Monday, March 16, 2009

MUI NE 09.03.2009 – 15.03.2009

Uus nädal algas toredate e-kirjadega kodumaalt. Õhus olevat tunda kevade hõngu.

Mui Ne tuulevaiksed päevad olid samuti selleks korraks möödas ja lustimine jätkus täie hooga.

Tuul oli erakordselt tugev, sestap sai mu valikuks väike lohe mis mind kenasti lendama viis. Päev veepeal kujunes vägagi pikaks.

Õhtul kuulasin raadio kahest (R2)  reisisaadet Vietnami kohta – päris põnev oli kuulata, mis teistele rändajatele meelde oli jäänud.

Õhtusöök Hai juures grillitud kalaga. Kõht täis tuterdasin seal veel ringi ja kiusasin kokkasid – uurisin toiduainete vietnamikeelseid nimesid. Kokad tegid endale ja oma sõpradele õhtusöögi, milleks seekord olid kanavarbad. Meie oleme ikka harjunud kanakoibadega, aga siin läksid tõesti loosi kanavarbad. Eestis leiab kanavarbaid tavaliselt kondimassina keeduvorstist. Vürtsikalt grillitult maitsesid varbad hästi. Meenus kodune kanasupp lapsepõlvest – siis sai ka varbaid lutsutatud

 

Päeva lõpus tabas mind hetkeline loomepuhang

 

Mul aju asemel on Lõuna Hiina meri

Ja õhtusöögiks kanavarbaid sõin

üht tallaalust geko kõditamas käib

ei pelutagi teda sotsialistlik võim

 

Xin ciao ma hüüan kui näen neide noori

kuid vastuseks vaid veider sõnamulin

On vietnamlased kõik ju omnivoorid

seepärast varbaidki siin vaikselt näkitseda võib

 

Teisipäev oli eriti edukaks surfipäevaks. Suutsin korrektselt sooritada backrolli, mis ei kuulu just kõige keerulisemate trikkide kilda, aga minu jaoks asi seegi.

Lõuna ajal selgus Lam Tongi restorani ettekandjate ülima loiduse põhjus. Põhimõtteliselt on nad pidevas pilves. Nuusutavad plastpudelist mingit möginat. Ja see võtab hetkeks täitsa soodaks – juhtusin nimelt kõrval olema, kui üks neist nn energiavarusid täiendas. Pudelitäis möga maksab 300 tuhat kohalikku raha ehk ca 200 eeku. Mis see täpselt on, sellest ma aru ei saanud.

Õhtul plaanisin teha Hai juures väikese riisi krevettidega. Nagu tavaliselt läks see plaan vett vedama. Restorani jõudes oli seal ees Hai oma militaarsõpradega. Loomulikult liitusin nende laudkonnaga. Plastpudelis riisiviin ja aurav supp laual. Klaas käis muudkui ringiratast. Äkki ütles Hai, et nüüd läheme. Kuhu – see jäi mulle tol hetkel veidi selgusetuks, aga peagi sain teada.

Külas oli nimelt kohalik tiviolituur. Või noh,midagi sellesarnast. Üks karusell, kus hobuste asemel lehmad. Üks miniraudtee. Õnnemängud loomulikult käisid asja juurde.

Õnnemängudest kõige kentsakam oli mäng, mille võiks tinglikult nimetada „Kuhu jookseb merisiga“. Kujutage endale ette ca 4x4 meetrist aedikut. Selle keskel 1x1 meeter aedik, mis ümbritsetud õllepurkide, kondenspiimatopside, pesupulbri, kommipakkide ja teiste auhindadega. 1x1 meetrine aedik on ääristatud nummerdatud avaustega. Aediku keskel üksik merisiga, kelle peakohal nööri otsas tagurpidi ämber. Mängujuht laseb ämbri meriseale peale ja samal ajal müüb assistent numbritega paberilipakaid. Kui tiir peale tehtud ja hulk lipakuid müüdud, siis sikutatakse ämber merisea pealt ära ning see pistab suvalises sunas plagama. Ühel hetkel jõuab ühte avausse, millel mingi number. See, kelle paberilipakal sama number ongi saanud kondenspiima võrra rikkamaks. Nii lihtne see ongi.

Mis tivoli tur see oleks ilma muusikalis-kultuurilise programmita. Nii ka siin. Ainult, et programm oli selline natuke omapärane. Nimelt olid laval mehed, kes nagu enam päris mehed ei olnud ehk siis transseksuaalide show. Mõned päris mehed olid ka laval, aga need olid väidetavalt poolmehed ehk geid. Publikut oli palju, mehed, naised, lapsed. Selline tõeline pereüritus. Artistid laulsid ja tantsisid, nii mis mühises. Vahepeal oli meelejahutaja laadne naljaosa. Aru ma midagi ei saanud, aga väga naljakas tundus olevat. Ja see polnud veel kõik – tants ja laul ja nali oli eeskava millelegi veelgi olulisemale – bingo loosimisele. Eeskava ajal liikusid rahva seas bingopiletimüüjad. Võtsime neilt Haiga ka paar piletit. Just just, võtsime – militaarmees olek annab teatud eelised. Bingo auhindadeks taas pesupulber ja riisikeedupotid. Meil õnne polnud.

Kogu see bande, kes laval oli nägi suht omamoodi välja. Kujutage ette ca 40 aastast 150 cm pikka natuke tüsedusele kalduvat Vietnami meest, kes on pähe pannud poolde selga ulatuvate juustega paruka. Lasknud ohtralt suurendada oma rindasid. Kannab meiki, mis kummitusepoiss Casperi kaameks ehmataks. Ning seljas on lillakast sametis liibuv pükskostüüm. Sinna juurde loomulikult kõrge kontsaga pika säärega mustad saapad. Ilus, ilus...

Sel õhtul sani lõpuks ka kauaoodatud kogemuse olla ainus nn valge inimene hulga vietnamlaste seas. Selline kerge hiiglase tunne oli. Ja rahvas püüdis mind salaja näppida – pidevalt keegi tonksis selga või näpistas. Mõni julgem tuli kätt suruma ja sai sellest tegevusest ülirõõmsaks. Kohati tundus, et olen osa showst.

Iga pidu saab ükskord otsa ja oligi aeg koju minna. Hai pidi jääma militaarasja ajama ja nii sokutas ta mind auto peale. Autoks oli „mul on bemmil uued kummid“. Tõsine riist kaheksaümnendate algusest. Täistumedate klaasidega ja helesiniselt kumava raadioga kust kostus Britney Spearsi leelo.. Kihutasime 120 km tunnis külavaheteedpidi koduni.

Seljataga päev mis üllatusi täis. Nagu siinmail kombeks.

Hommikul avastasin, et minu aknast paistab üks veekogu. Veidi nuputamist ja jõudsin järeldusele, et tegemist on Lõuna Hiina merega. Naabrid olid mingi kuuri maha lõhkunud ja tänu sellele avanes mulle nüüd merevaade.

Kolmapäevane tuul oli natuke nadi ja polnud mõtet vee peale minna. Puhkepäev kulus põlvedele ära. Paar viimast ööd olid need nimelt veidi valu teinud – ilmselt hüppamisest põrutada saanud. Sõitsin siis lohutuseks Phan Thietˇi poodi. Vaja oli täiendada koduseid toiduvarusid. Vahel ei ole tahtmist välja sööma minna ja siis on hea kui kohv, küpsis jms on omast käest võtta. Kaupluses avastasin, et varemalt söödud kanavarbad on kallimad osta, kui tavapärane kanakoib. Mis meile söögiks sobimatu, see siinmail delikatess.

Öösel ärkasin selle peale, et keegi koputas uksele. Teen ukse lahti ja mida mina näen – kaks neidu ukse taga. Naabritüdruk oli oma võtme ära kaotanud ja vajas pisiteenuseid – pikkae kätega saan nimelt tema ukse seestpoolt avada. Pistan käe aknast (akendel meil klaase pole) sisse ja keeran ukse klõps lahti.

