Hommik algas hiljem kui tavaliselt. Und jagus kauemaks. Kiire hommikusöök ja väntasin taas ranna poole interneti levialasse. Levialas oli ka hea tuult oodata. Erilist tuulelootust tõsi küll selleks päevaks polnud. See eest oli palju päikest. Peesitasingi rannal ja tegin mittemidagi. Tuulevaikse ilmaga hakkab siin inimeste loovus tööle ja nii olidki vennad naabersurfikeskusest wakeboardimasina tööle saanud. Mootor,võll ja paarisajameetrine trossijupp. Trossijupi otsas poom ja kui mootor käima pandi, siis tõmbas sõitjale hoo sisse.
Patseerisin rannas edasi tagasi. Vahepeal väike uinak. See kulus marjaks ära, sest eelmise õhtu Pogotamine (Pogo baaris olemine) oli veits veel kontides ja ennelõunane mittemidagitegemine oli samuti kurnav olnud..
Kella 16 paiku suundusin kodupoole. Haarasin tee pealt arbuusi lõunaöögiks kaasa. Kodus lasin sellel hea maitsta. Pererahvaga suhtleme jätkuvalt naeratuste keeles. Mis on iseenesest hästi vahva keel. Näiteks lesin mina võrkkiiges ja pugin arbuusi, vanaperemees läheb mööda ja naeratab justkui küsides, kas on ka hea arbuus. Mina naeratan vastu andes märku, et on väga magus arbuus. Tema naeratab selle peale, et siis on ju hästi. Sõnu pole vaja.
Härra Hai oli oma lubadust pidanud ja suuri tigusid toonud. Pidasin minagi oma lubadusest kinni ja läksin neid sööma.
Suur tigu on selline kummaline. Osaliselt tihke,osaliselt pehme. Natuke meenutasseent. Riis oli kõrval ja kokkuvõttes sai kõhu päris täis. Rasmus sõitis ka mööda ja astus sisse mereande proovma. Peaks end hr Hai juurde abiliseks sokutama. Hea kõhutäie eest võiks potentsiaalsetele klientidele hõrgutisi tutvustada küll.
Õhtul Waxˇis ajasime kohalike neidudega jutumula ja pärast kohtusin taas Vincenti ja Rasmusega. Jutt nagu ikka läks lohesurfile. Huvitav oli kuulda, kuidas Rasmus ütles, et loodab, et tagasi Taani minnes on ta töötu – siis saab suvi otsa surfata. Siinkohal tuleb märkida, et Rasmus võttis Mui Nes oma esimesed kaheksa tundi koolitust ja sai nibin nabin laua peale. Addicted! m.o.t.t.
Hommikusest plaanist kalurikülla minna ei tulnud miskit välja. Uni oli liiga magus. Kella 11ks vedasin end randa tuult ootama. Ootamine tuult ei toonud ja nii otustasime Vincentiga ikkagi kalurite juurde minna. Teepeal tegin paar pilti kalakuivatamisest. See on siin üks kalastajate põhitegevusi. Merest tõmmatakse sellised väikesed peipsitindi suurused kalakesed välja. Kuivatatakse päikese käes ära.Tambitase plödiks ja sellest plödist tehakse kuulsat Mui Ne kalakastet. Kogu protseduuriga käib kaasas tugevamat sorti lõhn.
Kalurite juures ei pidanudki palju vaeva nägema, et paati saada. Lahke vanamees võttis meid koos jääkottidega oma korvi sisse ja aerutas merele. Suurema paadi poole. Aitasime seal jääkotid pardale vinnata ja hüppasime ise järgi.
Lootsime, et ehk õnnestub kalaretkele minna. Laeva peal sõbralik umbes 10 liikmeline meeskond kes parasjagu lõunat hakkas võtma. Ühinesime ja lasime hea maitsta riisil, grillitud kalal (parim mida oma elus söönud olen) ja vürtsikal kalasupil. Kõik see oli ülihea. Püüdsime käte ja jalgadega selgeks teha, et tahame meestega merele minna. Nii palju saime aru, et tagasi pidid tulema alles järgmise päeva hommikul Meile oleks see vägagi sobinud. Aga ilmselt hakkasid nad ikka kõhklema ja nii ronisime veidi löödult tagasi korvi ja hulpisime kalda poole. Paadimees püüdis meid lohutada näidates, et merel suured lained ja süda läheb pahaks. Ei lohutanud see meid. Siiski lugesime oma eesmärgi osaliselt täidetuks. Kartulikorviga oli sõidetud ja kalameestega koos lõunat võetud.
Tagasi koju sõites otsustasime üle vaadata kohaliku tähtsusega vaatamisväärsuse nimega Fairy spring. Tegemist liivakivi sees vuliseva ojanirega,mis kohati ümbritsetud kanjonilaadse moodustisega. Ilus oli olla. Ühel pool punane ja valge liivakivimüür, teisal rohetav palmisalu. Jalutasime ojakese alguspunktini. See osutus üsna kontrastseks võrreldes eelnenud iluga. Nimelt käis seal suur tee ehitus. Hiigelmaantee keset tühermaad. Tuli eikuskiltja läks eikuskile. Ojake ise ei tahtnud sealt prügi seest välja paista. Kontrastid,kontrastid.
