Olingi näo ära kõrvetanud. Silmade alused ja nina oli nagu napsutanud jõuluvanal. Määrisin mingeid möginaid peale ja läksin hommikusööki jahtima. Leidsin suurepärase söögikoha üsna oma kodu lähedal. Selline plekist kuut paar miniatuurset lauda ja plastmassist tooli sees. Kohalike söögikohtades on igal pool selline tillukene laste mööbel (vietnamlased on ise ju sellised pisemat sorti). Istusin siis pingikese peale ja jäin toitu ootama. Küsida midagi polnud vaja. Perenaine sahmis pottidega ja näitas mulle kahte sõrme. See tähendas, et olen järjekorras teine. Vietnami inimeste klassikaline hommikusöök näib olevat nuudlisupp.Seda pakuti mullegi.
Mõnusalt vürtsikas puljong,kus sees ports pikki idusid, riisinuudleid, sealiha, ja kõikvõimalikkku maitserohelist. Chillipipart sai ise juurde panna.. Supikõrvale serveeriti rohelist salatit mis koosnes jääsalati moodi asjast, tundmatust salatiliigist, idudest (taaskord) ja melissist. Peale pigistamiseks paar laimi (sellist tillukest). Kõik see kokku maitses võrratult ja maksis eesti rahas ca 9 krooni.No ja eks see oli selline turistihind.
Kõht täis,tuju hea piilusin kodu ümber ringi. Maja taga avastasin paraja dzhungli väikese veenirega. Part ujus nires. Kana nokkis nire kürval ussikesi.
Maja ees andis vanaisa lapselapsele lutipudelist süüa. Põnn on lahe tegelane. Ise alles kaheksa kuune, aga müttab ringi nii mis mühiseb. Ja on heas toitumuses. Peale sööki jai poisike võrkkiike magusalt magama.
Järgisin eeskuju ja ronisin ka võrkkiike. Kaua ei saanud tukkuda. Kuskilt kobis hoovi neiuke, kellega juttu tegime. Mind huvitas interneti olemasolu meie elamises. Sujuvalt läksime üle vene keelele, sest nime Vera ja tugev vene aktsent ei saanud näidata muud, kui seda, et vene keel on emakeel. Nii oligi. Hea praktika. Govoritasin siis temaga oma aktsendivabas aga napi sõnavaraga vene keeles. Vovsheto horosho polutshilos.
Vera oli siin oma pareni Grishaga. Kuu aega juba oldud ja neli kuud veel ees. Enamus inimesi, kellega kokku olen puutunud on siin vähemalt kuuks ajaks. Paljud ka 4-6 kuuks. Ei heida seda neile ette. Lisaks vene keele praktikale sain isegi interneti korraks tööle. See tegi Verakese kadedaks. Tema arvuti isegi ei näidanud võgu olemasolu. Vot tebe daa!
Peagi saabus Anthony ja kolis oma tuppa sisse. Seejärel paarutasime loheranda. Enne täiendasime veel poes kondenspiima ja joogivarusid. Tuul puhus! Ja puhus oluliselt rohekem kui eelnevatel päevadel. Seega „Let the fun begin!“. Kiirelt vette ja ulgumerele ajama. Milline lust oli lasta lohel end vedada. Edasi, tagasi, edasi tagasi. Kiiremini aeglasemalt, kiiremini, aeglasemalt. Märkamatult möödus lainetes kaks tundi. Väike paus ja kondenspiim ning hoplaa tagasi veepeale. Veel 1.5 h rühmamist ja selleks päevaks aitas. Vaim sai otsa. Öppisin päris mitu uut asja. See andis kindlust end kirja panna ka märtsi lõpus toimuvatele instruktorite kursustele. Veidi toimetamist e-maksuametis ja panime rannast ajama.
Õhtule vaatasime veidi õppe DVD-d mis mul kaasas oli seejärel väike lebo Pogo baaris. Uni tuli hea, vaatamata sellele, et parem reis ja kannikas suhteliselt kanged olid. Starost ne radost!
Öösel oli väljas päris kõva tuul. Klibin kobin ja klõbin kogu aeg. Kella viie paiku kuulsin koputust uksele. Lähksin siis asja uurima. Ukse taga blondiin. Temal hirmus olla.Kas võib minu juurde tulla Suutsin peas kokku lüüa, et ilmselt on tegu naabertoas elava tibiga. Ei saanud talle ära öelda. Mul ju loomulikud lokid ja süda hell. Ärgates pidin küll otsi veidi ühendama, et mis nüüd siis toimunud on. Inimene võib ikka unesegasena igasugu hullustega hakkama saada. Magajad tuleks kindlalt luku ja riivi taga hoida.
