Monday, March 30, 2009
Monday, March 23, 2009
MUI NE 16.03.2009-22.03.2009
Uut nädalat alustasin varahommikuse jalutuskäiguga turule. Oli selline turusöögi isu. Ja seda eelmise päeva kõhuhäda kiuste. Tänane ostukorv sisaldas – 1 puhastatud ananass (suur), kaks avokaadot, üks võileib muna-liha-kurgi-ja kõige muuga, kaks omletti idude chillivee ja rohelise salatiga. Kogu see lõbu 20 krooni. Porgandid jätsin ostmata, sest nende eest taheti ilge turistikirves selga väänata – 6 krooni kilo – nii palju ma polnud nõus maksma. Eriti teades, et nn kohaliku hind on 3 krooni kilost.
Tuul oli kohal ja kohal olin minagi. Lõunapaiku väike puhkepaus. Täna olid kõik kuidagi eriti väsinud lõuna ajal.
„Laine oli kannikad siniseks peksnud“ - kõlab nagu stseen Õnne 13st. Tegelikult reaalsus Mui Nes. Juba mõnda aega olen märganud, et üks või teine tagumine põsk on sinikaid täis. Laine peksab, mis teha. Need on need „pehmed“ maandumised merevoogudesse.
Ahjaa, esmaspäeval täitus ka üks ammune ootus – kõndida kodust randa ilma, et mõni rollerjuht mulle oma teenuseid pakuks.
Teisipäev läks mööda nii, et ei saanud arugi. Meenub maandumisel saadud kerge õlavigastus ja ameeriklastega koos ette võetud meeletu mereanniorgia Hai juures.
Kolmapäeval tuult ei olnud ja tegime aega parajaks tuult oodates. Jaapanlane Taro püüdis küll veel viimast võtta ja käis suure lohega sõitmas ja oleks peaaegu oma bussist maha jäänud. Järgmine aasta jälle kolmeks kuuks tagasi – nii nagu viimased neli aastat. Pealelõunal ajas Jeff mootorpaadi välja ja läksime kummirõngaga sõitu tegema. Olgu see esimene ja viimane kord – olin just rõnga peale saanud, kui tuli suuremat sorti laine ja mind suht kalda lähedal tagurpidi keeras. Kuklaga sujuvalt vastu merepõhja - kondid ragisesid ja silme eest lõi häguseks. Ja uskuge mind – see rõngasõit ei ole nii lõbus, kui kõrvalt vaadates paistab. Iga kingsepp jäägu oma liistude juurde. Mina hoian sedalaadi motoriseeritud veeharrastustest edaspidi kõrvale.
Õnneks oli abi kodus ootamas. Massaashimemm keeras korra kaela kahekorra ja vajutas paari kohta ning olukord muutus veidi mõnusamaks. Ülejäänud päeva olingi vaikselt kodus ja tegelesin vietnami keele õpingutega – suutsin pika pingutamise peale ära õppida tähestikust viis esimest tähte, millest kolm kõlasid kui ää. Ja Lonely Planeti vietnami keele vestmik on häälduste koha pealt täiesti kasutu – isegi tähestiku osas on kasutusel nn vana vietnami keel, mis minu õpetajatele muidugi palju nalja tegi. Aeg läks õpingutega kiirelt ja varsti oligi aeg tõsisemaks raviprotseduuriks mudimise, kondiväänamise, akupunktuuri, õlide ja fööniga. Tädi masseeris ja laulis samal ajal kaasa telekast tulevale Vietnami popmuusikale. Seega sain nii massaashi kui ka muusikalise meelelahutuse osaliseks. Tulemus oli see, et sain taas vabalt liigutada.
Õhtul üle pika aja mõned Skype kõned.
Järgnevatel päevadel jätkus tuulevaikus ja ootus. Sisustasin päevi algavaks koolitueks ettevalmistumisega ja Vietnami keele õpingutega. Vahelduseks kuulasin telekast Vietnami muusikat
Reedel kiire tiir olulisematesse meelelahutusasutustesse.
Laupäeva lõunapaiku algas teekond Ho Chi Minh Citysse. Või täpsem oleks öelda lennujaama. Vastu Eesti sõpradele. Seekord õnnestus sõita päevasel ajal ja veidi ümbrust jägida. Sõitsime läbi draakonivilja kasvatamise, telliiepõletamise, sigurikasvatuse, kaneelipuukasvanduste jne piirkondaddest. HCMC lähedusest andis tunda saastunud õhk ja motorollerite rohkus. Viimaste päikesekiirte valguses sõitsime läbi linna moodustades ühtse voo lugematu arvu motorolleritega. Sõbrad lennujaamast peale ja kohe koduteele.
Pühapäeval pikemat sorti jalutuskäik rannas ja ilus elu basseini ääres oodates õhtut. Joe kohvikus oli elav muuika ja seda harukordsust ei saanud mööda lasta. Onu Austraaliast mängis kitarri ja lasi laulul kõlada. Lisaks selgus, et Joe juures on täitsa ok Mojito ja Bloody Mary.Väga pikalt laulu ei nautinud, sest meid ootas ees õhtusöök Hai juures. Hai ise oli Phan Thietis väikest õlut tegemas. Kohal oli tema noorem vend ja mingi tibi,keda ma varem näinud polnud. Selgu, et tegu on uue töötajaga. Panime siis piiga parasjagu proovile. No eks ta ise aitas kaasa ka – unustades mõne tellimuse ja saades mõnes tellimusest valesti aru. Eesti sõpradele pakkus erilist elamust nõudepesu Uuniku moodi :-)))).
Järneb…
Monday, March 16, 2009
MUI NE 09.03.2009 – 15.03.2009
Uus nädal algas toredate e-kirjadega kodumaalt. Õhus olevat tunda kevade hõngu.
Mui Ne tuulevaiksed päevad olid samuti selleks korraks möödas ja lustimine jätkus täie hooga.
Tuul oli erakordselt tugev, sestap sai mu valikuks väike lohe mis mind kenasti lendama viis. Päev veepeal kujunes vägagi pikaks.
Õhtul kuulasin raadio kahest (R2) reisisaadet Vietnami kohta – päris põnev oli kuulata, mis teistele rändajatele meelde oli jäänud.
