Wednesday, February 11, 2009

MUI NE 09.02.2009-11.02.2009

Käes hommik järjekordne päev... Alustasin päev kella 7 paiku hommikujooksuga turule. Teel möödusin koolimajdest, kus päev oli just algamas. Jätsin jooksu pooleli ja jälgisn vaatemängu. Esimene kool oli ilmselt meie mõistes gümnaasiumiõpilased. Nende mõistes ilmselt noored komsomolid. Kogu kool istus koolihoovis. Käimas oli patukottide avalik hukkamõist ja häbistamine. Ükshaaval hõigati nimesid, kes millegi negatiivsega hakkama olid saanud. Mõned pidid lihtsalt korraks püsti tõusma. Hullemad tüübid läksid lipu alla teiste ette seisma. Kui kõik nimed hõigatud, siis luges mingi mees (direktor?) läbi kõlarite moraali. Seejärel, et kõik ikka patuoinaid näeksid olid käsklused vasak pool, parem pool, ümberpöörd. Poisid pidid kaükshaaval rivi ette astuma ja oma süüd tunnistama ja partei ja suure juhi ja õpetaja ees vabandust paluma. Vot distsipliin, vot kasvatusmeetodid. Tõsi on, et mõnele häbipostis olijale tegi kogu see lugu nalja. Ilmselt polnud nad seal esimest korda.

Teine kool oli põhikool ehk pioneerid. Kaelarätid ilusti kaelas. Üheskoos heisati lipp ja kuulati direktori õpetussõnu. Kõik see toimus taas koolihoovis. Näha oli, et teatud marakrattidel oli üsna igav. Haigutasid tagareas. Aeg ka suht varajane 7.15 või nii.

Kõik koolilapsed kannavad ilusti vormi. Valged pluusid ja potisinised püksid. Vanemad neiud üleni valgetes pikkades kleitides – nagu haldjad. Võtan järgmisel korral fotoka kaasa ja teen pilti.

Jätkasin jooksu ja peagi olin turul. Vaja oli osta mõned söögiriistad, et kodustes tingimustes toitu valmistada. Taldrik, kruus, lusikas, kahvel ja söögipulgad. Kõik kokku 20000 kohalikku raha ehk ca 15 krooni. Haarasin ühe saia ka saiamüüja käest. Nüüd on turutee selge. Paras maa hommikul maha sörkida.

Kella üheksaks oli kokku lepitud kohtumine lohetohtriga. Teel sinna aitasin ühel kalamehel selle korvi moodi paadi kaldale tõmmata ja üles kindlale pinnale tassida. Polegi see paat ni õbluke ja kerge. Kalamehe ja tema naisega koos andis meil seda ikka vedida. Eks ööga merel oli paat ennast vett täis ka imenud.

Viisin lohe parandusse ja kobisin ise randa kirjatööd tegema. Tunni aja pärast oli lohe valmis. Tohter oli leidnud kuus augukest. Ainus võimalus,kust need sinna saada võisid oli Taimaa terav liiv. Ilmselt olid mõned teokarbikillud pakkides lohe vahele jäänud ja reisi ajal väikesed augud lohe sisse teinud. Loheparandamise operatsioon läks maksma 20 USD. Härra Hu, nii oli lohetohtri nimi, oli igat asjalik vennike, kes ei jätnud kasutamata ka võimalust mulle oma vana lohet pakkuda.

Tuulega taas nigel. Anthony ja Vincent otsustasid bussiga paariks päevaks Dalati sõita. Mina jäin siiski Mui Neˇsse. Anthony jalgratas jäi ka minu käsutusse, nii, et järgnevatel päevadel teen mõned tiirud lähiümbruses.

Kas teadsite, et kookospalmi otsas elavad oravad. Mina varem ei teadnud, nüüd tean. Sain ühe sellise tüübi pildi peale. Ainus asi, mis mulle pähe ei mahu, on see, et kuidas nad kookospähklid endale põske topivad?

 
Posted by Picasa
Venelaste käest kuulsin, et siin on ka üks nö vene koht, kus pelmeeni ja borshisuppi saab. Hea teada juhuks, kui nuudlitest isu täis saab.

Pealelõunal otsustas tuul siiski tulla. Sättisin lohe üles ja kobisin vette. Pea koheselt hakkas lohe tuules laperdama ja hetke pärast oli täiesti tühi. Hea, et kaldast kaugele ei olnud jõudnud. Üks ühenduvoolik peaballooni ja ribi vahel oli täiesti lahti tulnud. Ütleme nii, et elamus ei olnud kõige meeldivamate killast. Pumpasin lohe uuesti täis ja läksin järgmisele katsele. Sain täitsa sõita. Mõne aja pärast oli siiski tunne, et lohe kuidagi kahtlaselt uimane. Kobisin kaldale. Kuskil on ikka auk sees. Peab homme härra Hu juurde garantiisse minema.

Minu kodu lähedal on üks põnev restoran. Päeval justkui mitte midagi.Õhtul pannakse aga äri püsti. Vanast surfilauast tekkib kalalett ja mereandide restoran on avatud.

Posted by Picasa

Olin juba mitu päeva sealt vesise suuga mööda käinud ja peremehe, 30 aastase Haiˇga juttu teinud. Täna läksin sööma. Mereandide valik on seal iga päev selline, et mida just merest ja turult saada saada. Seekord vaatas mulle ootusärevate silmadega otsa üks kalmaar. Ise täitsa elus. Võttis mul näpust oma iminappadega kinni.

