MUI NE 17.02.2009 –20.02.2009

Tuul puhus ennelõunast alates. Päev mööduski vee peal. Kella 15 paiku, kui end rihmaks olin sõitnud istusin lihtsalt rannas ja nautisin vaatemängu. Tuul oli tõusnud ja see andis hea võimaluse osavamatel vendadel hüppeid, trikke jms näidata. Täielik show. Selleks ajaks kui taipasin kaamera välja võtta olid vennad väsinud ja nii ei õnnestunud häid kaadreid saada.

Norra neidudel jätkus koolitus. Üks neist lasi lohe puu otsa ja tänu sellele saime värsket kookospiima – koos loega tuli puu otsast alla ka ports kookospähkleid. Peale kordaläinud päeva oli see tahe kosutus.

Norrakad on tõelised põhjamaade kaunitarid. Kõik ca 180 cm pikad siresääred. Lisaks on ka väga asjalikud vestluspartnerid. Eriti arvestades nende noort iga – 19 aastased. Kolm sõbrannat on 6 kuulisel ümbermaailma reisil. Ise nimetavad seda degusteerimiseks – proovivad kiirkäigul kõik kontinendid ära, et teaks kuhu tulevikus tagasi tulla.

Õhtul käisime Hai juurse merevärki söömas. Jõudsin kohale enne teisi ja tegin aega parajaks Hai sõpradege lobisedes. Hai naine vaatas minu peale jätkuvalt maopilguga. Peagi jõudsid norrakad ja Vincent kohale ja söögiorgia võis alata. Grillitud kala, hiidkrevetid ja mingisugused karbid viisid keele alla. Söödi vaikides, sest kõik oli lihtsalt nii hea. Hai tegi väikse allahindluse. See oli temast väga kena.

Õhtu jätkus järgmises söögi ja joogikohas. Kohalikku rummi juues ja filosofeerides. Sealt edasi Waxi väikesele piljardile.

Oli rõõm kordaläinud päeva üle.

Hommikul kiirelt randa. Enne veeleminekut jõudsin parasjagu tuludeklaratsiooni ära täita. Tegin tiiru ka ümberkaudsetes hotellides ja uurisin vähe hindu. Eestist on rahvast tulemas ja kuna ma siin kohapeal olen aitan rõõmuga öömaja otsingutel.

Tuul oli veelgi parem kui eelmisel päeval. Lust ja lillepidu. Kaldast eemal olid võimsad lained, mis kohati enda alla tahtsid matta. Olin päiksekreemiga veidi üle pingutanud ja mingil hetkel hakkas see silma jooksma. Ai see oli valus. Kannatasin mõnda aega, aga siis muutus valu väljakannatamatuks. Poolpimedana sõitsin kaldale silmi loputama. Veidi vett ja silmatilku ning olukord muutus oluliselt paremaks. Kobisin kiirelt tagasi vette. Tunnike sõitu ja tulin kaldale - vahetasin oma 12m2 lohe väiksema 8m2 lohe vastu.

Väike lohe polnud korraliku tuult veel näinud ja sai tõsised ristsed. Lohe väike aga tubli. Tõstis kõrgele lainete kohale. Täna ei olnud ma enam kaldal vaataja vaid merel lustija. Ja see oli võimas. Päeva lõpuks olid ribid veidi muljutud, aga see polnud midagi selle rõõmu kõrval, mis lainetes hullamine oli andnud. Suu kõrvuni peas kulgesin lõpuks kaldale. Veidi peale mind tuli merelt Kanadast pärit instruktor Neal, suu samamoodi kõrvuni peas ja hõiskas laulda omaloomingulist laulu „Iˇm living the most wonderful life in the world“. Ei hakanud talle vastu vaidlema, sama tunne oli endalgi.

Anthony oli ome rännakutelt tagasi jõudnud ja seega minu jalgratturielu selleks korraks läbi. Mõneks ajaks taas jalamees. Mis polegi paha. Koju jalutades tabasin just hetke, kui lapsed koolist tulid. Mõned jäid pildile.

Kodus hakkasin tee pealt ostetud arbuusi pugima. Pererahvas oli mingeid meremolluskeid keetnud ja kutsusid mind maitsma (oma naeratuste keeles nagu ikka). Väga maitsavad asjakesed, urgitsed karbist välja, kastad mahedasse chillikastmesse ja plumps suhu. Vanaperemees tuli öue plastpudel ja pits näpus. See on suisa kummaline, kuidas kohalikel kärakas kogu aeg pooleliitristes limpsipudelites on. Kui siiani oli mulle pakutud kõikvõimaikke pruunikaid vedelikke, siis peremehel oli selline valge ja hägune jook. Lahke inimesena pakkus taat naeratades mullegi pitsikese ja sakuskaks mingi tundmatu mereeluka. Kombinatsioon oli olivaline.

Juba mitu päeva ei ela ma enam oma toas üksi. Kaks gekot on allüürilisteks tulnud ja siblivad rõõmsalt ringi. Mingid sipelgad käivad ka vahel, aga nemad on rohkem selline rändrahvas kes tulevad ja lähevad.

Dushi all avastasin, et lisaks ribisinikale olen jalgu vigastanud. Üks sääreluu oli veits verine, teine sinine. Meenus, et ühe õhulennu ajal oli laud jalgade küljest ära lennanud ja mina maandusin natuke kehvasti laua otsa. Üha enam tundub, et tegemist on ohtliku spordialaga. Kindel veel pole, seega peab jätkuvalt uurimistööga tegelema.

Viimastel päevadel on taevas olnud selge ja päike erakordselt ere. Oma päikeseprillid olin Taimaal ära kaotanud ja siiani silmad krõllis päikse käes jalutanud. Lisaks tänane intsident päikesekreemiga. Läksin ja ostsin omale prillid. Kodu lähedal on üks surfipood mida peab vietnamlane. Pood asub surfirannast mõnevõrra kaugel aga selle eest on seal hinnad sõbralikumad kui rannalähedastes kauplustes. Olin poepidajaga juba varem paar sõna juttu ajanud ja seega ei pidanud palju kauplema, et hinda alla saada. 25 USDˇi võrra vaesem ja prillide võrra rikkam. Poevend on päeval ühes lohesufikeskuses instruktor ja selle kõrvalt peab poodi. Oli täna vaid pool tundi sõita saanud ja siis vigastatuna kaldale tulnud – õlg nihkes. Täna olevat üldse palju vigastusi olnud. Arusaadav – esimene tõsiselt hea tuulega päev peale mõneajalist paastu.

Õhtusöök norrakate, Antony ja Vincentiga Lam Tongi restoranis.Seekord siis taas ohtralt kalmaare. Oleme seal igapäevased külalised.

Hommikusöögi jahile sörkisin külaturule. Olime eelmisel õhtul norrakatega kokku leppinud, et saame seal kokku. Võtsime mingeid kummalisi omlette idudega, paar sändvitshi, ananassi ja mõned jogurtid ning läksime randa hommikust sööma. Rannas tuli puuviljamüüja tädi, kellelt kauplesime veel kimbu banaane juurde.

Ja käes taas aeg sammud ranna poole seada. Teel randa vaatasin veidi kuidas politsei, miilits või kuidas iganes neid siin kutsutakse reidi tegi. Motorollereid võeti naks ja naks rajalt maha. Kellel polnud kiivrit, kellel luba jne. Välismaalastel on siin eriti keeruline. Selleks, et motorolleriga sõita peab tegelikult Vietnami juhiluba olema. Üldiselt vaadatakse sellele nõudele läbi sõrmede, aga Mui Ne korravalvurid on eelmisest aastast alates üsna karmid. Välismaalastelt võetakse roller lihtsalt käest ära. Oli seegi kord tee ääres autokastis ca 6-7 rollerit.

Tuul tuli taas varakult ja kell 11 olin vee peal.Prillidega on ikka hoopis teine tera. Sõidumõnu kohe rohkem. Olin laua jalaaasu veidi pingutanud. Sai liiast ja vasakul jalal oli nati kitsas. Käisin korra kaldal asja kohendamas ja jätkasin vee peal möllamist.

Lõunasöögile läksime norrakatega Lam Tongi. Sõin liiast (nuudlid krevettide ja kalmaariga) ja pealelõunal oli tunne, nagu trapets oleks kitsaks jäänud. Tegelikult oli see täis kõht. Laisklesin veel paar tunnikest vee peal ja selleks korraks saigi surfipäev läbi.

Norrakad, Anthony ja Vincent said kõik oma esimesed triibud lohe ja lauaga tehtud ning see vääris tähistamist suure sööma ja mõõduka joomaga. Eriliseks tegi päeva veel asjaolu, et see oli kõigil ka viimane õhtu Mui Neˇs. Võtsime poest mõned rummid ja läksime Hai juurde kalaõgardlust harrastama.