Neljapäeval nautisin kodust homikusööki. Väike kohv, mõni võileib, jogurt, paar banaani, küpsised. Kohvi tegemine käib Vietnamis omamoodi. Klassikaline Vietnami kohv on must kui tõrv ja paks kui tökat. Kohvi valmistamiseks on kasutusel väike alumiiniumist riistapuu, mis klaasi peale pannakse. Riistapuu sisse kohv, vesi peale ja nii ta siis sealt tilgub. Törts kondenspiima sisse ja ongi kohv. Sageli lisatakse veel jääd ja nii saadakse jääkohv. Minu hommikukohv oli ilma jääta.

Posted by Picasa

Tuuleolukord ei olnud eelneva päevaga võrreldes paranenud. Täna on täiskuu ja see viib alati paariks päevaks tuule. Sisustasin ennelõuna telekast tuleva Vietnami klassikalise muusika kontserdiga. Sümfooniaorkestri ees soleersis ekspressiivse esinemisstiiliga viiulivirtuoos. Kontserdilt tegin sujuva ülemineku kitesurfi õppevideotele ja tugevdasin oma teoreetilisi teadmisi.

Kiire käik randa ja veendumine, et tuult tõesti pole. Kodus olid naabertoa ilutädid taas süüa vaaritanud. Ei lasknud end kaks korda kutsuda ja liitusin nendega lõunat võtma. Seekord siis menüüs riis, kurgi-idu-porgandi salat, türgi oad sealihaga, grillitud kala, teod. Selline tavaline lõunasöök.

Aga üllatusi peab ikka olema. Seekord oli selleks magustoit. Kokandusajakiri kirjutaks selle kohta ehk järgmist: „Grillitud banaani mesist magusust tasakaalustas kergelt blansseeritud rohelise sibula kargus ja nüansse lisasid krõbedaks praetud pekikuubikud. Lisandiks olev täidlase koostisega kookospiima ja riisi keedus andis maitseelamusele lõpliku lihvi. Visuaalsel vaatlusel oli dessert pildike Vietnami vaheldurikkast loodusest. Kõrbekollane banaan, riisipõldude lopsakasroheline sibul , veidi Mekongi mudaseid jõevooge meenutavad pekikuubikud ja põhjaalade mäetippude lumena näiv kookoskissell. Oskuslikult kasutati parimaid kohalikult turult saadaolevaid naturaalseid koostisaineid.“.

Kohati tundub, et see blogi on mingi toiduretke ülevaade. Nii see kahtlemata on. Köök on osa kultuurist ja kuna siin Mui Neˇs muud kultuuri napib, siis naudin täiel rinnal seda, mis on elik toidukultuuri. Olles suur toidulemb ei saa ma jätta proovimata erinevaid pakutavaid roogi. Tõsi keedetud pardiembrüo osas ei ole ma oma otsust veel langetanud – mõni asi on ka minule liiast. Seega jätkuvad toiduülevaated ka edaspidi.

Õhtul täiskuu pidu kodulähedases Guitar Clubis. Tasuta „mixed salad and french fried“ nagu kuulutusel kirjas.

Viimasel ajal olen kehv fotograaf olnud – aparaat olulistel hetkedel maha ununenud. Püüan edaspidi vähe hoolikam olla ja aparaadi taskusse sokutada.

Uue päeva hommik erilis tuulelootuseid ei andud. Pealelõunal veidi puhus ja jätkasin backrollide harjutamist.

Mui Neˇs hakkab vaikseks jääma. Tundub, et hooaja tipp on möödas. Isegi meie populaarses guesthouseˇis on paar vaba tuba. Viies number, kus elasid Anthony ja Peter, ning neljas number kus elasid Grisha ja Vera. Grisha ja Vera kolisid paar päeva tagasi rannale veidi lähemal konditsioneeri ja külmkapiga tuppa. Mina olen see kuu veel siin, eks järgmisel kuul näeb, kas kolin rannale lähemale.

Käes laupäev. Äratus kell 7 ja kohvikann tulele. Seejärel väikesed mõttetalgud teemal suvi Eestis.

Tuuleprognoos oli super ja pidas ka paika. Päevale andis sära juurde õhtuse kultuuriürituse ootus. Nimelt on Joeˇs kohvikus üles astumas teatritrupp Saigonist. Panen aga puhta särgi selga ja lähen kaema

Teatritrupp esines sketshidega välismaalaste elust Vietnamis. Täitsa vaimukas. Nii mõnigi situatsioon tuli mulle tuttav ette vaatamata minu väga lühikesele Vietnami kogemusele.

Pühapäev oli suurepärane surfipäev, kus kasutust leidsid nii suur kui väike lohe. Backroll tuleb juba täitsa kenasti välja ja suuremalt hüppelt maandumine hakkab ka looma. Süda rahul kohe.

Päeva tipphetk oli ehk siis kui koju jõudsin ja nö põhja alt lõi. Ja seda täitsa lambist ja ikka korralikult ja ikka ootamatult. Kiirelt paar tabletti sisse ja olukord normaliseerus - vist. Välja minemisega ei hakanud sel õhtul riskima.

Märkamatult hakkab Vietnamis oleku aeg poole peale jõudma. Peaks vaikselt lennupileteid Bangkoki organiseerima, aga käsi kuidagi ei tõuse.

Jätkub…

Sunday, March 8, 2009

MUI NE 01.03.3009 – 08.03.2009

Telefon tirises kell 730. Helistas Hai ja kutsus Phan Thietˇi. See oli sellel päeval natuke vara minu jaoks. Kobisin tagasi voodisse ja magasin kuni tuule tulekuni.

Tuul oli võimas. Suure lohega polnud midagi teha. Väikesega sai aga vahvalt hullata. Selle päeva õppetund on see,et enne vetteminekut tuleb teha venitusharjutusi. Vees maandumise ajal harjutama hakates, on tulemuseks mõni valus venitus. Tuul läks päris hulluks ja kobisin kaldale. Beach boyd lasid ühe lohe surfikeskuse katusele puruks – tuul oli lihtalt nii puhanguline.

Kodus tegin veidi kirjatööd. Pererahval olid mõned sõbrad külas ja koos võeti õue peal riisiviina ja banaanirummi. Istusime Peteriga trepil ja ajasime juttu, kui vanaperemees tuli kahe klaasiga ja kutsus meid endi sekka. Proovisime kodus pruulitud jooke. Sakuskaks oli grillitud magus vorst ja rannakarbid tatis. Väikesed karbid – ca 2-3cm läbimõõduga. Ilmselt keedetud ja siis tatt peale pandud. Hiljem jutu käigus selgus, et tatt on nisujahust tehtud. Vaatamata võikale olekule maitsesid karbikesed hästi. Pärast limpsisin sõrmedki tatist puhtaks.

Õhtusöögile Hai juures liitusid meiega eelmisel päeval kohatud Kanada neiud. Sõime kala ja karpe ning vahetasime reisimuljeid. Tüdrukud olid otsustanud vähe kauemaks Mui Nesse jääda ja lohesurfi proovida.

Uus päev möödus merel. Tuul oli tugev ja puhanguline. Sarnaselt eelnenud päevaga leidis kasutust vaid väike lohe.

Kohalikku eluolu jälgides imestan jätkuvalt selle üle, et naised päev otsa pidzhaamas ringi käivad. See näib tõeline mood olevat. Nooremad tõsi küll kannavad ka teksapükse ja muid moodsa aja rõivaid. Vanemad naised aga valdavalt pidzhaamasid. Ja neid on väga erinevaid. Ilmselt on nendega hea ja mugav olla.