Posted by Picasa

Palusin siis Haiˇl mulle see kalmaar ette valmistada. Läksin ise uurima ja puurima kuidas see toidutegu käib. Kuna tegemist on tõelise vabaõhu restoraniga, kus ka köök lageda taeva all, ei olnud mingi probleem kööki kiigata. Kõigepealt puhastati kalmaar. Sisikond välja, Ootusörevad silmad minema ja nagu kalmaaridel ikka tuli ka selle eluka seest sellised plastmassi moodi luud välja sikutada. Kalmaar valmistati mulle kolmel erineval moel. Aurutatud ingveriga, grillitud erinevate maitseainetega ja hautatud mingite roheliste vartega. Igal moel väga maitsev. Kõrvale väike õlu. Kogu lõbu 80 eeku. Hai juurde lähen kindlasti tagasi. Täna ei olnud paraku merelt tulnud hiigelsuuri tigusid (selliseid rusikasuuruseid),mida kindlasti proovida tahaksin. Ehk homme.

Kodus tuli perenaine riidekotiga. Olin eelmisel päeval mõned oma asjad pessu andud. Nüüd sain need tagasi ja banaanikimbu pealekauba. Riided olid mõnusalt värsked ja ega banaanidki pahad polnud. Edaspidi saan ehk ise pesemisega hakkama – nüüd ju soe vesi oma kannust võtta.

Öösel ärkasin vietnamikeelse vadina peale. Ilmselt oli olnud elektrikatkestus ja voolu taastudes hakkas telekas iseeneslikult mängima. Hommikul magasin ikka maha kalameeste merelt tuleku. Väntasin turule ja ostsin hommikusöögiks väikese arbuusi. Paljud viljad on siin kuidgai väikesed. Banaanid näpupikkused ja arbuus oli samuti väike ühekilone. Koolimajadest mööda sõites oli rõõm näha kuidas käis hommikvõimlemine. Enda selg tundus kuidagi kange – ilmselt peab ka võimlema hakkama. No või siis vähemalt mudilasse minema.

Posted by Picasa

Tuulelootust ei olnud. Puhkasin jalga koduses surfikeskuses ja püüdsin lohetohtriga ühendust saada. Ühtlasi testisin sellega, kas minu uus telefoninumber toimib. Toimis küll. Lohetohter aga sel peval üldse ei tulnud. Leppisime uue kohtumsie järgmiseks hommikuks.

Pesitsen Fly surfikeskuses. Samad omanikud peavad ka C2Sky keskust kus olid käimas väikesed ümberkorraldused. Lõin käed külge. Aitasin vanu plakateid maha võtta, ümber paigutada, uue sildi jalgade tarvis auke kaevata ja pakkusin muid pisiteenuseid. Vahepeal puhkasin töötegemisest sulgpalli mängides.

Pealelõuna möödus süües, ujudes ja naabervenelastega lobisedes. Sain neilt palju kasulikku infot kohalike hindade kohta. Nemad juba pikemalt kohal olnud ja asjadega vähe paremini kursis. Sadas ka veidi vihma.

Õhtul sain vastuse küsimusele, mis mind siinoleku algusest on vaevanud. Nimelt igal õhtul tuleb kusagilt vietnamikeelset muusikat. Arvasin, et see on kõrval asuvast hotellist, kus ehk klientide meelt lahutatakse. Nüüd selgus, et see hoopis meie oma hoovis. Vanaperemehel on nimelt karaokehobi. Igal õhtul tunnike. Päris hästi laulab minu arvates. Piilusin veidi akna vahelt sisse ka. Karaoke käib nii, et kaks vanameest istuvad diivani peal, ja põrnitsevad helendavat ekraani. Ühel mkrofon käes ja siis joriseb sinna sisse. Laulud sellised aeglased. Aga no punn on põhjas ja küla kajab. Peaaegu nagu Phuketi Hilton, kus igal õhtul bänd meelt lahutas.

Öösel oli suuremat sorti vihmasadu mis elektri ära viis. Pole teada, millal tagasi saab. Kella viie paiku hakkasid kusagil sead hirmsa häälega kisama. Tea, kas jäid vihma kätta. Eile olla üks uppunud iga ka randa uhutud. Loodan, et nende kisajate käsi käib vähe paremini ja leiavad oma lõpu ikka nuudlisupis.

Uus päev kulus valdavalt lohelappimise tähe all. Hr Hu ennast näole ei andud ja nii võtsime lohepoistega ise asja ette. Tuvastasime paar auku ühes ribidest. Need parandatud tegin paar proovitriipu. Nüüd vajust tühjaks taas peaballoon. Keegi nagu käiks nõelaga kallal ja teeks augukesi juurde. Mässasime tõkk aega parandamisega – auk oli eriti tobedas kohas ka. Otse ühenduskeevise peal. Eks järgmine päev näitab, kas sai korda.

Õhtusöögile läksin Hai mereannirestorani. Seekord menüüs mereteod. 20 tk 20 krooni eest. Grillitud ja aurutatud nii nagu ikka Hai juures. Suur riisikuhi kõrvale. Minuga liitus õhtusöögi ajal keevitaja Rasmus Taanist. Nagu paljud teised oli ka tema seljakotiga mööda aasiat rändamas ja Mui Neˇsse pikemaks pidama jäänud, et lohesurfi õppida. Aru ma ei saa mida küll inimesed selles spordialas leiavad :)))))). Tegime Hai juures veel mõned õlled. Haiga leppisin kokku, et järgmisel päeval toob turult suuri tigusid ja tulen õhtul proovima. Samal ajal kui siin kirjutasin, tudnsin, et keegi kõditab küünarnukist. Ei teinud esialgu välja. Lõpuks muutus asi tüütuks ja heitsin siis pilgu segaja poole. Tegemist oli sellise seltsimehega.

Posted by Picasa

Ootamatult oli möödunud nädal Mui Neˇsse saabumisest. Aru sain seda selle järgi, et õhtul oli taas pokkeriturniir ja järelikult käes kolmapäev. Läksin Pogosse kiibitsema. Mängisime veidi piljardit ja oligi öö käes..

