Lennust ei mäleta taas midagi. Uni oli magus. Bangkoki lennuväljal pidin pikalt pagasit ootama. Lõpuks sain oma kodinad kätte ja tegin väikese ümberpakkimise. Linnapeale võtsin kaasa ainult hädavajaliku. Ülejäänud asjad ladustasin lenujaama pagasihoidu. Igasuguseid taksopakkujaid oli terve lennujaam täis. Külma kõhuga ujusin neist mööda Airport Express bussi peale. 150 Bahti ja üsna pea astusin maha Bangkoki seljakotlaste mekas Khao San roadil. Eesmärk leida öömaja. Kaks esimest kohta olid täis. Lõpuks leidsin öömaja Top Inn hotellis. Sisseregistreerimisel sai nalja ka. Andsin oma passi ja tädi hakkas sealt suure hooga viisat ja templit otsime. Aga sellest passist polnud lootustki neid leida. Viisaga passi olin koralikult püksi toppinud – turvalisuse huvides loomulikult (mul seal üks kindel koht). Egas midagi – koukisin siis püksist välja. Polnudki nii lihtne. Mr Beani tunne tuli peale. Lõpuks sain siiski passi kätte. Hilton see just ei olnud. Ventilaator laes ja külm vesi dushis. Aga ega rohkem polegi vaja.
Khao San road on omaette vaatamisväärsus. Rahvast igast maailmaotsast. Kaupa igast keldrivabrikust. Meeletu melu. Mulle meeldis. Kõndisingi siis sihitult edasi tagasi Khao Sanˇil ja kõrvaltänavatel. Lõpuks potsatasin suvalisse tänavarestorani kõhtu täitma. Kevadrulid ja kananuudlid pidid keele alla viima. Nuudlid on siin lahedad – sellised 2-3 cm laiad ribad. Natuke tatised. Välimuselt meenutavad kohati kalmaari. Aga väga maitsvad. Sattusin juttu ajama ühe rootslasest ränduriga, kes oli ka just Bangkokki jõudnud. Tema plaanis 6 nädalat üksi Taimaal ringi seigelda. Istusime, vaatasime inimesi ajasime loba ja jõime õlut. Ühel hetkel astus kaks noort inimest meie laua juurde. Selgus, et need olid Peterˇi (see oli rootsi poisi nimi) sõbrad. Taaskord tuli tõdeda, et maailm on väike. Sõbrad Uppsalast saavad juhuslikult kokku Bangkokis. Väga lõbus oli. Imesime põsktubakat – rootsi värk. Minu jaoks esmakordne ja suhteliselt mittemidagiütlev kogemus. Pidevalt vooris meist mööda turistide ja tänavakaubitsejate armee. Vaatepilt missugune.
Öö oli kärarikas. Hotell oli üsna Khao Sanˇi lähistel seega melu vaibus alles kella 2 paiku. Selleks, et uuesti kell 5 alata. Nõrga unega tegelastel ei soovita tõesti sealkandis ööbida. Paar tänavat edasi on oluliselt vaiksem ja hinnad soodsamad. Mina sain mingil viisil oma unevajaduse rahuldatud ja asusin kell 8 hommikul Bangkoki vallutama. Suur jalutuskäik võiks selle päeva nimeks olla. Vältisin suuremaid turistiatraktsioone ja seiklesin väiksetel tänavatel hiinalinnas ning mujal. Inimesed igal pool nii sõbralikud nii sõralikud. Sattusin ka mingile köögiviljahulgiturule, kust poodnikud ja toiduletipidajad endale vajalikku varusid. Küüslaugu ja sibulakuhjad. Igasugused tundmatud puu ja köögiviljad. Silme ees võttis kirjuks.
Ja muidugi lõhnad. Müttasin linnas 6-7 tunnikset. Õhtul istusin lihtsalt tänavale maha ja vaataisn mööduvat melu. Kohati tundus, et iga inimene Bangkokis on ettevõtja – veeretab toidukäru, müüb suveniire või remondib motorollerit.
Järgmisel hommikul läksin taimetoitlaste kohvikusse hommikusöögile ja internetti kasutama. Söögiajal jooksis ilus paks prussakas üle jala. Kuna tegemist oli taimetoidu restoraniga, siis loobusin sellest suutäiest. Aeg taas lennutee ette võtta. Suunaks Ho Chi Minh.
Bangoki peaks mõneks ajaks tagasi minema. Palju lõhnu jäi nuusutamata ja maitseid maitsmata
No comments:
Post a Comment