Õhtusöök Hai juures grillitud kalaga. Kõht täis tuterdasin seal veel ringi ja kiusasin kokkasid – uurisin toiduainete vietnamikeelseid nimesid. Kokad tegid endale ja oma sõpradele õhtusöögi, milleks seekord olid kanavarbad. Meie oleme ikka harjunud kanakoibadega, aga siin läksid tõesti loosi kanavarbad. Eestis leiab kanavarbaid tavaliselt kondimassina keeduvorstist. Vürtsikalt grillitult maitsesid varbad hästi. Meenus kodune kanasupp lapsepõlvest – siis sai ka varbaid lutsutatud
Päeva lõpus tabas mind hetkeline loomepuhang
Mul aju asemel on Lõuna Hiina meri
Ja õhtusöögiks kanavarbaid sõin
üht tallaalust geko kõditamas käib
ei pelutagi teda sotsialistlik võim
Xin ciao ma hüüan kui näen neide noori
kuid vastuseks vaid veider sõnamulin
On vietnamlased kõik ju omnivoorid
seepärast varbaidki siin vaikselt näkitseda võib
Teisipäev oli eriti edukaks surfipäevaks. Suutsin korrektselt sooritada backrolli, mis ei kuulu just kõige keerulisemate trikkide kilda, aga minu jaoks asi seegi.
Lõuna ajal selgus Lam Tongi restorani ettekandjate ülima loiduse põhjus. Põhimõtteliselt on nad pidevas pilves. Nuusutavad plastpudelist mingit möginat. Ja see võtab hetkeks täitsa soodaks – juhtusin nimelt kõrval olema, kui üks neist nn energiavarusid täiendas. Pudelitäis möga maksab 300 tuhat kohalikku raha ehk ca 200 eeku. Mis see täpselt on, sellest ma aru ei saanud.
Õhtul plaanisin teha Hai juures väikese riisi krevettidega. Nagu tavaliselt läks see plaan vett vedama. Restorani jõudes oli seal ees Hai oma militaarsõpradega. Loomulikult liitusin nende laudkonnaga. Plastpudelis riisiviin ja aurav supp laual. Klaas käis muudkui ringiratast. Äkki ütles Hai, et nüüd läheme. Kuhu – see jäi mulle tol hetkel veidi selgusetuks, aga peagi sain teada.
Külas oli nimelt kohalik tiviolituur. Või noh,midagi sellesarnast. Üks karusell, kus hobuste asemel lehmad. Üks miniraudtee. Õnnemängud loomulikult käisid asja juurde.
Õnnemängudest kõige kentsakam oli mäng, mille võiks tinglikult nimetada „Kuhu jookseb merisiga“. Kujutage endale ette ca 4x4 meetrist aedikut. Selle keskel 1x1 meeter aedik, mis ümbritsetud õllepurkide, kondenspiimatopside, pesupulbri, kommipakkide ja teiste auhindadega. 1x1 meetrine aedik on ääristatud nummerdatud avaustega. Aediku keskel üksik merisiga, kelle peakohal nööri otsas tagurpidi ämber. Mängujuht laseb ämbri meriseale peale ja samal ajal müüb assistent numbritega paberilipakaid. Kui tiir peale tehtud ja hulk lipakuid müüdud, siis sikutatakse ämber merisea pealt ära ning see pistab suvalises sunas plagama. Ühel hetkel jõuab ühte avausse, millel mingi number. See, kelle paberilipakal sama number ongi saanud kondenspiima võrra rikkamaks. Nii lihtne see ongi.
Mis tivoli tur see oleks ilma muusikalis-kultuurilise programmita. Nii ka siin. Ainult, et programm oli selline natuke omapärane. Nimelt olid laval mehed, kes nagu enam päris mehed ei olnud ehk siis transseksuaalide show. Mõned päris mehed olid ka laval, aga need olid väidetavalt poolmehed ehk geid. Publikut oli palju, mehed, naised, lapsed. Selline tõeline pereüritus. Artistid laulsid ja tantsisid, nii mis mühises. Vahepeal oli meelejahutaja laadne naljaosa. Aru ma midagi ei saanud, aga väga naljakas tundus olevat. Ja see polnud veel kõik – tants ja laul ja nali oli eeskava millelegi veelgi olulisemale – bingo loosimisele. Eeskava ajal liikusid rahva seas bingopiletimüüjad. Võtsime neilt Haiga ka paar piletit. Just just, võtsime – militaarmees olek annab teatud eelised. Bingo auhindadeks taas pesupulber ja riisikeedupotid. Meil õnne polnud.
Kogu see bande, kes laval oli nägi suht omamoodi välja. Kujutage ette ca 40 aastast 150 cm pikka natuke tüsedusele kalduvat Vietnami meest, kes on pähe pannud poolde selga ulatuvate juustega paruka. Lasknud ohtralt suurendada oma rindasid. Kannab meiki, mis kummitusepoiss Casperi kaameks ehmataks. Ning seljas on lillakast sametis liibuv pükskostüüm. Sinna juurde loomulikult kõrge kontsaga pika säärega mustad saapad. Ilus, ilus...
Sel õhtul sani lõpuks ka kauaoodatud kogemuse olla ainus nn valge inimene hulga vietnamlaste seas. Selline kerge hiiglase tunne oli. Ja rahvas püüdis mind salaja näppida – pidevalt keegi tonksis selga või näpistas. Mõni julgem tuli kätt suruma ja sai sellest tegevusest ülirõõmsaks. Kohati tundus, et olen osa showst.
Iga pidu saab ükskord otsa ja oligi aeg koju minna. Hai pidi jääma militaarasja ajama ja nii sokutas ta mind auto peale. Autoks oli „mul on bemmil uued kummid“. Tõsine riist kaheksaümnendate algusest. Täistumedate klaasidega ja helesiniselt kumava raadioga kust kostus Britney Spearsi leelo.. Kihutasime 120 km tunnis külavaheteedpidi koduni.
Seljataga päev mis üllatusi täis. Nagu siinmail kombeks.
Hommikul avastasin, et minu aknast paistab üks veekogu. Veidi nuputamist ja jõudsin järeldusele, et tegemist on Lõuna Hiina merega. Naabrid olid mingi kuuri maha lõhkunud ja tänu sellele avanes mulle nüüd merevaade.