Jätkub

Monday, February 9, 2009

MUI NE 06.02.2008-08.02.2009

Olingi näo ära kõrvetanud. Silmade alused ja nina oli nagu napsutanud jõuluvanal. Määrisin mingeid möginaid peale ja läksin hommikusööki jahtima. Leidsin suurepärase söögikoha üsna oma kodu lähedal. Selline plekist kuut paar miniatuurset lauda ja plastmassist tooli sees. Kohalike söögikohtades on igal pool selline tillukene laste mööbel (vietnamlased on ise ju sellised pisemat sorti). Istusin siis pingikese peale ja jäin toitu ootama. Küsida midagi polnud vaja. Perenaine sahmis pottidega ja näitas mulle kahte sõrme. See tähendas, et olen järjekorras teine. Vietnami inimeste klassikaline hommikusöök näib olevat nuudlisupp.Seda pakuti mullegi.

 
Posted by Picasa

Mõnusalt vürtsikas puljong,kus sees ports pikki idusid, riisinuudleid, sealiha, ja kõikvõimalikkku maitserohelist. Chillipipart sai ise juurde panna.. Supikõrvale serveeriti rohelist salatit mis koosnes jääsalati moodi asjast, tundmatust salatiliigist, idudest (taaskord) ja melissist. Peale pigistamiseks paar laimi (sellist tillukest). Kõik see kokku maitses võrratult ja maksis eesti rahas ca 9 krooni.No ja eks see oli selline turistihind.

Kõht täis,tuju hea piilusin kodu ümber ringi. Maja taga avastasin paraja dzhungli väikese veenirega. Part ujus nires. Kana nokkis nire kürval ussikesi.

Maja ees andis vanaisa lapselapsele lutipudelist süüa. Põnn on lahe tegelane. Ise alles kaheksa kuune, aga müttab ringi nii mis mühiseb. Ja on heas toitumuses. Peale sööki jai poisike võrkkiike magusalt magama.

 
Posted by Picasa

Järgisin eeskuju ja ronisin ka võrkkiike. Kaua ei saanud tukkuda. Kuskilt kobis hoovi neiuke, kellega juttu tegime. Mind huvitas interneti olemasolu meie elamises. Sujuvalt läksime üle vene keelele, sest nime Vera ja tugev vene aktsent ei saanud näidata muud, kui seda, et vene keel on emakeel. Nii oligi. Hea praktika. Govoritasin siis temaga oma aktsendivabas aga napi sõnavaraga vene keeles. Vovsheto horosho polutshilos.

Vera oli siin oma pareni Grishaga. Kuu aega juba oldud ja neli kuud veel ees. Enamus inimesi, kellega kokku olen puutunud on siin vähemalt kuuks ajaks. Paljud ka 4-6 kuuks. Ei heida seda neile ette. Lisaks vene keele praktikale sain isegi interneti korraks tööle. See tegi Verakese kadedaks. Tema arvuti isegi ei näidanud võgu olemasolu. Vot tebe daa!

Peagi saabus Anthony ja kolis oma tuppa sisse. Seejärel paarutasime loheranda. Enne täiendasime veel poes kondenspiima ja joogivarusid. Tuul puhus! Ja puhus oluliselt rohekem kui eelnevatel päevadel. Seega „Let the fun begin!“. Kiirelt vette ja ulgumerele ajama. Milline lust oli lasta lohel end vedada. Edasi, tagasi, edasi tagasi. Kiiremini aeglasemalt, kiiremini, aeglasemalt. Märkamatult möödus lainetes kaks tundi. Väike paus ja kondenspiim ning hoplaa tagasi veepeale. Veel 1.5 h rühmamist ja selleks päevaks aitas. Vaim sai otsa. Öppisin päris mitu uut asja. See andis kindlust end kirja panna ka märtsi lõpus toimuvatele instruktorite kursustele. Veidi toimetamist e-maksuametis ja panime rannast ajama.

Õhtule vaatasime veidi õppe DVD-d mis mul kaasas oli seejärel väike lebo Pogo baaris. Uni tuli hea, vaatamata sellele, et parem reis ja kannikas suhteliselt kanged olid. Starost ne radost!

Öösel oli väljas päris kõva tuul. Klibin kobin ja klõbin kogu aeg. Kella viie paiku kuulsin koputust uksele. Lähksin siis asja uurima. Ukse taga blondiin. Temal hirmus olla.Kas võib minu juurde tulla Suutsin peas kokku lüüa, et ilmselt on tegu naabertoas elava tibiga. Ei saanud talle ära öelda. Mul ju loomulikud lokid ja süda hell. Ärgates pidin küll otsi veidi ühendama, et mis nüüd siis toimunud on. Inimene võib ikka unesegasena igasugu hullustega hakkama saada. Magajad tuleks kindlalt luku ja riivi taga hoida.

Hommikul taas supile. Seekord arvas supikeetja, et võib vähe rohkem vürtsi panna. Ja panigi. Ise uhasin veel lusikaga chillitükikesi otsa. Hothothot! Selle vastu oli aga rohi. Vastas istuv vanameees õpetas, et tuleb melissi ja mündioksi supi ssse panna ja kui väga hothothot, siis vahelduseks üks oksake närida. Täitsa toimis. Supile pealekauba sain tassi külma kohalikku teed.

Külapeal ringi käies tundub, et iga vähegi vijakas naisterahavas on kas lapseootel, väikese lapsega, või kombinatsioonis. Selle pildi järgi ei tohiks siin küll iibeprobleeme olla.

Teine huvitav kontinget on 9 ametiga rolleritaksistid kes päeval pakuvad taksoteenust, rollerirenti, ringreise ja muid turismiteenuseid. Õhtul lisanduvad igasugu mõnuained ja ööiblikate pakkumised. Ilmselt saab nende käest ka vajadusel värvilist traati ja patareisid.

