Tuesday, May 12, 2009

Harjutust lõpeta…

Ongi kõik! Neli kuud on läinud kiirelt. Sellesse aega on mahtunud palju põnevaid juhtumisi ja lahedaid kohtumisi. Ohtralt lohetamist ja parasjagu pralletamist.

Suvel püüan tuult Eestis ja kel huvi lohetamist proovida võivad minuga rõõmsalt ühendust võtta jormax@jlc.ee.

Tänud kõigile, kes võtsid vaevaks aeg ajalt sellele blogile pilgu peale heita. Numbrid näitava, et kokku piiluti blogi üle 2000 korra 29st eri riigist – Eestist Kamerunini.

Eks näeb, kuhu tuuled mind sügisel viivad…

I'm living a dream…

Side lõpp.

Posted by Picasa

BANGKOK 08.05.2009-11.05.2009

Taas Bangkokis, see siis juba viies kord alates jaanuarist. Tüdrukud pidid samal õhtulkohe edasi lendama, aga tulid siiski linna kiirele osturetkele ja õhtusöögile.

Oma hotelli kõrval poespõrkasin kokku Johaniga, kesoli Mui Nešt paariks nädalaks Taisse puhkusele tulnud. Väike väike maailm. Sõime kõik koos õhtust ja saatsime siis Inese ja Ana lennujaama poole teele.

Järgmine päev tegime tiiru suurele turule. Seeon ikka suur. Ja kaupa jätkub.Ja odav. Kui juba seal olla, siis tuleb  osta. Nii ostsingi ühe T-särgi. Mingi kärutädi sõitis käruga üle Johani varba, nii, et veri ohtralt väljas. Puhastas siis Johan oma haava, kui üks Tai neiu meie juurde astus ja oma abi pakkus – krabas kotist plaastrid välja ja puhe. Varvas plaasterdatud, hüppasimekolmekesi TukTuki peale ja sõitsime tagasi Khao Sani poole. Teepeal selgus, et see neiu…see neiu polegi päris neiu…Nojah, olime ju ikkagi Bangkokis. Khao Sanil raputasime neiupoisi maha ja tegime kiire lõuna.

Õhtul saime taas kokku. Meie meesteseltskonnaga liitusid ka kaks neidu. Florence Prantsusmaalt, kes oli Mui Nes lohetamist õppinud ja kellega Johan juhuslikult Bangkokis kokku põrkas, ja Nathalie Mauritiuselt, kellega eelmisel õhtul tuttavaks olime saanud. Üheskoos võtsime ette sõidu Nana Plazale, mis on tuntud… Tjah, niipalju paljaid neiupoisse polnud meie silmad veel näinud. Hea, et tüdrukud kaasas olid – muidu poleks me Johaniga sealt eluga pääsenud.

Teel sinna vötsin väikese eine, mis koosnes hiidprusskast, rohutirtsust, friteeritud konnast, mõnest vaglast ja sipelgast ning paarist eri liiki mardikast. Tuleb tõdeda,et mingit erilist maitseelamsut see eine ei pakkunud.Kõik need hõrgutised maitsesid üsna sarnaselt Mardikate ja prussakate söömise tegi vähe tülikaks nende kõva kest, mis hammaste vahele kippus jääma – nagu oleks peotäie sihvkasid koos kestadega suhu pistnud.

Aga söök söögiks – olime ikkagi meelelahutuse peal väljas ja peale seda kui mõnda aega ladyboy klubides vihmavarjus olime olnud kahlasime läbi vee taksosse ja suundusime ööklubi otsinugle. Vihma oli tulnud tõsiselt palju, nii, et meenus Saigon ja sealne uputus.  Taksojuht pani cd mängijasse plaadi Tai hiphopiga, keeras volüümi põhja lülitas sisse ohutuled ja sõit läbi öise üleujutatud Bangkoki võis alata. Ööklubisse ei jõudnudki, sest need kohad kuhu taksist meid viia tahtis olid suht inimtühjad. Aga olin oma peolaksu taksos kätte saanud ja seega suundusin varsti hotelli. Johan ja Florence läksid veel uusi klubisid otsime…