Uus päev algas hommikusöögi ja hüvastijätmistega. Nii norrakad, Vincent kui Anthony jätkasid oma reisi ja liikusid Mui Nest põhja poole. Vahetasime kontaktandmeid ja mine tea, ehk veel kusagil kohtume. Anthonyga ehk juba mõne aja pärast, kui ta tagasi Mui Nesse tuleb.

Tuul puhus hea hooga ja kobisin suht kiirelt vette. Alustuseks suure lohega. Eelmine õhtu oli veel natuke kontides, aga ei lasknud end sellest segada. Simona igavles rannas ja, et tal lõbusam oleks andsin oma fotoka tema kätte. Saab ehk mõned lohetamise pildid. Simona võttis ülesannet tõsiselt ja fotosessiooni tulemused on üleval albumis „Härra surfab“. Pealelõunaks oli tuul niipalju tugevnenud, et vahetasin lohe väiksema vastu ja hüppasin tagasi lainetesse.

Sõitsin kuni jaksasin ja seejärel vaatasin tunnikese kaldal teiste möllu. Koduteel tegin mõned pildd. Huvitav on Vietnami meeste komme ona pluusid nabapluusideks üles kerida. Seda moodi näeb kõikjal – tänaval, rannas, restoranis. Eriti kummaline on kui kelner tuleb särk üles keritud tellimust võtma.

Kodus võtsin ette kirja- ja fototöö. Märkamatult läks väljas pimedaks. Kiire õhtusöök Lam Tongis ja uni tuli magus.

Jätkub...

MUI NE 12.02.2009-16.02.2009

Hommik algas hiljem kui tavaliselt. Und jagus kauemaks. Kiire hommikusöök ja väntasin taas ranna poole interneti levialasse. Levialas oli ka hea tuult oodata. Erilist tuulelootust tõsi küll selleks päevaks polnud. See eest oli palju päikest. Peesitasingi rannal ja tegin mittemidagi. Tuulevaikse ilmaga hakkab siin inimeste loovus tööle ja nii olidki vennad naabersurfikeskusest wakeboardimasina tööle saanud. Mootor,võll ja paarisajameetrine trossijupp. Trossijupi otsas poom ja kui mootor käima pandi, siis tõmbas sõitjale hoo sisse.

Patseerisin rannas edasi tagasi. Vahepeal väike uinak. See kulus marjaks ära, sest eelmise õhtu Pogotamine (Pogo baaris olemine) oli veits veel kontides ja ennelõunane mittemidagitegemine oli samuti kurnav olnud..

Kella 16 paiku suundusin kodupoole. Haarasin tee pealt arbuusi lõunaöögiks kaasa. Kodus lasin sellel hea maitsta. Pererahvaga suhtleme jätkuvalt naeratuste keeles. Mis on iseenesest hästi vahva keel. Näiteks lesin mina võrkkiiges ja pugin arbuusi, vanaperemees läheb mööda ja naeratab justkui küsides, kas on ka hea arbuus. Mina naeratan vastu andes märku, et on väga magus arbuus. Tema naeratab selle peale, et siis on ju hästi. Sõnu pole vaja.

Härra Hai oli oma lubadust pidanud ja suuri tigusid toonud. Pidasin minagi oma lubadusest kinni ja läksin neid sööma.

Suur tigu on selline kummaline. Osaliselt tihke,osaliselt pehme. Natuke meenutasseent. Riis oli kõrval ja kokkuvõttes sai kõhu päris täis. Rasmus sõitis ka mööda ja astus sisse mereande proovma. Peaks end hr Hai juurde abiliseks sokutama. Hea kõhutäie eest võiks potentsiaalsetele klientidele hõrgutisi tutvustada küll.

Õhtul Waxˇis ajasime kohalike neidudega jutumula ja pärast kohtusin taas Vincenti ja Rasmusega. Jutt nagu ikka läks lohesurfile. Huvitav oli kuulda, kuidas Rasmus ütles, et loodab, et tagasi Taani minnes on ta töötu – siis saab suvi otsa surfata. Siinkohal tuleb märkida, et Rasmus võttis Mui Nes oma esimesed kaheksa tundi koolitust ja sai nibin nabin laua peale. Addicted! m.o.t.t.

Hommikusest plaanist kalurikülla minna ei tulnud miskit välja. Uni oli liiga magus. Kella 11ks vedasin end randa tuult ootama. Ootamine tuult ei toonud ja nii otustasime Vincentiga ikkagi kalurite juurde minna. Teepeal tegin paar pilti kalakuivatamisest. See on siin üks kalastajate põhitegevusi. Merest tõmmatakse sellised väikesed peipsitindi suurused kalakesed välja. Kuivatatakse päikese käes ära.Tambitase plödiks ja sellest plödist tehakse kuulsat Mui Ne kalakastet. Kogu protseduuriga käib kaasas tugevamat sorti lõhn.

Kalurite juures ei pidanudki palju vaeva nägema, et paati saada. Lahke vanamees võttis meid koos jääkottidega oma korvi sisse ja aerutas merele. Suurema paadi poole. Aitasime seal jääkotid pardale vinnata ja hüppasime ise järgi.

Lootsime, et ehk õnnestub kalaretkele minna. Laeva peal sõbralik umbes 10 liikmeline meeskond kes parasjagu lõunat hakkas võtma. Ühinesime ja lasime hea maitsta riisil, grillitud kalal (parim mida oma elus söönud olen) ja vürtsikal kalasupil. Kõik see oli ülihea. Püüdsime käte ja jalgadega selgeks teha, et tahame meestega merele minna. Nii palju saime aru, et tagasi pidid tulema alles järgmise päeva hommikul Meile oleks see vägagi sobinud. Aga ilmselt hakkasid nad ikka kõhklema ja nii ronisime veidi löödult tagasi korvi ja hulpisime kalda poole. Paadimees püüdis meid lohutada näidates, et merel suured lained ja süda läheb pahaks. Ei lohutanud see meid. Siiski lugesime oma eesmärgi osaliselt täidetuks. Kartulikorviga oli sõidetud ja kalameestega koos lõunat võetud.

Tagasi koju sõites otsustasime üle vaadata kohaliku tähtsusega vaatamisväärsuse nimega Fairy spring. Tegemist liivakivi sees vuliseva ojanirega,mis kohati ümbritsetud kanjonilaadse moodustisega. Ilus oli olla. Ühel pool punane ja valge liivakivimüür, teisal rohetav palmisalu. Jalutasime ojakese alguspunktini. See osutus üsna kontrastseks võrreldes eelnenud iluga. Nimelt käis seal suur tee ehitus. Hiigelmaantee keset tühermaad. Tuli eikuskiltja läks eikuskile. Ojake ise ei tahtnud sealt prügi seest välja paista. Kontrastid,kontrastid.

Vaatepildist sõnatud istusime maha ojaäärsesse kovikusse ja tegime ühed õlled. Laua kõrval rohetas riisipõld, muusikaks oli konnade krooksumine, meie ümber siblisid ilma sulgedeta kanad ja puujalgadega mees tegi kõrvallauas suitsu. Arutasime ilma ja elu üle. Jõudsime ühiselt arusaamisele, et maailmas maad võtva kriisi taustal oleme valinud erakordselt hea aja reisimiseks.

Hakkas pimenema. Viimaste päikesekiirtega jõudsime tagasi oma rataste juurde, kus meie käest lahketl 4000 kohalikku raha rattahoiu eest sisse kasseeriti. Turismipiirkond ikkagi.

Naabrinaine oli samuti karaokemasina muretsenud. Nüüd sain nautida maja eest kostvat meeshäält ja maja tagant kostvat naishäält. Paraku ei laulnud nad sünkroonis ja tulemus seega omapärane.

Õhtusöögil kohtusin oma uute naabrite Andy ja Sabinega. Üks pärit Saksamaalt, teine Sootsist ja kokku said Austraalias. Sealt nad just tulidki peale aastats working holidayd. Seltskonnaga liitus ka Vincent, kellel oli samuti plaan aastaks Austraaliasse minna. Toimus tihe kogemuste vahetamine. Restoranist visati meid südaööl välja. Jätkasime keskustelu Waxˇis piljardilaua ääres. Wax oli üsna tihedalt rahvast täis. Enamus külastajaid pärit kauni Eesti kodumaa idanaabri juurest. Tehti tantsu, tralli ja tagaajamist. Millalgi hommikupoole ööd jõudsin koju.

Laupäeva hommik jätkus tuuleootusega. Häid uudiseid oli ka. Liz, kes IKO instruktorite kursust korraldab kinnitas lõplikult kursuse toimumise ja tänu sellele sain päris mitmest miljonist kohalikust rahast vabaks. Kohe kergem hakkas.