Posted by Picasa

Õhtul otsustasime Peteriga, et võtame asja rahulikult ja läheme vaid Hai juurde õhtust sööma ning seejärel varakult magama. Istusime ja ootasime oma kala, kui Hai sõbrad arstid kõrval lauast meid endi hulka kutsusid. Liitusime juba piisavalt lõbusa seltskonnaga. Ühel hetkel võeti üles laul - „Vietnam, Ho Chi Minh lalalalal...“ See vist nende hümn.

Järgmisel hetkel pidime demonstreerima oma pulkadega söömise oskust - pulkadega mingisuguse teo karbist välja saama. Kõigil oli väga lõbus. Seejärel olid härrad veendunud, et ma saan aru ja räägin Vietnami keelt. Kui ma seda fakti eitasin muutus üks suisa kurjaks. Ilmselt arvas, et olen salakuulaja või miskit.

Varasest magama minekust ei tulnud miskit välja. Kell oli öö kui traalivaali lõppes. Enne sai Peter veel vingeid komplimente – kas pole see mitte kompliment,kui sind ahviga võrreldakse Vietnamlased sikutasid ja sakutasid teda habemest ja lõpuks jõudsid järeldusele – „same, same monkey“.

Same same on sõnapaar, mida võib siin igal ajal ja olukorras kasutada. Paljude keeleoskus selle paariga piirdubki. Kõige kuulsam kombinatsioon on ilmselt „Same, same but different“ Veel saime teada, et punase ja kollasetriiblused tiigrid elavad maja taga metsas. Üks tohtritest istus poolõhtt kiiver peas juhuks kui kooksopähkel peaks palmi otsast alla kukkuma. Siinkohal ehk tasub märkida, et Hai restoranis ei ole kookospalme. Kokkuvõttes üks väga segane värk. Õhtu lõpus lootsime vaid, et härrad tohtrid öisesse vahetusse tööle ei lähe.

Uus päev ja uued tegemised. Vahepeal peab asjalik ka olema ja nii läksingi hommikul ja tegin ühe hotellibronneringu ja korraldasin transfeeri Ho Chi Minhˇist Mui Nesse.

Pealelõunal vihtusin veidi füüsilist tööd teha. Kühveldasin Hai juures liiva – seal käivad ehitustööd, pannakse sillutist. Nagu ikka jäi töömeestest maha paras segadus mis vajas korrastamist. Andsin omapoolse panuse ja vastutasuks sain rolleriga koju.

Oli Kanada tüdrukute viimane päev Mui Nes. Sel puhul ostsime kalahulgimüügist ühe koleda näoga merekala ja mõned krabid ning läksime Hai juurde. Kala aurutati mõnusalt küüsalugu, pipra ja soolaga. Keele viis alla. Jõudsime järeldusele, et kala on kõige parem süüa pulkadega – saab liha ilusti kätte ilma, et luud kaasa tuleksid. Pulkadega söömine üleüldse on selline hea rahustav tegevus. Ja suutäied parajad. Hai käis vahepeal Phan Thietis oma seltsimeestega militaarasja ajamas. Sel ajal aitasin mina oma õhtusöögi kõrvalt veidi kliente teenindada – müüsin Rootsi vanatädidele mõned kalad ning Moskva venelastele paar pudelit viina.

Hommikul saime kõik veel korraks Joe juures hommikusöögil kokku ja jätsimegi Kanadakatega nägemiseni. Peteril samuti viimased päeavd Mui Nes. Kuna järgmise päeva õhtuks on mind Lizi sünnipäevale kutsutud, siis peame Peteri lahkumisürituse täna õhtul. Vahelduseks läheme hoopis liha sööma.

Surfipäev läks hästi korda – tuul oli mõnusalt ühtlane ja soe – nagu föön. Tunnid möödusid vee peal kiirelt ja ühel hetkel oligi õhtu käes.

Jalutasime söögikoha poole. Äkitse märkasime tee ääres punti poisikesi. Nagamannid olid kookospalmide otsas pähkliraksus. Üks tegelane oli ahvi „same same monkey“ kombel latva roninud ja loopis sealt kookospähkleid alla. Lahkelt jagasid nad oma saaki ka meiega.

Õhtusöögiks sõime härjaliha. Vahelduseks polnud paha. Ja ports ülisuur. Punane vein sinna kõrvale sobis suurepäraselt. See oli nüüd esimest korda kuu aja jooksul mis ma Vietnamis olen olnud, kui nö päris veini proovisin. Kokkuvõttes nostalgiline õhtusöök salat Nicoise, härjafilee ja creme caramelˇiga. Nüüd on siis teada, kust head liha saab.

Kõhud said nii täis, et jalgsi koju minna ei viitsinud. Võtsime takso, mis meid siis ca 15 krooni eest koju sõidutas.

Ilmselt käivitasid liha ja vein kui kodused maitsed mingi keemilise ahelreaktsiooni ajusoppides, sestap nägin öösel segaseid unenägusid, kus Eesti ja Vietnami elu ja inimesed olid segunenud. Hommikul ärgates võttis hetk aega, et aru saada kus ma olen.

Tuuletu päev andis hea võimaluse tegeleda kirja ja fototööga nin valmistuda õhtuseks sünnipäevaks.

Päikseloojanguks sõitsime rolleritega Mui Ne kalurikülla fotojahile. Mõned pldid on näha albumis „Mui Ne fotojaht“ See oli üks müstiline kogemus – möödunud aegade varemetes hiilgus ja tänapäeva kasin elu kõrvuti. Kõike see loojuva päikese kumas.

Posted by Picasa

Lizi sünipäevapidu toimud restoranis nimega Deja Vu. Sööki, jooki ja mõnusat muusikat jagus kõigile. Müncheni taksojuht ja üks kitarrimees jämmisid veidi elavat muusikat ka.

Uue päeva hommikul ärkasin selle peale, et silmist jooksis vett ehk siis pisaraid. Mind oli haaranud mingi eriti ülev õnnetunne. Elu on ikka super! Kogu oma ilus ja inetuses.

Järgnevad päevad möödusid tuulevaikuses st puhkamise tähe all. Käisin korra Mui Neˇs turul porgandeid ostmas ja veetsin aega internetis – maksuamet vajas mõningaid andmeid. Porganditega seoses veel selline kogemus, et kui siis porgandi ära koorisin ja krõmpsutama hakkain sain pererahvalt hulga üllatunud pilke. Siinmail pole kombeks porgandit lihtsalt niisama süüa – mingitpidi peab olema vaaritatud. Turult püüdsin endale jalavarje leida aga tulutult. Nii suuri numbreid lihtsalt pole. Saadaolev numeratsioon lõppes 43ga, mis meie mõistes oli ehk 41.5-42. See jäi mulle veidi väikeseks.

Kõrvaltuppa kolis kaks vietnamlannat. Massaashimemm ja küünetädi. Sisuliselt on meil nüüd külalistemajas oma ilusalong. Iseenesest mugav, võtad kõrvaltoas massaashi ja tuled kaks meetrit oma tuppa magama.

Laupäeval vaaritasid tädid õue peal süüa ja kutsusid mind maitsma. Taas keerasime riisipaberist rulle. Seekord täidiseks rohelised ürdid, sibul ja toores kala. Mingi marinaad oli kalakestele peale pandud, aga põhimõtteliselt olid nad ikka toored mis toored. Väga maitsvad. See oli kõigest eelroog. Pearoaks tomati ja sibulaga hautatud kalmaarid ja grillitud kala. No ja muidugi riis. Seda süüakse siin ohtralt. Ja kui riisipott juba tulele pannakse, siis ikka paar kilo keedetakse. Tulele panemine pole päris täpne väljend - enamasti kasutatakse riisikeetmiseks spetsiaalseid elektrilisi riisikeedupotte kus sees riis mõnusalt pehmeks aurutatakse ja kus see pikalt soe püsib.

Öösel panime perenaiselt paar kookospähklit pännu – viiendasse tuppa kolinud Martin Poolast polnud nimelt kunagi kookospähklit maitsnud ja see viga tuli parandada. Martin on mingi Hollandi firma teenistuses ja kolmeks aastaks Saigoni asumisele ehk tütarfirmat rajama saadetud.