Järgmistel päevadel veidi sisseostude tegemist ja oligi aeg tagasi euroopasse lennata…

Jätkub…

Sunday, May 10, 2009

GILI, BALI 24.04.2009-08.05.2009

Gili, Gili, Gili – laevalt läbi vee maa poole sammudes jäi aeg justkui seisma ja mingi seletamatu rahutunne võttis võimust. Niivõrd õdusa ja kodusena mõjus see saar. Ei mingit mootorimüra ja tuututamist, millega kõrvad olid viimaste kuude jooksul erinevates paikades pidanud harjuma. Kribalad hobused kaarikute ees kõrsi krõmpsutamas. Õnnelike nägudega inimesed jalgrastatel mööda väntamas. Kerge tuuleõhk juukseid silitamas ja laine korallrahu taga murdumas. Idüll missugugune.

Kotid kaarikule ja Bazi juurde.Väike hommikukohv ja siis öömaja otsingutele. Ühes külalistemajas põrkasime kokku Kanada neiuga,kes Bangkoki lennujaamas pidi meie ees järjekorras seistes peaaegu minestama, ja kes sattus Kutas meiega ühes külalistemajas elama. Ilmselt ta jälitab meid, või siis meie teda, või on maailm lihtsalt nii väike. Who knows, who cares...

Õõbimiskoha otsimine läks üsna libedalt. Väikseid guesthause ja bunglowsid on iga nurga peal. Astusime päris mitmesse sisse, kuid küll oli hind kallis või siis polnud neil kahte vaba tuba. Lõpuks jõudsime kohani, millel nimeks – Black Sand Homestay. Neil oli pakkuda üks õdus kahe korruse ja kahe toaga majake. Meile Daveˇga sobis see ülihästi. Baz tegi oma läbirääkimised ja saime selle elamsie endale 11 dollariga öö eest. Konditsioneer, TV, DVD mängija varustusena kaasas. Bungalowde eest kannavad hoolt kolm indoneesia venda, kes suure osa ajast veedavad aias väikese varjualuse all mõnusas mõnuaine suitsuvines.

Kiired veeprotseduurid ja suundusime saarega tutvuma. Tükk aega ei saanud kumbki sõnagi suust – liiga ilus oli kõik see mida nägime ja tundsime.

Gili saari on tegelikult kolm – Gili Trawangan, Gili Meno, Gili Air. K]ik nad asuvad Balist lühikese laevasõidu kaugusel. Kõige suurem saar Gili Trawangan, kus ka mina oma päevis mööda saadan on tõeline paradiis valgete liivarandade, kookospalmide, imetabase veealsue maailma, mootorsõidukite vaba liikluse ja kaunite vaadetega.

Gili saared kui reisisitkoha avastasid backpackerid kaheksakümnendate keskel. Sellest ajast ka saarel mõnusa peaokoha maine. Praegusel ajal leiab nii öömaja kui söögikohti igale rahakotile. Öömaja hinnad algavad ca 4 USDist aga võib maksta ka 400 USDi. Kohalikus restoranis võib kõva kõhutäie saada 2 USDiga, peenemas söögikohas maksavad praed 10 USD ringis.

Peamine tegevus, millega siin aega sisustada on snorkeldamine või sukeldumine. Kel huvi saab ka ratsutada (tõsi hobused on siin sellised väiksemat sorti ja suurematel põhjamaa poegadel ehk ei maksa neile selga ronida). Kindlasti tasub teha kaarikusõit ümber saare. Kaarikud ja jalgrattad ongi siin peamised liiklusvahendid. Saab ka surfata ja kui tuult,siis lohesurfata (loheurfivarustus peab tõsi küll endal kaasas olema).

Gilid on Indoneesia ühed parimad sukeldumiskohad. Sobivad nii algajale,kui edasijõudnule. Gili T-l on 11 sukeldumiskeskust/kooli ja kolme saare ümbruses on kokku ca 20 erinevat sukeldumispaika.