Viimastel päevadel olen Anthony rattaga ringi vuranud ja tuleb tunnistada, et liikumiskiirus ja raadius oluliselt suuremad kui jala käies. Vincentil plaanis oma ratas maha müüa ja kaalun vaikselt selle ostmist. Jalgrataste hinnad siin mõistlikud. Kasutatud rattad maksavad nii 30-40 USD ringis. Need on siis ikka sellised käikudega ja puha.

Flyˇs jätkusid vaikse ilma tegevused. Uute reklaamsiltide ülespanek jms. Toksisin paar naela ja mõõtsin natuke mõõdulindiga.

Ootamatult lagunesid plätud jalga ära. Aga olid mind hästi teeninud ka. Pea kaks aastat. Nüüd vaja uued leida. Homme ehk Mui Ne turult.

Saksamaalt pärit Simona oli paaripäevaselt retkelt Nha Trangˇi tagasi jõudnud. Retk oli üsnagi ekstreemseks kujunenud. Öösel oli nende buss kuskilt järsakust alla sõitnud ja totaalse avarii teinud. Reisijad pääsesid õnneks suuremate vigastusteta (mõned jala ja ninaluud välja arvatud). Järgmisel bussil läks kumm katki ja seltskond pidi 7 tundi kuuma päikese käes ilma söömata joomata uut kummi ootama (tagavarakumm oli juba all ja see katki läkski). Bussid on siin tõesti kohati väga kahtlase väärtusega transpordivahendid. Aga alternatiive eiriti ei ole. Seega tuleb olla valmis väikesteks vahejuhtumisteks.

Lõunaks võtsin arbuusi ja paar vorstijuppi. Olin neid vorstikesi juba varem tähele pannud ja nüüd võtsin vaevaks ära proovida. Nägid välja nagu väikesed suitsuvorstikesed. Maitse oli üllatav. Vorstid nimelt olid magusad. Kohe ikka täitsa magusad ja seega sobisid hästi arbuusiga. Eelnevalt üritasin küll ka Waxˇis süüa, kuit taas õnnestus mul rikkalikust menüüst valida just see toit (riis kanamaksa ja seentega),mida neil polnud. Loobusin siis nende poolt pakutavtest muudest valikutest ja kasutasin lihsalt veidi aega internetti.

Peale väikest uinakut otsustasin õhtul ikkagi välja minna. Kõht nõudis oma osa ja oli ju valentinipäev.

Hommikul ajasin end uljalt kell 7 üles, et Mui Ne turule minna. Veidi maad rattaga sõitnud, kihutas mulle motorolleril vastu Hai. Hai päris, et kuhu ma lähen. Kuulnud minu plaanist, tei ta ettepaneku hoopis Phan Thieti minna. Minu jaoks vahet polnud ja varsti istusingi Hai motorolleri tagaistmel ja kihutasime Phan Thieti poole. Kõgepealt hommiskusöök – üllatus üllatus, nuudlisupp. Taskord väga maitsev. Seejärel kiire käik turule, kus Hai oma hõedast kaelaketi lasi ära kaaluda ja hinnata. Suuri sisseoste turult ei teinud. Vahepealoli Hai oma sõbrale helistanud ja nii kohtusimegi peatselt kohvikus. Istusime tunnikse ja jõime kohvi. Khv on siin selline teistsugune. Paks ja kleepuv. Tavaliselt kondenspiima ja jääga. Kohv joodud ja jutud räägitud võtsime suuna supermarketisse, kus Hai riiulite vahel edasi tagasi siblis ja midagi otsis. Väga süvenenult. Korv sai kaupa enam vähem täis. Kassa juures meenus siiski, et mõned asjad olid ununenud. Seejärel suundusime teisele korrusele kodutarvete osakonda. Hail oli vaja restorani veiniklaase. Sellist asja ei ole Vietnami poes. Lõpuks midagi leidsime. Plastmassist küll, aga enam vähem ok.

Hai tegi ettepaneku väike õlu juua. Veidi varajane aeg ju oli (10 paiku ehk) aga mis see väike õlu teeb. Läksimegi siis mingisse kohta. Õllekas ulatus läbi nelja korruse. Ronisime kõige üles, seal oli hea rahulik ja tuba oli meie päralt. Neiud näisid Hai vanad sõbrad olevat. Kui õllekast laua juurde toodi, siis aimasin, et väiksest õllest on asi kaugel. Õnneks toodi õlle kõrvale ka närimist. Kõigepealt friteeritud lilled. Mäitses hea.

Seejärel mingid aurutatud varred. Olid ka täitsa ok. Lõpuks aurutatud hiinakapsas. Kogu selle sööma ja jooma vältel olin neidude jaoks selline vaatamisväärsus. Küll sikutati kõrvast, küll näpiti nina, küll näpistati rinnnust, kannist jne jne. Liigutasin neidude rõõmuks natuke kõrvu ja punnitasin silmi. Nalja rohkem kui rubla eest. Mõned tublid tunnid ja kast õlut hiljem oli aeg koju sõita (ok ok, see oli selline väiksemat sorti pudelitega kast). Läksime Hai juurest läbi. Naine kodus oli nagu naine ikka, kui mees keset päeva üliõllesena koju tuleb. Pilt oli, heli mitte.

Selgus, et hai on ka väikest viisi farmer. Tema taga aiias oli tellistest aedik, kus ta gekosid kasvatas. Need pidid toiduks minema. Kokku ostetakse hinnaga ca 12 USD kilo. Hai perega sõbralikult ja helivabalt nägemiseni jätnud siirdusin randa tuult uurima.

Tuult ei tulnud tühi kõht tuli. Läksime Vincentiga juba tuttavaks saanud söögikohta. Õllest oli selleks päevaks üsna villand ja sestap otsustasin proovida kohalikku rummi. Menüüs täitsa olemas. 30000 kohalikku raha ehk ca 20 krooni. See siis pudeli hind. Rumm oli lahja, kangust vaid 29. Maitsel suurt viga polnud. Jätkasime õhtut WAX-is.

Öö üheks eredamaks hetkeks oli 5 täiskasvanut motorolleril mööda Mui Neˇd kihutamas.

Hommikul mööda randa kodupoole astues avanes võimalus esmakordselt siinoleku jooksul päikesetõusu jälgida. Kaunis, kaunis, kaunis.

Päeval tuli tuul. Mitte eriti tugev, aga läksin ikka vee peale kangutama. Vahepeal sai isegi täitsa sõita. Ja vee pealt tulin ära õigel ajal – siis kui tuju tipus.Vastu tulles blogilugejate soovidele ronisin koos lohega pildi peale.

Päeval nägin väiksemat sorti ünnetust. Üks lohetaja laskis rannal lohet üles. Ilmselt oli liinides midagi segamini. Lohe võttis suure jõu taha ja tõmbas vennikse maast lahti ning viskas kümne meetri pärast tagasi rannale. Ise lendas lohe puu otsa. See meenutas mulle kaunist eestimaa suve, kus andeks lohelendur nädala jooksul kolm korda puu otsas käis. Saadan siinkohal härrale südamlikud tervitused.

Eelmisel päeval olid rannast läbi astunud kolm norra neidu, kelle kange kihk lohetamist õppida. Said oma esimese päeva treeningu tehtud ja nagu ikka olid ülivaimustunud. Läksime nendega õhtust sööma.

Reisi algusest möödus 1 kuu.

Jätkub...

MUI NE 09.02.2009-11.02.2009

Käes hommik järjekordne päev... Alustasin päev kella 7 paiku hommikujooksuga turule. Teel möödusin koolimajdest, kus päev oli just algamas. Jätsin jooksu pooleli ja jälgisn vaatemängu. Esimene kool oli ilmselt meie mõistes gümnaasiumiõpilased. Nende mõistes ilmselt noored komsomolid. Kogu kool istus koolihoovis. Käimas oli patukottide avalik hukkamõist ja häbistamine. Ükshaaval hõigati nimesid, kes millegi negatiivsega hakkama olid saanud. Mõned pidid lihtsalt korraks püsti tõusma. Hullemad tüübid läksid lipu alla teiste ette seisma. Kui kõik nimed hõigatud, siis luges mingi mees (direktor?) läbi kõlarite moraali. Seejärel, et kõik ikka patuoinaid näeksid olid käsklused vasak pool, parem pool, ümberpöörd. Poisid pidid kaükshaaval rivi ette astuma ja oma süüd tunnistama ja partei ja suure juhi ja õpetaja ees vabandust paluma. Vot distsipliin, vot kasvatusmeetodid. Tõsi on, et mõnele häbipostis olijale tegi kogu see lugu nalja. Ilmselt polnud nad seal esimest korda.

Teine kool oli põhikool ehk pioneerid. Kaelarätid ilusti kaelas. Üheskoos heisati lipp ja kuulati direktori õpetussõnu. Kõik see toimus taas koolihoovis. Näha oli, et teatud marakrattidel oli üsna igav. Haigutasid tagareas. Aeg ka suht varajane 7.15 või nii.