Kolmapäevane tuul oli natuke nadi ja polnud mõtet vee peale minna. Puhkepäev kulus põlvedele ära. Paar viimast ööd olid need nimelt veidi valu teinud – ilmselt hüppamisest põrutada saanud. Sõitsin siis lohutuseks Phan Thietˇi poodi. Vaja oli täiendada koduseid toiduvarusid. Vahel ei ole tahtmist välja sööma minna ja siis on hea kui kohv, küpsis jms on omast käest võtta. Kaupluses avastasin, et varemalt söödud kanavarbad on kallimad osta, kui tavapärane kanakoib. Mis meile söögiks sobimatu, see siinmail delikatess.
Öösel ärkasin selle peale, et keegi koputas uksele. Teen ukse lahti ja mida mina näen – kaks neidu ukse taga. Naabritüdruk oli oma võtme ära kaotanud ja vajas pisiteenuseid – pikkae kätega saan nimelt tema ukse seestpoolt avada. Pistan käe aknast (akendel meil klaase pole) sisse ja keeran ukse klõps lahti.
Neljapäeval nautisin kodust homikusööki. Väike kohv, mõni võileib, jogurt, paar banaani, küpsised. Kohvi tegemine käib Vietnamis omamoodi. Klassikaline Vietnami kohv on must kui tõrv ja paks kui tökat. Kohvi valmistamiseks on kasutusel väike alumiiniumist riistapuu, mis klaasi peale pannakse. Riistapuu sisse kohv, vesi peale ja nii ta siis sealt tilgub. Törts kondenspiima sisse ja ongi kohv. Sageli lisatakse veel jääd ja nii saadakse jääkohv. Minu hommikukohv oli ilma jääta.
Tuuleolukord ei olnud eelneva päevaga võrreldes paranenud. Täna on täiskuu ja see viib alati paariks päevaks tuule. Sisustasin ennelõuna telekast tuleva Vietnami klassikalise muusika kontserdiga. Sümfooniaorkestri ees soleersis ekspressiivse esinemisstiiliga viiulivirtuoos. Kontserdilt tegin sujuva ülemineku kitesurfi õppevideotele ja tugevdasin oma teoreetilisi teadmisi.
Kiire käik randa ja veendumine, et tuult tõesti pole. Kodus olid naabertoa ilutädid taas süüa vaaritanud. Ei lasknud end kaks korda kutsuda ja liitusin nendega lõunat võtma. Seekord siis menüüs riis, kurgi-idu-porgandi salat, türgi oad sealihaga, grillitud kala, teod. Selline tavaline lõunasöök.
Aga üllatusi peab ikka olema. Seekord oli selleks magustoit. Kokandusajakiri kirjutaks selle kohta ehk järgmist: „Grillitud banaani mesist magusust tasakaalustas kergelt blansseeritud rohelise sibula kargus ja nüansse lisasid krõbedaks praetud pekikuubikud. Lisandiks olev täidlase koostisega kookospiima ja riisi keedus andis maitseelamusele lõpliku lihvi. Visuaalsel vaatlusel oli dessert pildike Vietnami vaheldurikkast loodusest. Kõrbekollane banaan, riisipõldude lopsakasroheline sibul , veidi Mekongi mudaseid jõevooge meenutavad pekikuubikud ja põhjaalade mäetippude lumena näiv kookoskissell. Oskuslikult kasutati parimaid kohalikult turult saadaolevaid naturaalseid koostisaineid.“.
Kohati tundub, et see blogi on mingi toiduretke ülevaade. Nii see kahtlemata on. Köök on osa kultuurist ja kuna siin Mui Neˇs muud kultuuri napib, siis naudin täiel rinnal seda, mis on elik toidukultuuri. Olles suur toidulemb ei saa ma jätta proovimata erinevaid pakutavaid roogi. Tõsi keedetud pardiembrüo osas ei ole ma oma otsust veel langetanud – mõni asi on ka minule liiast. Seega jätkuvad toiduülevaated ka edaspidi.
Õhtul täiskuu pidu kodulähedases Guitar Clubis. Tasuta „mixed salad and french fried“ nagu kuulutusel kirjas.
Viimasel ajal olen kehv fotograaf olnud – aparaat olulistel hetkedel maha ununenud. Püüan edaspidi vähe hoolikam olla ja aparaadi taskusse sokutada.
Uue päeva hommik erilis tuulelootuseid ei andud. Pealelõunal veidi puhus ja jätkasin backrollide harjutamist.
Mui Neˇs hakkab vaikseks jääma. Tundub, et hooaja tipp on möödas. Isegi meie populaarses guesthouseˇis on paar vaba tuba. Viies number, kus elasid Anthony ja Peter, ning neljas number kus elasid Grisha ja Vera. Grisha ja Vera kolisid paar päeva tagasi rannale veidi lähemal konditsioneeri ja külmkapiga tuppa. Mina olen see kuu veel siin, eks järgmisel kuul näeb, kas kolin rannale lähemale.
Käes laupäev. Äratus kell 7 ja kohvikann tulele. Seejärel väikesed mõttetalgud teemal suvi Eestis.
Tuuleprognoos oli super ja pidas ka paika. Päevale andis sära juurde õhtuse kultuuriürituse ootus. Nimelt on Joeˇs kohvikus üles astumas teatritrupp Saigonist. Panen aga puhta särgi selga ja lähen kaema
Teatritrupp esines sketshidega välismaalaste elust Vietnamis. Täitsa vaimukas. Nii mõnigi situatsioon tuli mulle tuttav ette vaatamata minu väga lühikesele Vietnami kogemusele.
Pühapäev oli suurepärane surfipäev, kus kasutust leidsid nii suur kui väike lohe. Backroll tuleb juba täitsa kenasti välja ja suuremalt hüppelt maandumine hakkab ka looma. Süda rahul kohe.
Päeva tipphetk oli ehk siis kui koju jõudsin ja nö põhja alt lõi. Ja seda täitsa lambist ja ikka korralikult ja ikka ootamatult. Kiirelt paar tabletti sisse ja olukord normaliseerus - vist. Välja minemisega ei hakanud sel õhtul riskima.
Märkamatult hakkab Vietnamis oleku aeg poole peale jõudma. Peaks vaikselt lennupileteid Bangkoki organiseerima, aga käsi kuidagi ei tõuse.
Jätkub…
Sunday, March 8, 2009
MUI NE 01.03.3009 – 08.03.2009
Telefon tirises kell 730. Helistas Hai ja kutsus Phan Thietˇi. See oli sellel päeval natuke vara minu jaoks. Kobisin tagasi voodisse ja magasin kuni tuule tulekuni.
