Käes laupäev. Istun oma kodu õue peal võrkkiiges ja söön tuunikala võileiba. Rüüpan kohvi kõrvale. Läheb mööda mees kookospähklinuga käes, ronib lähima kookospalmi otsa. Toob sealt portsu pähkelid alla ja annab ühe nendest mulle. Värske kookospiim hommikuseks jahutuseks oli suurepärane. Kaunid hetked, mida siinne elu igapäev pakub.
Kõmpisin vaikselt randa. Tuul oli kohal. Aga selline kahtlane. Ei suutnud otsustada, kas minna vee peale suure või väikese lohea. Jäin paremat hetke ootama. Mingil hetkel pumpasin lohed täis ja läksin esialgu suuremaga õnne katsuma. Õnnekatsumine lõppes lohe jaoks palmi otsas ja minu jaoks peadpidi liivas. Nagu jaanalind. Olin nimelt muutnud veidi lohe seadeid ja tuul oli puhanguline. Nende kahe asja kombinatsioon andiski resultaadiks eelpoolmainit olukorra.
Laskmata ennast vahejuhtumist häirida võtsin väikese lohe ja läksin vette. Tuul oli tõesti äärmiselt ebaühtlane. Kord oli teda palju, kord vähe. Siblisin mõnda aega ja otsustasin siiski kaldale tulla ootama.
Olles suure lohe peale veidi tõre otsustasin päeva lõpetada, aga Liz (Fly keskuse omanik) veenis mind oma malbel moel ümber ja peagi olin suure lohega vee peal mängimas. Ühel hetkel hakkas rannast hulk purilaudureid tulema – neil mingi võistlus. Pidin tegema, et kiirelt eest ära saan. Kaugel avamerel tegin mõned hüppekatsed. Ühel hetkel lendas laud jalust ja mina ise kõvasti allatuult. Tükk tegemist, et laud uuesti kätte saada. Lõpuks ikka õnnestus ja vaikselt kulgesin kaldale. Tuul tugevnes ja muutus üha puhangulisemaks. Selleks päevaks minu sõidud sõidetud ja järgnes tavappärane tunnike osavamate lendusid vaadates.
Lõunaõhtusöök Lam Tongis ja tipa tapa kodu poole. Tee pealt krabasin endaga kaasa paar ratturit, kes olid just Mui Nesse jõudnud ja öömaja vajasid. Paraku olid kõik toad minu koduses külalistemajas hõivatud.Vestluses ratturitega selgus, et tegu on eile Mui Nest lahkunud Anthony sõpradega – üheskoos olid nad Bangkokis jalgrattad ostnud. Väike maailm! Suunasin nad edasi külalistemajja, kus norrakad olid ööbinud. Ehk on seal rohkem õnne.
Väikemees ehk noorperemees, see alla aastane põnn Bum on ilmselt aru saanud, et ma siin vähe pikemaks paigas ja ei ole mõtet mind altkulmu piiluda. Eile jõudsime siis nii kaugele, et tuli tipa tapa minu juurde ja vöttis näpust kinni ja naeratas. Täna jagelesime veidi plastpudeli pärast. Tema sikutas oma poole ja mina oma poole. Mõlemal oli lõbus. Kummaline, aga ma pole selle poisi käes ühtegi nö päris mänguasja näinud. Pudelid, kivikesed, rollerikiiver ja muu käepärane ajab asja ära küll. Kõik ümbritsev sobib. Lihtne elu. Lihtsad rõõmud.
Homme hakkan ühele peretütardest veidi inglise keelt õpetama. Tema mulle jälle Vietnami keelt. See saab lõbus olema.
Õhtul diskoteka lähedal asuvas õllevabrik-restoranis. Johan ja Jeff tegid DJ-ndust. Muusika oli OK. Ja muud funi sai ka ohtralt varaste hommikutundideni.
Hommikul äratus varakult ja jalutuskäik randa. Eelmisel päeval õnnestus oma hooletusest suurele lohele väike auk tekitada ja see vajas lappimist. Tuul oli otsustanud samuti puhkepäeva võtta. Päev möödus suuresti puhkamise tähe all. Ise vee peale ei saanudki – tuult nappis. Andsin oma lohe siis ühele beach boyle sõita. Teda vedas see päris kenasti edasi. Hiline lõuna Lam Tongis ja läksin koju.
Õhtul oli siis Inglise keele tund. Laua ünber kogunes päris mitu õpilast.Mingil hetkel oli neid viis või kuus. Püüdsime veidi Inglise keelt harjutada. Neil tuli see palju paremini välja kui minu Vietnami keel. Vietnami keeles on teatavasti ka selline toonide värk. See mis minu jaoks kõlab kui kuus korda mää on nende jaoks kuus erinevat sõna. Aga eks harjutame edasi.