Kõik koolilapsed kannavad ilusti vormi. Valged pluusid ja potisinised püksid. Vanemad neiud üleni valgetes pikkades kleitides – nagu haldjad. Võtan järgmisel korral fotoka kaasa ja teen pilti.

Jätkasin jooksu ja peagi olin turul. Vaja oli osta mõned söögiriistad, et kodustes tingimustes toitu valmistada. Taldrik, kruus, lusikas, kahvel ja söögipulgad. Kõik kokku 20000 kohalikku raha ehk ca 15 krooni. Haarasin ühe saia ka saiamüüja käest. Nüüd on turutee selge. Paras maa hommikul maha sörkida.

Kella üheksaks oli kokku lepitud kohtumine lohetohtriga. Teel sinna aitasin ühel kalamehel selle korvi moodi paadi kaldale tõmmata ja üles kindlale pinnale tassida. Polegi see paat ni õbluke ja kerge. Kalamehe ja tema naisega koos andis meil seda ikka vedida. Eks ööga merel oli paat ennast vett täis ka imenud.

Viisin lohe parandusse ja kobisin ise randa kirjatööd tegema. Tunni aja pärast oli lohe valmis. Tohter oli leidnud kuus augukest. Ainus võimalus,kust need sinna saada võisid oli Taimaa terav liiv. Ilmselt olid mõned teokarbikillud pakkides lohe vahele jäänud ja reisi ajal väikesed augud lohe sisse teinud. Loheparandamise operatsioon läks maksma 20 USD. Härra Hu, nii oli lohetohtri nimi, oli igat asjalik vennike, kes ei jätnud kasutamata ka võimalust mulle oma vana lohet pakkuda.

Tuulega taas nigel. Anthony ja Vincent otsustasid bussiga paariks päevaks Dalati sõita. Mina jäin siiski Mui Neˇsse. Anthony jalgratas jäi ka minu käsutusse, nii, et järgnevatel päevadel teen mõned tiirud lähiümbruses.

Kas teadsite, et kookospalmi otsas elavad oravad. Mina varem ei teadnud, nüüd tean. Sain ühe sellise tüübi pildi peale. Ainus asi, mis mulle pähe ei mahu, on see, et kuidas nad kookospähklid endale põske topivad?

 

Venelaste käest kuulsin, et siin on ka üks nö vene koht, kus pelmeeni ja borshisuppi saab. Hea teada juhuks, kui nuudlitest isu täis saab.

Pealelõunal otsustas tuul siiski tulla. Sättisin lohe üles ja kobisin vette. Pea koheselt hakkas lohe tuules laperdama ja hetke pärast oli täiesti tühi. Hea, et kaldast kaugele ei olnud jõudnud. Üks ühenduvoolik peaballooni ja ribi vahel oli täiesti lahti tulnud. Ütleme nii, et elamus ei olnud kõige meeldivamate killast. Pumpasin lohe uuesti täis ja läksin järgmisele katsele. Sain täitsa sõita. Mõne aja pärast oli siiski tunne, et lohe kuidagi kahtlaselt uimane. Kobisin kaldale. Kuskil on ikka auk sees. Peab homme härra Hu juurde garantiisse minema.

Minu kodu lähedal on üks põnev restoran. Päeval justkui mitte midagi.Õhtul pannakse aga äri püsti. Vanast surfilauast tekkib kalalett ja mereandide restoran on avatud.

Olin juba mitu päeva sealt vesise suuga mööda käinud ja peremehe, 30 aastase Haiˇga juttu teinud. Täna läksin sööma. Mereandide valik on seal iga päev selline, et mida just merest ja turult saada saada. Seekord vaatas mulle ootusärevate silmadega otsa üks kalmaar. Ise täitsa elus. Võttis mul näpust oma iminappadega kinni.

Palusin siis Haiˇl mulle see kalmaar ette valmistada. Läksin ise uurima ja puurima kuidas see toidutegu käib. Kuna tegemist on tõelise vabaõhu restoraniga, kus ka köök lageda taeva all, ei olnud mingi probleem kööki kiigata. Kõigepealt puhastati kalmaar. Sisikond välja, Ootusörevad silmad minema ja nagu kalmaaridel ikka tuli ka selle eluka seest sellised plastmassi moodi luud välja sikutada. Kalmaar valmistati mulle kolmel erineval moel. Aurutatud ingveriga, grillitud erinevate maitseainetega ja hautatud mingite roheliste vartega. Igal moel väga maitsev. Kõrvale väike õlu. Kogu lõbu 80 eeku. Hai juurde lähen kindlasti tagasi. Täna ei olnud paraku merelt tulnud hiigelsuuri tigusid (selliseid rusikasuuruseid),mida kindlasti proovida tahaksin. Ehk homme.

Kodus tuli perenaine riidekotiga. Olin eelmisel päeval mõned oma asjad pessu andud. Nüüd sain need tagasi ja banaanikimbu pealekauba. Riided olid mõnusalt värsked ja ega banaanidki pahad polnud. Edaspidi saan ehk ise pesemisega hakkama – nüüd ju soe vesi oma kannust võtta.

Öösel ärkasin vietnamikeelse vadina peale. Ilmselt oli olnud elektrikatkestus ja voolu taastudes hakkas telekas iseeneslikult mängima. Hommikul magasin ikka maha kalameeste merelt tuleku. Väntasin turule ja ostsin hommikusöögiks väikese arbuusi. Paljud viljad on siin kuidgai väikesed. Banaanid näpupikkused ja arbuus oli samuti väike ühekilone. Koolimajadest mööda sõites oli rõõm näha kuidas käis hommikvõimlemine. Enda selg tundus kuidagi kange – ilmselt peab ka võimlema hakkama. No või siis vähemalt mudilasse minema.

Tuulelootust ei olnud. Puhkasin jalga koduses surfikeskuses ja püüdsin lohetohtriga ühendust saada. Ühtlasi testisin sellega, kas minu uus telefoninumber toimib. Toimis küll. Lohetohter aga sel peval üldse ei tulnud. Leppisime uue kohtumsie järgmiseks hommikuks.

Pesitsen Fly surfikeskuses. Samad omanikud peavad ka C2Sky keskust kus olid käimas väikesed ümberkorraldused. Lõin käed külge. Aitasin vanu plakateid maha võtta, ümber paigutada, uue sildi jalgade tarvis auke kaevata ja pakkusin muid pisiteenuseid. Vahepeal puhkasin töötegemisest sulgpalli mängides.

Pealelõuna möödus süües, ujudes ja naabervenelastega lobisedes. Sain neilt palju kasulikku infot kohalike hindade kohta. Nemad juba pikemalt kohal olnud ja asjadega vähe paremini kursis. Sadas ka veidi vihma.

Õhtul sain vastuse küsimusele, mis mind siinoleku algusest on vaevanud. Nimelt igal õhtul tuleb kusagilt vietnamikeelset muusikat. Arvasin, et see on kõrval asuvast hotellist, kus ehk klientide meelt lahutatakse. Nüüd selgus, et see hoopis meie oma hoovis. Vanaperemehel on nimelt karaokehobi. Igal õhtul tunnike. Päris hästi laulab minu arvates. Piilusin veidi akna vahelt sisse ka. Karaoke käib nii, et kaks vanameest istuvad diivani peal, ja põrnitsevad helendavat ekraani. Ühel mkrofon käes ja siis joriseb sinna sisse. Laulud sellised aeglased. Aga no punn on põhjas ja küla kajab. Peaaegu nagu Phuketi Hilton, kus igal õhtul bänd meelt lahutas.

Öösel oli suuremat sorti vihmasadu mis elektri ära viis. Pole teada, millal tagasi saab. Kella viie paiku hakkasid kusagil sead hirmsa häälega kisama. Tea, kas jäid vihma kätta. Eile olla üks uppunud iga ka randa uhutud. Loodan, et nende kisajate käsi käib vähe paremini ja leiavad oma lõpu ikka nuudlisupis.

Uus päev kulus valdavalt lohelappimise tähe all. Hr Hu ennast näole ei andud ja nii võtsime lohepoistega ise asja ette. Tuvastasime paar auku ühes ribidest. Need parandatud tegin paar proovitriipu. Nüüd vajust tühjaks taas peaballoon. Keegi nagu käiks nõelaga kallal ja teeks augukesi juurde. Mässasime tõkk aega parandamisega – auk oli eriti tobedas kohas ka. Otse ühenduskeevise peal. Eks järgmine päev näitab, kas sai korda.

