Käes hommik järjekordne päev... Alustasin päev kella 7 paiku hommikujooksuga turule. Teel möödusin koolimajdest, kus päev oli just algamas. Jätsin jooksu pooleli ja jälgisn vaatemängu. Esimene kool oli ilmselt meie mõistes gümnaasiumiõpilased. Nende mõistes ilmselt noored komsomolid. Kogu kool istus koolihoovis. Käimas oli patukottide avalik hukkamõist ja häbistamine. Ükshaaval hõigati nimesid, kes millegi negatiivsega hakkama olid saanud. Mõned pidid lihtsalt korraks püsti tõusma. Hullemad tüübid läksid lipu alla teiste ette seisma. Kui kõik nimed hõigatud, siis luges mingi mees (direktor?) läbi kõlarite moraali. Seejärel, et kõik ikka patuoinaid näeksid olid käsklused vasak pool, parem pool, ümberpöörd. Poisid pidid kaükshaaval rivi ette astuma ja oma süüd tunnistama ja partei ja suure juhi ja õpetaja ees vabandust paluma. Vot distsipliin, vot kasvatusmeetodid. Tõsi on, et mõnele häbipostis olijale tegi kogu see lugu nalja. Ilmselt polnud nad seal esimest korda.
Teine kool oli põhikool ehk pioneerid. Kaelarätid ilusti kaelas. Üheskoos heisati lipp ja kuulati direktori õpetussõnu. Kõik see toimus taas koolihoovis. Näha oli, et teatud marakrattidel oli üsna igav. Haigutasid tagareas. Aeg ka suht varajane 7.15 või nii.
Kõik koolilapsed kannavad ilusti vormi. Valged pluusid ja potisinised püksid. Vanemad neiud üleni valgetes pikkades kleitides – nagu haldjad. Võtan järgmisel korral fotoka kaasa ja teen pilti.
Jätkasin jooksu ja peagi olin turul. Vaja oli osta mõned söögiriistad, et kodustes tingimustes toitu valmistada. Taldrik, kruus, lusikas, kahvel ja söögipulgad. Kõik kokku 20000 kohalikku raha ehk ca 15 krooni. Haarasin ühe saia ka saiamüüja käest. Nüüd on turutee selge. Paras maa hommikul maha sörkida.
Kella üheksaks oli kokku lepitud kohtumine lohetohtriga. Teel sinna aitasin ühel kalamehel selle korvi moodi paadi kaldale tõmmata ja üles kindlale pinnale tassida. Polegi see paat ni õbluke ja kerge. Kalamehe ja tema naisega koos andis meil seda ikka vedida. Eks ööga merel oli paat ennast vett täis ka imenud.
Viisin lohe parandusse ja kobisin ise randa kirjatööd tegema. Tunni aja pärast oli lohe valmis. Tohter oli leidnud kuus augukest. Ainus võimalus,kust need sinna saada võisid oli Taimaa terav liiv. Ilmselt olid mõned teokarbikillud pakkides lohe vahele jäänud ja reisi ajal väikesed augud lohe sisse teinud. Loheparandamise operatsioon läks maksma 20 USD. Härra Hu, nii oli lohetohtri nimi, oli igat asjalik vennike, kes ei jätnud kasutamata ka võimalust mulle oma vana lohet pakkuda.
Tuulega taas nigel. Anthony ja Vincent otsustasid bussiga paariks päevaks Dalati sõita. Mina jäin siiski Mui Neˇsse. Anthony jalgratas jäi ka minu käsutusse, nii, et järgnevatel päevadel teen mõned tiirud lähiümbruses.
Kas teadsite, et kookospalmi otsas elavad oravad. Mina varem ei teadnud, nüüd tean. Sain ühe sellise tüübi pildi peale. Ainus asi, mis mulle pähe ei mahu, on see, et kuidas nad kookospähklid endale põske topivad?
Pealelõunal otsustas tuul siiski tulla. Sättisin lohe üles ja kobisin vette. Pea koheselt hakkas lohe tuules laperdama ja hetke pärast oli täiesti tühi. Hea, et kaldast kaugele ei olnud jõudnud. Üks ühenduvoolik peaballooni ja ribi vahel oli täiesti lahti tulnud. Ütleme nii, et elamus ei olnud kõige meeldivamate killast. Pumpasin lohe uuesti täis ja läksin järgmisele katsele. Sain täitsa sõita. Mõne aja pärast oli siiski tunne, et lohe kuidagi kahtlaselt uimane. Kobisin kaldale. Kuskil on ikka auk sees. Peab homme härra Hu juurde garantiisse minema.
Minu kodu lähedal on üks põnev restoran. Päeval justkui mitte midagi.Õhtul pannakse aga äri püsti. Vanast surfilauast tekkib kalalett ja mereandide restoran on avatud.
Olin juba mitu päeva sealt vesise suuga mööda käinud ja peremehe, 30 aastase Haiˇga juttu teinud. Täna läksin sööma. Mereandide valik on seal iga päev selline, et mida just merest ja turult saada saada. Seekord vaatas mulle ootusärevate silmadega otsa üks kalmaar. Ise täitsa elus. Võttis mul näpust oma iminappadega kinni.
