MUI NE 01.03.3009 – 08.03.2009

Telefon tirises kell 730. Helistas Hai ja kutsus Phan Thietˇi. See oli sellel päeval natuke vara minu jaoks. Kobisin tagasi voodisse ja magasin kuni tuule tulekuni.

Tuul oli võimas. Suure lohega polnud midagi teha. Väikesega sai aga vahvalt hullata. Selle päeva õppetund on see,et enne vetteminekut tuleb teha venitusharjutusi. Vees maandumise ajal harjutama hakates, on tulemuseks mõni valus venitus. Tuul läks päris hulluks ja kobisin kaldale. Beach boyd lasid ühe lohe surfikeskuse katusele puruks – tuul oli lihtalt nii puhanguline.

Kodus tegin veidi kirjatööd. Pererahval olid mõned sõbrad külas ja koos võeti õue peal riisiviina ja banaanirummi. Istusime Peteriga trepil ja ajasime juttu, kui vanaperemees tuli kahe klaasiga ja kutsus meid endi sekka. Proovisime kodus pruulitud jooke. Sakuskaks oli grillitud magus vorst ja rannakarbid tatis. Väikesed karbid – ca 2-3cm läbimõõduga. Ilmselt keedetud ja siis tatt peale pandud. Hiljem jutu käigus selgus, et tatt on nisujahust tehtud. Vaatamata võikale olekule maitsesid karbikesed hästi. Pärast limpsisin sõrmedki tatist puhtaks.

Õhtusöögile Hai juures liitusid meiega eelmisel päeval kohatud Kanada neiud. Sõime kala ja karpe ning vahetasime reisimuljeid. Tüdrukud olid otsustanud vähe kauemaks Mui Nesse jääda ja lohesurfi proovida.

Uus päev möödus merel. Tuul oli tugev ja puhanguline. Sarnaselt eelnenud päevaga leidis kasutust vaid väike lohe.

Kohalikku eluolu jälgides imestan jätkuvalt selle üle, et naised päev otsa pidzhaamas ringi käivad. See näib tõeline mood olevat. Nooremad tõsi küll kannavad ka teksapükse ja muid moodsa aja rõivaid. Vanemad naised aga valdavalt pidzhaamasid. Ja neid on väga erinevaid. Ilmselt on nendega hea ja mugav olla.

Õhtul otsustasime Peteriga, et võtame asja rahulikult ja läheme vaid Hai juurde õhtust sööma ning seejärel varakult magama. Istusime ja ootasime oma kala, kui Hai sõbrad arstid kõrval lauast meid endi hulka kutsusid. Liitusime juba piisavalt lõbusa seltskonnaga. Ühel hetkel võeti üles laul - „Vietnam, Ho Chi Minh lalalalal...“ See vist nende hümn.

Järgmisel hetkel pidime demonstreerima oma pulkadega söömise oskust - pulkadega mingisuguse teo karbist välja saama. Kõigil oli väga lõbus. Seejärel olid härrad veendunud, et ma saan aru ja räägin Vietnami keelt. Kui ma seda fakti eitasin muutus üks suisa kurjaks. Ilmselt arvas, et olen salakuulaja või miskit.

Varasest magama minekust ei tulnud miskit välja. Kell oli öö kui traalivaali lõppes. Enne sai Peter veel vingeid komplimente – kas pole see mitte kompliment,kui sind ahviga võrreldakse Vietnamlased sikutasid ja sakutasid teda habemest ja lõpuks jõudsid järeldusele – „same, same monkey“.

Same same on sõnapaar, mida võib siin igal ajal ja olukorras kasutada. Paljude keeleoskus selle paariga piirdubki. Kõige kuulsam kombinatsioon on ilmselt „Same, same but different“ Veel saime teada, et punase ja kollasetriiblused tiigrid elavad maja taga metsas. Üks tohtritest istus poolõhtt kiiver peas juhuks kui kooksopähkel peaks palmi otsast alla kukkuma. Siinkohal ehk tasub märkida, et Hai restoranis ei ole kookospalme. Kokkuvõttes üks väga segane värk. Õhtu lõpus lootsime vaid, et härrad tohtrid öisesse vahetusse tööle ei lähe.

Uus päev ja uued tegemised. Vahepeal peab asjalik ka olema ja nii läksingi hommikul ja tegin ühe hotellibronneringu ja korraldasin transfeeri Ho Chi Minhˇist Mui Nesse.