Peale koolitööd tegin veel jalutuskäigu interneti levialasse. Paar Skype kõnet oli kokku lepitud. Interneti leiab siin iga nurga pealt. Ühenduse kiirus ja stabiilsus on aga hoopis eine lugu. Samas, kui netis tööd ei ole vaja teha, siis saab ilusti hakkama. Mis nõudmisi sa siin ikka tasuta ühendusele sead.
Hommik algas tavapäraselt randa vantsimisega. Lohed üles seatud ja aeg taas tuult oodata. Tuli üsna varakult ja peagi olin vee peal. Alustuseks suure ikka lohega. Puhkepäev oli hästi mõjunud ja lustisin täiega kuni järjekordse õhulennu ajal laua kaotasin.Veidi ukerdamist ja laud taas käes läksin kaldale – tuul oli tõusnud ja 12 m2 lohe oli selle tuule jaoks liiga suur.
Peagi väikese lohega veepeal. Sõidurõõmu kui palju.
Olles oma jõuvarud ammendanud jätkasin päeva tavapärase lõunaga Lam Tongis.
Peale väikest uinakut algasid taas keeleõpingud. Nalja sai palju. Eriti minu vietnamikeelse häälduse osas. Tunnike möödus kiirelt.
Õhtusöök Hai juures oli suurepärane nagu ikka. Sattusin juttu ajama seljakotirändur Alecˇiga Kanadast. Alec oli aastasel aasiatuuril ja Mui Nes vaid paariks päevaks. Võimalik, et kohtume temaga sügisel Indias. Kuulasin huviga tema loengut suitsetatavate mõnuainete kvaliteedi- ja hinnaerinevustest Kagu Aasia riikides.
Iseseisvuspäeva hommik algas elektrikatkestustega. Päeva ülejäänud osa möödus tavapärases surfirütmis. Hilisel lõunasöögil ajasin juttu sakslase Janˇiga. Jan on viimased kuus aastat elanud sellises rütmis, et pool aastat on Münchenis taksojuht ja pool aastat reisib. Sel aastal sattus Vietnami ja hakkas lohesurfiga tegelema. Tegi läbi algkursuse, ostis täisvarustuse ja nüüd surfab. Ta on küll ainuke surfar rannas, kes kogu aeg täisvarustuses on – kiiver vest, kalipso jne. Selline kummaline vana Ühel ühtul sattusin kuulma, kuidas ta kõrtsus viiulit mängis. Täitsa hästi mängis.
Uus päev algas varakult. Olin eelmisel õhtul juba kella kaheksa paiku magama läinud ja seega ärkasin vara. Läksin Joeˇs kohvikusse hommikusöögile ja internetile. Internet on seal vaieldamatult küla parim. Ja ega hommikusöögilgi midagi viga polnud. Sealt otse randa. Jaapanlane Taro, kes on väga vinge lohesurfar käis jätkuvalt ringi ribid kõvasti kinni seotud. Paar päeva tagasi kukkus ta suht kõrgelt ja sai vähe viga. Taro on müstiline vend. Iga päev oli ta esimesena vee peal ja viimasena tuli. Ainus tüüp rannal, kes sõidab nn wake sidemetega. Lisaks on tal üks jalg veel täiendavalt metallsidemega toestatud. Alguses kutsusingi teda mõttes robocopiks. Aga tegelikult on ta hästi sõbralik ja lahke. Loodetavasti ribid paranevad kiirelt ja peagi on ta taas lainetes.
Õhtul kodu poole astudes võttis mul nööbist kinni hiinlane David, kes samuti samas surfikeskuses sõidab ja märtsis instruktorite koolitusele tuleb. David kutsus mind kaasa hiina õhtusöögile. Tal mõned sõbrad külas ja hirmus hiinaka isu peal. Hea hiinaka vastu pole mul kunagi midagi ja peagi olime restoranis, mille omanikud Davidile tuttavad. Davidi sõbrad olid kolm sihvakat Hiina neidu. Neiud kupatasime kööki toitu vaaritama ja ise jäime meestejuttu ajama. Jutu tulemusena võib juhtuda,et järgmisel sügisel sõidan mõneks ajaks Hiina Davidi surfikeskusesse (esimene surfikeskus Hiinas muideks). Elame näeme.
Tüdrukud olid köögis kärmed ja peagi oli kuus erinevat hiina rooga laual. Supp, mingid kartuliribad muude köögiviljade ja vürtsidega, veiseliha sibula ja ingeveriga, hiidkrevetid vürtsikas kastmes, hautatud lehtkapsas ja hiinakapsasalat tshilli ja äädikaga. See oli hea vaheldus Vietnami toidule. Maitsed olid ikka hoopis teravamad. Suurepärane õhtusöök. Ja ilmselt kõige audentsem Hiina toit,mida ma kunagi saanud olen. Me like it!