Surfipäev läks ka enam vähem asja ette. Tuul tuli küll veidi hiljem, aga sõita ikka sai. Lained raputasid mõnusalt. Kusagilt immitseb lohest ikkagi õhku välja. Vahetan üh jublaka välja. Ehk aitab.

Õhtul sai üle mitne päeva korralikult internetti. Laadisin pilte üles ja tegelesin veidi mailidega. Internetilevialast kodu poole kõndides istusin taas ühte kohalikku kõrtsi maha ja tegin õhtuks nuudlisupi. Kohalikud õlid panid sealsamas tinjunni ja imesid suppi peale. Istusin siis nende lauda. Vinged vennad, üks lubas mulle kohe oma naise anda ja kui see ei sobi, siis annab oma teise naise. Paariks päevaks või nii. Mul varem puudus teadmine sellest, et Vietnamis mitmenaisepidamine kombeks on. Seekord loobusin pakutust. Võtsin lohutuseks koos õlidega kohalikku kärakat, mis oli villitud mingisse limpsipudelisse. Tundus selline lahja viskilurr. Lühedalasuvas külas pruulitud. Tops käis muudkui ringiratast. Suhteliselt keeruline oli pehme keelega Vietnamlase inglise keelest aru saada. Suheldud igatahes saime. Tagumik jäi ikka väga kangeks seal lastemööbli otsas kõõludes. Ime, et see taburätike puruks ei läinud.

Kobisin koju kotile.

Järgmine päev algas tavapärase supiringiga. "Rutiinivaba traditsioonidega elu!!"võiks selle kohta öelda. Supp söödud jalutasin mööda tänavat edasi. Ühes kohas istusid rolleri- ja kalamehed laua ümber ja tegid hommikust teed. Istusin nende juurde ja lasin ka teel hea maitsta.

 
Posted by Picasa

Mingit mudru sõid nad sinna kõrvale. Selline veidi magus halvaa moodi asi. Pakkusid mulle ka kohalikke sigarette, millest kõige võikama väljanägemisega asja otsustasin prooviks võtta. See oli selline Priima laadne  plönn. Pärast pidin tükk aega istuma, et pea selgeks läheks.

Ühel hetkel tuli üks vend lühikese oda moodi riistaga ja andis konkreetselt märku, et ma temaga kaasa läheksin. Relvastatud isikutega pole m]tet vaielda. Võtsin vanale sappa ja hakkasime astuma.  Majade vahelt läbi, kuni jõudsiem tema koduni. Seal tuli veel kaks meest samasuguste odamoodi asjadega. Igaks juhuks küsisin ühe relva endale. No nii kindluse mõttes. Läksime mingi kuuri juurde. Kuur oli kookospähkleid täis. Valisime sealt mõned välja. Selgus ka odade funktsioon. Nendega nimelt avati kookospähkleid. Tehti mullegi siis üks lahti.Rüüpasin pähklist veidi hapukat (ilmsete käärimistunnustega) kookospiima ja tundsin end hästi.

Läksime vanamehe koju. Ütleme nii, et elatakse üsna ebasanitaarsetes tingimustes. Elu käib valdavalt eesruumis. Telekas on nurgas ja kui seda vaadatakse, siis täieliku süvenemisega. Ükskõik, mis sealt siis parajasti tuleb. Paar kappi nurgas. Kalavõrgud seina peal rippumas. Tagaruumis podiseb tulel pada. See siis ilmselt selline köögi moodi asi. Meie mõistes oli tegemist kuuriga. Aknaid õieti polnud, seinad palmiokstest punutud. Tegime väikese tee. Krõmpsutasime roosasid ja kollaseid vahvleid ning järasime värsket kookospähklit peale. Vana tegi ettepaneku väikeseks riisiviinaks (see oli pakendatud kilekotti), millest siiski loobusin. Kell oli umbes 9 hommikul.

Kõige selle peale hakkas kõhus vähe imelik. Panin kiirelt paar desinfitseerivat tabletti hinge alla.

Tuulega oli kehvasti. Parandasin veidi lohet ja pumpasin siis täis kontrollimaks, kas parandamisest ka kasu on. Ootamise asemel otsustaisn käia lähedal (15km) asuvas Phan Thietis supermarketis toidu jms varusid täiendamas. Phan Thieti jõudmiseks oli oluline leida bussipeatus. Veidi kõmpimist ja peatus leitud. Nüüd keerulisem osa – õige buss. Õnneks ei olnud ma ainus. Üks kohalik poisike ootas ka bussi. Esimese bussi peale ei saanud – oli lihtsalt liiga täis. Vahepeal liitusid meie bussiootajate seltskonnaga Mira ja Moriz Saksamaalt. Nendega koos asusimegi Phan Thieti vallutama. Supermarketi leidmine osutus keerukaks. Meid juhatati hoopis tavalisele turule, mis oli omaette vaatamisväärsus. Liha, kala, puuviljad, lilled, köögiviljad, küpsetised – kõik läbisegi rõõmsalt kuuma päikese käes. Lõhn hingemattev. Haarasime ühe tädi käest banaanikobara ca 3.5 Eeku kilo. Väikesed head magusad banaanid. Igasugu kummalisi vilju müüdi seal veel. Otsustasin, et tulen mõni päev tagasi ja ostan igast ühe. Köögiviljaleti juures maitsesime vilja, mis nägi välja nagu kahvatu kärnas kurk. Maitses mõrkjas, natke nagu paprika, natuke nagu kurk, natuke nagu greip.

Meil oli siiski soov supermarket leida ja nii lahkusime elamusterohkelt turult. Kohalike käest teed küsides tekkis segadus – igaüks näitas isesuunda. Taksojuht keeldus hoopiski infot väljastamast. Miilitsad vaatasid kala näoga otsa ja ei kostnud sõnakestki. Ilmselt ei pidanud vajalikuks meiesuguse kapitalistliku rämpsuga suhelda.