Tuul oli võimas. Suure lohega polnud midagi teha. Väikesega sai aga vahvalt hullata. Selle päeva õppetund on see,et enne vetteminekut tuleb teha venitusharjutusi. Vees maandumise ajal harjutama hakates, on tulemuseks mõni valus venitus. Tuul läks päris hulluks ja kobisin kaldale. Beach boyd lasid ühe lohe surfikeskuse katusele puruks – tuul oli lihtalt nii puhanguline.
Kodus tegin veidi kirjatööd. Pererahval olid mõned sõbrad külas ja koos võeti õue peal riisiviina ja banaanirummi. Istusime Peteriga trepil ja ajasime juttu, kui vanaperemees tuli kahe klaasiga ja kutsus meid endi sekka. Proovisime kodus pruulitud jooke. Sakuskaks oli grillitud magus vorst ja rannakarbid tatis. Väikesed karbid – ca 2-3cm läbimõõduga. Ilmselt keedetud ja siis tatt peale pandud. Hiljem jutu käigus selgus, et tatt on nisujahust tehtud. Vaatamata võikale olekule maitsesid karbikesed hästi. Pärast limpsisin sõrmedki tatist puhtaks.
Õhtusöögile Hai juures liitusid meiega eelmisel päeval kohatud Kanada neiud. Sõime kala ja karpe ning vahetasime reisimuljeid. Tüdrukud olid otsustanud vähe kauemaks Mui Nesse jääda ja lohesurfi proovida.
Uus päev möödus merel. Tuul oli tugev ja puhanguline. Sarnaselt eelnenud päevaga leidis kasutust vaid väike lohe.
Kohalikku eluolu jälgides imestan jätkuvalt selle üle, et naised päev otsa pidzhaamas ringi käivad. See näib tõeline mood olevat. Nooremad tõsi küll kannavad ka teksapükse ja muid moodsa aja rõivaid. Vanemad naised aga valdavalt pidzhaamasid. Ja neid on väga erinevaid. Ilmselt on nendega hea ja mugav olla.
Õhtul otsustasime Peteriga, et võtame asja rahulikult ja läheme vaid Hai juurde õhtust sööma ning seejärel varakult magama. Istusime ja ootasime oma kala, kui Hai sõbrad arstid kõrval lauast meid endi hulka kutsusid. Liitusime juba piisavalt lõbusa seltskonnaga. Ühel hetkel võeti üles laul - „Vietnam, Ho Chi Minh lalalalal...“ See vist nende hümn.
Järgmisel hetkel pidime demonstreerima oma pulkadega söömise oskust - pulkadega mingisuguse teo karbist välja saama. Kõigil oli väga lõbus. Seejärel olid härrad veendunud, et ma saan aru ja räägin Vietnami keelt. Kui ma seda fakti eitasin muutus üks suisa kurjaks. Ilmselt arvas, et olen salakuulaja või miskit.
Varasest magama minekust ei tulnud miskit välja. Kell oli öö kui traalivaali lõppes. Enne sai Peter veel vingeid komplimente – kas pole see mitte kompliment,kui sind ahviga võrreldakse Vietnamlased sikutasid ja sakutasid teda habemest ja lõpuks jõudsid järeldusele – „same, same monkey“.
Same same on sõnapaar, mida võib siin igal ajal ja olukorras kasutada. Paljude keeleoskus selle paariga piirdubki. Kõige kuulsam kombinatsioon on ilmselt „Same, same but different“ Veel saime teada, et punase ja kollasetriiblused tiigrid elavad maja taga metsas. Üks tohtritest istus poolõhtt kiiver peas juhuks kui kooksopähkel peaks palmi otsast alla kukkuma. Siinkohal ehk tasub märkida, et Hai restoranis ei ole kookospalme. Kokkuvõttes üks väga segane värk. Õhtu lõpus lootsime vaid, et härrad tohtrid öisesse vahetusse tööle ei lähe.
Uus päev ja uued tegemised. Vahepeal peab asjalik ka olema ja nii läksingi hommikul ja tegin ühe hotellibronneringu ja korraldasin transfeeri Ho Chi Minhˇist Mui Nesse.
Pealelõunal vihtusin veidi füüsilist tööd teha. Kühveldasin Hai juures liiva – seal käivad ehitustööd, pannakse sillutist. Nagu ikka jäi töömeestest maha paras segadus mis vajas korrastamist. Andsin omapoolse panuse ja vastutasuks sain rolleriga koju.
Oli Kanada tüdrukute viimane päev Mui Nes. Sel puhul ostsime kalahulgimüügist ühe koleda näoga merekala ja mõned krabid ning läksime Hai juurde. Kala aurutati mõnusalt küüsalugu, pipra ja soolaga. Keele viis alla. Jõudsime järeldusele, et kala on kõige parem süüa pulkadega – saab liha ilusti kätte ilma, et luud kaasa tuleksid. Pulkadega söömine üleüldse on selline hea rahustav tegevus. Ja suutäied parajad. Hai käis vahepeal Phan Thietis oma seltsimeestega militaarasja ajamas. Sel ajal aitasin mina oma õhtusöögi kõrvalt veidi kliente teenindada – müüsin Rootsi vanatädidele mõned kalad ning Moskva venelastele paar pudelit viina.
Hommikul saime kõik veel korraks Joe juures hommikusöögil kokku ja jätsimegi Kanadakatega nägemiseni. Peteril samuti viimased päeavd Mui Nes. Kuna järgmise päeva õhtuks on mind Lizi sünnipäevale kutsutud, siis peame Peteri lahkumisürituse täna õhtul. Vahelduseks läheme hoopis liha sööma.
Surfipäev läks hästi korda – tuul oli mõnusalt ühtlane ja soe – nagu föön. Tunnid möödusid vee peal kiirelt ja ühel hetkel oligi õhtu käes.
Jalutasime söögikoha poole. Äkitse märkasime tee ääres punti poisikesi. Nagamannid olid kookospalmide otsas pähkliraksus. Üks tegelane oli ahvi „same same monkey“ kombel latva roninud ja loopis sealt kookospähkleid alla. Lahkelt jagasid nad oma saaki ka meiega.