Näistepäeva hommik algas varakult. Kella kaheksa ajal astusin uksest välja ja... Pererahval oli taas külalisi. Istusid hoovis ümber laua ja võtsid riisiviina. Võtsin nendega koos pitsikese ja panin kiirelt ajama Joeˇsse hommikusöögile.

Tuul tuli peale lõunat ja oli mõnus mõnus. Harjutasin veidi backrolli, mis eriti õnnestuda ei tahtnud. Homme jälle. Peale surfamist panime koos Davidiga otse peole. The Beach hotellis oli naistepäevapidu hotelli töötajatele. Üks töötaja on Davidi sõber ja tema kutsus sinna Davidi ja David jällegi minu. Pidu vajab lähemat kirjeldamist.

Üritus leidis aset hotelli restoranis. Kogu töötajaskond oli sinna kokku kogunenud. Oli sööki ja oli jooki. Buffest leidus nii seakõrvu kui kalmaarihaarmeid. Kõrvale rüübati õlut ja Ballantineˇsi viskit. Üks mees, ilmselt direktor või omanik, käis lauast lauda ja lõi kõigiga kokku. Tema enda lauas istusid veel paar isakest. Pool vietnamlased ja pool valged. Üks nägi välja nagu tüüpiline Vietnami kängipealik Ameerika filmis. Segavereline, must valge tikandiga lühikeste varrukatega venitatud kraeotstega triiksärk ülemised kolm nööpi lahti seljas ja ise selline rahulolev. Aga vinge vana – ühel hetkel haaras kitarri ja hakkas laulma... Prantsuse keeles. Seda poleks küll oodanud. Samas tasub meenutada ajalugu, et Vietnam on olnud ka Prantsuse koloonia. Ja laulis ilusti.

Laulmisega asi ka jätkus. Karaoke oon Vietnamis väga populaarne ja saime sellest kultuurinähtusest osa meiegi. Lauljaid oli nii häid kui halbu. Lõbus oli kõigil. Karaokemasin hindas,kui hästi keegi laulis ja kui tulemus oli üle 90% siis andis ülemus lauljale 20tuhat kohalikku raha (umbes 15 krooni). Klots oli laual ja sealt muudkui jagas raha. Ülemuse naine hõljus ka siidises kleidis ringi ja lõõritas vahepeal nagu tõeline estraadiemme. Keemilised lokid olid peas ja puha. Mõned laulud olid küll väga igavad ja pikad. Särtsakamate ajal vihuti tantsu. Lisaks laulmisele loositi töötajate vahel igasugu praktilis asju välja. Riisikeedupott, aurutaja, gaasipliit, väike kõlmik, dvd mängija ja televiisor.. Pole elus näinud, et keegi riisikeedupoti üle nii siirast rõõmu tunneks.Tore oli see, et need kellele õnn ei naeratanud said estraadiemme käest 50 tuhat kohalikku raha ja olid ka selle üle väga õnnelikud. Väga tore pidu oli. Head Rahvusvahelist Naistepäeva!

Jätkub...

Sunday, March 1, 2009

MUI NE 21.02.2009-28.02.2009

Käes laupäev. Istun oma kodu õue peal võrkkiiges ja söön tuunikala võileiba. Rüüpan kohvi kõrvale. Läheb mööda mees kookospähklinuga käes, ronib lähima kookospalmi otsa. Toob sealt portsu pähkelid alla ja annab ühe nendest mulle. Värske kookospiim hommikuseks jahutuseks oli suurepärane. Kaunid hetked, mida siinne elu igapäev pakub.

Kõmpisin vaikselt randa. Tuul oli kohal. Aga selline kahtlane. Ei suutnud otsustada, kas minna vee peale suure või väikese lohea. Jäin paremat hetke ootama. Mingil hetkel pumpasin lohed täis ja läksin esialgu suuremaga õnne katsuma. Õnnekatsumine lõppes lohe jaoks palmi otsas ja minu jaoks peadpidi liivas. Nagu jaanalind. Olin nimelt muutnud veidi lohe seadeid ja tuul oli puhanguline. Nende kahe asja kombinatsioon andiski resultaadiks eelpoolmainit olukorra.

Laskmata ennast vahejuhtumist häirida võtsin väikese lohe ja läksin vette. Tuul oli tõesti äärmiselt ebaühtlane. Kord oli teda palju, kord vähe. Siblisin mõnda aega ja otsustasin siiski kaldale tulla ootama.

Olles suure lohe peale veidi tõre otsustasin päeva lõpetada, aga Liz (Fly keskuse omanik) veenis mind oma malbel moel ümber ja peagi olin suure lohega vee peal mängimas. Ühel hetkel hakkas rannast hulk purilaudureid tulema – neil mingi võistlus. Pidin tegema, et kiirelt eest ära saan. Kaugel avamerel tegin mõned hüppekatsed. Ühel hetkel lendas laud jalust ja mina ise kõvasti allatuult. Tükk tegemist, et laud uuesti kätte saada. Lõpuks ikka õnnestus ja vaikselt kulgesin kaldale. Tuul tugevnes ja muutus üha puhangulisemaks. Selleks päevaks minu sõidud sõidetud ja järgnes tavappärane tunnike osavamate lendusid vaadates.

Lõunaõhtusöök Lam Tongis ja tipa tapa kodu poole. Tee pealt krabasin endaga kaasa paar ratturit, kes olid just Mui Nesse jõudnud ja öömaja vajasid. Paraku olid kõik toad minu koduses külalistemajas hõivatud.Vestluses ratturitega selgus, et tegu on eile Mui Nest lahkunud Anthony sõpradega – üheskoos olid nad Bangkokis jalgrattad ostnud. Väike maailm! Suunasin nad edasi külalistemajja, kus norrakad olid ööbinud. Ehk on seal rohkem õnne.

Väikemees ehk noorperemees, see alla aastane põnn Bum on ilmselt aru saanud, et ma siin vähe pikemaks paigas ja ei ole mõtet mind altkulmu piiluda. Eile jõudsime siis nii kaugele, et tuli tipa tapa minu juurde ja vöttis näpust kinni ja naeratas. Täna jagelesime veidi plastpudeli pärast. Tema sikutas oma poole ja mina oma poole. Mõlemal oli lõbus. Kummaline, aga ma pole selle poisi käes ühtegi nö päris mänguasja näinud. Pudelid, kivikesed, rollerikiiver ja muu käepärane ajab asja ära küll. Kõik ümbritsev sobib. Lihtne elu. Lihtsad rõõmud.

Homme hakkan ühele peretütardest veidi inglise keelt õpetama. Tema mulle jälle Vietnami keelt. See saab lõbus olema.

Õhtul diskoteka lähedal asuvas õllevabrik-restoranis. Johan ja Jeff tegid DJ-ndust. Muusika oli OK. Ja muud funi sai ka ohtralt varaste hommikutundideni.

Hommikul äratus varakult ja jalutuskäik randa. Eelmisel päeval õnnestus oma hooletusest suurele lohele väike auk tekitada ja see vajas lappimist. Tuul oli otsustanud samuti puhkepäeva võtta. Päev möödus suuresti puhkamise tähe all. Ise vee peale ei saanudki – tuult nappis. Andsin oma lohe siis ühele beach boyle sõita. Teda vedas see päris kenasti edasi. Hiline lõuna Lam Tongis ja läksin koju.

Õhtul oli siis Inglise keele tund. Laua ünber kogunes päris mitu õpilast.Mingil hetkel oli neid viis või kuus. Püüdsime veidi Inglise keelt harjutada. Neil tuli see palju paremini välja kui minu Vietnami keel. Vietnami keeles on teatavasti ka selline toonide värk. See mis minu jaoks kõlab kui kuus korda mää on nende jaoks kuus erinevat sõna. Aga eks harjutame edasi.