Lõpuks õnn naeratas ja leidsime õige tee ning ka supermarketi. Toidupoes haakis mulle sappa punt poisikesi sõnumiga „One Dollar“. Tegin neile selgeks, et härra Maurus on alati kodus kui raha pakutakse ja hea meelega võtan nende pakutud dollari vastu. See tekitas hämmeldust. Huvitav kas tõesti teised inimesed ei taha pakutud raha vastu võtta. Millegipärast ei saanud ka mina lubatud dollarit.

Toidukraam ostetud suundusime elektroonikaosakonda. Minul soov soetada veekeetja. Mõeldud tehtud. Poeneiudes tekitas elevust minu pikemat sorti kasv. Tegime siis kõigi rõõmuks koos mõne pildi.

 
Posted by Picasa

Moriz sattus sellest elevusse ja pidi peaaegu oma toidukoti maha unustama. Buss Mui Neˇsse läks kohe poe vastast. Punt teismelisi Vietnamikaid tuli koos meiega bussi peale ja seal läks kohe söömiseks, Vahetasime nendega söögipoolist. Saime maitsta tundmatuid snäkke.Väga maitsev oli. Taaskord tegi nalja minu kasv. Esinesin kavaga „Pea laes ja kätega kinni ei hoia“. Vastuvõtuks kestvad ovatsioonid.

Tuulega ei olnud asi paremaks läinud ja minu lohe oli samuti õnnetult tössi vajunud. Leppisin lohearstiga kokku, et viin järgmisel hommikul vanamehe ravile. Veidi nukralt kõmpisin koju.

Tuju läks aga kohe paremaks, kui avastain, et sisuliselt kodu vastas asub õlle ja karastusjookide hulgimüügiputka. Tegin tädidega juttu ja edaspidi on joogiga muretu. Huvitav, et ma varem seda poekest polnud märganud

Jätkub

Friday, February 6, 2009

MUI NE 03.02.2009-05.02.2009

Ho Chi Minhˇi maandusin õigeaegselt. Esialgu olin planeerinud selles suurlinnas paar päeva veeta, aga tuul ja meri kutsusid ning tegin kiired muudatused plaanidesse.

 
Posted by Picasa

Lennujaamas sain küllakutse alusel viisa. Kott käes, kiire valuutavahetus, mis minust miljonäri tegi ja taksoga linnapoole. Kambakesi soodsam, ja nii kahele rändusile ettepaneku taksot jagada. Nii tegimegi. Taksojuht, muidugi üritas meilt lisaraha välja pressida, aga me polnud papist. Jõudsin bussipeatusesse parasjagu tund enne väljumist. Tee Mui Ne poole algas. Bussis loksudes oli tunda, et Euroopa Liidu abi ei ole Vietnami teedeehitusse jõudnud. Paarisaja kilomeetrine sõit võttis aega ca 5 tundi. Vahepeal ka 15 minutit pausi.

Kella 2 ajal öösel sain hotellis oma toa kätte. Hea, et olin ette broneerinud. Poleks tahtnud sellisel hilisvarajasel ajal hakata mööda küla müttama. Tuba oli seline väike. Toast pildi tegemiseks pidin uksest välja minema.

Hommikul kell seitse kui seina taga kokad nõudega kolistama hakkasid oli äratus.

 
Posted by Picasa

Asusin sihikindlalt uut öömaja otsima. Olles seadnud eesmärgiks mitte üle 10 USD öö eest maksta kõmpisin küla algusesse ja hakkasin järjest hotelle ja külalistemaju läbi kõndima. Teekonna alguses oleksin peaaegu kookospähkliga pähe saanud. Meetrike läks mööda. Hingaisn kergendatult. Öömaja otsimine oli seiklus kus vietnamikeele oskus oleks vägagi abiks tulnud. Esimeses kohas sain pakkumise 200 USD kuus. See tundus selle asukoha kohta kallis aga jätsin koha meelde. Astusin sisse ehk paarikümnesse ööbimiskohta. Sageli oli küsitud hind liiga kõrga. Vahel olid kõik toad täis.Vahel ei saanud me lihtsalt üksteisest aru..Vietnami-Prantsuse külalistemajas oli näiteks nii. Läksin väravast sisse ja vastu tuli pesukorviga tüdruk. Tegime kohe juttu. Tema inglish oli nadi ja püüdsime siis prantsuse keeles. Seeoli jälle mul nadi. Siis läks tüdruk ja kutsus oma prantsuse vanamehenässist isa. Inglisega lood paremad polnud, aga saime jutule, et tahan kuuks ajaks jääda. Nüüd pidi isa minema vietnamlannast ema juurde, et hinda küsida. Kahjuks meil kaubaks ei läinud. Kuigi koht oli tore ja isegi kohalik loomaega puuris oleva ahvi näol oli olemas. Üldiselt alla 10 USD öö eest kusagil eriti ei pakutud. Kuni lõpuks... Olin sellest tillukesest sildist juba mööda jalutanud kui otsustasin siiski tagasi kõndida ja õnne katsuda. Jõudsin majakese juurde, kus tädike trepil istus ja poolpaljale pisipõnnile pudelist süüa andis. Kordus see, mis ikka, järjest kutsuti uusi tõlke. Lõpuks tuli rolleritaksojuhist perepoeg, kelle keeleoskus oli täitsa ok. Toad olid puhtad ja üsna avarad. Disainis domineeris roheline ja roosa. Asukoht sobiv. Hinna üle kauplemine läks ka ladusalt. Esialgsest 8 USD öö kohta sai lõpuks tänu sellele, et lubasin kuuks ajaks jääda veidi alla 4 USD öö kohta ehk siis 2 miljonit kohalikku raha. Super. Lubasin, et tulen samal päeval tagasi, ja teen väikese deposiidi. Pidasin oma lubadusest ilusti kinni. Ja nii oligi järgmisest päevast alates mul uus elukoht.