Inglise keel teeb siin küll täieliku taandarengu. Kohalikega suhtlemine on lihtlausetes ja ajavorme ei tunnistata. Kui vähegi keerulisemalt rääkida, lähevad näod pikaks ja arusaamine kaob.
Hommikusöök ja internet Joeˇs ja käpelt randa. Päev möödus tavapärases rütmis. Sain mõned vähe kõrgemad õhulennud ja suutsin lisaks õhkutõusmisele ja maandumisele ka õhus üht teist teha. Hea tundega tulin vee pealt ära ja läksin lõunat sööma Lam Tongi – nagu ikka, Seal on meil ettekandja poisiga kujunenud mingi oma huumor,kus me mõlemad väidame, et ei räägi ei inglise ega vietnami keelt ja seega tema ei saa aru mis mina tahan ja mina jään ilma toiduta.
Õhtul Hai juures mereolluskeid söömas. Pikergused teod. Inglise keeles Lady Finger. Väga maitsvad, nagu ikka. Peter ja Michael, üks Austriast, teine Saksamaalt liitusid minuga. Järgmiseks päevaks tellisime Hai käest kaks gekot õhtusöögiks. Ülejärgmisel päeval läheb ehk õnneks ja saame hautatud koeraliha sidrunheina ja tshilliga. Selline gurmaanne nädalalõpp kujuneb tulla. Kui nüüd kuskilt ühe kobra ka saaks...
Enne magamaminekut lõin veel veidi kulusid kokku. Alates 06 veebruarist olen igapäevselt oma kulud kirja pannud ja praeguse seisuga on kulu päeva kohta 117.83 krooni (see ei sisalda nüüd küll eluasemele ja lohehoiule tehtavaid kulusid). Toit, jook ja muu meelelahutus on aga selle raha sees. Priisanud just pole, samas eriti kokku hoidnud ka mitte. Kindlasti saaks ka vähemaga hakkama ja kui tahta võib ka kümme korda niipalju kulutada. Igaühe vaba valik. Mina olen oma valikuga väga rahul.
Päeva algus Joeˇs munapudru ja internetiga. Vaatasime Peterˇiga paari lohevideot – sain lõpuks vajalikud codecid allalaaditud. Tuul tuli 11 paiku ja oli mõnusalt paras suure lohe jaoks. Päike oli pilve taga ja see tegi sõitmise vähe mõnusamaks - muidu kipub päike sindrinahk silma paistma. Prillid olen ära kaotanud ja seega päikese käes üks kissitamine kogu aeg. Möllasin merel kuni jõud rauges. Oli lohe vettekukutamise päev. Hüpetel unustasin korduvalt lohe juhtimise ja seega õnnestus tal ikka vette maanuda. Väga hea sõidupäev mõne eriti kena hüppega sai igal juhul kirja.
Koju jalutades astusime Hai juurest läbi. Gekod olid kohal ja täitsa elus veel. Vaatasime nad üle ja jäime kaubaga rahule.
Paari tunni pärast tagasi Hai juures. Nüüd läks gekode valmistamiseks. Kõigepalt oli vaja elusatest saada mitteelusad. Selleks löödi geko peaga kõvasti vastu lõikelauda ja siis igaks juhuks veel kääride tagumise otsaga ka paar laksu. Nahk maha. Sisikond välja ja veidikeseks marinaadi. Seejärel läksid poisid grillimisele. Meie tegime vahepeal oodates ühe õlle ja ajasime juttu naaberlaua hollandlastega. Viiekümnendates paar oli kolmekuisel aasiareisil.
Peagi oli meie roog valmis. Maitses natuke sitke kana moodi. Rohkem liha olis kere tagumises osas – tagajalad ja saba algus. Aurutatud riis kõrval ja kalakaste maitsestamiseks. Gekot sööks teine kordki.
Koeraliha jätsime mõneks teiseks korraks. Homme st. laupäeval on surfivaba päev (iga nädal peab üks selline olema) – läheme hoopis Haiga kalale. Äratus kell 600. Seega tuleb korralik olla.
Äratus kell 600 nii nagu plaanitud. Minema hakkasime siiski alles kella seitsme paiku, sest vaja oli motorollerid kohale tuua ja eks ärkaminegi võttis omajagu aega. Lõpuks asusime teele. Mina istusin Hai taga uuemat sorti rolleril ja Peter sõitis uhkes üksinduses paarkümmend aastat vana punnvõrriga. Panime Mui Neˇst ajama. Peagi keerasime peateelt ära külavaheteele. See muutus aina auklikumaks.