Peale koolitööd tegin veel jalutuskäigu interneti levialasse. Paar Skype kõnet oli kokku lepitud. Interneti leiab siin iga nurga pealt. Ühenduse kiirus ja stabiilsus on aga hoopis eine lugu. Samas, kui netis tööd ei ole vaja teha, siis saab ilusti hakkama. Mis nõudmisi sa siin ikka tasuta ühendusele sead.

Hommik algas tavapäraselt randa vantsimisega. Lohed üles seatud ja aeg taas tuult oodata. Tuli üsna varakult ja peagi olin vee peal. Alustuseks suure ikka  lohega. Puhkepäev oli hästi mõjunud ja lustisin täiega kuni järjekordse õhulennu ajal laua kaotasin.Veidi ukerdamist ja laud taas käes läksin kaldale – tuul oli tõusnud ja 12 m2 lohe oli selle tuule jaoks liiga suur.

Peagi väikese lohega veepeal. Sõidurõõmu kui palju.

Olles oma jõuvarud ammendanud jätkasin päeva tavapärase lõunaga Lam Tongis.

Peale väikest uinakut algasid taas keeleõpingud. Nalja sai palju. Eriti minu vietnamikeelse häälduse osas. Tunnike möödus kiirelt.

Õhtusöök Hai juures oli suurepärane nagu ikka. Sattusin juttu ajama seljakotirändur Alecˇiga Kanadast. Alec oli aastasel aasiatuuril ja Mui Nes vaid paariks päevaks. Võimalik, et kohtume temaga sügisel Indias. Kuulasin huviga tema loengut suitsetatavate mõnuainete kvaliteedi- ja hinnaerinevustest Kagu Aasia riikides.

Iseseisvuspäeva hommik algas elektrikatkestustega. Päeva ülejäänud osa möödus tavapärases surfirütmis. Hilisel lõunasöögil ajasin juttu sakslase Janˇiga. Jan on viimased kuus aastat elanud sellises rütmis, et pool aastat on Münchenis taksojuht ja pool aastat reisib. Sel aastal sattus Vietnami ja hakkas lohesurfiga tegelema. Tegi läbi algkursuse, ostis täisvarustuse ja nüüd surfab. Ta on küll ainuke surfar rannas, kes kogu aeg täisvarustuses on – kiiver vest, kalipso jne. Selline kummaline vana Ühel ühtul sattusin kuulma, kuidas ta kõrtsus viiulit mängis. Täitsa hästi mängis.

Posted by Picasa

Uus päev algas varakult. Olin eelmisel õhtul juba kella kaheksa paiku magama läinud ja seega ärkasin vara. Läksin Joeˇs kohvikusse hommikusöögile ja internetile. Internet on seal vaieldamatult küla parim. Ja ega hommikusöögilgi midagi viga polnud. Sealt otse randa. Jaapanlane Taro, kes on väga vinge lohesurfar käis jätkuvalt ringi ribid kõvasti kinni seotud. Paar päeva tagasi kukkus ta suht kõrgelt ja sai vähe viga. Taro on müstiline vend. Iga päev oli ta esimesena vee peal ja viimasena tuli. Ainus tüüp rannal, kes sõidab nn wake sidemetega. Lisaks on tal üks jalg veel täiendavalt metallsidemega toestatud. Alguses kutsusingi teda mõttes robocopiks. Aga tegelikult on ta hästi sõbralik ja lahke. Loodetavasti ribid paranevad kiirelt ja peagi on ta taas lainetes.

Õhtul kodu poole astudes võttis mul nööbist kinni hiinlane David, kes samuti samas surfikeskuses sõidab ja märtsis instruktorite koolitusele tuleb. David kutsus mind kaasa hiina õhtusöögile. Tal mõned sõbrad külas ja hirmus hiinaka isu peal. Hea hiinaka vastu pole mul kunagi midagi ja peagi olime restoranis, mille omanikud Davidile tuttavad. Davidi sõbrad olid kolm sihvakat Hiina neidu. Neiud kupatasime kööki toitu vaaritama ja ise jäime meestejuttu ajama. Jutu tulemusena võib juhtuda,et järgmisel sügisel sõidan mõneks ajaks Hiina Davidi surfikeskusesse (esimene surfikeskus Hiinas muideks). Elame näeme.

Tüdrukud olid köögis kärmed ja peagi oli kuus erinevat hiina rooga laual. Supp, mingid kartuliribad muude köögiviljade ja vürtsidega, veiseliha sibula ja ingeveriga, hiidkrevetid vürtsikas kastmes, hautatud lehtkapsas ja hiinakapsasalat tshilli ja äädikaga. See oli hea vaheldus Vietnami toidule. Maitsed olid ikka hoopis teravamad. Suurepärane õhtusöök. Ja ilmselt kõige audentsem Hiina toit,mida ma kunagi saanud olen. Me like it!

Inglise keel teeb siin küll täieliku taandarengu. Kohalikega suhtlemine on lihtlausetes ja ajavorme ei tunnistata. Kui vähegi keerulisemalt rääkida, lähevad näod pikaks ja arusaamine kaob.

Hommikusöök ja internet Joeˇs ja käpelt randa. Päev möödus tavapärases rütmis. Sain mõned vähe kõrgemad õhulennud ja suutsin lisaks õhkutõusmisele ja maandumisele ka õhus üht teist teha. Hea tundega tulin vee pealt ära ja läksin lõunat sööma Lam Tongi – nagu ikka, Seal on meil ettekandja poisiga kujunenud mingi oma huumor,kus me mõlemad väidame, et ei räägi ei inglise ega vietnami keelt ja seega tema ei saa aru mis mina tahan ja mina jään ilma toiduta.

Õhtul Hai juures mereolluskeid söömas. Pikergused teod. Inglise keeles Lady Finger. Väga maitsvad, nagu ikka. Peter ja Michael, üks Austriast, teine Saksamaalt liitusid minuga. Järgmiseks päevaks tellisime Hai käest kaks gekot õhtusöögiks. Ülejärgmisel päeval läheb ehk õnneks ja saame hautatud koeraliha sidrunheina ja tshilliga. Selline gurmaanne nädalalõpp kujuneb tulla. Kui nüüd kuskilt ühe kobra ka saaks...

Enne magamaminekut lõin veel veidi kulusid kokku. Alates 06 veebruarist olen igapäevselt oma kulud kirja pannud ja praeguse seisuga on kulu päeva kohta 117.83 krooni (see ei sisalda nüüd küll eluasemele ja lohehoiule tehtavaid kulusid). Toit, jook ja muu meelelahutus on aga selle raha sees. Priisanud just pole, samas eriti kokku hoidnud ka mitte. Kindlasti saaks ka vähemaga hakkama ja kui tahta võib ka kümme korda niipalju kulutada. Igaühe vaba valik. Mina olen oma valikuga väga rahul.

Päeva algus Joeˇs munapudru ja internetiga. Vaatasime Peterˇiga  paari lohevideot – sain lõpuks vajalikud codecid allalaaditud. Tuul tuli 11 paiku ja oli mõnusalt paras suure lohe jaoks. Päike oli pilve taga ja see tegi sõitmise vähe mõnusamaks - muidu kipub päike sindrinahk silma paistma. Prillid olen ära kaotanud ja seega päikese käes üks kissitamine kogu aeg. Möllasin merel kuni jõud rauges. Oli lohe vettekukutamise päev. Hüpetel unustasin korduvalt lohe juhtimise ja seega õnnestus tal ikka vette maanuda. Väga hea sõidupäev mõne eriti kena hüppega sai igal juhul kirja.

Koju jalutades astusime Hai juurest läbi. Gekod olid kohal ja täitsa elus veel. Vaatasime nad üle ja jäime kaubaga rahule.