Pealelõunal vihtusin veidi füüsilist tööd teha. Kühveldasin Hai juures liiva – seal käivad ehitustööd, pannakse sillutist. Nagu ikka jäi töömeestest maha paras segadus mis vajas korrastamist. Andsin omapoolse panuse ja vastutasuks sain rolleriga koju.

Oli Kanada tüdrukute viimane päev Mui Nes. Sel puhul ostsime kalahulgimüügist ühe koleda näoga merekala ja mõned krabid ning läksime Hai juurde. Kala aurutati mõnusalt küüsalugu, pipra ja soolaga. Keele viis alla. Jõudsime järeldusele, et kala on kõige parem süüa pulkadega – saab liha ilusti kätte ilma, et luud kaasa tuleksid. Pulkadega söömine üleüldse on selline hea rahustav tegevus. Ja suutäied parajad. Hai käis vahepeal Phan Thietis oma seltsimeestega militaarasja ajamas. Sel ajal aitasin mina oma õhtusöögi kõrvalt veidi kliente teenindada – müüsin Rootsi vanatädidele mõned kalad ning Moskva venelastele paar pudelit viina.

Hommikul saime kõik veel korraks Joe juures hommikusöögil kokku ja jätsimegi Kanadakatega nägemiseni. Peteril samuti viimased päeavd Mui Nes. Kuna järgmise päeva õhtuks on mind Lizi sünnipäevale kutsutud, siis peame Peteri lahkumisürituse täna õhtul. Vahelduseks läheme hoopis liha sööma.

Surfipäev läks hästi korda – tuul oli mõnusalt ühtlane ja soe – nagu föön. Tunnid möödusid vee peal kiirelt ja ühel hetkel oligi õhtu käes.

Jalutasime söögikoha poole. Äkitse märkasime tee ääres punti poisikesi. Nagamannid olid kookospalmide otsas pähkliraksus. Üks tegelane oli ahvi „same same monkey“ kombel latva roninud ja loopis sealt kookospähkleid alla. Lahkelt jagasid nad oma saaki ka meiega.

Õhtusöögiks sõime härjaliha. Vahelduseks polnud paha. Ja ports ülisuur. Punane vein sinna kõrvale sobis suurepäraselt. See oli nüüd esimest korda kuu aja jooksul mis ma Vietnamis olen olnud, kui nö päris veini proovisin. Kokkuvõttes nostalgiline õhtusöök salat Nicoise, härjafilee ja creme caramelˇiga. Nüüd on siis teada, kust head liha saab.

Kõhud said nii täis, et jalgsi koju minna ei viitsinud. Võtsime takso, mis meid siis ca 15 krooni eest koju sõidutas.

Ilmselt käivitasid liha ja vein kui kodused maitsed mingi keemilise ahelreaktsiooni ajusoppides, sestap nägin öösel segaseid unenägusid, kus Eesti ja Vietnami elu ja inimesed olid segunenud. Hommikul ärgates võttis hetk aega, et aru saada kus ma olen.

Tuuletu päev andis hea võimaluse tegeleda kirja ja fototööga nin valmistuda õhtuseks sünnipäevaks.

Päikseloojanguks sõitsime rolleritega Mui Ne kalurikülla fotojahile. Mõned pldid on näha albumis „Mui Ne fotojaht“ See oli üks müstiline kogemus – möödunud aegade varemetes hiilgus ja tänapäeva kasin elu kõrvuti. Kõike see loojuva päikese kumas.

Lizi sünipäevapidu toimud restoranis nimega Deja Vu. Sööki, jooki ja mõnusat muusikat jagus kõigile. Müncheni taksojuht ja üks kitarrimees jämmisid veidi elavat muusikat ka.

Uue päeva hommikul ärkasin selle peale, et silmist jooksis vett ehk siis pisaraid. Mind oli haaranud mingi eriti ülev õnnetunne. Elu on ikka super! Kogu oma ilus ja inetuses.

Järgnevad päevad möödusid tuulevaikuses st puhkamise tähe all. Käisin korra Mui Neˇs turul porgandeid ostmas ja veetsin aega internetis – maksuamet vajas mõningaid andmeid. Porganditega seoses veel selline kogemus, et kui siis porgandi ära koorisin ja krõmpsutama hakkain sain pererahvalt hulga üllatunud pilke. Siinmail pole kombeks porgandit lihtsalt niisama süüa – mingitpidi peab olema vaaritatud. Turult püüdsin endale jalavarje leida aga tulutult. Nii suuri numbreid lihtsalt pole. Saadaolev numeratsioon lõppes 43ga, mis meie mõistes oli ehk 41.5-42. See jäi mulle veidi väikeseks.