Õöelu on siin mõnusalt toimekas. Baare, restorane ja tantsukohti leidub piisavalt. Ja rahvastki on rohkem kui küll. Tundsime meiegi end hästi ja lasime rihma lõdvaks. Öösel ei suutnud koduteed leida ja nii tegin tutvust Gili öiste kõrvaltänavatga. Peale 1,5 tunnist ekslemist ja mõningaid seiklusi õnnestus kodu siiski üles leida.

Üks mõnus koht, kuhu reggae huvilistel sisse tasub astuda on Sama Sama reggae baar. Õdus atmosfäär, head toidud ja loomulikult chill reggae muusika. Repertuaaris nii klassikat Bob Marley pärandist, kui kohalikku indoneesia reggaet. Väga chill ja ehe esitus.

Hurraa – ühel hommikul saare ümber hommikujooksu tehes tundsin tuuleõhku põske puudutamas. Sibilsin koju ja ajasin Dave üles, kiire kõne Bazˇile ja peagi olime kolmekesi rannas.Tuul tõsi küll ei olnud eriti tugev – ehk 5-6 m/s, aga pumpasime minu 12m2 lohe täis ja läksin triibutama. Täitsa mõnus oli üle pika aja taas üle vee liuelda. Tingimused korallisaartele omased – kõigepealt korallrahu poolt piiratud madal ja suhteliselt flat ala, siis laine murdumas rahul ja peale seda sügavam kuid siiski üsna flat vesi. Madalas põhi üsna kivine/koralline, seega jalavarjud peavad kindalsti jalas olema.

Sain oma esimese sõidunälja kustutatud ja kobisin kaldale. Olin lubanud Daveile ja Bazile veidi järeleaitamistunde anda ja nüüd oligi selleks hea võimalus. Kobisime Daveˇiga vette. Mui Nest erinev tuulesuund ja tesit marki lohe vajasid veid harjumist, aga laua peale Dave sai ja rõõmsa näoga veest välja läks. Tegin veel ise ühe allatuuleotsa ja siis oli Bazi kord. Veestart kujunes sukeldumisstardiks – keharaskus liialt eespool ja nii sõitis Baz lauaga põhja suunas. Kontroll lohe üle kadus ja see tegi mõned piruetid ning maandus ranna lähedal vees. Kobisime kaldale. Õnneks midagi hullu ei Bazi ega lohega juhtunud polnud väljaarvatud üks lohe ribi. Suuremad kahjustused olid aga tabanud minu fotokat, millega Dave kogemata ujuma oli läinud. Nojah, juhtub...

Pakkisime asjad ja läksime lõunatama. Minu soov oli proovida ehedat Indoneesia toitu ja nii seadsime sammud turuplatsi lähedal asuvasse toidukohta. Peranaine, selline mõnus mammi; võttis punutud korvikese, sinna peale läks papptaldriku moodi asjandus, kuhi riisi, kõrvitsakaste, praetud baklazhaan tomatiga, agaavihautis, kala kastmes, friteeritud kapsas, paar lihavarrast ja krõbedaks pratud tofu. Kogu see kupatus ei näinud just esteetiliselt kõige nauditavam välja aga maitse oli super. Parim Indoneesia toit, mis mulle siian osaks oli saanud. No ja ports oli ka hiiglaslik. Kogu kupatus, pluss 1.5l veepudel maksis veidi alla 2 USD.

Pealelõunal hakkas vihma sadama. Olid käes vihmaperioodi viimased päevad ja kohalike arvates viimane vihmasadu enne järgmist vihmaperioodi. Vihmaperiood kestab siinkandis novembrist kuni aprillini. Heast vihmast ei ütle ma kunagi ära. Dave oli ka käpp ja nii läksime vihma kätte ja jalutasime mööda küla. Paraku ei kestnud sadu pikalt ja peagi vantsisime tagasi koju.

Ette tuli võtta loheparandamine. Kerisin lohe aeda laiali ja tegin mis tarvis. Kohalikel muidugi uudistamist palju. Sellised elukad nagu lohe pole siin saarel just kuigi sagedased külalised.

