Uus nädal algas toredate e-kirjadega kodumaalt. Õhus olevat tunda kevade hõngu.
Mui Ne tuulevaiksed päevad olid samuti selleks korraks möödas ja lustimine jätkus täie hooga.
Tuul oli erakordselt tugev, sestap sai mu valikuks väike lohe mis mind kenasti lendama viis. Päev veepeal kujunes vägagi pikaks.
Õhtul kuulasin raadio kahest (R2) reisisaadet Vietnami kohta – päris põnev oli kuulata, mis teistele rändajatele meelde oli jäänud.
Õhtusöök Hai juures grillitud kalaga. Kõht täis tuterdasin seal veel ringi ja kiusasin kokkasid – uurisin toiduainete vietnamikeelseid nimesid. Kokad tegid endale ja oma sõpradele õhtusöögi, milleks seekord olid kanavarbad. Meie oleme ikka harjunud kanakoibadega, aga siin läksid tõesti loosi kanavarbad. Eestis leiab kanavarbaid tavaliselt kondimassina keeduvorstist. Vürtsikalt grillitult maitsesid varbad hästi. Meenus kodune kanasupp lapsepõlvest – siis sai ka varbaid lutsutatud
Päeva lõpus tabas mind hetkeline loomepuhang
Mul aju asemel on Lõuna Hiina meri
Ja õhtusöögiks kanavarbaid sõin
üht tallaalust geko kõditamas käib
ei pelutagi teda sotsialistlik võim
Xin ciao ma hüüan kui näen neide noori
kuid vastuseks vaid veider sõnamulin
On vietnamlased kõik ju omnivoorid
seepärast varbaidki siin vaikselt näkitseda võib
Teisipäev oli eriti edukaks surfipäevaks. Suutsin korrektselt sooritada backrolli, mis ei kuulu just kõige keerulisemate trikkide kilda, aga minu jaoks asi seegi.
Lõuna ajal selgus Lam Tongi restorani ettekandjate ülima loiduse põhjus. Põhimõtteliselt on nad pidevas pilves. Nuusutavad plastpudelist mingit möginat. Ja see võtab hetkeks täitsa soodaks – juhtusin nimelt kõrval olema, kui üks neist nn energiavarusid täiendas. Pudelitäis möga maksab 300 tuhat kohalikku raha ehk ca 200 eeku. Mis see täpselt on, sellest ma aru ei saanud.
Õhtul plaanisin teha Hai juures väikese riisi krevettidega. Nagu tavaliselt läks see plaan vett vedama. Restorani jõudes oli seal ees Hai oma militaarsõpradega. Loomulikult liitusin nende laudkonnaga. Plastpudelis riisiviin ja aurav supp laual. Klaas käis muudkui ringiratast. Äkki ütles Hai, et nüüd läheme. Kuhu – see jäi mulle tol hetkel veidi selgusetuks, aga peagi sain teada.
Külas oli nimelt kohalik tiviolituur. Või noh,midagi sellesarnast. Üks karusell, kus hobuste asemel lehmad. Üks miniraudtee. Õnnemängud loomulikult käisid asja juurde.
Õnnemängudest kõige kentsakam oli mäng, mille võiks tinglikult nimetada „Kuhu jookseb merisiga“. Kujutage endale ette ca 4x4 meetrist aedikut. Selle keskel 1x1 meeter aedik, mis ümbritsetud õllepurkide, kondenspiimatopside, pesupulbri, kommipakkide ja teiste auhindadega. 1x1 meetrine aedik on ääristatud nummerdatud avaustega. Aediku keskel üksik merisiga, kelle peakohal nööri otsas tagurpidi ämber. Mängujuht laseb ämbri meriseale peale ja samal ajal müüb assistent numbritega paberilipakaid. Kui tiir peale tehtud ja hulk lipakuid müüdud, siis sikutatakse ämber merisea pealt ära ning see pistab suvalises sunas plagama. Ühel hetkel jõuab ühte avausse, millel mingi number. See, kelle paberilipakal sama number ongi saanud kondenspiima võrra rikkamaks. Nii lihtne see ongi.