Vaatepildist sõnatud istusime maha ojaäärsesse kovikusse ja tegime ühed õlled. Laua kõrval rohetas riisipõld, muusikaks oli konnade krooksumine, meie ümber siblisid ilma sulgedeta kanad ja puujalgadega mees tegi kõrvallauas suitsu. Arutasime ilma ja elu üle. Jõudsime ühiselt arusaamisele, et maailmas maad võtva kriisi taustal oleme valinud erakordselt hea aja reisimiseks.
Hakkas pimenema. Viimaste päikesekiirtega jõudsime tagasi oma rataste juurde, kus meie käest lahketl 4000 kohalikku raha rattahoiu eest sisse kasseeriti. Turismipiirkond ikkagi.
Naabrinaine oli samuti karaokemasina muretsenud. Nüüd sain nautida maja eest kostvat meeshäält ja maja tagant kostvat naishäält. Paraku ei laulnud nad sünkroonis ja tulemus seega omapärane.
Õhtusöögil kohtusin oma uute naabrite Andy ja Sabinega. Üks pärit Saksamaalt, teine Sootsist ja kokku said Austraalias. Sealt nad just tulidki peale aastats working holidayd. Seltskonnaga liitus ka Vincent, kellel oli samuti plaan aastaks Austraaliasse minna. Toimus tihe kogemuste vahetamine. Restoranist visati meid südaööl välja. Jätkasime keskustelu Waxˇis piljardilaua ääres. Wax oli üsna tihedalt rahvast täis. Enamus külastajaid pärit kauni Eesti kodumaa idanaabri juurest. Tehti tantsu, tralli ja tagaajamist. Millalgi hommikupoole ööd jõudsin koju.
Laupäeva hommik jätkus tuuleootusega. Häid uudiseid oli ka. Liz, kes IKO instruktorite kursust korraldab kinnitas lõplikult kursuse toimumise ja tänu sellele sain päris mitmest miljonist kohalikust rahast vabaks. Kohe kergem hakkas.
Viimastel päevadel olen Anthony rattaga ringi vuranud ja tuleb tunnistada, et liikumiskiirus ja raadius oluliselt suuremad kui jala käies. Vincentil plaanis oma ratas maha müüa ja kaalun vaikselt selle ostmist. Jalgrataste hinnad siin mõistlikud. Kasutatud rattad maksavad nii 30-40 USD ringis. Need on siis ikka sellised käikudega ja puha.
Flyˇs jätkusid vaikse ilma tegevused. Uute reklaamsiltide ülespanek jms. Toksisin paar naela ja mõõtsin natuke mõõdulindiga.
Ootamatult lagunesid plätud jalga ära. Aga olid mind hästi teeninud ka. Pea kaks aastat. Nüüd vaja uued leida. Homme ehk Mui Ne turult.
Saksamaalt pärit Simona oli paaripäevaselt retkelt Nha Trangˇi tagasi jõudnud. Retk oli üsnagi ekstreemseks kujunenud. Öösel oli nende buss kuskilt järsakust alla sõitnud ja totaalse avarii teinud. Reisijad pääsesid õnneks suuremate vigastusteta (mõned jala ja ninaluud välja arvatud). Järgmisel bussil läks kumm katki ja seltskond pidi 7 tundi kuuma päikese käes ilma söömata joomata uut kummi ootama (tagavarakumm oli juba all ja see katki läkski). Bussid on siin tõesti kohati väga kahtlase väärtusega transpordivahendid. Aga alternatiive eiriti ei ole. Seega tuleb olla valmis väikesteks vahejuhtumisteks.
Lõunaks võtsin arbuusi ja paar vorstijuppi. Olin neid vorstikesi juba varem tähele pannud ja nüüd võtsin vaevaks ära proovida. Nägid välja nagu väikesed suitsuvorstikesed. Maitse oli üllatav. Vorstid nimelt olid magusad. Kohe ikka täitsa magusad ja seega sobisid hästi arbuusiga. Eelnevalt üritasin küll ka Waxˇis süüa, kuit taas õnnestus mul rikkalikust menüüst valida just see toit (riis kanamaksa ja seentega),mida neil polnud. Loobusin siis nende poolt pakutavtest muudest valikutest ja kasutasin lihsalt veidi aega internetti.
Peale väikest uinakut otsustasin õhtul ikkagi välja minna. Kõht nõudis oma osa ja oli ju valentinipäev.