Õhtusöögile läksin Hai mereannirestorani. Seekord menüüs mereteod. 20 tk 20 krooni eest. Grillitud ja aurutatud nii nagu ikka Hai juures. Suur riisikuhi kõrvale. Minuga liitus õhtusöögi ajal keevitaja Rasmus Taanist. Nagu paljud teised oli ka tema seljakotiga mööda aasiat rändamas ja Mui Neˇsse pikemaks pidama jäänud, et lohesurfi õppida. Aru ma ei saa mida küll inimesed selles spordialas leiavad :)))))). Tegime Hai juures veel mõned õlled. Haiga leppisin kokku, et järgmisel päeval toob turult suuri tigusid ja tulen õhtul proovima. Samal ajal kui siin kirjutasin, tudnsin, et keegi kõditab küünarnukist. Ei teinud esialgu välja. Lõpuks muutus asi tüütuks ja heitsin siis pilgu segaja poole. Tegemist oli sellise seltsimehega.

Ootamatult oli möödunud nädal Mui Neˇsse saabumisest. Aru sain seda selle järgi, et õhtul oli taas pokkeriturniir ja järelikult käes kolmapäev. Läksin Pogosse kiibitsema. Mängisime veidi piljardit ja oligi öö käes..

Jätkub

MUI NE 06.02.2008-08.02.2009

Olingi näo ära kõrvetanud. Silmade alused ja nina oli nagu napsutanud jõuluvanal. Määrisin mingeid möginaid peale ja läksin hommikusööki jahtima. Leidsin suurepärase söögikoha üsna oma kodu lähedal. Selline plekist kuut paar miniatuurset lauda ja plastmassist tooli sees. Kohalike söögikohtades on igal pool selline tillukene laste mööbel (vietnamlased on ise ju sellised pisemat sorti). Istusin siis pingikese peale ja jäin toitu ootama. Küsida midagi polnud vaja. Perenaine sahmis pottidega ja näitas mulle kahte sõrme. See tähendas, et olen järjekorras teine. Vietnami inimeste klassikaline hommikusöök näib olevat nuudlisupp.Seda pakuti mullegi.

 

Mõnusalt vürtsikas puljong,kus sees ports pikki idusid, riisinuudleid, sealiha, ja kõikvõimalikkku maitserohelist. Chillipipart sai ise juurde panna.. Supikõrvale serveeriti rohelist salatit mis koosnes jääsalati moodi asjast, tundmatust salatiliigist, idudest (taaskord) ja melissist. Peale pigistamiseks paar laimi (sellist tillukest). Kõik see kokku maitses võrratult ja maksis eesti rahas ca 9 krooni.No ja eks see oli selline turistihind.

Kõht täis,tuju hea piilusin kodu ümber ringi. Maja taga avastasin paraja dzhungli väikese veenirega. Part ujus nires. Kana nokkis nire kürval ussikesi.

Maja ees andis vanaisa lapselapsele lutipudelist süüa. Põnn on lahe tegelane. Ise alles kaheksa kuune, aga müttab ringi nii mis mühiseb. Ja on heas toitumuses. Peale sööki jai poisike võrkkiike magusalt magama.

 

Järgisin eeskuju ja ronisin ka võrkkiike. Kaua ei saanud tukkuda. Kuskilt kobis hoovi neiuke, kellega juttu tegime. Mind huvitas interneti olemasolu meie elamises. Sujuvalt läksime üle vene keelele, sest nime Vera ja tugev vene aktsent ei saanud näidata muud, kui seda, et vene keel on emakeel. Nii oligi. Hea praktika. Govoritasin siis temaga oma aktsendivabas aga napi sõnavaraga vene keeles. Vovsheto horosho polutshilos.

Vera oli siin oma pareni Grishaga. Kuu aega juba oldud ja neli kuud veel ees. Enamus inimesi, kellega kokku olen puutunud on siin vähemalt kuuks ajaks. Paljud ka 4-6 kuuks. Ei heida seda neile ette. Lisaks vene keele praktikale sain isegi interneti korraks tööle. See tegi Verakese kadedaks. Tema arvuti isegi ei näidanud võgu olemasolu. Vot tebe daa!

Peagi saabus Anthony ja kolis oma tuppa sisse. Seejärel paarutasime loheranda. Enne täiendasime veel poes kondenspiima ja joogivarusid. Tuul puhus! Ja puhus oluliselt rohekem kui eelnevatel päevadel. Seega „Let the fun begin!“. Kiirelt vette ja ulgumerele ajama. Milline lust oli lasta lohel end vedada. Edasi, tagasi, edasi tagasi. Kiiremini aeglasemalt, kiiremini, aeglasemalt. Märkamatult möödus lainetes kaks tundi. Väike paus ja kondenspiim ning hoplaa tagasi veepeale. Veel 1.5 h rühmamist ja selleks päevaks aitas. Vaim sai otsa. Öppisin päris mitu uut asja. See andis kindlust end kirja panna ka märtsi lõpus toimuvatele instruktorite kursustele. Veidi toimetamist e-maksuametis ja panime rannast ajama.

Õhtule vaatasime veidi õppe DVD-d mis mul kaasas oli seejärel väike lebo Pogo baaris. Uni tuli hea, vaatamata sellele, et parem reis ja kannikas suhteliselt kanged olid. Starost ne radost!

Öösel oli väljas päris kõva tuul. Klibin kobin ja klõbin kogu aeg. Kella viie paiku kuulsin koputust uksele. Lähksin siis asja uurima. Ukse taga blondiin. Temal hirmus olla.Kas võib minu juurde tulla Suutsin peas kokku lüüa, et ilmselt on tegu naabertoas elava tibiga. Ei saanud talle ära öelda. Mul ju loomulikud lokid ja süda hell. Ärgates pidin küll otsi veidi ühendama, et mis nüüd siis toimunud on. Inimene võib ikka unesegasena igasugu hullustega hakkama saada. Magajad tuleks kindlalt luku ja riivi taga hoida.

Hommikul taas supile. Seekord arvas supikeetja, et võib vähe rohkem vürtsi panna. Ja panigi. Ise uhasin veel lusikaga chillitükikesi otsa. Hothothot! Selle vastu oli aga rohi. Vastas istuv vanameees õpetas, et tuleb melissi ja mündioksi supi ssse panna ja kui väga hothothot, siis vahelduseks üks oksake närida. Täitsa toimis. Supile pealekauba sain tassi külma kohalikku teed.

Külapeal ringi käies tundub, et iga vähegi vijakas naisterahavas on kas lapseootel, väikese lapsega, või kombinatsioonis. Selle pildi järgi ei tohiks siin küll iibeprobleeme olla.

Teine huvitav kontinget on 9 ametiga rolleritaksistid kes päeval pakuvad taksoteenust, rollerirenti, ringreise ja muid turismiteenuseid. Õhtul lisanduvad igasugu mõnuained ja ööiblikate pakkumised. Ilmselt saab nende käest ka vajadusel värvilist traati ja patareisid.

Surfipäev läks ka enam vähem asja ette. Tuul tuli küll veidi hiljem, aga sõita ikka sai. Lained raputasid mõnusalt. Kusagilt immitseb lohest ikkagi õhku välja. Vahetan üh jublaka välja. Ehk aitab.

Õhtul sai üle mitne päeva korralikult internetti. Laadisin pilte üles ja tegelesin veidi mailidega. Internetilevialast kodu poole kõndides istusin taas ühte kohalikku kõrtsi maha ja tegin õhtuks nuudlisupi. Kohalikud õlid panid sealsamas tinjunni ja imesid suppi peale. Istusin siis nende lauda. Vinged vennad, üks lubas mulle kohe oma naise anda ja kui see ei sobi, siis annab oma teise naise. Paariks päevaks või nii. Mul varem puudus teadmine sellest, et Vietnamis mitmenaisepidamine kombeks on. Seekord loobusin pakutust. Võtsin lohutuseks koos õlidega kohalikku kärakat, mis oli villitud mingisse limpsipudelisse. Tundus selline lahja viskilurr. Lühedalasuvas külas pruulitud. Tops käis muudkui ringiratast. Suhteliselt keeruline oli pehme keelega Vietnamlase inglise keelest aru saada. Suheldud igatahes saime. Tagumik jäi ikka väga kangeks seal lastemööbli otsas kõõludes. Ime, et see taburätike puruks ei läinud.

Kobisin koju kotile.

Järgmine päev algas tavapärase supiringiga. "Rutiinivaba traditsioonidega elu!!"võiks selle kohta öelda. Supp söödud jalutasin mööda tänavat edasi. Ühes kohas istusid rolleri- ja kalamehed laua ümber ja tegid hommikust teed. Istusin nende juurde ja lasin ka teel hea maitsta.

 

Mingit mudru sõid nad sinna kõrvale. Selline veidi magus halvaa moodi asi. Pakkusid mulle ka kohalikke sigarette, millest kõige võikama väljanägemisega asja otsustasin prooviks võtta. See oli selline Priima laadne  plönn. Pärast pidin tükk aega istuma, et pea selgeks läheks.