Olime varem kokku leppinud, et läheme päikeseloojangut vaatama. Tegime tasapisi oma toimetusi,kui äkki Baz sisse hüppas ja ütles, et nüüd on minek. Päike loojub 5 minuti pärast. Asusime kiirel sammul teele. Baz lubas meid lühemat teed pidi kohale viia. Tjah, tegelikult eksisime veidi ära, aa tänu sellele nägime veelgi lahedamaid vaateid ja avastasime saare varjatud karjamaid. Taaskord oli tekkis tunne, nagu oleks Eestis. Karjamaa ja lehmasita lõhn tulid kuidagi tuttavad ette. Ka karjamaal kasvavad heintaimed näisid kodustena. Ja päike oli kohe kohe loojumas.

Lõpuks leidsime teeraja, mis meid õigesse kohta viis. Jõudsime kohale viimaste päikesekiirte valguses. Nautisime loojangut ja imestasime kuivõrd kaugele meri oli läinud. Kõik see ala, kus varem olime lohetanud oli nüüd kuival. Mõõn oli tulnud meie õuele.

Järgmiseks päevaks paraku tuult ei jagunud ning alternatiivse veetegevusena võtsime ette surfamise. Peale paaripäevast harjutamist Kutas õnnestus lauale püsti saamine nüüd juba üsna libedalt. Laine oli harjutamiseks paras ja seltskond vees sõbralik ja rõõmus. Üheskoos kutsusime huilates laineid.

Lõunaks haarasin ühest poekesest kümme friteeritud banaani ja paar õunavissi. Selliseid väikseid õunu polnud ammu näinud.Üllatusega avastasin, et need maitsesid nii nagu eestimaised suveõunad - sellised kõvad magemagusad ubinad.

Õhtuse laevaga jõudsid saarele Austria õed Ines ja Ana. Gentlemenidena läksime neile laeva peale vastu ja aitasimes eljakotid kaarikusse kanda. Hüppasime ise ka peale ja sõit tüdrukute öömaja poole võis alata. Vaene suksu nägi kohati oma koorma vedamisega ikka tõsist vaeva.

Tund aega värskendamiseks ja suundusime üheskoos õhtust sööma. Minu valikuks oli kana seentega. Seentega tasub Gili saartel veidi ettevaatlik olla, nimelt on saared kuulsad oma uimastavate seente poolest ja tänaval liikudes kuuled aeg ajalt kedagi tee ääres sisistamas – mushroom, mushroom, fresh, fresh. Sellega seoses meenub mulle Meeme raamaust „Mees,kes teadis ussisõnu“ - tema näris ka varasematel aegadel ikka seent, mis kangesti kibedad olla olnud. Minu kana peal olnud seened õnneks sellesse kategooriasse ei kuulunud.

Jätkasime õhtut Sama Samaˇs kuhu oli seekord kogunenud üsna kirev seltskond. Kõigepealt neli noormeest, kes olid otsustanud, et nad tahavad neiud olla, seejärel indoneeslane, kes arvas, et on indiaanlane (kotkasulg peas ja nii riietus kui ka tants ameerika põlisrahvale kohane). Kõige eredam tegelane oli aga Mama Lydia, Selline üle keskmise kehakaaluga ca 60 aastane indo mammi, löhike roosa pitskleit seljas, samast kangast slehviga peapael ümber kräsujuukselise poisipea, poolkõrged kontsaga mustad nahksaapad ja must käekotike. Selline „camp meets art deco“ stiilis tädi. Vihtus üksinda bändi saatel tantsu vihtuda ja tema piruetid ja puusanõksud tegid kordades noorematele neidudele silmad ette. Tantsust väsinud potsatas Mama Lydia meie juurde istuma. Kõik kohalikud näisid teda hästi tundvat, selline saare emme nagu ta on. Ja natuke selgeltnägija ka. No või vähemalt oskab ta inimeste näost nende olemuse üsna täpselt välja lugeda. Hiljem saime teada, et Mama Lydia voljeleb ka voodoo salapärast kunsti.  Chattisime mõnda aega Mama Lydiaga ning suundusime seejärel tantsuplatsi vallutama. Reggae rütmide saatel tantsu lüües olime peagi higist üleni märjad. Liikusime katuse alt välja ja jätkasime oma kehaliselt aktiivse tantsulise tegevusega külatänaval haarates tantsuringi nii mööduvaid inimesi, kui hobuseid...