Paari tunni pärast tagasi Hai juures. Nüüd läks gekode valmistamiseks. Kõigepalt oli vaja elusatest saada mitteelusad. Selleks löödi geko peaga kõvasti vastu lõikelauda ja siis igaks juhuks veel kääride tagumise otsaga ka paar laksu. Nahk maha. Sisikond välja ja veidikeseks marinaadi. Seejärel läksid poisid grillimisele. Meie tegime vahepeal oodates ühe õlle ja ajasime juttu naaberlaua hollandlastega. Viiekümnendates paar oli kolmekuisel aasiareisil.

Peagi oli meie roog valmis. Maitses natuke sitke kana moodi. Rohkem liha olis kere tagumises osas – tagajalad ja saba algus. Aurutatud riis kõrval ja kalakaste maitsestamiseks. Gekot sööks teine kordki.

Koeraliha jätsime mõneks teiseks korraks.  Homme st. laupäeval on surfivaba päev (iga nädal peab üks selline olema) – läheme hoopis Haiga kalale. Äratus kell 600. Seega tuleb korralik olla.

Äratus kell 600 nii nagu plaanitud. Minema hakkasime siiski alles kella seitsme paiku, sest vaja oli motorollerid kohale tuua ja eks ärkaminegi võttis omajagu aega. Lõpuks asusime teele. Mina istusin Hai taga uuemat sorti rolleril ja Peter sõitis uhkes üksinduses paarkümmend aastat vana punnvõrriga. Panime Mui Neˇst ajama. Peagi keerasime peateelt ära külavaheteele. See muutus aina auklikumaks.

Ühel hetkel pidasime ühe söögikoha ees kinni. Hai teatas, et on aeg hommikust süüa. Vietnamipärane hommikusöök see oli. Seekord mitte nuudlisupp. Kõigepalt toodi lauale taldrikud peenikeste riisinuudlitega. Seejärel vaagnad juba tuttava rohelise salatiseguga. Peagi lisandusid riisipaberikoogi lehed, chillivesi ja liha. No või mis liha see nüüd oli. Tuvastasin järgnevad subproduktid – sea neer, sea magu, sea keel, sea süda. Mingi vorst oli ka. Söömine ise käis nii, et võtsid tüki riisipaberikooki, sinna peale riisinuudlid, roheline salat, lihavärk. Seejärel keerad värgi rulli ja kastad chillivette. Ja lõpuks kogu see värk suhu. Tuleb tõdeda, et maitses hästi.

Eine võetud kimasime edasi. Riisipõldude vahel oli vaatepilt ütlemata ilus. Kohati rohetas, kohati juba koristati riisi. Kusagil pladistasid pardid. Lehm sõi kraavis rohtu. Selline tõeline kolhoosi tunne. Ka mürgilõhna lõi ninna – herbitsiidide ja pestitsiididega sin kokku ei hoita. Onud lasid mööda riisipõlde ringi mürgipütid seljas nagu vilkad sipelgad.

Ühel hetkel liitus meiega Hai sõber. Hiljem selgus, et ka kolleeg – mõlemad nimelt õpetavad noortele kommunistidele laskmist.  Sõitisme aga motorolleritega edasi. Teepeal sattusin nägema huvitavat vaatepilti, kus sirbi ja vasaraga punalipp oli tagurpidi vardasse tõmmatud.

Keerasime peateelt kruusateele – see oli ütlemata hüplik retk tubakapõldude ja draakoniviljakasvanduste vahel. Taaskord peatusime ühe majakese juures. Sammusime bossult sisse ja klõps oli tee laual. Kiire tee ja suund järve äärde. Tegemist oli kunstliku veekoguga, mille keskel paistis üks hütt. Kobisime kahtlaselt kõikuvatesse paatidesse ja kohalik külamees aerutas meid jalgadega hütini. Seal siis hakkasime kala püüdma.

Nagu ikka oli kalapüük vaid ettekääne kodust naise silma alt ära saamiseks ja sõpradega käraka panemiseks. Tõde on küll see, et kaks ca 10 cm pikkust kalakest me ikka püüdsime. Sõime kala oluliselt rohkem. Mõnusalt krõmpsuvaks praetud, riisipaberikoogi ja rohelise salati ja chilli ja küüslaugu ja kalakastme ja kes teab veel millega. Kärakat panime ka. See oli nagu kangeks käärinud magus õunavein – lapsepõlv ja vanaisa toas mulksuvad suured veinipudelid tulid meelde. Sõime kala, jõime jooki ja lasime leiba luusse. Ümberringi vaikus ja kaunid vaated.

Siinkohal väike retsept vürtiska kastme tegemiseks. Võta paar küüslauguküünt ja chillikauna. Tambi nuiaga pudruks. Lisa kala või sojakastet. Näpuotsaga suhkrut. Veidi vett ja laimimahla. Sega kenasti segamini. Selle kastme siis võib kasta ükskõik mida – ikka maitseb hea vürtsikas.

Ühel hetkel oli aeg kodu poole liikuda. Läksime veel Phan Thietist läbi ja tegime väikese kohvi. Hai naine oli ärevaks muutunud ja muudkui helistas. Seega kauaks Phan Thieti jääda ei saanud. Sõitsime Hai juurde kommi sööma – meie peamine eesmärk oli ilmselt olla puhvriks, et naine kilama ei hakkaks. Tulime oma ülesandega hästi toime sestap otsutasime, et oleme ühe massaashi ära teeninud, Leidime õdusa spakoha ja tund aega mudimist oli suurepärane. Kiire põige randa veendumaks, et täna ei olnud hea sõidupäev ja leidsimegi endid Lam Tongist väikest õlut võtmast.

Õhtul tegime mereannitreti Hai restorani. Seekord teemaks krabid. Grillitult ja keedetult – nii nagu ikka. Peale seda üle pika aja Waxˇi tuur. Rannas tehti lõket ja muusika mürtsus.  Kohtusime kenade Kanada neidudega. Õõsel olid võimsad lained ja ei suutnud vastu panna kiusatusele ujuma minna.

Ja otsa saigi veebruar.

Järgneb

Friday, February 20, 2009

MUI NE 17.02.2009 –20.02.2009

Tuul puhus ennelõunast alates. Päev mööduski vee peal. Kella 15 paiku, kui end rihmaks olin sõitnud istusin lihtsalt rannas ja nautisin vaatemängu. Tuul oli tõusnud ja see andis hea võimaluse osavamatel vendadel hüppeid, trikke jms näidata. Täielik show. Selleks ajaks kui taipasin kaamera välja võtta olid vennad väsinud ja nii ei õnnestunud häid kaadreid saada.

Norra neidudel jätkus koolitus. Üks neist lasi lohe puu otsa ja tänu sellele saime värsket kookospiima – koos loega tuli puu otsast alla ka ports kookospähkleid. Peale kordaläinud päeva oli see tahe kosutus.

Norrakad on tõelised põhjamaade kaunitarid. Kõik ca 180 cm pikad siresääred. Lisaks on ka väga asjalikud vestluspartnerid. Eriti arvestades nende noort iga – 19 aastased. Kolm sõbrannat on 6 kuulisel ümbermaailma reisil. Ise nimetavad seda degusteerimiseks – proovivad kiirkäigul kõik kontinendid ära, et teaks kuhu tulevikus tagasi tulla.

Õhtul käisime Hai juurse merevärki söömas. Jõudsin kohale enne teisi ja tegin aega parajaks Hai sõpradege lobisedes. Hai naine vaatas minu peale jätkuvalt maopilguga. Peagi jõudsid norrakad ja Vincent kohale ja söögiorgia võis alata. Grillitud kala, hiidkrevetid ja mingisugused karbid viisid keele alla. Söödi vaikides, sest kõik oli lihtsalt nii hea. Hai tegi väikse allahindluse. See oli temast väga kena.

Õhtu jätkus järgmises söögi ja joogikohas. Kohalikku rummi juues ja filosofeerides. Sealt edasi Waxi väikesele piljardile.

Oli rõõm kordaläinud päeva üle.