Palusin siis Haiˇl mulle see kalmaar ette valmistada. Läksin ise uurima ja puurima kuidas see toidutegu käib. Kuna tegemist on tõelise vabaõhu restoraniga, kus ka köök lageda taeva all, ei olnud mingi probleem kööki kiigata. Kõigepealt puhastati kalmaar. Sisikond välja, Ootusörevad silmad minema ja nagu kalmaaridel ikka tuli ka selle eluka seest sellised plastmassi moodi luud välja sikutada. Kalmaar valmistati mulle kolmel erineval moel. Aurutatud ingveriga, grillitud erinevate maitseainetega ja hautatud mingite roheliste vartega. Igal moel väga maitsev. Kõrvale väike õlu. Kogu lõbu 80 eeku. Hai juurde lähen kindlasti tagasi. Täna ei olnud paraku merelt tulnud hiigelsuuri tigusid (selliseid rusikasuuruseid),mida kindlasti proovida tahaksin. Ehk homme.
Kodus tuli perenaine riidekotiga. Olin eelmisel päeval mõned oma asjad pessu andud. Nüüd sain need tagasi ja banaanikimbu pealekauba. Riided olid mõnusalt värsked ja ega banaanidki pahad polnud. Edaspidi saan ehk ise pesemisega hakkama – nüüd ju soe vesi oma kannust võtta.
Öösel ärkasin vietnamikeelse vadina peale. Ilmselt oli olnud elektrikatkestus ja voolu taastudes hakkas telekas iseeneslikult mängima. Hommikul magasin ikka maha kalameeste merelt tuleku. Väntasin turule ja ostsin hommikusöögiks väikese arbuusi. Paljud viljad on siin kuidgai väikesed. Banaanid näpupikkused ja arbuus oli samuti väike ühekilone. Koolimajadest mööda sõites oli rõõm näha kuidas käis hommikvõimlemine. Enda selg tundus kuidagi kange – ilmselt peab ka võimlema hakkama. No või siis vähemalt mudilasse minema.
Tuulelootust ei olnud. Puhkasin jalga koduses surfikeskuses ja püüdsin lohetohtriga ühendust saada. Ühtlasi testisin sellega, kas minu uus telefoninumber toimib. Toimis küll. Lohetohter aga sel peval üldse ei tulnud. Leppisime uue kohtumsie järgmiseks hommikuks.
Pesitsen Fly surfikeskuses. Samad omanikud peavad ka C2Sky keskust kus olid käimas väikesed ümberkorraldused. Lõin käed külge. Aitasin vanu plakateid maha võtta, ümber paigutada, uue sildi jalgade tarvis auke kaevata ja pakkusin muid pisiteenuseid. Vahepeal puhkasin töötegemisest sulgpalli mängides.
Pealelõuna möödus süües, ujudes ja naabervenelastega lobisedes. Sain neilt palju kasulikku infot kohalike hindade kohta. Nemad juba pikemalt kohal olnud ja asjadega vähe paremini kursis. Sadas ka veidi vihma.
Õhtul sain vastuse küsimusele, mis mind siinoleku algusest on vaevanud. Nimelt igal õhtul tuleb kusagilt vietnamikeelset muusikat. Arvasin, et see on kõrval asuvast hotellist, kus ehk klientide meelt lahutatakse. Nüüd selgus, et see hoopis meie oma hoovis. Vanaperemehel on nimelt karaokehobi. Igal õhtul tunnike. Päris hästi laulab minu arvates. Piilusin veidi akna vahelt sisse ka. Karaoke käib nii, et kaks vanameest istuvad diivani peal, ja põrnitsevad helendavat ekraani. Ühel mkrofon käes ja siis joriseb sinna sisse. Laulud sellised aeglased. Aga no punn on põhjas ja küla kajab. Peaaegu nagu Phuketi Hilton, kus igal õhtul bänd meelt lahutas.
Öösel oli suuremat sorti vihmasadu mis elektri ära viis. Pole teada, millal tagasi saab. Kella viie paiku hakkasid kusagil sead hirmsa häälega kisama. Tea, kas jäid vihma kätta. Eile olla üks uppunud iga ka randa uhutud. Loodan, et nende kisajate käsi käib vähe paremini ja leiavad oma lõpu ikka nuudlisupis.
Uus päev kulus valdavalt lohelappimise tähe all. Hr Hu ennast näole ei andud ja nii võtsime lohepoistega ise asja ette. Tuvastasime paar auku ühes ribidest. Need parandatud tegin paar proovitriipu. Nüüd vajust tühjaks taas peaballoon. Keegi nagu käiks nõelaga kallal ja teeks augukesi juurde. Mässasime tõkk aega parandamisega – auk oli eriti tobedas kohas ka. Otse ühenduskeevise peal. Eks järgmine päev näitab, kas sai korda.
Õhtusöögile läksin Hai mereannirestorani. Seekord menüüs mereteod. 20 tk 20 krooni eest. Grillitud ja aurutatud nii nagu ikka Hai juures. Suur riisikuhi kõrvale. Minuga liitus õhtusöögi ajal keevitaja Rasmus Taanist. Nagu paljud teised oli ka tema seljakotiga mööda aasiat rändamas ja Mui Neˇsse pikemaks pidama jäänud, et lohesurfi õppida. Aru ma ei saa mida küll inimesed selles spordialas leiavad :)))))). Tegime Hai juures veel mõned õlled. Haiga leppisin kokku, et järgmisel päeval toob turult suuri tigusid ja tulen õhtul proovima. Samal ajal kui siin kirjutasin, tudnsin, et keegi kõditab küünarnukist. Ei teinud esialgu välja. Lõpuks muutus asi tüütuks ja heitsin siis pilgu segaja poole. Tegemist oli sellise seltsimehega.
Ootamatult oli möödunud nädal Mui Neˇsse saabumisest. Aru sain seda selle järgi, et õhtul oli taas pokkeriturniir ja järelikult käes kolmapäev. Läksin Pogosse kiibitsema. Mängisime veidi piljardit ja oligi öö käes..
Jätkub
No comments:
Post a Comment