Järgmised päevad möödusid snorkeldades ja surfates. Paar korda otsisime lohe jaoks tuult ka, aga asjatult. Indoneesia toit hakkab üha enam kõhtumööda olema ja seline hea kodune tunne on siin saarel.

Möödaminnes tegin ära ka sukeldumise PADI eksami ja nüüd võin ametlikult meresügavustesse ronida, kui veepeal igavaks peaks minema.

Nädalavahetusel pidid Gilile jõudma Chris, Nikki, Sarah, Carolina ja Roland.  Chris ja Nikki jäid kõiepealt Kuala Lumpuris lennukist  maha – kell oli vales ajavööndis. Ja siis läks praami mootor katki, nii, et kogu seltskond  pidi öö Lombokil veetma. Esmaspeval jõudsid nad lõpuks saarele,

Teisipäeval oli Carolina sünnipäev ja sel puhul tegime ühise sünnipäevahommikusöögi ja seejärel läksime väikesele laevasõidule ümber Gili saarte. Olime seks puhuks rentinud väikese klaaspõhjaga laeva – pool päeva ca 50 USD. Võtsime kaasa snorkeldamisvarustuse, jääkasti külmade jookidega ja paraja portu kohalikku toitu.  Snorkeldamine oli super – kilpkonnad ja ohtralt kalu. Söögipaus  Gili Airˇil  ja suundusime tagasi Gili Tˇle päikeseloojangut nautima. Oli ilus ja lõbus ja natuke kurb sest kätte oli jõudnud viimane õhtu kaunil Gilil.

Hommikul astusimegi koos Inese ja Anaga laeva. Dave ja Chris olitd tulnud meid ära saatma. Kui laev sadamst väljus ja sadamahoone kõlaritest muusika kostma hakkas, siis esinesid nad kavaga “pikk ja lühike lehvitavad muusikataktis lahkujatele”.

Sõit Balile möödus suuremate viperusteta, minibussil purunes Lombokil teepeal vaid üks kumm ja Balil oli meid bussis oluliselt rohkem,kui oleks pidanud.  Peale kümnetunnist reisi jõudsime Kutasse.

Baz oli Kutas meile juba tuttavas Sari Bali Cottages toad broneerinud ja nii olime varsti basseinis jahtumas.

Järgmisel päeval astusin läbi lennujaamast, et teada saada millal  ma lendan. Olin lennu pea kuu aega tagasi broneerinud, aga millegipärast ei olnud mul kusagil kirjas ei kuupäeva ega kellaaega, ega broneeringu numbrit. Teadsin vaid seda, et enne 11 Maid pean Bangkokki jõudma. Oluline info kätte saadud võtsin surfilaua kaenlasse ja läksin surfilainetesse viimast võtma.

Reede hommikul oli aeg taaskord asjad kokku pakkida ja teele asuda.

Nägudeni Indoneesia….

Jätkub…

PRANBURI, BANGKOK, BALI 15.04.2009-23.04.2009

Kolmapäeva hommikul jalutasime randa tuult ootama. Pealelõunal tuuleke puhus aga väga õrnalt. Ühe alltuuletriibu sain siiski teha. Päris kummaline oli flatil ehk siledal veel sõita. Kuna järgenvateks päevadeks tuulelootust polnud, siis otsustasime neljapäeval tagasi Bangkoki sõita ja reede varahommikul Balile. Mõeldud, tehtud...

Kuigi Pranburis pikalt polnud jättis see koht ülimalt positiivse mulje. Selline Tai keskklassi puhkekoht. Mõned hotellid, mõned rstoranid. Üldiselt väga rahulik ja õdus olemine. Selle koha hiigelajad on alles ees - kui tuul ka stabiilsemaks muutub, siis on lohetajatel seal super.

