Ho Chi Minhˇi maandusin õigeaegselt. Esialgu olin planeerinud selles suurlinnas paar päeva veeta, aga tuul ja meri kutsusid ning tegin kiired muudatused plaanidesse.
Lennujaamas sain küllakutse alusel viisa. Kott käes, kiire valuutavahetus, mis minust miljonäri tegi ja taksoga linnapoole. Kambakesi soodsam, ja nii kahele rändusile ettepaneku taksot jagada. Nii tegimegi. Taksojuht, muidugi üritas meilt lisaraha välja pressida, aga me polnud papist. Jõudsin bussipeatusesse parasjagu tund enne väljumist. Tee Mui Ne poole algas. Bussis loksudes oli tunda, et Euroopa Liidu abi ei ole Vietnami teedeehitusse jõudnud. Paarisaja kilomeetrine sõit võttis aega ca 5 tundi. Vahepeal ka 15 minutit pausi.
Kella 2 ajal öösel sain hotellis oma toa kätte. Hea, et olin ette broneerinud. Poleks tahtnud sellisel hilisvarajasel ajal hakata mööda küla müttama. Tuba oli seline väike. Toast pildi tegemiseks pidin uksest välja minema.
Hommikul kell seitse kui seina taga kokad nõudega kolistama hakkasid oli äratus.
Asusin sihikindlalt uut öömaja otsima. Olles seadnud eesmärgiks mitte üle 10 USD öö eest maksta kõmpisin küla algusesse ja hakkasin järjest hotelle ja külalistemaju läbi kõndima. Teekonna alguses oleksin peaaegu kookospähkliga pähe saanud. Meetrike läks mööda. Hingaisn kergendatult. Öömaja otsimine oli seiklus kus vietnamikeele oskus oleks vägagi abiks tulnud. Esimeses kohas sain pakkumise 200 USD kuus. See tundus selle asukoha kohta kallis aga jätsin koha meelde. Astusin sisse ehk paarikümnesse ööbimiskohta. Sageli oli küsitud hind liiga kõrga. Vahel olid kõik toad täis.Vahel ei saanud me lihtsalt üksteisest aru..Vietnami-Prantsuse külalistemajas oli näiteks nii. Läksin väravast sisse ja vastu tuli pesukorviga tüdruk. Tegime kohe juttu. Tema inglish oli nadi ja püüdsime siis prantsuse keeles. Seeoli jälle mul nadi. Siis läks tüdruk ja kutsus oma prantsuse vanamehenässist isa. Inglisega lood paremad polnud, aga saime jutule, et tahan kuuks ajaks jääda. Nüüd pidi isa minema vietnamlannast ema juurde, et hinda küsida. Kahjuks meil kaubaks ei läinud. Kuigi koht oli tore ja isegi kohalik loomaega puuris oleva ahvi näol oli olemas. Üldiselt alla 10 USD öö eest kusagil eriti ei pakutud. Kuni lõpuks... Olin sellest tillukesest sildist juba mööda jalutanud kui otsustasin siiski tagasi kõndida ja õnne katsuda. Jõudsin majakese juurde, kus tädike trepil istus ja poolpaljale pisipõnnile pudelist süüa andis. Kordus see, mis ikka, järjest kutsuti uusi tõlke. Lõpuks tuli rolleritaksojuhist perepoeg, kelle keeleoskus oli täitsa ok. Toad olid puhtad ja üsna avarad. Disainis domineeris roheline ja roosa. Asukoht sobiv. Hinna üle kauplemine läks ka ladusalt. Esialgsest 8 USD öö kohta sai lõpuks tänu sellele, et lubasin kuuks ajaks jääda veidi alla 4 USD öö kohta ehk siis 2 miljonit kohalikku raha. Super. Lubasin, et tulen samal päeval tagasi, ja teen väikese deposiidi. Pidasin oma lubadusest ilusti kinni. Ja nii oligi järgmisest päevast alates mul uus elukoht.
Aga see oli alles päeva esimene pool. Lõpuks jõudin ka randa. Pumpasin oma lohe täis ja jebedijee merel ma olingi. Tuuleke oli 7-8 meetrit sekundis. Veidi oleks ju võinud veel olla, aga hea oli ikkagi. Kuni ühel hetkel lohe taevas kummalisi liigutusi hakkas tegema. Kuidagi tössiks oli vajunud. Siplesin kiirelt kaldale ja lohe alla võetud selgus, et kusagilt tuleb õhku välja. Polnud just see uudis, mida esimesel päeval kuulda tahtsin. Pumpasin aga lohe uuesti täis ja panin ribid klambritega kinni. Ja uuesti merele. Tundus, et õhk püsis sees. Hiljem selgus, et keskmine ribi lasi kusagilt läbi. Õhtul oli pokkeritruniir Pogo baaris. Turniirist loobusin, aga baarist mitte. Ajasime mölajuttu teiste lohehulludega.
Hommikul kolisin siis oma uude pesapaika. Eelmisel õhtul olin belgiast pärit rändurile Anthonyle oma uuest peavarjust rääkinud ja nii möllisin ka tema hommikul samasse kohta. Pererahvas oli nii õnnelik, et andis mulle kohe veits parema toa (roosamad kardinad). Ja nagu sellest veel vähe oli arvasid nad, et mul on kindlasti telekat vaja. Toodi siis kusagailt telekas tuppa. Vanaperemees tassis nurgatagant antenni ja ronis katusele paigaldama. Vanaema hoidis redelit vanaisa pani antenni, lapselaps sättis pilti ette. Mina aina korrutasin gaam om gaam om, mis vietnamikeeli tähendab tänan. Väga lahke pere.
Pealelõna möödus taas surfirannas. Tuulega oli täna nigelam ja suurema osa ajast peesitasime niisama. Paar raksu sai veepeal ka käidud. Proovisin mõne väkse hüppe teha ja igasugu muud nidinodi ka. Selline algaja sahmimine.
Peale surfamist ja õhtusööki tulime belglasega külalistemajja diili tegema. Vanaema sõber hakkas meile kohe midagi seletama, millest meie midagi aru ei saanud, Vana hüppas üles alla, vehkis kätega, tegi ujumisliigutusi jne. Mina sain aru, et vanamess on kõva ujuja ja ujus ükskord katuselt merre ja siis ühest ranna otsast teise. Kõike seda öösel kella kahe ja seitsme vahel. Võta nüüd kinni kuidas see tegelikult oli.
Ilmselt kõrvetasin päikesega oma näo ära, sest nüüd õhtul kirjatööd tehes on kummaline põletav tunne.
Jätkub.....
Tere Jorma!
ReplyDeleteMeist Ludvigiga on saanud su blogi püsilugejad! Nii hästi kirjutad, mul on kogu su senine reis väga värviliselt silme ees. Lahe on lugeda inimestest, kes võtavad ette suuri asju. Respect.
Minu ainus küsimus on, et mis see lohesurf täpselt tähendab? Ühel Bangkokis tehtud fotol nägin vanameest ja lohet, aga ei saanud väga aru, mismoodi selle maas lebava suure asjaga mere peal käiakse.. Tee endast lohesurfamisel üks pilt palun:-)
Tuult sulle lohe alla ja meie siin ootame huviga uusi reisikirju!!
Tervitustega,
Nele
ja Ludvig ka.