Ühel hetkel tuli üks vend lühikese oda moodi riistaga ja andis konkreetselt märku, et ma temaga kaasa läheksin. Relvastatud isikutega pole m]tet vaielda. Võtsin vanale sappa ja hakkasime astuma.  Majade vahelt läbi, kuni jõudsiem tema koduni. Seal tuli veel kaks meest samasuguste odamoodi asjadega. Igaks juhuks küsisin ühe relva endale. No nii kindluse mõttes. Läksime mingi kuuri juurde. Kuur oli kookospähkleid täis. Valisime sealt mõned välja. Selgus ka odade funktsioon. Nendega nimelt avati kookospähkleid. Tehti mullegi siis üks lahti.Rüüpasin pähklist veidi hapukat (ilmsete käärimistunnustega) kookospiima ja tundsin end hästi.

Läksime vanamehe koju. Ütleme nii, et elatakse üsna ebasanitaarsetes tingimustes. Elu käib valdavalt eesruumis. Telekas on nurgas ja kui seda vaadatakse, siis täieliku süvenemisega. Ükskõik, mis sealt siis parajasti tuleb. Paar kappi nurgas. Kalavõrgud seina peal rippumas. Tagaruumis podiseb tulel pada. See siis ilmselt selline köögi moodi asi. Meie mõistes oli tegemist kuuriga. Aknaid õieti polnud, seinad palmiokstest punutud. Tegime väikese tee. Krõmpsutasime roosasid ja kollaseid vahvleid ning järasime värsket kookospähklit peale. Vana tegi ettepaneku väikeseks riisiviinaks (see oli pakendatud kilekotti), millest siiski loobusin. Kell oli umbes 9 hommikul.

Kõige selle peale hakkas kõhus vähe imelik. Panin kiirelt paar desinfitseerivat tabletti hinge alla.

Tuulega oli kehvasti. Parandasin veidi lohet ja pumpasin siis täis kontrollimaks, kas parandamisest ka kasu on. Ootamise asemel otsustaisn käia lähedal (15km) asuvas Phan Thietis supermarketis toidu jms varusid täiendamas. Phan Thieti jõudmiseks oli oluline leida bussipeatus. Veidi kõmpimist ja peatus leitud. Nüüd keerulisem osa – õige buss. Õnneks ei olnud ma ainus. Üks kohalik poisike ootas ka bussi. Esimese bussi peale ei saanud – oli lihtsalt liiga täis. Vahepeal liitusid meie bussiootajate seltskonnaga Mira ja Moriz Saksamaalt. Nendega koos asusimegi Phan Thieti vallutama. Supermarketi leidmine osutus keerukaks. Meid juhatati hoopis tavalisele turule, mis oli omaette vaatamisväärsus. Liha, kala, puuviljad, lilled, köögiviljad, küpsetised – kõik läbisegi rõõmsalt kuuma päikese käes. Lõhn hingemattev. Haarasime ühe tädi käest banaanikobara ca 3.5 Eeku kilo. Väikesed head magusad banaanid. Igasugu kummalisi vilju müüdi seal veel. Otsustasin, et tulen mõni päev tagasi ja ostan igast ühe. Köögiviljaleti juures maitsesime vilja, mis nägi välja nagu kahvatu kärnas kurk. Maitses mõrkjas, natke nagu paprika, natuke nagu kurk, natuke nagu greip.

Meil oli siiski soov supermarket leida ja nii lahkusime elamusterohkelt turult. Kohalike käest teed küsides tekkis segadus – igaüks näitas isesuunda. Taksojuht keeldus hoopiski infot väljastamast. Miilitsad vaatasid kala näoga otsa ja ei kostnud sõnakestki. Ilmselt ei pidanud vajalikuks meiesuguse kapitalistliku rämpsuga suhelda.

Lõpuks õnn naeratas ja leidsime õige tee ning ka supermarketi. Toidupoes haakis mulle sappa punt poisikesi sõnumiga „One Dollar“. Tegin neile selgeks, et härra Maurus on alati kodus kui raha pakutakse ja hea meelega võtan nende pakutud dollari vastu. See tekitas hämmeldust. Huvitav kas tõesti teised inimesed ei taha pakutud raha vastu võtta. Millegipärast ei saanud ka mina lubatud dollarit.

Toidukraam ostetud suundusime elektroonikaosakonda. Minul soov soetada veekeetja. Mõeldud tehtud. Poeneiudes tekitas elevust minu pikemat sorti kasv. Tegime siis kõigi rõõmuks koos mõne pildi.

 

Moriz sattus sellest elevusse ja pidi peaaegu oma toidukoti maha unustama. Buss Mui Neˇsse läks kohe poe vastast. Punt teismelisi Vietnamikaid tuli koos meiega bussi peale ja seal läks kohe söömiseks, Vahetasime nendega söögipoolist. Saime maitsta tundmatuid snäkke.Väga maitsev oli. Taaskord tegi nalja minu kasv. Esinesin kavaga „Pea laes ja kätega kinni ei hoia“. Vastuvõtuks kestvad ovatsioonid.

Tuulega ei olnud asi paremaks läinud ja minu lohe oli samuti õnnetult tössi vajunud. Leppisin lohearstiga kokku, et viin järgmisel hommikul vanamehe ravile. Veidi nukralt kõmpisin koju.

Tuju läks aga kohe paremaks, kui avastain, et sisuliselt kodu vastas asub õlle ja karastusjookide hulgimüügiputka. Tegin tädidega juttu ja edaspidi on joogiga muretu. Huvitav, et ma varem seda poekest polnud märganud

Jätkub

MUI NE 03.02.2009-05.02.2009

Ho Chi Minhˇi maandusin õigeaegselt. Esialgu olin planeerinud selles suurlinnas paar päeva veeta, aga tuul ja meri kutsusid ning tegin kiired muudatused plaanidesse.

 

Lennujaamas sain küllakutse alusel viisa. Kott käes, kiire valuutavahetus, mis minust miljonäri tegi ja taksoga linnapoole. Kambakesi soodsam, ja nii kahele rändusile ettepaneku taksot jagada. Nii tegimegi. Taksojuht, muidugi üritas meilt lisaraha välja pressida, aga me polnud papist. Jõudsin bussipeatusesse parasjagu tund enne väljumist. Tee Mui Ne poole algas. Bussis loksudes oli tunda, et Euroopa Liidu abi ei ole Vietnami teedeehitusse jõudnud. Paarisaja kilomeetrine sõit võttis aega ca 5 tundi. Vahepeal ka 15 minutit pausi.

Kella 2 ajal öösel sain hotellis oma toa kätte. Hea, et olin ette broneerinud. Poleks tahtnud sellisel hilisvarajasel ajal hakata mööda küla müttama. Tuba oli seline väike. Toast pildi tegemiseks pidin uksest välja minema.

Hommikul kell seitse kui seina taga kokad nõudega kolistama hakkasid oli äratus.

 

Asusin sihikindlalt uut öömaja otsima. Olles seadnud eesmärgiks mitte üle 10 USD öö eest maksta kõmpisin küla algusesse ja hakkasin järjest hotelle ja külalistemaju läbi kõndima. Teekonna alguses oleksin peaaegu kookospähkliga pähe saanud. Meetrike läks mööda. Hingaisn kergendatult. Öömaja otsimine oli seiklus kus vietnamikeele oskus oleks vägagi abiks tulnud. Esimeses kohas sain pakkumise 200 USD kuus. See tundus selle asukoha kohta kallis aga jätsin koha meelde. Astusin sisse ehk paarikümnesse ööbimiskohta. Sageli oli küsitud hind liiga kõrga. Vahel olid kõik toad täis.Vahel ei saanud me lihtsalt üksteisest aru..Vietnami-Prantsuse külalistemajas oli näiteks nii. Läksin väravast sisse ja vastu tuli pesukorviga tüdruk. Tegime kohe juttu. Tema inglish oli nadi ja püüdsime siis prantsuse keeles. Seeoli jälle mul nadi. Siis läks tüdruk ja kutsus oma prantsuse vanamehenässist isa. Inglisega lood paremad polnud, aga saime jutule, et tahan kuuks ajaks jääda. Nüüd pidi isa minema vietnamlannast ema juurde, et hinda küsida. Kahjuks meil kaubaks ei läinud. Kuigi koht oli tore ja isegi kohalik loomaega puuris oleva ahvi näol oli olemas. Üldiselt alla 10 USD öö eest kusagil eriti ei pakutud. Kuni lõpuks... Olin sellest tillukesest sildist juba mööda jalutanud kui otsustasin siiski tagasi kõndida ja õnne katsuda. Jõudsin majakese juurde, kus tädike trepil istus ja poolpaljale pisipõnnile pudelist süüa andis. Kordus see, mis ikka, järjest kutsuti uusi tõlke. Lõpuks tuli rolleritaksojuhist perepoeg, kelle keeleoskus oli täitsa ok. Toad olid puhtad ja üsna avarad. Disainis domineeris roheline ja roosa. Asukoht sobiv. Hinna üle kauplemine läks ka ladusalt. Esialgsest 8 USD öö kohta sai lõpuks tänu sellele, et lubasin kuuks ajaks jääda veidi alla 4 USD öö kohta ehk siis 2 miljonit kohalikku raha. Super. Lubasin, et tulen samal päeval tagasi, ja teen väikese deposiidi. Pidasin oma lubadusest ilusti kinni. Ja nii oligi järgmisest päevast alates mul uus elukoht.