Neljapäeva hommikul ootas meid takso ja viis Pranuri külla bussipeale. Pealelõunal olimegi tagasi Bangkokis ja tegime mõningaid sisseoste. Apteegis põrkasime kokku ühe inglise noormehega, kes oli näost täiesti kaame, aga põlv see eest punane ja paistes – oli teine Laos kukkunud ja ilmselt mingi batsilluse verre saanud.. Veremürgitus või miski. Pidi kolme tunni pärast lennuki peale minema. Püüdsime teda küll veenda arsti juurde minema, aga ei olnud tal usku Tai meditsiinisüsteemi. Seda asjatult – Tais on meditsiiniteenused väga normaalsel tasemel ja haiglad igati korralikud mii ravi kui olme poolest. Nikki,keda Mui Nes kohtasime oli kaljult vettehüpates selja murdnud  ja veetis 1.5 kuud Bangkokis haiglas. Igati head mälestused sellest ajast.

Õhtul tiirutasime linna peal ja võtsime einet ja õlut. Sattusime jutusoonele Austraalia vanamehega, kes oli tulnud Salomoni saartelt ja suundus nüüd Kambodzasse hambaarsti juurde proteese tegema. Tema seiklusjutte maalt ja merelt oli huvitav kuulata ja magama sel öösel ei jõudnudki – kell kolm ootas takso, et meid lennujaama viia.

Väike uinak lennujaama põrandal check inni oodates mõjus igati värskendavalt. Järjekorras seisis meie ees üks neiu, kes ühel hetkel kangesti kahtlaselt käituma hakkas, näost kaameks tõmbus ja veidi võnkus. Palus meil kotte valvata ja pani ise WC poole plagama.  Õnneks midagi hullu ei olnud ja peagi oli neiu tagasi. Jootsime talle kindlsue mõttes sisse veidi Coka Colat. Check innis udutasin taas, et ei ole mulmingit surfvarustus kotis, ainul lennutamise lohed. Neiu ei tahtnud mind uskuda ja nii pidin koti lahti tegema. Ilmselt ei saandu ta mõhkugi aru, mis kotis on ja nii pääsesin taas ca 500 Bahtisest surfivarustuse lisatasust. 

Nagu tavaliselt sulgesin silmad juba enne lennuki õhkutõsumist. Hopsti olmegi Bali lennuväljal. Viisa saamine läks libedalt – 25USD raha ja viisa kolmekümneks päevaks olemas. Tollist läbi saamine oli märksa keerukam. Nii nagu ikka peale juuksuriskäiku näen ma kriminaali moodi välja ja toliimehed võtavad mind rajalt maha. Seekord oli vähe põhjust ka. Minu seljakotis oli nimelt reisiapteek tablettidega samas kohas pooliku paki Vietnami kohviga.  Pakkisin oma koti tollimeeste juures lahti. Tabletid neid eriti ei huvitanud. Küll aga kohvipakk. Teipisid minu kohvipaki lahti ja surkisid sela sees näpuga. Nuusutasid ka. Lõpuks jäid nõusse, et tegemist on kohviga ja lubasid mul minna. Korra pidin veel teiste meeste juures oma lohekoti lathi tegema ja lubama, et midagi oma lohevarustusest Balile ei jäta.

Kiire taksosõit viis meid Kutasse, kus Baz oli juba ees ootamas ja meile majutusegi leidnud. Seekordseks elukohaks sai Sari Bali Cottages. Igati õdus koht avarate tubade ja basseiniga. Suurest kärast lühikese jalutuskäigu kaugusel. 8 USD öö eest. 

Tegime tiiru rannas ja vaatasime surfarid. Leppisime kokku, et järgmisel päeval võtame ise lauad ja läheme lainetesse ukerdama. Kui tuult pole, siis tuleb teisi meelelahutusi leida. Järgmised kolm nädalat olengi Indoneesias. Mui Ne rahvas hakkab ka tasapisi siiapoole liikuma, nii, et peagi peaks meid siin juba paarikümne ringis olema.

Tutvusime kohalku ööeluga. Kuta ööelu on tõeliselt vilgas. Ööklubisid jätkub iga nurga peale ja igale poole jagub ka külastajaid. Hüppasime meiegi mõningatesse sisse. Päev oli olnud pikk ja eelmise öö uni vahele jäänud sestap pikka pidu polnud ja kobisin koju magama.