Hommikul kiirelt randa. Enne veeleminekut jõudsin parasjagu tuludeklaratsiooni ära täita. Tegin tiiru ka ümberkaudsetes hotellides ja uurisin vähe hindu. Eestist on rahvast tulemas ja kuna ma siin kohapeal olen aitan rõõmuga öömaja otsingutel.

Tuul oli veelgi parem kui eelmisel päeval. Lust ja lillepidu. Kaldast eemal olid võimsad lained, mis kohati enda alla tahtsid matta. Olin päiksekreemiga veidi üle pingutanud ja mingil hetkel hakkas see silma jooksma. Ai see oli valus. Kannatasin mõnda aega, aga siis muutus valu väljakannatamatuks. Poolpimedana sõitsin kaldale silmi loputama. Veidi vett ja silmatilku ning olukord muutus oluliselt paremaks. Kobisin kiirelt tagasi vette. Tunnike sõitu ja tulin kaldale - vahetasin oma 12m2 lohe väiksema 8m2 lohe vastu.

Väike lohe polnud korraliku tuult veel näinud ja sai tõsised ristsed. Lohe väike aga tubli. Tõstis kõrgele lainete kohale. Täna ei olnud ma enam kaldal vaataja vaid merel lustija. Ja see oli võimas. Päeva lõpuks olid ribid veidi muljutud, aga see polnud midagi selle rõõmu kõrval, mis lainetes hullamine oli andnud. Suu kõrvuni peas kulgesin lõpuks kaldale. Veidi peale mind tuli merelt Kanadast pärit instruktor Neal, suu samamoodi kõrvuni peas ja hõiskas laulda omaloomingulist laulu „Iˇm living the most wonderful life in the world“. Ei hakanud talle vastu vaidlema, sama tunne oli endalgi.

Anthony oli ome rännakutelt tagasi jõudnud ja seega minu jalgratturielu selleks korraks läbi. Mõneks ajaks taas jalamees. Mis polegi paha. Koju jalutades tabasin just hetke, kui lapsed koolist tulid. Mõned jäid pildile.

Posted by Picasa

Kodus hakkasin tee pealt ostetud arbuusi pugima. Pererahvas oli mingeid meremolluskeid keetnud ja kutsusid mind maitsma (oma naeratuste keeles nagu ikka). Väga maitsavad asjakesed, urgitsed karbist välja, kastad mahedasse chillikastmesse ja plumps suhu. Vanaperemees tuli öue plastpudel ja pits näpus. See on suisa kummaline, kuidas kohalikel kärakas kogu aeg pooleliitristes limpsipudelites on. Kui siiani oli mulle pakutud kõikvõimaikke pruunikaid vedelikke, siis peremehel oli selline valge ja hägune jook. Lahke inimesena pakkus taat naeratades mullegi pitsikese ja sakuskaks mingi tundmatu mereeluka. Kombinatsioon oli olivaline.

Juba mitu päeva ei ela ma enam oma toas üksi. Kaks gekot on allüürilisteks tulnud ja siblivad rõõmsalt ringi. Mingid sipelgad käivad ka vahel, aga nemad on rohkem selline rändrahvas kes tulevad ja lähevad.

Dushi all avastasin, et lisaks ribisinikale olen jalgu vigastanud. Üks sääreluu oli veits verine, teine sinine. Meenus, et ühe õhulennu ajal oli laud jalgade küljest ära lennanud ja mina maandusin natuke kehvasti laua otsa. Üha enam tundub, et tegemist on ohtliku spordialaga. Kindel veel pole, seega peab jätkuvalt uurimistööga tegelema.

Viimastel päevadel on taevas olnud selge ja päike erakordselt ere. Oma päikeseprillid olin Taimaal ära kaotanud ja siiani silmad krõllis päikse käes jalutanud. Lisaks tänane intsident päikesekreemiga. Läksin ja ostsin omale prillid. Kodu lähedal on üks surfipood mida peab vietnamlane. Pood asub surfirannast mõnevõrra kaugel aga selle eest on seal hinnad sõbralikumad kui rannalähedastes kauplustes. Olin poepidajaga juba varem paar sõna juttu ajanud ja seega ei pidanud palju kauplema, et hinda alla saada. 25 USDˇi võrra vaesem ja prillide võrra rikkam. Poevend on päeval ühes lohesufikeskuses instruktor ja selle kõrvalt peab poodi. Oli täna vaid pool tundi sõita saanud ja siis vigastatuna kaldale tulnud – õlg nihkes. Täna olevat üldse palju vigastusi olnud. Arusaadav – esimene tõsiselt hea tuulega päev peale mõneajalist paastu.

Õhtusöök norrakate, Antony ja Vincentiga Lam Tongi restoranis.Seekord siis taas ohtralt kalmaare. Oleme seal igapäevased külalised.

Hommikusöögi jahile sörkisin külaturule. Olime eelmisel õhtul norrakatega kokku leppinud, et saame seal kokku. Võtsime mingeid kummalisi omlette idudega, paar sändvitshi, ananassi ja mõned jogurtid ning läksime randa hommikust sööma. Rannas tuli puuviljamüüja tädi, kellelt kauplesime veel kimbu banaane juurde.

Ja käes taas aeg sammud ranna poole seada. Teel randa vaatasin veidi kuidas politsei, miilits või kuidas iganes neid siin kutsutakse reidi tegi. Motorollereid võeti naks ja naks rajalt maha. Kellel polnud kiivrit, kellel luba jne. Välismaalastel on siin eriti keeruline. Selleks, et motorolleriga sõita peab tegelikult Vietnami juhiluba olema. Üldiselt vaadatakse sellele nõudele läbi sõrmede, aga Mui Ne korravalvurid on eelmisest aastast alates üsna karmid. Välismaalastelt võetakse roller lihtsalt käest ära. Oli seegi kord tee ääres autokastis ca 6-7 rollerit.

Tuul tuli taas varakult ja kell 11 olin vee peal.Prillidega on ikka hoopis teine tera. Sõidumõnu kohe rohkem. Olin laua jalaaasu veidi pingutanud. Sai liiast ja vasakul jalal oli nati kitsas. Käisin korra kaldal asja kohendamas ja jätkasin vee peal möllamist.

Lõunasöögile läksime norrakatega Lam Tongi. Sõin liiast (nuudlid krevettide ja kalmaariga) ja pealelõunal oli tunne, nagu trapets oleks kitsaks jäänud. Tegelikult oli see täis kõht. Laisklesin veel paar tunnikest vee peal ja selleks korraks saigi surfipäev läbi.

Norrakad, Anthony ja Vincent said kõik oma esimesed triibud lohe ja lauaga tehtud ning see vääris tähistamist suure sööma ja mõõduka joomaga. Eriliseks tegi päeva veel asjaolu, et see oli kõigil ka viimane õhtu Mui Neˇs. Võtsime poest mõned rummid ja läksime Hai juurde kalaõgardlust harrastama.

Uus päev algas hommikusöögi ja hüvastijätmistega. Nii norrakad, Vincent kui Anthony jätkasid oma reisi ja liikusid Mui Nest põhja poole. Vahetasime kontaktandmeid ja mine tea, ehk veel kusagil kohtume. Anthonyga ehk juba mõne aja pärast, kui ta tagasi Mui Nesse tuleb.

Tuul puhus hea hooga ja kobisin suht kiirelt vette. Alustuseks suure lohega. Eelmine õhtu oli veel natuke kontides, aga ei lasknud end sellest segada. Simona igavles rannas ja, et tal lõbusam oleks andsin oma fotoka tema kätte. Saab ehk mõned lohetamise pildid. Simona võttis ülesannet tõsiselt ja fotosessiooni tulemused on üleval albumis „Härra surfab“. Pealelõunaks oli tuul niipalju tugevnenud, et vahetasin lohe väiksema vastu ja hüppasin tagasi lainetesse.