Ühel hetkel pidasime ühe söögikoha ees kinni. Hai teatas, et on aeg hommikust süüa. Vietnamipärane hommikusöök see oli. Seekord mitte nuudlisupp. Kõigepalt toodi lauale taldrikud peenikeste riisinuudlitega. Seejärel vaagnad juba tuttava rohelise salatiseguga. Peagi lisandusid riisipaberikoogi lehed, chillivesi ja liha. No või mis liha see nüüd oli. Tuvastasin järgnevad subproduktid – sea neer, sea magu, sea keel, sea süda. Mingi vorst oli ka. Söömine ise käis nii, et võtsid tüki riisipaberikooki, sinna peale riisinuudlid, roheline salat, lihavärk. Seejärel keerad värgi rulli ja kastad chillivette. Ja lõpuks kogu see värk suhu. Tuleb tõdeda, et maitses hästi.
Eine võetud kimasime edasi. Riisipõldude vahel oli vaatepilt ütlemata ilus. Kohati rohetas, kohati juba koristati riisi. Kusagil pladistasid pardid. Lehm sõi kraavis rohtu. Selline tõeline kolhoosi tunne. Ka mürgilõhna lõi ninna – herbitsiidide ja pestitsiididega sin kokku ei hoita. Onud lasid mööda riisipõlde ringi mürgipütid seljas nagu vilkad sipelgad.
Ühel hetkel liitus meiega Hai sõber. Hiljem selgus, et ka kolleeg – mõlemad nimelt õpetavad noortele kommunistidele laskmist. Sõitisme aga motorolleritega edasi. Teepeal sattusin nägema huvitavat vaatepilti, kus sirbi ja vasaraga punalipp oli tagurpidi vardasse tõmmatud.
Keerasime peateelt kruusateele – see oli ütlemata hüplik retk tubakapõldude ja draakoniviljakasvanduste vahel. Taaskord peatusime ühe majakese juures. Sammusime bossult sisse ja klõps oli tee laual. Kiire tee ja suund järve äärde. Tegemist oli kunstliku veekoguga, mille keskel paistis üks hütt. Kobisime kahtlaselt kõikuvatesse paatidesse ja kohalik külamees aerutas meid jalgadega hütini. Seal siis hakkasime kala püüdma.
Nagu ikka oli kalapüük vaid ettekääne kodust naise silma alt ära saamiseks ja sõpradega käraka panemiseks. Tõde on küll see, et kaks ca 10 cm pikkust kalakest me ikka püüdsime. Sõime kala oluliselt rohkem. Mõnusalt krõmpsuvaks praetud, riisipaberikoogi ja rohelise salati ja chilli ja küüslaugu ja kalakastme ja kes teab veel millega. Kärakat panime ka. See oli nagu kangeks käärinud magus õunavein – lapsepõlv ja vanaisa toas mulksuvad suured veinipudelid tulid meelde. Sõime kala, jõime jooki ja lasime leiba luusse. Ümberringi vaikus ja kaunid vaated.
Siinkohal väike retsept vürtiska kastme tegemiseks. Võta paar küüslauguküünt ja chillikauna. Tambi nuiaga pudruks. Lisa kala või sojakastet. Näpuotsaga suhkrut. Veidi vett ja laimimahla. Sega kenasti segamini. Selle kastme siis võib kasta ükskõik mida – ikka maitseb hea vürtsikas.
Ühel hetkel oli aeg kodu poole liikuda. Läksime veel Phan Thietist läbi ja tegime väikese kohvi. Hai naine oli ärevaks muutunud ja muudkui helistas. Seega kauaks Phan Thieti jääda ei saanud. Sõitsime Hai juurde kommi sööma – meie peamine eesmärk oli ilmselt olla puhvriks, et naine kilama ei hakkaks. Tulime oma ülesandega hästi toime sestap otsutasime, et oleme ühe massaashi ära teeninud, Leidime õdusa spakoha ja tund aega mudimist oli suurepärane. Kiire põige randa veendumaks, et täna ei olnud hea sõidupäev ja leidsimegi endid Lam Tongist väikest õlut võtmast.
Õhtul tegime mereannitreti Hai restorani. Seekord teemaks krabid. Grillitult ja keedetult – nii nagu ikka. Peale seda üle pika aja Waxˇi tuur. Rannas tehti lõket ja muusika mürtsus. Kohtusime kenade Kanada neidudega. Õõsel olid võimsad lained ja ei suutnud vastu panna kiusatusele ujuma minna.
Ja otsa saigi veebruar.
Järgneb
No comments:
Post a Comment