Uuel päeval uued tegemised. Und jätkus lõunani ja siis põrutasime kiirelt randa. Enne haarasime laneutusest surfilaua  kaasa. Lainet oli ja püüdsime lauale ronida. Ei olnudki nii lihtne. Ühe puhkepausi ajal põrkasime rannas kokku Carolina ja Rolandiga, kes Mui Nest lahkusid päev peale meid. Roland ja Dave läksid uuesti lainetesse,mina tshillisin Carolinaga rannal. Varsti märkaime Mui Ne Iiri vendasid mööda randa patseerimas. Kamp koos nigu niuhti. Tegin veel mõned surfikatsed ja oligi aeg kodu poole minna.

Viimase nädala jooksul oli rohkelt aega erinevates transpordivahendites veedetud ja väsinud selg oli massaashi ära teeninud. Tunnike mudimist tegi olemsie oluliselt mõnusamaks. Balil on massaash tõeliselt soodsa hinnaga – tunnike ca 50EEKu. Üleüldiselt on siin võimalik väga odavalt ära elada – seda juhul, kui turistikohtadest kõrvale hoida. Seal hinnad hoopis teisest klassist. Kui kohalikumas paigas saab kobeda prae paarikümne eeku eest, siis turistikamates on hinnad üle saja eest raha.. Igaühe vaba valik muidugi, kus oma kõhtu täidab.

Meie valisime sel õhtul turistikama tee ja sõime kambaga õhtust vägagi läänelikus toidukohas.

Et kogu aeg lihtsalt rannas lebotamise peale ei kuluks tuleb teha veidi mõttetööd ja planeerimist, et kolm nädalat kenasti ära sisustada. Hommikuks olime selgusele jõudnud, et eriti pikaks Kutasse jääda pole mõtet. Liiga turisiirohke ja lärmakas – eriti peale unist Mui Ned.

Paariks päevaks jäime veel siiski Kutasse – surfamine tuli üha paremini välja ja Bazil oli  Kutas asjajamist. Muuhulgas lasi ta oma lohele ja lauale koti õmmelda. Vägagi mõistliku hinnaga ja korraliku kvaliteediga.

Teiipäeva hommikul olid asjad pakitud ja panime Kutast ajama. Padong Bay suunas. Padong Baysse jäime üheks ööks pidama. Tshekkasime veidi hindude usupidustusi. Bali on teatavasti Indoneesia ainus hinduistlik saar. Kõik ülejäänud on moslemid. Täitsime kõhtu ka. Indoneesia köök on siiani olnud veidi pettumust valmistav. Selline ei kala ega liha köök. Sestap pole ka pikemaid toidulugusid. Eredaim elamus Palong Bayst on seotud öömajaga. Peatusime Billabongi nimelises majutusasutuses, kus elamiseks õdusad bungalowd. Minule sattus suisa kahe korruseline klassikalises indoneesia stiils osmik. Alumisel korrusel oli pesuruum ja ülemisel magamisase.

Kolmapäeva hommikul taas varajane äratus ja sõitsime Tulembenˇi sukelduma. Eelmisel õhtul olin usina õpilasena vaadanud portsu PADI õppevideosid, lugenud raamatud ning teinud mõned testid. Nüüd oli siis käes praktika aeg. Baz, kes mäletatavsti on sukeldumisinstruktor oli nõuks võtnud mulle korraldada PADI Open Water sukeldumiskursus.