Kõrvaltuppa kolis kaks vietnamlannat. Massaashimemm ja küünetädi. Sisuliselt on meil nüüd külalistemajas oma ilusalong. Iseenesest mugav, võtad kõrvaltoas massaashi ja tuled kaks meetrit oma tuppa magama.

Laupäeval vaaritasid tädid õue peal süüa ja kutsusid mind maitsma. Taas keerasime riisipaberist rulle. Seekord täidiseks rohelised ürdid, sibul ja toores kala. Mingi marinaad oli kalakestele peale pandud, aga põhimõtteliselt olid nad ikka toored mis toored. Väga maitsvad. See oli kõigest eelroog. Pearoaks tomati ja sibulaga hautatud kalmaarid ja grillitud kala. No ja muidugi riis. Seda süüakse siin ohtralt. Ja kui riisipott juba tulele pannakse, siis ikka paar kilo keedetakse. Tulele panemine pole päris täpne väljend - enamasti kasutatakse riisikeetmiseks spetsiaalseid elektrilisi riisikeedupotte kus sees riis mõnusalt pehmeks aurutatakse ja kus see pikalt soe püsib.

Öösel panime perenaiselt paar kookospähklit pännu – viiendasse tuppa kolinud Martin Poolast polnud nimelt kunagi kookospähklit maitsnud ja see viga tuli parandada. Martin on mingi Hollandi firma teenistuses ja kolmeks aastaks Saigoni asumisele ehk tütarfirmat rajama saadetud.

Näistepäeva hommik algas varakult. Kella kaheksa ajal astusin uksest välja ja... Pererahval oli taas külalisi. Istusid hoovis ümber laua ja võtsid riisiviina. Võtsin nendega koos pitsikese ja panin kiirelt ajama Joeˇsse hommikusöögile.

Tuul tuli peale lõunat ja oli mõnus mõnus. Harjutasin veidi backrolli, mis eriti õnnestuda ei tahtnud. Homme jälle. Peale surfamist panime koos Davidiga otse peole. The Beach hotellis oli naistepäevapidu hotelli töötajatele. Üks töötaja on Davidi sõber ja tema kutsus sinna Davidi ja David jällegi minu. Pidu vajab lähemat kirjeldamist.

Üritus leidis aset hotelli restoranis. Kogu töötajaskond oli sinna kokku kogunenud. Oli sööki ja oli jooki. Buffest leidus nii seakõrvu kui kalmaarihaarmeid. Kõrvale rüübati õlut ja Ballantineˇsi viskit. Üks mees, ilmselt direktor või omanik, käis lauast lauda ja lõi kõigiga kokku. Tema enda lauas istusid veel paar isakest. Pool vietnamlased ja pool valged. Üks nägi välja nagu tüüpiline Vietnami kängipealik Ameerika filmis. Segavereline, must valge tikandiga lühikeste varrukatega venitatud kraeotstega triiksärk ülemised kolm nööpi lahti seljas ja ise selline rahulolev. Aga vinge vana – ühel hetkel haaras kitarri ja hakkas laulma... Prantsuse keeles. Seda poleks küll oodanud. Samas tasub meenutada ajalugu, et Vietnam on olnud ka Prantsuse koloonia. Ja laulis ilusti.

Laulmisega asi ka jätkus. Karaoke oon Vietnamis väga populaarne ja saime sellest kultuurinähtusest osa meiegi. Lauljaid oli nii häid kui halbu. Lõbus oli kõigil. Karaokemasin hindas,kui hästi keegi laulis ja kui tulemus oli üle 90% siis andis ülemus lauljale 20tuhat kohalikku raha (umbes 15 krooni). Klots oli laual ja sealt muudkui jagas raha. Ülemuse naine hõljus ka siidises kleidis ringi ja lõõritas vahepeal nagu tõeline estraadiemme. Keemilised lokid olid peas ja puha. Mõned laulud olid küll väga igavad ja pikad. Särtsakamate ajal vihuti tantsu. Lisaks laulmisele loositi töötajate vahel igasugu praktilis asju välja. Riisikeedupott, aurutaja, gaasipliit, väike kõlmik, dvd mängija ja televiisor.. Pole elus näinud, et keegi riisikeedupoti üle nii siirast rõõmu tunneks.Tore oli see, et need kellele õnn ei naeratanud said estraadiemme käest 50 tuhat kohalikku raha ja olid ka selle üle väga õnnelikud. Väga tore pidu oli. Head Rahvusvahelist Naistepäeva!

Jätkub...