tunne on siin saarel.
Möödaminnes tegin ära ka sukeldumise PADI eksami ja nüüd võin ametlikult meresügavustesse ronida, kui veepeal igavaks peaks minema.
Nädalavahetusel pidid Gilile jõudma Chris, Nikki, Sarah, Carolina ja Roland. Chris ja Nikki jäid kõiepealt Kuala Lumpuris lennukist maha – kell oli vales ajavööndis. Ja siis läks praami mootor katki, nii, et kogu seltskond pidi öö Lombokil veetma. Esmaspeval jõudsid nad lõpuks saarele,
Teisipäeval oli Carolina sünnipäev ja sel puhul tegime ühise sünnipäevahommikusöögi ja seejärel läksime väikesele laevasõidule ümber Gili saarte. Olime seks puhuks rentinud väikese klaaspõhjaga laeva – pool päeva ca 50 USD. Võtsime kaasa snorkeldamisvarustuse, jääkasti külmade jookidega ja paraja portu kohalikku toitu. Snorkeldamine oli super – kilpkonnad ja ohtralt kalu. Söögipaus Gili Airˇil ja suundusime tagasi Gili Tˇle päikeseloojangut nautima. Oli ilus ja lõbus ja natuke kurb sest kätte oli jõudnud viimane õhtu kaunil Gilil.
Hommikul astusimegi koos Inese ja Anaga laeva. Dave ja Chris olitd tulnud meid ära saatma. Kui laev sadamst väljus ja sadamahoone kõlaritest muusika kostma hakkas, siis esinesid nad kavaga “pikk ja lühike lehvitavad muusikataktis lahkujatele”.
Sõit Balile möödus suuremate viperusteta, minibussil purunes Lombokil teepeal vaid üks kumm ja Balil oli meid bussis oluliselt rohkem,kui oleks pidanud. Peale kümnetunnist reisi jõudsime Kutasse.
Baz oli Kutas meile juba tuttavas Sari Bali Cottages toad broneerinud ja nii olime varsti basseinis jahtumas.
Järgmisel päeval astusin läbi lennujaamast, et teada saada millal ma lendan. Olin lennu pea kuu aega tagasi broneerinud, aga millegipärast ei olnud mul kusagil kirjas ei kuupäeva ega kellaaega, ega broneeringu numbrit. Teadsin vaid seda, et enne 11 Maid pean Bangkokki jõudma. Oluline info kätte saadud võtsin surfilaua kaenlasse ja läksin surfilainetesse viimast võtma.
Reede hommikul oli aeg taaskord asjad kokku pakkida ja teele asuda.
Nägudeni Indoneesia….
Jätkub…