Õhtusöögiks sõime härjaliha. Vahelduseks polnud paha. Ja ports ülisuur. Punane vein sinna kõrvale sobis suurepäraselt. See oli nüüd esimest korda kuu aja jooksul mis ma Vietnamis olen olnud, kui nö päris veini proovisin. Kokkuvõttes nostalgiline õhtusöök salat Nicoise, härjafilee ja creme caramelˇiga. Nüüd on siis teada, kust head liha saab.
Kõhud said nii täis, et jalgsi koju minna ei viitsinud. Võtsime takso, mis meid siis ca 15 krooni eest koju sõidutas.
Ilmselt käivitasid liha ja vein kui kodused maitsed mingi keemilise ahelreaktsiooni ajusoppides, sestap nägin öösel segaseid unenägusid, kus Eesti ja Vietnami elu ja inimesed olid segunenud. Hommikul ärgates võttis hetk aega, et aru saada kus ma olen.
Tuuletu päev andis hea võimaluse tegeleda kirja ja fototööga nin valmistuda õhtuseks sünnipäevaks.
Päikseloojanguks sõitsime rolleritega Mui Ne kalurikülla fotojahile. Mõned pldid on näha albumis „Mui Ne fotojaht“ See oli üks müstiline kogemus – möödunud aegade varemetes hiilgus ja tänapäeva kasin elu kõrvuti. Kõike see loojuva päikese kumas.
Lizi sünipäevapidu toimud restoranis nimega Deja Vu. Sööki, jooki ja mõnusat muusikat jagus kõigile. Müncheni taksojuht ja üks kitarrimees jämmisid veidi elavat muusikat ka.
Uue päeva hommikul ärkasin selle peale, et silmist jooksis vett ehk siis pisaraid. Mind oli haaranud mingi eriti ülev õnnetunne. Elu on ikka super! Kogu oma ilus ja inetuses.
Järgnevad päevad möödusid tuulevaikuses st puhkamise tähe all. Käisin korra Mui Neˇs turul porgandeid ostmas ja veetsin aega internetis – maksuamet vajas mõningaid andmeid. Porganditega seoses veel selline kogemus, et kui siis porgandi ära koorisin ja krõmpsutama hakkain sain pererahvalt hulga üllatunud pilke. Siinmail pole kombeks porgandit lihtsalt niisama süüa – mingitpidi peab olema vaaritatud. Turult püüdsin endale jalavarje leida aga tulutult. Nii suuri numbreid lihtsalt pole. Saadaolev numeratsioon lõppes 43ga, mis meie mõistes oli ehk 41.5-42. See jäi mulle veidi väikeseks.
Kõrvaltuppa kolis kaks vietnamlannat. Massaashimemm ja küünetädi. Sisuliselt on meil nüüd külalistemajas oma ilusalong. Iseenesest mugav, võtad kõrvaltoas massaashi ja tuled kaks meetrit oma tuppa magama.
Laupäeval vaaritasid tädid õue peal süüa ja kutsusid mind maitsma. Taas keerasime riisipaberist rulle. Seekord täidiseks rohelised ürdid, sibul ja toores kala. Mingi marinaad oli kalakestele peale pandud, aga põhimõtteliselt olid nad ikka toored mis toored. Väga maitsvad. See oli kõigest eelroog. Pearoaks tomati ja sibulaga hautatud kalmaarid ja grillitud kala. No ja muidugi riis. Seda süüakse siin ohtralt. Ja kui riisipott juba tulele pannakse, siis ikka paar kilo keedetakse. Tulele panemine pole päris täpne väljend - enamasti kasutatakse riisikeetmiseks spetsiaalseid elektrilisi riisikeedupotte kus sees riis mõnusalt pehmeks aurutatakse ja kus see pikalt soe püsib.
Öösel panime perenaiselt paar kookospähklit pännu – viiendasse tuppa kolinud Martin Poolast polnud nimelt kunagi kookospähklit maitsnud ja see viga tuli parandada. Martin on mingi Hollandi firma teenistuses ja kolmeks aastaks Saigoni asumisele ehk tütarfirmat rajama saadetud.
Näistepäeva hommik algas varakult. Kella kaheksa ajal astusin uksest välja ja... Pererahval oli taas külalisi. Istusid hoovis ümber laua ja võtsid riisiviina. Võtsin nendega koos pitsikese ja panin kiirelt ajama Joeˇsse hommikusöögile.
Tuul tuli peale lõunat ja oli mõnus mõnus. Harjutasin veidi backrolli, mis eriti õnnestuda ei tahtnud. Homme jälle. Peale surfamist panime koos Davidiga otse peole. The Beach hotellis oli naistepäevapidu hotelli töötajatele. Üks töötaja on Davidi sõber ja tema kutsus sinna Davidi ja David jällegi minu. Pidu vajab lähemat kirjeldamist.
Üritus leidis aset hotelli restoranis. Kogu töötajaskond oli sinna kokku kogunenud. Oli sööki ja oli jooki. Buffest leidus nii seakõrvu kui kalmaarihaarmeid. Kõrvale rüübati õlut ja Ballantineˇsi viskit. Üks mees, ilmselt direktor või omanik, käis lauast lauda ja lõi kõigiga kokku. Tema enda lauas istusid veel paar isakest. Pool vietnamlased ja pool valged. Üks nägi välja nagu tüüpiline Vietnami kängipealik Ameerika filmis. Segavereline, must valge tikandiga lühikeste varrukatega venitatud kraeotstega triiksärk ülemised kolm nööpi lahti seljas ja ise selline rahulolev. Aga vinge vana – ühel hetkel haaras kitarri ja hakkas laulma... Prantsuse keeles. Seda poleks küll oodanud. Samas tasub meenutada ajalugu, et Vietnam on olnud ka Prantsuse koloonia. Ja laulis ilusti.
Laulmisega asi ka jätkus. Karaoke oon Vietnamis väga populaarne ja saime sellest kultuurinähtusest osa meiegi. Lauljaid oli nii häid kui halbu. Lõbus oli kõigil. Karaokemasin hindas,kui hästi keegi laulis ja kui tulemus oli üle 90% siis andis ülemus lauljale 20tuhat kohalikku raha (umbes 15 krooni). Klots oli laual ja sealt muudkui jagas raha. Ülemuse naine hõljus ka siidises kleidis ringi ja lõõritas vahepeal nagu tõeline estraadiemme. Keemilised lokid olid peas ja puha. Mõned laulud olid küll väga igavad ja pikad. Särtsakamate ajal vihuti tantsu. Lisaks laulmisele loositi töötajate vahel igasugu praktilis asju välja. Riisikeedupott, aurutaja, gaasipliit, väike kõlmik, dvd mängija ja televiisor.. Pole elus näinud, et keegi riisikeedupoti üle nii siirast rõõmu tunneks.Tore oli see, et need kellele õnn ei naeratanud said estraadiemme käest 50 tuhat kohalikku raha ja olid ka selle üle väga õnnelikud. Väga tore pidu oli. Head Rahvusvahelist Naistepäeva!