Hommikul taas supile. Seekord arvas supikeetja, et võib vähe rohkem vürtsi panna. Ja panigi. Ise uhasin veel lusikaga chillitükikesi otsa. Hothothot! Selle vastu oli aga rohi. Vastas istuv vanameees õpetas, et tuleb melissi ja mündioksi supi ssse panna ja kui väga hothothot, siis vahelduseks üks oksake närida. Täitsa toimis. Supile pealekauba sain tassi külma kohalikku teed.
Külapeal ringi käies tundub, et iga vähegi vijakas naisterahavas on kas lapseootel, väikese lapsega, või kombinatsioonis. Selle pildi järgi ei tohiks siin küll iibeprobleeme olla.
Teine huvitav kontinget on 9 ametiga rolleritaksistid kes päeval pakuvad taksoteenust, rollerirenti, ringreise ja muid turismiteenuseid. Õhtul lisanduvad igasugu mõnuained ja ööiblikate pakkumised. Ilmselt saab nende käest ka vajadusel värvilist traati ja patareisid.
Surfipäev läks ka enam vähem asja ette. Tuul tuli küll veidi hiljem, aga sõita ikka sai. Lained raputasid mõnusalt. Kusagilt immitseb lohest ikkagi õhku välja. Vahetan üh jublaka välja. Ehk aitab.
Õhtul sai üle mitne päeva korralikult internetti. Laadisin pilte üles ja tegelesin veidi mailidega. Internetilevialast kodu poole kõndides istusin taas ühte kohalikku kõrtsi maha ja tegin õhtuks nuudlisupi. Kohalikud õlid panid sealsamas tinjunni ja imesid suppi peale. Istusin siis nende lauda. Vinged vennad, üks lubas mulle kohe oma naise anda ja kui see ei sobi, siis annab oma teise naise. Paariks päevaks või nii. Mul varem puudus teadmine sellest, et Vietnamis mitmenaisepidamine kombeks on. Seekord loobusin pakutust. Võtsin lohutuseks koos õlidega kohalikku kärakat, mis oli villitud mingisse limpsipudelisse. Tundus selline lahja viskilurr. Lühedalasuvas külas pruulitud. Tops käis muudkui ringiratast. Suhteliselt keeruline oli pehme keelega Vietnamlase inglise keelest aru saada. Suheldud igatahes saime. Tagumik jäi ikka väga kangeks seal lastemööbli otsas kõõludes. Ime, et see taburätike puruks ei läinud.
Kobisin koju kotile.
Järgmine päev algas tavapärase supiringiga. "Rutiinivaba traditsioonidega elu!!"võiks selle kohta öelda. Supp söödud jalutasin mööda tänavat edasi. Ühes kohas istusid rolleri- ja kalamehed laua ümber ja tegid hommikust teed. Istusin nende juurde ja lasin ka teel hea maitsta.
Mingit mudru sõid nad sinna kõrvale. Selline veidi magus halvaa moodi asi. Pakkusid mulle ka kohalikke sigarette, millest kõige võikama väljanägemisega asja otsustasin prooviks võtta. See oli selline Priima laadne plönn. Pärast pidin tükk aega istuma, et pea selgeks läheks.
Ühel hetkel tuli üks vend lühikese oda moodi riistaga ja andis konkreetselt märku, et ma temaga kaasa läheksin. Relvastatud isikutega pole m]tet vaielda. Võtsin vanale sappa ja hakkasime astuma. Majade vahelt läbi, kuni jõudsiem tema koduni. Seal tuli veel kaks meest samasuguste odamoodi asjadega. Igaks juhuks küsisin ühe relva endale. No nii kindluse mõttes. Läksime mingi kuuri juurde. Kuur oli kookospähkleid täis. Valisime sealt mõned välja. Selgus ka odade funktsioon. Nendega nimelt avati kookospähkleid. Tehti mullegi siis üks lahti.Rüüpasin pähklist veidi hapukat (ilmsete käärimistunnustega) kookospiima ja tundsin end hästi.