Mis tivoli tur see oleks ilma muusikalis-kultuurilise programmita. Nii ka siin. Ainult, et programm oli selline natuke omapärane. Nimelt olid laval mehed, kes nagu enam päris mehed ei olnud ehk siis transseksuaalide show. Mõned päris mehed olid ka laval, aga need olid väidetavalt poolmehed ehk geid. Publikut oli palju, mehed, naised, lapsed. Selline tõeline pereüritus. Artistid laulsid ja tantsisid, nii mis mühises. Vahepeal oli meelejahutaja laadne naljaosa. Aru ma midagi ei saanud, aga väga naljakas tundus olevat. Ja see polnud veel kõik – tants ja laul ja nali oli eeskava millelegi veelgi olulisemale – bingo loosimisele. Eeskava ajal liikusid rahva seas bingopiletimüüjad. Võtsime neilt Haiga ka paar piletit. Just just, võtsime – militaarmees olek annab teatud eelised. Bingo auhindadeks taas pesupulber ja riisikeedupotid. Meil õnne polnud.
Kogu see bande, kes laval oli nägi suht omamoodi välja. Kujutage ette ca 40 aastast 150 cm pikka natuke tüsedusele kalduvat Vietnami meest, kes on pähe pannud poolde selga ulatuvate juustega paruka. Lasknud ohtralt suurendada oma rindasid. Kannab meiki, mis kummitusepoiss Casperi kaameks ehmataks. Ning seljas on lillakast sametis liibuv pükskostüüm. Sinna juurde loomulikult kõrge kontsaga pika säärega mustad saapad. Ilus, ilus...
Sel õhtul sani lõpuks ka kauaoodatud kogemuse olla ainus nn valge inimene hulga vietnamlaste seas. Selline kerge hiiglase tunne oli. Ja rahvas püüdis mind salaja näppida – pidevalt keegi tonksis selga või näpistas. Mõni julgem tuli kätt suruma ja sai sellest tegevusest ülirõõmsaks. Kohati tundus, et olen osa showst.
Iga pidu saab ükskord otsa ja oligi aeg koju minna. Hai pidi jääma militaarasja ajama ja nii sokutas ta mind auto peale. Autoks oli „mul on bemmil uued kummid“. Tõsine riist kaheksaümnendate algusest. Täistumedate klaasidega ja helesiniselt kumava raadioga kust kostus Britney Spearsi leelo.. Kihutasime 120 km tunnis külavaheteedpidi koduni.
Seljataga päev mis üllatusi täis. Nagu siinmail kombeks.
Hommikul avastasin, et minu aknast paistab üks veekogu. Veidi nuputamist ja jõudsin järeldusele, et tegemist on Lõuna Hiina merega. Naabrid olid mingi kuuri maha lõhkunud ja tänu sellele avanes mulle nüüd merevaade.
Kolmapäevane tuul oli natuke nadi ja polnud mõtet vee peale minna. Puhkepäev kulus põlvedele ära. Paar viimast ööd olid need nimelt veidi valu teinud – ilmselt hüppamisest põrutada saanud. Sõitsin siis lohutuseks Phan Thietˇi poodi. Vaja oli täiendada koduseid toiduvarusid. Vahel ei ole tahtmist välja sööma minna ja siis on hea kui kohv, küpsis jms on omast käest võtta. Kaupluses avastasin, et varemalt söödud kanavarbad on kallimad osta, kui tavapärane kanakoib. Mis meile söögiks sobimatu, see siinmail delikatess.
Öösel ärkasin selle peale, et keegi koputas uksele. Teen ukse lahti ja mida mina näen – kaks neidu ukse taga. Naabritüdruk oli oma võtme ära kaotanud ja vajas pisiteenuseid – pikkae kätega saan nimelt tema ukse seestpoolt avada. Pistan käe aknast (akendel meil klaase pole) sisse ja keeran ukse klõps lahti.
Neljapäeval nautisin kodust homikusööki. Väike kohv, mõni võileib, jogurt, paar banaani, küpsised. Kohvi tegemine käib Vietnamis omamoodi. Klassikaline Vietnami kohv on must kui tõrv ja paks kui tökat. Kohvi valmistamiseks on kasutusel väike alumiiniumist riistapuu, mis klaasi peale pannakse. Riistapuu sisse kohv, vesi peale ja nii ta siis sealt tilgub. Törts kondenspiima sisse ja ongi kohv. Sageli lisatakse veel jääd ja nii saadakse jääkohv. Minu hommikukohv oli ilma jääta.
Tuuleolukord ei olnud eelneva päevaga võrreldes paranenud. Täna on täiskuu ja see viib alati paariks päevaks tuule. Sisustasin ennelõuna telekast tuleva Vietnami klassikalise muusika kontserdiga. Sümfooniaorkestri ees soleersis ekspressiivse esinemisstiiliga viiulivirtuoos. Kontserdilt tegin sujuva ülemineku kitesurfi õppevideotele ja tugevdasin oma teoreetilisi teadmisi.