Aga see oli alles päeva esimene pool. Lõpuks jõudin ka randa. Pumpasin oma lohe täis ja jebedijee merel ma olingi. Tuuleke oli 7-8 meetrit sekundis. Veidi oleks ju võinud veel olla, aga hea oli ikkagi. Kuni ühel hetkel lohe taevas kummalisi liigutusi hakkas tegema. Kuidagi tössiks oli vajunud. Siplesin kiirelt kaldale ja lohe alla võetud selgus, et kusagilt tuleb õhku välja. Polnud just see uudis, mida esimesel päeval kuulda tahtsin. Pumpasin aga lohe uuesti täis ja panin ribid klambritega kinni. Ja uuesti merele. Tundus, et õhk püsis sees. Hiljem selgus, et keskmine ribi lasi kusagilt läbi. Õhtul oli pokkeritruniir Pogo baaris. Turniirist loobusin, aga baarist mitte. Ajasime mölajuttu teiste lohehulludega.

Hommikul kolisin siis oma uude pesapaika. Eelmisel õhtul olin belgiast pärit rändurile Anthonyle oma uuest peavarjust rääkinud ja nii möllisin ka tema hommikul samasse kohta. Pererahvas oli nii õnnelik, et andis mulle kohe veits parema toa (roosamad kardinad). Ja nagu sellest veel vähe oli arvasid nad, et mul on kindlasti telekat vaja. Toodi siis kusagailt telekas tuppa. Vanaperemees tassis nurgatagant antenni ja ronis katusele paigaldama. Vanaema hoidis redelit vanaisa pani antenni, lapselaps sättis pilti ette. Mina aina korrutasin gaam om gaam om, mis vietnamikeeli tähendab tänan. Väga lahke pere.

Pealelõna möödus taas surfirannas. Tuulega oli täna nigelam ja suurema osa ajast peesitasime niisama. Paar raksu sai veepeal ka käidud. Proovisin mõne väkse hüppe teha ja igasugu muud nidinodi ka. Selline algaja sahmimine.

Peale surfamist ja õhtusööki tulime belglasega külalistemajja diili tegema. Vanaema sõber hakkas meile kohe midagi seletama, millest meie midagi aru ei saanud, Vana hüppas üles alla, vehkis kätega, tegi ujumisliigutusi jne. Mina sain aru, et vanamess on kõva ujuja ja ujus ükskord katuselt merre ja siis ühest ranna otsast teise. Kõike seda öösel kella kahe ja seitsme vahel. Võta nüüd kinni kuidas see tegelikult oli.

Ilmselt kõrvetasin päikesega oma näo ära, sest nüüd õhtul kirjatööd tehes on kummaline põletav tunne.

Jätkub.....

Wednesday, February 4, 2009

BANGKOK 01.02.2009-03.02.2009

Lennust ei mäleta taas midagi. Uni oli magus. Bangkoki lennuväljal pidin pikalt pagasit ootama. Lõpuks sain oma kodinad kätte ja tegin väikese ümberpakkimise. Linnapeale võtsin kaasa ainult hädavajaliku. Ülejäänud asjad ladustasin lenujaama pagasihoidu. Igasuguseid taksopakkujaid oli terve lennujaam täis. Külma kõhuga ujusin neist mööda Airport Express bussi peale. 150 Bahti ja üsna pea astusin maha Bangkoki seljakotlaste mekas Khao San roadil. Eesmärk leida öömaja. Kaks esimest kohta olid täis. Lõpuks leidsin öömaja Top Inn hotellis. Sisseregistreerimisel sai nalja ka. Andsin oma passi ja tädi hakkas sealt suure hooga viisat ja templit otsime. Aga sellest passist polnud lootustki neid leida. Viisaga passi olin koralikult püksi toppinud – turvalisuse huvides loomulikult (mul seal üks kindel koht). Egas midagi – koukisin siis püksist välja. Polnudki nii lihtne. Mr Beani tunne tuli peale. Lõpuks sain siiski passi kätte. Hilton see just ei olnud. Ventilaator laes ja külm vesi dushis. Aga ega rohkem polegi vaja.

Khao San road on omaette vaatamisväärsus. Rahvast igast maailmaotsast. Kaupa igast keldrivabrikust. Meeletu melu. Mulle meeldis. Kõndisingi siis sihitult edasi tagasi Khao Sanˇil ja kõrvaltänavatel. Lõpuks potsatasin suvalisse tänavarestorani kõhtu täitma. Kevadrulid ja kananuudlid pidid keele alla viima. Nuudlid on siin lahedad – sellised 2-3 cm laiad ribad. Natuke tatised. Välimuselt meenutavad kohati kalmaari. Aga väga maitsvad. Sattusin juttu ajama ühe rootslasest ränduriga, kes oli ka just Bangkokki jõudnud. Tema plaanis 6 nädalat üksi Taimaal ringi seigelda. Istusime, vaatasime inimesi ajasime loba ja jõime õlut. Ühel hetkel astus kaks noort inimest meie laua juurde. Selgus, et need olid Peterˇi (see oli rootsi poisi nimi) sõbrad. Taaskord tuli tõdeda, et maailm on väike. Sõbrad Uppsalast saavad juhuslikult kokku Bangkokis. Väga lõbus oli. Imesime põsktubakat – rootsi värk. Minu jaoks esmakordne ja suhteliselt mittemidagiütlev kogemus. Pidevalt vooris meist mööda turistide ja tänavakaubitsejate armee. Vaatepilt missugune.