Läksime vanamehe koju. Ütleme nii, et elatakse üsna ebasanitaarsetes tingimustes. Elu käib valdavalt eesruumis. Telekas on nurgas ja kui seda vaadatakse, siis täieliku süvenemisega. Ükskõik, mis sealt siis parajasti tuleb. Paar kappi nurgas. Kalavõrgud seina peal rippumas. Tagaruumis podiseb tulel pada. See siis ilmselt selline köögi moodi asi. Meie mõistes oli tegemist kuuriga. Aknaid õieti polnud, seinad palmiokstest punutud. Tegime väikese tee. Krõmpsutasime roosasid ja kollaseid vahvleid ning järasime värsket kookospähklit peale. Vana tegi ettepaneku väikeseks riisiviinaks (see oli pakendatud kilekotti), millest siiski loobusin. Kell oli umbes 9 hommikul.
Kõige selle peale hakkas kõhus vähe imelik. Panin kiirelt paar desinfitseerivat tabletti hinge alla.
Tuulega oli kehvasti. Parandasin veidi lohet ja pumpasin siis täis kontrollimaks, kas parandamisest ka kasu on. Ootamise asemel otsustaisn käia lähedal (15km) asuvas Phan Thietis supermarketis toidu jms varusid täiendamas. Phan Thieti jõudmiseks oli oluline leida bussipeatus. Veidi kõmpimist ja peatus leitud. Nüüd keerulisem osa – õige buss. Õnneks ei olnud ma ainus. Üks kohalik poisike ootas ka bussi. Esimese bussi peale ei saanud – oli lihtsalt liiga täis. Vahepeal liitusid meie bussiootajate seltskonnaga Mira ja Moriz Saksamaalt. Nendega koos asusimegi Phan Thieti vallutama. Supermarketi leidmine osutus keerukaks. Meid juhatati hoopis tavalisele turule, mis oli omaette vaatamisväärsus. Liha, kala, puuviljad, lilled, köögiviljad, küpsetised – kõik läbisegi rõõmsalt kuuma päikese käes. Lõhn hingemattev. Haarasime ühe tädi käest banaanikobara ca 3.5 Eeku kilo. Väikesed head magusad banaanid. Igasugu kummalisi vilju müüdi seal veel. Otsustasin, et tulen mõni päev tagasi ja ostan igast ühe. Köögiviljaleti juures maitsesime vilja, mis nägi välja nagu kahvatu kärnas kurk. Maitses mõrkjas, natke nagu paprika, natuke nagu kurk, natuke nagu greip.
Meil oli siiski soov supermarket leida ja nii lahkusime elamusterohkelt turult. Kohalike käest teed küsides tekkis segadus – igaüks näitas isesuunda. Taksojuht keeldus hoopiski infot väljastamast. Miilitsad vaatasid kala näoga otsa ja ei kostnud sõnakestki. Ilmselt ei pidanud vajalikuks meiesuguse kapitalistliku rämpsuga suhelda.
Lõpuks õnn naeratas ja leidsime õige tee ning ka supermarketi. Toidupoes haakis mulle sappa punt poisikesi sõnumiga „One Dollar“. Tegin neile selgeks, et härra Maurus on alati kodus kui raha pakutakse ja hea meelega võtan nende pakutud dollari vastu. See tekitas hämmeldust. Huvitav kas tõesti teised inimesed ei taha pakutud raha vastu võtta. Millegipärast ei saanud ka mina lubatud dollarit.
Toidukraam ostetud suundusime elektroonikaosakonda. Minul soov soetada veekeetja. Mõeldud tehtud. Poeneiudes tekitas elevust minu pikemat sorti kasv. Tegime siis kõigi rõõmuks koos mõne pildi.
Moriz sattus sellest elevusse ja pidi peaaegu oma toidukoti maha unustama. Buss Mui Neˇsse läks kohe poe vastast. Punt teismelisi Vietnamikaid tuli koos meiega bussi peale ja seal läks kohe söömiseks, Vahetasime nendega söögipoolist. Saime maitsta tundmatuid snäkke.Väga maitsev oli. Taaskord tegi nalja minu kasv. Esinesin kavaga „Pea laes ja kätega kinni ei hoia“. Vastuvõtuks kestvad ovatsioonid.
Tuulega ei olnud asi paremaks läinud ja minu lohe oli samuti õnnetult tössi vajunud. Leppisin lohearstiga kokku, et viin järgmisel hommikul vanamehe ravile. Veidi nukralt kõmpisin koju.
Tuju läks aga kohe paremaks, kui avastain, et sisuliselt kodu vastas asub õlle ja karastusjookide hulgimüügiputka. Tegin tädidega juttu ja edaspidi on joogiga muretu. Huvitav, et ma varem seda poekest polnud märganud
Jätkub
No comments:
Post a Comment