Hommikul ajasin end uljalt kell 7 üles, et Mui Ne turule minna. Veidi maad rattaga sõitnud, kihutas mulle motorolleril vastu Hai. Hai päris, et kuhu ma lähen. Kuulnud minu plaanist, tei ta ettepaneku hoopis Phan Thieti minna. Minu jaoks vahet polnud ja varsti istusingi Hai motorolleri tagaistmel ja kihutasime Phan Thieti poole. Kõgepealt hommiskusöök – üllatus üllatus, nuudlisupp. Taskord väga maitsev. Seejärel kiire käik turule, kus Hai oma hõedast kaelaketi lasi ära kaaluda ja hinnata. Suuri sisseoste turult ei teinud. Vahepealoli Hai oma sõbrale helistanud ja nii kohtusimegi peatselt kohvikus. Istusime tunnikse ja jõime kohvi. Khv on siin selline teistsugune. Paks ja kleepuv. Tavaliselt kondenspiima ja jääga. Kohv joodud ja jutud räägitud võtsime suuna supermarketisse, kus Hai riiulite vahel edasi tagasi siblis ja midagi otsis. Väga süvenenult. Korv sai kaupa enam vähem täis. Kassa juures meenus siiski, et mõned asjad olid ununenud. Seejärel suundusime teisele korrusele kodutarvete osakonda. Hail oli vaja restorani veiniklaase. Sellist asja ei ole Vietnami poes. Lõpuks midagi leidsime. Plastmassist küll, aga enam vähem ok.
Hai tegi ettepaneku väike õlu juua. Veidi varajane aeg ju oli (10 paiku ehk) aga mis see väike õlu teeb. Läksimegi siis mingisse kohta. Õllekas ulatus läbi nelja korruse. Ronisime kõige üles, seal oli hea rahulik ja tuba oli meie päralt. Neiud näisid Hai vanad sõbrad olevat. Kui õllekast laua juurde toodi, siis aimasin, et väiksest õllest on asi kaugel. Õnneks toodi õlle kõrvale ka närimist. Kõigepealt friteeritud lilled. Mäitses hea.
Seejärel mingid aurutatud varred. Olid ka täitsa ok. Lõpuks aurutatud hiinakapsas. Kogu selle sööma ja jooma vältel olin neidude jaoks selline vaatamisväärsus. Küll sikutati kõrvast, küll näpiti nina, küll näpistati rinnnust, kannist jne jne. Liigutasin neidude rõõmuks natuke kõrvu ja punnitasin silmi. Nalja rohkem kui rubla eest. Mõned tublid tunnid ja kast õlut hiljem oli aeg koju sõita (ok ok, see oli selline väiksemat sorti pudelitega kast). Läksime Hai juurest läbi. Naine kodus oli nagu naine ikka, kui mees keset päeva üliõllesena koju tuleb. Pilt oli, heli mitte.
Selgus, et hai on ka väikest viisi farmer. Tema taga aiias oli tellistest aedik, kus ta gekosid kasvatas. Need pidid toiduks minema. Kokku ostetakse hinnaga ca 12 USD kilo. Hai perega sõbralikult ja helivabalt nägemiseni jätnud siirdusin randa tuult uurima.
Tuult ei tulnud tühi kõht tuli. Läksime Vincentiga juba tuttavaks saanud söögikohta. Õllest oli selleks päevaks üsna villand ja sestap otsustasin proovida kohalikku rummi. Menüüs täitsa olemas. 30000 kohalikku raha ehk ca 20 krooni. See siis pudeli hind. Rumm oli lahja, kangust vaid 29. Maitsel suurt viga polnud. Jätkasime õhtut WAX-is.
Öö üheks eredamaks hetkeks oli 5 täiskasvanut motorolleril mööda Mui Neˇd kihutamas.
Hommikul mööda randa kodupoole astues avanes võimalus esmakordselt siinoleku jooksul päikesetõusu jälgida. Kaunis, kaunis, kaunis.
Päeval tuli tuul. Mitte eriti tugev, aga läksin ikka vee peale kangutama. Vahepeal sai isegi täitsa sõita. Ja vee pealt tulin ära õigel ajal – siis kui tuju tipus.Vastu tulles blogilugejate soovidele ronisin koos lohega pildi peale.
Päeval nägin väiksemat sorti ünnetust. Üks lohetaja laskis rannal lohet üles. Ilmselt oli liinides midagi segamini. Lohe võttis suure jõu taha ja tõmbas vennikse maast lahti ning viskas kümne meetri pärast tagasi rannale. Ise lendas lohe puu otsa. See meenutas mulle kaunist eestimaa suve, kus andeks lohelendur nädala jooksul kolm korda puu otsas käis. Saadan siinkohal härrale südamlikud tervitused.
Eelmisel päeval olid rannast läbi astunud kolm norra neidu, kelle kange kihk lohetamist õppida. Said oma esimese päeva treeningu tehtud ja nagu ikka olid ülivaimustunud. Läksime nendega õhtust sööma.
Reisi algusest möödus 1 kuu.
Jätkub...
No comments:
Post a Comment