Kiire käik randa ja veendumine, et tuult tõesti pole. Kodus olid naabertoa ilutädid taas süüa vaaritanud. Ei lasknud end kaks korda kutsuda ja liitusin nendega lõunat võtma. Seekord siis menüüs riis, kurgi-idu-porgandi salat, türgi oad sealihaga, grillitud kala, teod. Selline tavaline lõunasöök.
Aga üllatusi peab ikka olema. Seekord oli selleks magustoit. Kokandusajakiri kirjutaks selle kohta ehk järgmist: „Grillitud banaani mesist magusust tasakaalustas kergelt blansseeritud rohelise sibula kargus ja nüansse lisasid krõbedaks praetud pekikuubikud. Lisandiks olev täidlase koostisega kookospiima ja riisi keedus andis maitseelamusele lõpliku lihvi. Visuaalsel vaatlusel oli dessert pildike Vietnami vaheldurikkast loodusest. Kõrbekollane banaan, riisipõldude lopsakasroheline sibul , veidi Mekongi mudaseid jõevooge meenutavad pekikuubikud ja põhjaalade mäetippude lumena näiv kookoskissell. Oskuslikult kasutati parimaid kohalikult turult saadaolevaid naturaalseid koostisaineid.“.
Kohati tundub, et see blogi on mingi toiduretke ülevaade. Nii see kahtlemata on. Köök on osa kultuurist ja kuna siin Mui Neˇs muud kultuuri napib, siis naudin täiel rinnal seda, mis on elik toidukultuuri. Olles suur toidulemb ei saa ma jätta proovimata erinevaid pakutavaid roogi. Tõsi keedetud pardiembrüo osas ei ole ma oma otsust veel langetanud – mõni asi on ka minule liiast. Seega jätkuvad toiduülevaated ka edaspidi.
Õhtul täiskuu pidu kodulähedases Guitar Clubis. Tasuta „mixed salad and french fried“ nagu kuulutusel kirjas.
Viimasel ajal olen kehv fotograaf olnud – aparaat olulistel hetkedel maha ununenud. Püüan edaspidi vähe hoolikam olla ja aparaadi taskusse sokutada.
Uue päeva hommik erilis tuulelootuseid ei andud. Pealelõunal veidi puhus ja jätkasin backrollide harjutamist.
Mui Neˇs hakkab vaikseks jääma. Tundub, et hooaja tipp on möödas. Isegi meie populaarses guesthouseˇis on paar vaba tuba. Viies number, kus elasid Anthony ja Peter, ning neljas number kus elasid Grisha ja Vera. Grisha ja Vera kolisid paar päeva tagasi rannale veidi lähemal konditsioneeri ja külmkapiga tuppa. Mina olen see kuu veel siin, eks järgmisel kuul näeb, kas kolin rannale lähemale.
Käes laupäev. Äratus kell 7 ja kohvikann tulele. Seejärel väikesed mõttetalgud teemal suvi Eestis.
Tuuleprognoos oli super ja pidas ka paika. Päevale andis sära juurde õhtuse kultuuriürituse ootus. Nimelt on Joeˇs kohvikus üles astumas teatritrupp Saigonist. Panen aga puhta särgi selga ja lähen kaema
Teatritrupp esines sketshidega välismaalaste elust Vietnamis. Täitsa vaimukas. Nii mõnigi situatsioon tuli mulle tuttav ette vaatamata minu väga lühikesele Vietnami kogemusele.
Pühapäev oli suurepärane surfipäev, kus kasutust leidsid nii suur kui väike lohe. Backroll tuleb juba täitsa kenasti välja ja suuremalt hüppelt maandumine hakkab ka looma. Süda rahul kohe.
Päeva tipphetk oli ehk siis kui koju jõudsin ja nö põhja alt lõi. Ja seda täitsa lambist ja ikka korralikult ja ikka ootamatult. Kiirelt paar tabletti sisse ja olukord normaliseerus - vist. Välja minemisega ei hakanud sel õhtul riskima.
Märkamatult hakkab Vietnamis oleku aeg poole peale jõudma. Peaks vaikselt lennupileteid Bangkoki organiseerima, aga käsi kuidagi ei tõuse.
Jätkub…
No comments:
Post a Comment