Enne oma reisi algust olin mõingatele inimestele käsi südamel öelnud, et vee alla ma küll ei lähe, aga never say never... nii olingi varsti vees, balloon seljas ja mask peas. Kummijunn suhu ja veealla minekuks valmis. Noh, hakkasime siis minema. Kuskil 5 meetri sügavusel tekkis kõhe tunne ja kerge paanika. Vehkisin kätega ja andsin Bazˇule märku, et mul on siiber ja tahan koju. Tõusime pinnale ähkima. Kõhedustunne läks üle ning peagi olime taas allpool veepinda. Siblisime veidi ringi ja vaatzsime kalu. Siis oli käes harjutuste aeg. Õhuvoolik suust välja ja tagasi, mask peast ja tagasi pähe jne jne. Päris lõbus! Harjutused tehtud sukeldusime vähe sügavamale, et jõuda põhjas lebava laevavrakini. Ei ole just tavaline, et elu esimene sukeldumine on vrakile.  Teepeal sattusin rünnaku ohvriks. Üks tige kala inglisekeelse nimega triggerfish pidas mind ohtlikuks ja ründas otse näkku. Seejärel hakkas lestade kallal näkitsema Tasapisi ujusime temast eemale. Peagi olime vraki juures – see oli ikka üks suur laev olnud. Kahurid peal ja puha. Nüüdseks muidugi üleni korallide ja muu mudruga kaetud. Tuleb tunnistada, et ega ma väga mõnusalt ennast seal vraki juures esialgu ei tundnud – kole hirm oli, et äkki lähen pihta ja siis kuri korall lõikab minu sisse augu. Aeg läks vee all kiirelt ja tõusime pinnale. Selgus, et olime all olnud üle 50 minuti ja käinud 20 m sügavusel. Pole paha…

Väike lõunauinak, mõned testid ja aeg teiseks sukeldumiseks. Seekord oli juba palju mõnusam. Hingamine kenasti kontrolli all. Ujuvusega probleeme polnud. Maski peast äravõtmine tegi palju nalja jne. Ühel hetkel keeras Baz mul õhukraani kinni ja jättis mind õhust ilma. Kuri inimene selline... Õnneks oli tema tagavararegulaator käeulatuses ja sain sealt veits õhku. Mis harjutusi kõik seal vee all tegema peab... Kukerpalle ja võidujooksu ja mida kõike.

Õhtul jälle mõned testid. Uni oli mõnus ja hommikul vaim varakult valmis vette minema. Kaua ei pidamudki ootama. Kobisime vette ja tegime taas rea harjutusi. Balloon seljast, raskused vöölt...ja tagasi. Siis taas vraki juurde uudistama. Tuleb tõdeda, et veealune maailm on tõsti eriline. Kalu nagu muda, koralle mitut masti ja vahete vahel kohtab isegi inimesi. Või kui nüüd aus olla, siis vraki juures oli ikka päris palju sukeldujaid. Taas üle 50 minuti ja sügavuseks ca 18 meetrit.

Üks sukeldumine veel ja siis on atestaadi saamiseks vajalikud 4 sukeldumist tehtud. Pealelõunal võtsimegi selle käigu ette. Seekord ei läinud vraki juurde, vaid hoopis asjanduse juurde, mille nimi oli sein. Selline veealune sein korallidega kaetud. Imetlesime siis mõnda aega kalu ja koralle. Mina muidugi olin rohkem ametis oma ujuvuse kontrollimise ja varvaste liigutamisega. Ja olidki 4 sukeldumist tehtud.  See sukelduminie on päris mõnus ajaviide. Vee all on hea rahulik (välja arvatud siis, kui sind mõni kala ründab). Päris ilusaid asju näeb ja saab chillida.

Sukeldumistega ühel pool pakkisime taas asjad, et sõita tagasi Padong Baysse, kust öine praam meid Lomboki nimelisele saarele pidi viima. Praami oodates tegime aega parajaks õhtust süües ja kohaliku araki nimelist riisijooki juues. Opasno ma ütlen on see jook. Praami peale jõudsime parajate pliiatsitena ja langesime tsellofaniga kaetud istmetele magama nagu kolm musketäri peale õdusat õhtut kohalikus kõrtsis.

Tuut tuut ja olimegi Lombaokil. Baz orgunnis auto ja sõit saare teise otsa, kust laevuke viib üle vee Gili saarele võis alata. Jube mugav on reisida, kui kohalike olusid tundev tegelane teejuhiks. Kogu hinna üle kauplemine on olnud Bazˇi õlul. Abiks palju ka see, et indoneesia keel tal suht vabalt suus. Tunnike autosõitu ja sadama väravad avanesid meie ees. Kobisime oma kottidega lavukese peale ning suundusime üle türkiissinise vee Gili poole.

Gili näol on tegemist tõelise paradiisisaarega,  kus ei ole ei autosid ei mootorattaid.

Jätkub...