Aga see oli alles päeva esimene pool. Lõpuks jõudin ka randa. Pumpasin oma lohe täis ja jebedijee merel ma olingi. Tuuleke oli 7-8 meetrit sekundis. Veidi oleks ju võinud veel olla, aga hea oli ikkagi. Kuni ühel hetkel lohe taevas kummalisi liigutusi hakkas tegema. Kuidagi tössiks oli vajunud. Siplesin kiirelt kaldale ja lohe alla võetud selgus, et kusagilt tuleb õhku välja. Polnud just see uudis, mida esimesel päeval kuulda tahtsin. Pumpasin aga lohe uuesti täis ja panin ribid klambritega kinni. Ja uuesti merele. Tundus, et õhk püsis sees. Hiljem selgus, et keskmine ribi lasi kusagilt läbi. Õhtul oli pokkeritruniir Pogo baaris. Turniirist loobusin, aga baarist mitte. Ajasime mölajuttu teiste lohehulludega.

Hommikul kolisin siis oma uude pesapaika. Eelmisel õhtul olin belgiast pärit rändurile Anthonyle oma uuest peavarjust rääkinud ja nii möllisin ka tema hommikul samasse kohta. Pererahvas oli nii õnnelik, et andis mulle kohe veits parema toa (roosamad kardinad). Ja nagu sellest veel vähe oli arvasid nad, et mul on kindlasti telekat vaja. Toodi siis kusagailt telekas tuppa. Vanaperemees tassis nurgatagant antenni ja ronis katusele paigaldama. Vanaema hoidis redelit vanaisa pani antenni, lapselaps sättis pilti ette. Mina aina korrutasin gaam om gaam om, mis vietnamikeeli tähendab tänan. Väga lahke pere.

Pealelõna möödus taas surfirannas. Tuulega oli täna nigelam ja suurema osa ajast peesitasime niisama. Paar raksu sai veepeal ka käidud. Proovisin mõne väkse hüppe teha ja igasugu muud nidinodi ka. Selline algaja sahmimine.

Peale surfamist ja õhtusööki tulime belglasega külalistemajja diili tegema. Vanaema sõber hakkas meile kohe midagi seletama, millest meie midagi aru ei saanud, Vana hüppas üles alla, vehkis kätega, tegi ujumisliigutusi jne. Mina sain aru, et vanamess on kõva ujuja ja ujus ükskord katuselt merre ja siis ühest ranna otsast teise. Kõike seda öösel kella kahe ja seitsme vahel. Võta nüüd kinni kuidas see tegelikult oli.

Ilmselt kõrvetasin päikesega oma näo ära, sest nüüd õhtul kirjatööd tehes on kummaline põletav tunne.

Jätkub.....

BANGKOK 01.02.2009-03.02.2009

Lennust ei mäleta taas midagi. Uni oli magus. Bangkoki lennuväljal pidin pikalt pagasit ootama. Lõpuks sain oma kodinad kätte ja tegin väikese ümberpakkimise. Linnapeale võtsin kaasa ainult hädavajaliku. Ülejäänud asjad ladustasin lenujaama pagasihoidu. Igasuguseid taksopakkujaid oli terve lennujaam täis. Külma kõhuga ujusin neist mööda Airport Express bussi peale. 150 Bahti ja üsna pea astusin maha Bangkoki seljakotlaste mekas Khao San roadil. Eesmärk leida öömaja. Kaks esimest kohta olid täis. Lõpuks leidsin öömaja Top Inn hotellis. Sisseregistreerimisel sai nalja ka. Andsin oma passi ja tädi hakkas sealt suure hooga viisat ja templit otsime. Aga sellest passist polnud lootustki neid leida. Viisaga passi olin koralikult püksi toppinud – turvalisuse huvides loomulikult (mul seal üks kindel koht). Egas midagi – koukisin siis püksist välja. Polnudki nii lihtne. Mr Beani tunne tuli peale. Lõpuks sain siiski passi kätte. Hilton see just ei olnud. Ventilaator laes ja külm vesi dushis. Aga ega rohkem polegi vaja.

Khao San road on omaette vaatamisväärsus. Rahvast igast maailmaotsast. Kaupa igast keldrivabrikust. Meeletu melu. Mulle meeldis. Kõndisingi siis sihitult edasi tagasi Khao Sanˇil ja kõrvaltänavatel. Lõpuks potsatasin suvalisse tänavarestorani kõhtu täitma. Kevadrulid ja kananuudlid pidid keele alla viima. Nuudlid on siin lahedad – sellised 2-3 cm laiad ribad. Natuke tatised. Välimuselt meenutavad kohati kalmaari. Aga väga maitsvad. Sattusin juttu ajama ühe rootslasest ränduriga, kes oli ka just Bangkokki jõudnud. Tema plaanis 6 nädalat üksi Taimaal ringi seigelda. Istusime, vaatasime inimesi ajasime loba ja jõime õlut. Ühel hetkel astus kaks noort inimest meie laua juurde. Selgus, et need olid Peterˇi (see oli rootsi poisi nimi) sõbrad. Taaskord tuli tõdeda, et maailm on väike. Sõbrad Uppsalast saavad juhuslikult kokku Bangkokis. Väga lõbus oli. Imesime põsktubakat – rootsi värk. Minu jaoks esmakordne ja suhteliselt mittemidagiütlev kogemus. Pidevalt vooris meist mööda turistide ja tänavakaubitsejate armee. Vaatepilt missugune.

Öö oli kärarikas. Hotell oli üsna Khao Sanˇi lähistel seega melu vaibus alles kella 2 paiku. Selleks, et uuesti kell 5 alata. Nõrga unega tegelastel ei soovita tõesti sealkandis ööbida. Paar tänavat edasi on oluliselt vaiksem ja hinnad soodsamad. Mina sain mingil viisil oma unevajaduse rahuldatud ja asusin kell 8 hommikul Bangkoki vallutama. Suur jalutuskäik võiks selle päeva nimeks olla. Vältisin suuremaid turistiatraktsioone ja seiklesin väiksetel tänavatel hiinalinnas ning mujal. Inimesed igal pool nii sõbralikud nii sõralikud. Sattusin ka mingile köögiviljahulgiturule, kust poodnikud ja toiduletipidajad endale vajalikku varusid. Küüslaugu ja sibulakuhjad. Igasugused tundmatud puu ja köögiviljad. Silme ees võttis kirjuks.

 

Ja muidugi lõhnad. Müttasin linnas 6-7 tunnikset. Õhtul istusin lihtsalt tänavale maha ja vaataisn mööduvat melu. Kohati tundus, et iga inimene Bangkokis on ettevõtja – veeretab toidukäru, müüb suveniire või remondib motorollerit.

Järgmisel hommikul läksin taimetoitlaste kohvikusse hommikusöögile ja internetti kasutama. Söögiajal jooksis ilus paks prussakas üle jala. Kuna tegemist oli taimetoidu restoraniga, siis loobusin sellest suutäiest. Aeg taas lennutee ette võtta. Suunaks Ho Chi Minh.

Bangoki peaks mõneks ajaks tagasi minema. Palju lõhnu jäi nuusutamata ja maitseid maitsmata

PHUKET 23.01.2009-01.02.2009

Lend Dohaˇsse ja sealt edasi Bangkokki oli lahe. Meelelahutus parim, mis mul siiani kogeda õnnestunud ja ega toidul ka viga polnud. Õppisin oma uut sõpra st fotokat tundma ja nii maandusme pea kottpimedas Dohas. Kampsunit enam vaja polnud

Dohast Bangkokki oli veel 6 tunnikest lendu. Ajasin oma pinginaabriga veidi juttu. Londoni ehitaja oli teel Bangkokki DNA proovi võtma. Vaidetavalt pidi ta olema ühe kohe kohe sündiva lapsukese isa. Vot selline elu. Bangoki lennujaama tolli jms formaalsused sujusid tõrgeteta. Viisa saamine oli imelihtne ja ka pagas jõudis ilusti kohale. Järgmise lennuni oli 4 tundi aega. Sisustasin seda märkmete tegemise ja pakkimisega (taaskord). Lennust Bangkok-Phuket ei mäleta midagi. Niiepea kui lennukisse istusin sulgesin silmad ja läksin unemaale rändama. Phuketi lennuväljal oli auto vastas ja sõidutas mind saare teise otsa Hiltonisse,millest sai minu peatuspaik järgmiseks kümneks päevaks. Tore oli see, et Hiltonis oli üks tuttav nägu ees ootamas. Sain üle anda ka kodust kaasa toodud musta leiva, meepurgi ja maiuspala kommid. Vot sellistest asjadest tuntakse kodust kaugel olles puudust. Hotell on muidugi super – minu tuba oli veel eriti kena. Vaade otse merele. Ja tuba ise avar. Hiiglaslik 2.5 meetrit lai voodi jne.