Jätkub...
Sunday, March 1, 2009
MUI NE 21.02.2009-28.02.2009
Käes laupäev. Istun oma kodu õue peal võrkkiiges ja söön tuunikala võileiba. Rüüpan kohvi kõrvale. Läheb mööda mees kookospähklinuga käes, ronib lähima kookospalmi otsa. Toob sealt portsu pähkelid alla ja annab ühe nendest mulle. Värske kookospiim hommikuseks jahutuseks oli suurepärane. Kaunid hetked, mida siinne elu igapäev pakub.
Kõmpisin vaikselt randa. Tuul oli kohal. Aga selline kahtlane. Ei suutnud otsustada, kas minna vee peale suure või väikese lohea. Jäin paremat hetke ootama. Mingil hetkel pumpasin lohed täis ja läksin esialgu suuremaga õnne katsuma. Õnnekatsumine lõppes lohe jaoks palmi otsas ja minu jaoks peadpidi liivas. Nagu jaanalind. Olin nimelt muutnud veidi lohe seadeid ja tuul oli puhanguline. Nende kahe asja kombinatsioon andiski resultaadiks eelpoolmainit olukorra.
Laskmata ennast vahejuhtumist häirida võtsin väikese lohe ja läksin vette. Tuul oli tõesti äärmiselt ebaühtlane. Kord oli teda palju, kord vähe. Siblisin mõnda aega ja otsustasin siiski kaldale tulla ootama.
Olles suure lohe peale veidi tõre otsustasin päeva lõpetada, aga Liz (Fly keskuse omanik) veenis mind oma malbel moel ümber ja peagi olin suure lohega vee peal mängimas. Ühel hetkel hakkas rannast hulk purilaudureid tulema – neil mingi võistlus. Pidin tegema, et kiirelt eest ära saan. Kaugel avamerel tegin mõned hüppekatsed. Ühel hetkel lendas laud jalust ja mina ise kõvasti allatuult. Tükk tegemist, et laud uuesti kätte saada. Lõpuks ikka õnnestus ja vaikselt kulgesin kaldale. Tuul tugevnes ja muutus üha puhangulisemaks. Selleks päevaks minu sõidud sõidetud ja järgnes tavappärane tunnike osavamate lendusid vaadates.
Lõunaõhtusöök Lam Tongis ja tipa tapa kodu poole. Tee pealt krabasin endaga kaasa paar ratturit, kes olid just Mui Nesse jõudnud ja öömaja vajasid. Paraku olid kõik toad minu koduses külalistemajas hõivatud.Vestluses ratturitega selgus, et tegu on eile Mui Nest lahkunud Anthony sõpradega – üheskoos olid nad Bangkokis jalgrattad ostnud. Väike maailm! Suunasin nad edasi külalistemajja, kus norrakad olid ööbinud. Ehk on seal rohkem õnne.
Väikemees ehk noorperemees, see alla aastane põnn Bum on ilmselt aru saanud, et ma siin vähe pikemaks paigas ja ei ole mõtet mind altkulmu piiluda. Eile jõudsime siis nii kaugele, et tuli tipa tapa minu juurde ja vöttis näpust kinni ja naeratas. Täna jagelesime veidi plastpudeli pärast. Tema sikutas oma poole ja mina oma poole. Mõlemal oli lõbus. Kummaline, aga ma pole selle poisi käes ühtegi nö päris mänguasja näinud. Pudelid, kivikesed, rollerikiiver ja muu käepärane ajab asja ära küll. Kõik ümbritsev sobib. Lihtne elu. Lihtsad rõõmud.
Homme hakkan ühele peretütardest veidi inglise keelt õpetama. Tema mulle jälle Vietnami keelt. See saab lõbus olema.
Õhtul diskoteka lähedal asuvas õllevabrik-restoranis. Johan ja Jeff tegid DJ-ndust. Muusika oli OK. Ja muud funi sai ka ohtralt varaste hommikutundideni.
Hommikul äratus varakult ja jalutuskäik randa. Eelmisel päeval õnnestus oma hooletusest suurele lohele väike auk tekitada ja see vajas lappimist. Tuul oli otsustanud samuti puhkepäeva võtta. Päev möödus suuresti puhkamise tähe all. Ise vee peale ei saanudki – tuult nappis. Andsin oma lohe siis ühele beach boyle sõita. Teda vedas see päris kenasti edasi. Hiline lõuna Lam Tongis ja läksin koju.
Õhtul oli siis Inglise keele tund. Laua ünber kogunes päris mitu õpilast.Mingil hetkel oli neid viis või kuus. Püüdsime veidi Inglise keelt harjutada. Neil tuli see palju paremini välja kui minu Vietnami keel. Vietnami keeles on teatavasti ka selline toonide värk. See mis minu jaoks kõlab kui kuus korda mää on nende jaoks kuus erinevat sõna. Aga eks harjutame edasi.
Peale koolitööd tegin veel jalutuskäigu interneti levialasse. Paar Skype kõnet oli kokku lepitud. Interneti leiab siin iga nurga pealt. Ühenduse kiirus ja stabiilsus on aga hoopis eine lugu. Samas, kui netis tööd ei ole vaja teha, siis saab ilusti hakkama. Mis nõudmisi sa siin ikka tasuta ühendusele sead.
Hommik algas tavapäraselt randa vantsimisega. Lohed üles seatud ja aeg taas tuult oodata. Tuli üsna varakult ja peagi olin vee peal. Alustuseks suure ikka lohega. Puhkepäev oli hästi mõjunud ja lustisin täiega kuni järjekordse õhulennu ajal laua kaotasin.Veidi ukerdamist ja laud taas käes läksin kaldale – tuul oli tõusnud ja 12 m2 lohe oli selle tuule jaoks liiga suur.
Peagi väikese lohega veepeal. Sõidurõõmu kui palju.
Olles oma jõuvarud ammendanud jätkasin päeva tavapärase lõunaga Lam Tongis.