Öö oli kärarikas. Hotell oli üsna Khao Sanˇi lähistel seega melu vaibus alles kella 2 paiku. Selleks, et uuesti kell 5 alata. Nõrga unega tegelastel ei soovita tõesti sealkandis ööbida. Paar tänavat edasi on oluliselt vaiksem ja hinnad soodsamad. Mina sain mingil viisil oma unevajaduse rahuldatud ja asusin kell 8 hommikul Bangkoki vallutama. Suur jalutuskäik võiks selle päeva nimeks olla. Vältisin suuremaid turistiatraktsioone ja seiklesin väiksetel tänavatel hiinalinnas ning mujal. Inimesed igal pool nii sõbralikud nii sõralikud. Sattusin ka mingile köögiviljahulgiturule, kust poodnikud ja toiduletipidajad endale vajalikku varusid. Küüslaugu ja sibulakuhjad. Igasugused tundmatud puu ja köögiviljad. Silme ees võttis kirjuks.

 
Posted by Picasa

Ja muidugi lõhnad. Müttasin linnas 6-7 tunnikset. Õhtul istusin lihtsalt tänavale maha ja vaataisn mööduvat melu. Kohati tundus, et iga inimene Bangkokis on ettevõtja – veeretab toidukäru, müüb suveniire või remondib motorollerit.

Järgmisel hommikul läksin taimetoitlaste kohvikusse hommikusöögile ja internetti kasutama. Söögiajal jooksis ilus paks prussakas üle jala. Kuna tegemist oli taimetoidu restoraniga, siis loobusin sellest suutäiest. Aeg taas lennutee ette võtta. Suunaks Ho Chi Minh.

Bangoki peaks mõneks ajaks tagasi minema. Palju lõhnu jäi nuusutamata ja maitseid maitsmata

Monday, February 2, 2009

PHUKET 23.01.2009-01.02.2009

Lend Dohaˇsse ja sealt edasi Bangkokki oli lahe. Meelelahutus parim, mis mul siiani kogeda õnnestunud ja ega toidul ka viga polnud. Õppisin oma uut sõpra st fotokat tundma ja nii maandusme pea kottpimedas Dohas. Kampsunit enam vaja polnud

Dohast Bangkokki oli veel 6 tunnikest lendu. Ajasin oma pinginaabriga veidi juttu. Londoni ehitaja oli teel Bangkokki DNA proovi võtma. Vaidetavalt pidi ta olema ühe kohe kohe sündiva lapsukese isa. Vot selline elu. Bangoki lennujaama tolli jms formaalsused sujusid tõrgeteta. Viisa saamine oli imelihtne ja ka pagas jõudis ilusti kohale. Järgmise lennuni oli 4 tundi aega. Sisustasin seda märkmete tegemise ja pakkimisega (taaskord). Lennust Bangkok-Phuket ei mäleta midagi. Niiepea kui lennukisse istusin sulgesin silmad ja läksin unemaale rändama. Phuketi lennuväljal oli auto vastas ja sõidutas mind saare teise otsa Hiltonisse,millest sai minu peatuspaik järgmiseks kümneks päevaks. Tore oli see, et Hiltonis oli üks tuttav nägu ees ootamas. Sain üle anda ka kodust kaasa toodud musta leiva, meepurgi ja maiuspala kommid. Vot sellistest asjadest tuntakse kodust kaugel olles puudust. Hotell on muidugi super – minu tuba oli veel eriti kena. Vaade otse merele. Ja tuba ise avar. Hiiglaslik 2.5 meetrit lai voodi jne.

Õhtul sõitsime restoriani sööma. Usaldasin toiduvaliku oma kaaslasele ja ei pidanud pettuma. Igasuguseid tai hõrgutisi toodi kuhjadena ette. Õhtu kulminatsioon oli see, kui endale seemnetega chillipipra kurku tõmbasin – võttis mõneks ajaks sõnatuks. Südaöö paiku jõudsime tagasi hotelli.

Uus päev algas 1030 rkkaliku hommikusöögiga. Sellist valikut hotelli hommikusöögil pole minu silmad veel näinud. Sõin isuga. Peale hommikusööki käisime kohalikul turul ostureisil. Loomulikult ei ostnud midagi. Ja oligi aeg randa pikali visata. Päike paistis, tuuleõk silitas juukseid, linnud laulsid. Vesi oli meres soe. Väga mõnus olemine. Olin mõttes valmistunud oluliselt kuumemaks ilmaks. Tegelikult oli selline lahe olemine. Kiire lõunasöök ja oli käes uinaku aeg. Õhtul kimasime tuktukiga Patongi sööma. Tukimeestega kauplemine on vist osa turistidele mõeldud atraktsioonist. Õhtusöögi kõrvale sai joodud ohtralt kohalikku Singha õlut. Tutvusime ka Patongi ööeluga – st jalutasime mööda tänavat ja vaatasime, mis pakutakse. Pakuti kõike... Taksoga tagasi hotelli ja käes une aeg – und aga eriti ei tulnud. Kruvisin siis vahelduseks lauale uimed ja sidemed külge – järgmisel päeval oli plaanis jõuda ka lähedalasuvasse loheranda.

Hommikul jätkus und kauemaks ja nibin nabin jõudsime veel kell 11 lõppevale hommikusöögile, Eelmisel õhtul otsustasime, et rendime päevaks auto ja sõidame veidi saarel ringi. Otsusest taganeda ei olnud plaanis ja nii oligi varsti meie käsutuses pisike Honda Jazz. Toppisin oma lohekama autosse. Tiirutasime kurvilistel mägiteedel. Vaatasime vaatekohtadest vaateid. Pole paha, päris kaunis. Ilm oli taas mõnusalt soe – vahepeal isegi veidi palav. Leidsime üles ka lohesurfikeskuse Friendship Beachˇil. Selleks päevaks oli küll tuul ja vesi juba rannast ära läinud, seega lohepumpamine jäi ära. Kamad jätsin sinna, järgmistel päevadel kindel plaan tagasi tulla. Aeg taas süüa – tundub, et elu koosnebki siin peamiselt söömisest. No, vähemalt minu elu. Igal juhul lasin kõikvõimalikel mereoluskitel ja molluskitel hea maitsta. Ja hea see maitses ka. Autoga tagasi hotelli ja kiire käik randa ujuma. Vesi tundus kuidagi jahe – päeval oli ihu ikka üsna kuumaks köetud. Hommikust alates oli aeg ajalt kuulda paugutajate tärinat – Hiina uusaasta oli peagi algamas.