Õhtul sõitsime restoriani sööma. Usaldasin toiduvaliku oma kaaslasele ja ei pidanud pettuma. Igasuguseid tai hõrgutisi toodi kuhjadena ette. Õhtu kulminatsioon oli see, kui endale seemnetega chillipipra kurku tõmbasin – võttis mõneks ajaks sõnatuks. Südaöö paiku jõudsime tagasi hotelli.

Uus päev algas 1030 rkkaliku hommikusöögiga. Sellist valikut hotelli hommikusöögil pole minu silmad veel näinud. Sõin isuga. Peale hommikusööki käisime kohalikul turul ostureisil. Loomulikult ei ostnud midagi. Ja oligi aeg randa pikali visata. Päike paistis, tuuleõk silitas juukseid, linnud laulsid. Vesi oli meres soe. Väga mõnus olemine. Olin mõttes valmistunud oluliselt kuumemaks ilmaks. Tegelikult oli selline lahe olemine. Kiire lõunasöök ja oli käes uinaku aeg. Õhtul kimasime tuktukiga Patongi sööma. Tukimeestega kauplemine on vist osa turistidele mõeldud atraktsioonist. Õhtusöögi kõrvale sai joodud ohtralt kohalikku Singha õlut. Tutvusime ka Patongi ööeluga – st jalutasime mööda tänavat ja vaatasime, mis pakutakse. Pakuti kõike... Taksoga tagasi hotelli ja käes une aeg – und aga eriti ei tulnud. Kruvisin siis vahelduseks lauale uimed ja sidemed külge – järgmisel päeval oli plaanis jõuda ka lähedalasuvasse loheranda.

Hommikul jätkus und kauemaks ja nibin nabin jõudsime veel kell 11 lõppevale hommikusöögile, Eelmisel õhtul otsustasime, et rendime päevaks auto ja sõidame veidi saarel ringi. Otsusest taganeda ei olnud plaanis ja nii oligi varsti meie käsutuses pisike Honda Jazz. Toppisin oma lohekama autosse. Tiirutasime kurvilistel mägiteedel. Vaatasime vaatekohtadest vaateid. Pole paha, päris kaunis. Ilm oli taas mõnusalt soe – vahepeal isegi veidi palav. Leidsime üles ka lohesurfikeskuse Friendship Beachˇil. Selleks päevaks oli küll tuul ja vesi juba rannast ära läinud, seega lohepumpamine jäi ära. Kamad jätsin sinna, järgmistel päevadel kindel plaan tagasi tulla. Aeg taas süüa – tundub, et elu koosnebki siin peamiselt söömisest. No, vähemalt minu elu. Igal juhul lasin kõikvõimalikel mereoluskitel ja molluskitel hea maitsta. Ja hea see maitses ka. Autoga tagasi hotelli ja kiire käik randa ujuma. Vesi tundus kuidagi jahe – päeval oli ihu ikka üsna kuumaks köetud. Hommikust alates oli aeg ajalt kuulda paugutajate tärinat – Hiina uusaasta oli peagi algamas.

Äratus tuli ootamatult vara. Voodist välja, kiire dush ja kribin krabin hommikusöögile. Sealt otse surfiranda. Taksoauto viis ilma tõrgeteta kohale. Tuul puhus. Mitte kõll väga palju, aga otsustasin siiski lohe öles seada ja vette ronida. Tuul vaibus veelgi ja veepeal oli ükshirmus kangutamine. Minu 12m2 lohe jäi selle tuule jaoks veidi väikseks. Enamus oli peal 15-16 M2 lohedega. Peale mõningast rassimist kobisin randa. Hea tunne oli ikkagi - üle mitme kuu taas vees ja triibud tehtud. Esialgu ei arvanud ju üldse, et Phuketis seekord sõita saan. Kite Zone surfikeskus, kuhu oma asjad hoiule olin jätnud tundus päris asjalik. 5-6 instruktorit olid pidevalt õpilastega hõivatud. Tööpuudust seal vaatamata nigelale tuulele pole.. Pealelõunal põrutasin tagasi hotelli ja veetsin aega basseini ääres märkmeid tehes. Õhtul tuktukiga Patongi kõhtu täitma. Oli uusaasta õhtu. Kohtasime meiegi traditsioonilisi Lõvitantsijaid. Pidustused ei olndu küll eriti suured aga trummi põristati kõvasti.

Järgmisel päeval olid tuuleolud paremad ja sain mõnusa sõidu. Tegin ka pika jalutuskäigu kõrvaltänavatel – kahju, et fotokat kaasas ei olnud Pealelõunal lebotasin niisama. Puhkamine on väsitav tegevus ja unega sel öösel probleeme polnud.

Kuidagi märkamatult oli juba üle poole minu Phuketi ajast möödunud. Kolmapäeval kadus tuul sootuks ja lohetamisest enam asja ei saanud. Mängisime siis ajaviiteks surfikeskuses jengat – igasvüimaikus variatsioonis. Tuulevaiksel rannal tegin ka mõned pildid. Pealelõunal tegin pikema jalutuskäigu ja tutvusin kohaliku ilu ja mõnuteenustega. Valisin klassikalise Tai mudimise ja ei pidanud pettuma. Matile pikali, kardin ette ja mudimine võis alata. Taustaks Celine Dion oma titaniculauluga. Tädi võttis oma tööd tõsiselt ja minu kondid ragisesid. Kohati oli tal veidi keeruline, sest minu jalad olid pea sama pkad kui tema – no ei ulatanud hästi talla alla, kui mul jalad taeva poole olid. Müstiline kuidas nii tillukesel inimesel nii palju jõudu oli. Pärast oli tunne, nagu oleks aju ka ära muditud. Pea laiali otsas õnnestus päikseprillid ära kaotada..

Reede käes, töönädala viimane päev. Üsna hiljuti oli Tais veel kuuepäevane töönädal - prr. Võtsin päeva tõsiselt tehes taas pika jalutuskäigu ümbruskonnas. Kohtasin kanu. Reede puhul oli kavas ka peen spa Hiltonis. See oli veidi teistmoodi eelnenud päeva omast. Tervtiuseks jahutav jook ja niiske külm rätik. Mahe muusika ja veevulin. Susside sahisedes juhatas malbe tailanna mind privaatsesse spavillasse. Kiired lahtiriietumisprotseduurid tehtud saiminu osaks kõigepealt lõõgastav jalavann. Sellest on ikka hulk aega möödas kui keegi mu jalgu pesi. Lauale pikali ja taas mudimine. Seekord segu tai ja aroomimassazhist. Vesi vulises jätkuvalt ja peaaegu jäin magama. Siis oli aeg selili pöörata. Kas kurki läheb? Küsis malbve hääleke. Köögiviljade vastu pole mul kunagi midagi ja nii vastasingi positiivselt. Pettumus oli aga suur kui kui selle asemel, et kurgitükk mulle kätte anda või suhu panna topiti need hoopis silma – no mitte midagi ei näinud sealt kurkide alt. Õnneks mudimine jätkus ja hetkeks tekkinud stress kadus. Kui massaazh oli lõppenud nühiti mind ilusti õlist puhtaks ja juhatati kõrvalasuvale terrassile ingveriteed jooma. Mõnus mõnus. Õhtul Kata beachile sööma jooma.

Viimane päev käes. Peesitamine basseini ääres enne õhtust merereisi. Sadamasse viis meid väike bussike, mille juht muudkui gaasiga jukerdas, Gaas peale, gaas mha, gaas peale, gaas maha. Ilmselt arvas, et see loob sellise mõnusa õõtsumitunde ja häälestab merereisiks.Merereis oli aga mega. Vana purjelaev June Bahtra viis meid saarekeste vahelt merele ja tõi kenasti tagasi ka.

 

Kolm tundi mõnusat õõtsumist. Hea söök ja jook ka veel lisaks. Müstiline tunne oli kuupaistel merel olla. Laeval oli 12 reisijat ja 4 meeskonnaliiget. Parasjagu, et kõigil oli soovi korral võimalik rahulikult omaette olla. Oleks kohe tahtnud ööseks laevale jääda.

Äratus, hommikusöök, hüvastijätt mahajääjatele ja olingi teel Bangkoki poole.

Kop khun kha Phuket!