Peale väikest uinakut algasid taas keeleõpingud. Nalja sai palju. Eriti minu vietnamikeelse häälduse osas. Tunnike möödus kiirelt.
Õhtusöök Hai juures oli suurepärane nagu ikka. Sattusin juttu ajama seljakotirändur Alecˇiga Kanadast. Alec oli aastasel aasiatuuril ja Mui Nes vaid paariks päevaks. Võimalik, et kohtume temaga sügisel Indias. Kuulasin huviga tema loengut suitsetatavate mõnuainete kvaliteedi- ja hinnaerinevustest Kagu Aasia riikides.
Iseseisvuspäeva hommik algas elektrikatkestustega. Päeva ülejäänud osa möödus tavapärases surfirütmis. Hilisel lõunasöögil ajasin juttu sakslase Janˇiga. Jan on viimased kuus aastat elanud sellises rütmis, et pool aastat on Münchenis taksojuht ja pool aastat reisib. Sel aastal sattus Vietnami ja hakkas lohesurfiga tegelema. Tegi läbi algkursuse, ostis täisvarustuse ja nüüd surfab. Ta on küll ainuke surfar rannas, kes kogu aeg täisvarustuses on – kiiver vest, kalipso jne. Selline kummaline vana Ühel ühtul sattusin kuulma, kuidas ta kõrtsus viiulit mängis. Täitsa hästi mängis.
Uus päev algas varakult. Olin eelmisel õhtul juba kella kaheksa paiku magama läinud ja seega ärkasin vara. Läksin Joeˇs kohvikusse hommikusöögile ja internetile. Internet on seal vaieldamatult küla parim. Ja ega hommikusöögilgi midagi viga polnud. Sealt otse randa. Jaapanlane Taro, kes on väga vinge lohesurfar käis jätkuvalt ringi ribid kõvasti kinni seotud. Paar päeva tagasi kukkus ta suht kõrgelt ja sai vähe viga. Taro on müstiline vend. Iga päev oli ta esimesena vee peal ja viimasena tuli. Ainus tüüp rannal, kes sõidab nn wake sidemetega. Lisaks on tal üks jalg veel täiendavalt metallsidemega toestatud. Alguses kutsusingi teda mõttes robocopiks. Aga tegelikult on ta hästi sõbralik ja lahke. Loodetavasti ribid paranevad kiirelt ja peagi on ta taas lainetes.
Õhtul kodu poole astudes võttis mul nööbist kinni hiinlane David, kes samuti samas surfikeskuses sõidab ja märtsis instruktorite koolitusele tuleb. David kutsus mind kaasa hiina õhtusöögile. Tal mõned sõbrad külas ja hirmus hiinaka isu peal. Hea hiinaka vastu pole mul kunagi midagi ja peagi olime restoranis, mille omanikud Davidile tuttavad. Davidi sõbrad olid kolm sihvakat Hiina neidu. Neiud kupatasime kööki toitu vaaritama ja ise jäime meestejuttu ajama. Jutu tulemusena võib juhtuda,et järgmisel sügisel sõidan mõneks ajaks Hiina Davidi surfikeskusesse (esimene surfikeskus Hiinas muideks). Elame näeme.
Tüdrukud olid köögis kärmed ja peagi oli kuus erinevat hiina rooga laual. Supp, mingid kartuliribad muude köögiviljade ja vürtsidega, veiseliha sibula ja ingeveriga, hiidkrevetid vürtsikas kastmes, hautatud lehtkapsas ja hiinakapsasalat tshilli ja äädikaga. See oli hea vaheldus Vietnami toidule. Maitsed olid ikka hoopis teravamad. Suurepärane õhtusöök. Ja ilmselt kõige audentsem Hiina toit,mida ma kunagi saanud olen. Me like it!
Inglise keel teeb siin küll täieliku taandarengu. Kohalikega suhtlemine on lihtlausetes ja ajavorme ei tunnistata. Kui vähegi keerulisemalt rääkida, lähevad näod pikaks ja arusaamine kaob.
Hommikusöök ja internet Joeˇs ja käpelt randa. Päev möödus tavapärases rütmis. Sain mõned vähe kõrgemad õhulennud ja suutsin lisaks õhkutõusmisele ja maandumisele ka õhus üht teist teha. Hea tundega tulin vee pealt ära ja läksin lõunat sööma Lam Tongi – nagu ikka, Seal on meil ettekandja poisiga kujunenud mingi oma huumor,kus me mõlemad väidame, et ei räägi ei inglise ega vietnami keelt ja seega tema ei saa aru mis mina tahan ja mina jään ilma toiduta.
Õhtul Hai juures mereolluskeid söömas. Pikergused teod. Inglise keeles Lady Finger. Väga maitsvad, nagu ikka. Peter ja Michael, üks Austriast, teine Saksamaalt liitusid minuga. Järgmiseks päevaks tellisime Hai käest kaks gekot õhtusöögiks. Ülejärgmisel päeval läheb ehk õnneks ja saame hautatud koeraliha sidrunheina ja tshilliga. Selline gurmaanne nädalalõpp kujuneb tulla. Kui nüüd kuskilt ühe kobra ka saaks...
Enne magamaminekut lõin veel veidi kulusid kokku. Alates 06 veebruarist olen igapäevselt oma kulud kirja pannud ja praeguse seisuga on kulu päeva kohta 117.83 krooni (see ei sisalda nüüd küll eluasemele ja lohehoiule tehtavaid kulusid). Toit, jook ja muu meelelahutus on aga selle raha sees. Priisanud just pole, samas eriti kokku hoidnud ka mitte. Kindlasti saaks ka vähemaga hakkama ja kui tahta võib ka kümme korda niipalju kulutada. Igaühe vaba valik. Mina olen oma valikuga väga rahul.
Päeva algus Joeˇs munapudru ja internetiga. Vaatasime Peterˇiga paari lohevideot – sain lõpuks vajalikud codecid allalaaditud. Tuul tuli 11 paiku ja oli mõnusalt paras suure lohe jaoks. Päike oli pilve taga ja see tegi sõitmise vähe mõnusamaks - muidu kipub päike sindrinahk silma paistma. Prillid olen ära kaotanud ja seega päikese käes üks kissitamine kogu aeg. Möllasin merel kuni jõud rauges. Oli lohe vettekukutamise päev. Hüpetel unustasin korduvalt lohe juhtimise ja seega õnnestus tal ikka vette maanuda. Väga hea sõidupäev mõne eriti kena hüppega sai igal juhul kirja.