Äratus tuli ootamatult vara. Voodist välja, kiire dush ja kribin krabin hommikusöögile. Sealt otse surfiranda. Taksoauto viis ilma tõrgeteta kohale. Tuul puhus. Mitte kõll väga palju, aga otsustasin siiski lohe öles seada ja vette ronida. Tuul vaibus veelgi ja veepeal oli ükshirmus kangutamine. Minu 12m2 lohe jäi selle tuule jaoks veidi väikseks. Enamus oli peal 15-16 M2 lohedega. Peale mõningast rassimist kobisin randa. Hea tunne oli ikkagi - üle mitme kuu taas vees ja triibud tehtud. Esialgu ei arvanud ju üldse, et Phuketis seekord sõita saan. Kite Zone surfikeskus, kuhu oma asjad hoiule olin jätnud tundus päris asjalik. 5-6 instruktorit olid pidevalt õpilastega hõivatud. Tööpuudust seal vaatamata nigelale tuulele pole.. Pealelõunal põrutasin tagasi hotelli ja veetsin aega basseini ääres märkmeid tehes. Õhtul tuktukiga Patongi kõhtu täitma. Oli uusaasta õhtu. Kohtasime meiegi traditsioonilisi Lõvitantsijaid. Pidustused ei olndu küll eriti suured aga trummi põristati kõvasti.

Järgmisel päeval olid tuuleolud paremad ja sain mõnusa sõidu. Tegin ka pika jalutuskäigu kõrvaltänavatel – kahju, et fotokat kaasas ei olnud Pealelõunal lebotasin niisama. Puhkamine on väsitav tegevus ja unega sel öösel probleeme polnud.

Kuidagi märkamatult oli juba üle poole minu Phuketi ajast möödunud. Kolmapäeval kadus tuul sootuks ja lohetamisest enam asja ei saanud. Mängisime siis ajaviiteks surfikeskuses jengat – igasvüimaikus variatsioonis. Tuulevaiksel rannal tegin ka mõned pildid. Pealelõunal tegin pikema jalutuskäigu ja tutvusin kohaliku ilu ja mõnuteenustega. Valisin klassikalise Tai mudimise ja ei pidanud pettuma. Matile pikali, kardin ette ja mudimine võis alata. Taustaks Celine Dion oma titaniculauluga. Tädi võttis oma tööd tõsiselt ja minu kondid ragisesid. Kohati oli tal veidi keeruline, sest minu jalad olid pea sama pkad kui tema – no ei ulatanud hästi talla alla, kui mul jalad taeva poole olid. Müstiline kuidas nii tillukesel inimesel nii palju jõudu oli. Pärast oli tunne, nagu oleks aju ka ära muditud. Pea laiali otsas õnnestus päikseprillid ära kaotada..

Reede käes, töönädala viimane päev. Üsna hiljuti oli Tais veel kuuepäevane töönädal - prr. Võtsin päeva tõsiselt tehes taas pika jalutuskäigu ümbruskonnas. Kohtasin kanu. Reede puhul oli kavas ka peen spa Hiltonis. See oli veidi teistmoodi eelnenud päeva omast. Tervtiuseks jahutav jook ja niiske külm rätik. Mahe muusika ja veevulin. Susside sahisedes juhatas malbe tailanna mind privaatsesse spavillasse. Kiired lahtiriietumisprotseduurid tehtud saiminu osaks kõigepealt lõõgastav jalavann. Sellest on ikka hulk aega möödas kui keegi mu jalgu pesi. Lauale pikali ja taas mudimine. Seekord segu tai ja aroomimassazhist. Vesi vulises jätkuvalt ja peaaegu jäin magama. Siis oli aeg selili pöörata. Kas kurki läheb? Küsis malbve hääleke. Köögiviljade vastu pole mul kunagi midagi ja nii vastasingi positiivselt. Pettumus oli aga suur kui kui selle asemel, et kurgitükk mulle kätte anda või suhu panna topiti need hoopis silma – no mitte midagi ei näinud sealt kurkide alt. Õnneks mudimine jätkus ja hetkeks tekkinud stress kadus. Kui massaazh oli lõppenud nühiti mind ilusti õlist puhtaks ja juhatati kõrvalasuvale terrassile ingveriteed jooma. Mõnus mõnus. Õhtul Kata beachile sööma jooma.

Viimane päev käes. Peesitamine basseini ääres enne õhtust merereisi. Sadamasse viis meid väike bussike, mille juht muudkui gaasiga jukerdas, Gaas peale, gaas mha, gaas peale, gaas maha. Ilmselt arvas, et see loob sellise mõnusa õõtsumitunde ja häälestab merereisiks.Merereis oli aga mega. Vana purjelaev June Bahtra viis meid saarekeste vahelt merele ja tõi kenasti tagasi ka.

 
Posted by Picasa

Kolm tundi mõnusat õõtsumist. Hea söök ja jook ka veel lisaks. Müstiline tunne oli kuupaistel merel olla. Laeval oli 12 reisijat ja 4 meeskonnaliiget. Parasjagu, et kõigil oli soovi korral võimalik rahulikult omaette olla. Oleks kohe tahtnud ööseks laevale jääda.

Äratus, hommikusöök, hüvastijätt mahajääjatele ja olingi teel Bangkoki poole.

Kop khun kha Phuket!


 
Posted by Picasa