Koju jalutades astusime Hai juurest läbi. Gekod olid kohal ja täitsa elus veel. Vaatasime nad üle ja jäime kaubaga rahule.
Paari tunni pärast tagasi Hai juures. Nüüd läks gekode valmistamiseks. Kõigepalt oli vaja elusatest saada mitteelusad. Selleks löödi geko peaga kõvasti vastu lõikelauda ja siis igaks juhuks veel kääride tagumise otsaga ka paar laksu. Nahk maha. Sisikond välja ja veidikeseks marinaadi. Seejärel läksid poisid grillimisele. Meie tegime vahepeal oodates ühe õlle ja ajasime juttu naaberlaua hollandlastega. Viiekümnendates paar oli kolmekuisel aasiareisil.
Peagi oli meie roog valmis. Maitses natuke sitke kana moodi. Rohkem liha olis kere tagumises osas – tagajalad ja saba algus. Aurutatud riis kõrval ja kalakaste maitsestamiseks. Gekot sööks teine kordki.
Koeraliha jätsime mõneks teiseks korraks. Homme st. laupäeval on surfivaba päev (iga nädal peab üks selline olema) – läheme hoopis Haiga kalale. Äratus kell 600. Seega tuleb korralik olla.
Äratus kell 600 nii nagu plaanitud. Minema hakkasime siiski alles kella seitsme paiku, sest vaja oli motorollerid kohale tuua ja eks ärkaminegi võttis omajagu aega. Lõpuks asusime teele. Mina istusin Hai taga uuemat sorti rolleril ja Peter sõitis uhkes üksinduses paarkümmend aastat vana punnvõrriga. Panime Mui Neˇst ajama. Peagi keerasime peateelt ära külavaheteele. See muutus aina auklikumaks.
Ühel hetkel pidasime ühe söögikoha ees kinni. Hai teatas, et on aeg hommikust süüa. Vietnamipärane hommikusöök see oli. Seekord mitte nuudlisupp. Kõigepalt toodi lauale taldrikud peenikeste riisinuudlitega. Seejärel vaagnad juba tuttava rohelise salatiseguga. Peagi lisandusid riisipaberikoogi lehed, chillivesi ja liha. No või mis liha see nüüd oli. Tuvastasin järgnevad subproduktid – sea neer, sea magu, sea keel, sea süda. Mingi vorst oli ka. Söömine ise käis nii, et võtsid tüki riisipaberikooki, sinna peale riisinuudlid, roheline salat, lihavärk. Seejärel keerad värgi rulli ja kastad chillivette. Ja lõpuks kogu see värk suhu. Tuleb tõdeda, et maitses hästi.
Eine võetud kimasime edasi. Riisipõldude vahel oli vaatepilt ütlemata ilus. Kohati rohetas, kohati juba koristati riisi. Kusagil pladistasid pardid. Lehm sõi kraavis rohtu. Selline tõeline kolhoosi tunne. Ka mürgilõhna lõi ninna – herbitsiidide ja pestitsiididega sin kokku ei hoita. Onud lasid mööda riisipõlde ringi mürgipütid seljas nagu vilkad sipelgad.
Ühel hetkel liitus meiega Hai sõber. Hiljem selgus, et ka kolleeg – mõlemad nimelt õpetavad noortele kommunistidele laskmist. Sõitisme aga motorolleritega edasi. Teepeal sattusin nägema huvitavat vaatepilti, kus sirbi ja vasaraga punalipp oli tagurpidi vardasse tõmmatud.
Keerasime peateelt kruusateele – see oli ütlemata hüplik retk tubakapõldude ja draakoniviljakasvanduste vahel. Taaskord peatusime ühe majakese juures. Sammusime bossult sisse ja klõps oli tee laual. Kiire tee ja suund järve äärde. Tegemist oli kunstliku veekoguga, mille keskel paistis üks hütt. Kobisime kahtlaselt kõikuvatesse paatidesse ja kohalik külamees aerutas meid jalgadega hütini. Seal siis hakkasime kala püüdma.

Nagu ikka oli kalapüük vaid ettekääne kodust naise silma alt ära saamiseks ja sõpradega käraka panemiseks. Tõde on küll see, et kaks ca 10 cm pikkust kalakest me ikka püüdsime. Sõime kala oluliselt rohkem. Mõnusalt krõmpsuvaks praetud, riisipaberikoogi ja rohelise salati ja chilli ja küüslaugu ja kalakastme ja kes teab veel millega. Kärakat panime ka. See oli nagu kangeks käärinud magus õunavein – lapsepõlv ja vanaisa toas mulksuvad suured veinipudelid tulid meelde. Sõime kala, jõime jooki ja lasime leiba luusse. Ümberringi vaikus ja kaunid vaated.
Siinkohal väike retsept vürtiska kastme tegemiseks. Võta paar küüslauguküünt ja chillikauna. Tambi nuiaga pudruks. Lisa kala või sojakastet. Näpuotsaga suhkrut. Veidi vett ja laimimahla. Sega kenasti segamini. Selle kastme siis võib kasta ükskõik mida – ikka maitseb hea vürtsikas.
Ühel hetkel oli aeg kodu poole liikuda. Läksime veel Phan Thietist läbi ja tegime väikese kohvi. Hai naine oli ärevaks muutunud ja muudkui helistas. Seega kauaks Phan Thieti jääda ei saanud. Sõitsime Hai juurde kommi sööma – meie peamine eesmärk oli ilmselt olla puhvriks, et naine kilama ei hakkaks. Tulime oma ülesandega hästi toime sestap otsutasime, et oleme ühe massaashi ära teeninud, Leidime õdusa spakoha ja tund aega mudimist oli suurepärane. Kiire põige randa veendumaks, et täna ei olnud hea sõidupäev ja leidsimegi endid Lam Tongist väikest õlut võtmast.
Õhtul tegime mereannitreti Hai restorani. Seekord teemaks krabid. Grillitult ja keedetult – nii nagu ikka. Peale seda üle pika aja Waxˇi tuur. Rannas tehti lõket ja muusika mürtsus. Kohtusime kenade Kanada neidudega. Õõsel olid võimsad lained ja ei suutnud vastu panna kiusatusele ujuma minna.
Ja otsa saigi veebruar.
Järgneb