Posted by Picasa

Sõitsin kuni jaksasin ja seejärel vaatasin tunnikese kaldal teiste möllu. Koduteel tegin mõned pildd. Huvitav on Vietnami meeste komme ona pluusid nabapluusideks üles kerida. Seda moodi näeb kõikjal – tänaval, rannas, restoranis. Eriti kummaline on kui kelner tuleb särk üles keritud tellimust võtma.

Posted by Picasa

Kodus võtsin ette kirja- ja fototöö. Märkamatult läks väljas pimedaks. Kiire õhtusöök Lam Tongis ja uni tuli magus.

Jätkub...

Monday, February 16, 2009

MUI NE 12.02.2009-16.02.2009

Hommik algas hiljem kui tavaliselt. Und jagus kauemaks. Kiire hommikusöök ja väntasin taas ranna poole interneti levialasse. Levialas oli ka hea tuult oodata. Erilist tuulelootust tõsi küll selleks päevaks polnud. See eest oli palju päikest. Peesitasingi rannal ja tegin mittemidagi. Tuulevaikse ilmaga hakkab siin inimeste loovus tööle ja nii olidki vennad naabersurfikeskusest wakeboardimasina tööle saanud. Mootor,võll ja paarisajameetrine trossijupp. Trossijupi otsas poom ja kui mootor käima pandi, siis tõmbas sõitjale hoo sisse.

Posted by Picasa

Patseerisin rannas edasi tagasi. Vahepeal väike uinak. See kulus marjaks ära, sest eelmise õhtu Pogotamine (Pogo baaris olemine) oli veits veel kontides ja ennelõunane mittemidagitegemine oli samuti kurnav olnud..

Kella 16 paiku suundusin kodupoole. Haarasin tee pealt arbuusi lõunaöögiks kaasa. Kodus lasin sellel hea maitsta. Pererahvaga suhtleme jätkuvalt naeratuste keeles. Mis on iseenesest hästi vahva keel. Näiteks lesin mina võrkkiiges ja pugin arbuusi, vanaperemees läheb mööda ja naeratab justkui küsides, kas on ka hea arbuus. Mina naeratan vastu andes märku, et on väga magus arbuus. Tema naeratab selle peale, et siis on ju hästi. Sõnu pole vaja.

Härra Hai oli oma lubadust pidanud ja suuri tigusid toonud. Pidasin minagi oma lubadusest kinni ja läksin neid sööma.

Posted by Picasa

Suur tigu on selline kummaline. Osaliselt tihke,osaliselt pehme. Natuke meenutasseent. Riis oli kõrval ja kokkuvõttes sai kõhu päris täis. Rasmus sõitis ka mööda ja astus sisse mereande proovma. Peaks end hr Hai juurde abiliseks sokutama. Hea kõhutäie eest võiks potentsiaalsetele klientidele hõrgutisi tutvustada küll.

Õhtul Waxˇis ajasime kohalike neidudega jutumula ja pärast kohtusin taas Vincenti ja Rasmusega. Jutt nagu ikka läks lohesurfile. Huvitav oli kuulda, kuidas Rasmus ütles, et loodab, et tagasi Taani minnes on ta töötu – siis saab suvi otsa surfata. Siinkohal tuleb märkida, et Rasmus võttis Mui Nes oma esimesed kaheksa tundi koolitust ja sai nibin nabin laua peale. Addicted! m.o.t.t.

Hommikusest plaanist kalurikülla minna ei tulnud miskit välja. Uni oli liiga magus. Kella 11ks vedasin end randa tuult ootama. Ootamine tuult ei toonud ja nii otustasime Vincentiga ikkagi kalurite juurde minna. Teepeal tegin paar pilti kalakuivatamisest. See on siin üks kalastajate põhitegevusi. Merest tõmmatakse sellised väikesed peipsitindi suurused kalakesed välja. Kuivatatakse päikese käes ära.Tambitase plödiks ja sellest plödist tehakse kuulsat Mui Ne kalakastet. Kogu protseduuriga käib kaasas tugevamat sorti lõhn.

Kalurite juures ei pidanudki palju vaeva nägema, et paati saada. Lahke vanamees võttis meid koos jääkottidega oma korvi sisse ja aerutas merele. Suurema paadi poole. Aitasime seal jääkotid pardale vinnata ja hüppasime ise järgi.

Posted by Picasa

Lootsime, et ehk õnnestub kalaretkele minna. Laeva peal sõbralik umbes 10 liikmeline meeskond kes parasjagu lõunat hakkas võtma. Ühinesime ja lasime hea maitsta riisil, grillitud kalal (parim mida oma elus söönud olen) ja vürtsikal kalasupil. Kõik see oli ülihea. Püüdsime käte ja jalgadega selgeks teha, et tahame meestega merele minna. Nii palju saime aru, et tagasi pidid tulema alles järgmise päeva hommikul Meile oleks see vägagi sobinud. Aga ilmselt hakkasid nad ikka kõhklema ja nii ronisime veidi löödult tagasi korvi ja hulpisime kalda poole. Paadimees püüdis meid lohutada näidates, et merel suured lained ja süda läheb pahaks. Ei lohutanud see meid. Siiski lugesime oma eesmärgi osaliselt täidetuks. Kartulikorviga oli sõidetud ja kalameestega koos lõunat võetud.

Tagasi koju sõites otsustasime üle vaadata kohaliku tähtsusega vaatamisväärsuse nimega Fairy spring. Tegemist liivakivi sees vuliseva ojanirega,mis kohati ümbritsetud kanjonilaadse moodustisega. Ilus oli olla. Ühel pool punane ja valge liivakivimüür, teisal rohetav palmisalu. Jalutasime ojakese alguspunktini. See osutus üsna kontrastseks võrreldes eelnenud iluga. Nimelt käis seal suur tee ehitus. Hiigelmaantee keset tühermaad. Tuli eikuskiltja läks eikuskile. Ojake ise ei tahtnud sealt prügi seest välja paista. Kontrastid,kontrastid.

Vaatepildist sõnatud istusime maha ojaäärsesse kovikusse ja tegime ühed õlled. Laua kõrval rohetas riisipõld, muusikaks oli konnade krooksumine, meie ümber siblisid ilma sulgedeta kanad ja puujalgadega mees tegi kõrvallauas suitsu. Arutasime ilma ja elu üle. Jõudsime ühiselt arusaamisele, et maailmas maad võtva kriisi taustal oleme valinud erakordselt hea aja reisimiseks.

Hakkas pimenema. Viimaste päikesekiirtega jõudsime tagasi oma rataste juurde, kus meie käest lahketl 4000 kohalikku raha rattahoiu eest sisse kasseeriti. Turismipiirkond ikkagi.

Naabrinaine oli samuti karaokemasina muretsenud. Nüüd sain nautida maja eest kostvat meeshäält ja maja tagant kostvat naishäält. Paraku ei laulnud nad sünkroonis ja tulemus seega omapärane.

Õhtusöögil kohtusin oma uute naabrite Andy ja Sabinega. Üks pärit Saksamaalt, teine Sootsist ja kokku said Austraalias. Sealt nad just tulidki peale aastats working holidayd. Seltskonnaga liitus ka Vincent, kellel oli samuti plaan aastaks Austraaliasse minna. Toimus tihe kogemuste vahetamine. Restoranist visati meid südaööl välja. Jätkasime keskustelu Waxˇis piljardilaua ääres. Wax oli üsna tihedalt rahvast täis. Enamus külastajaid pärit kauni Eesti kodumaa idanaabri juurest. Tehti tantsu, tralli ja tagaajamist. Millalgi hommikupoole ööd jõudsin koju.

Laupäeva hommik jätkus tuuleootusega. Häid uudiseid oli ka. Liz, kes IKO instruktorite kursust korraldab kinnitas lõplikult kursuse toimumise ja tänu sellele sain päris mitmest miljonist kohalikust rahast vabaks. Kohe kergem hakkas.

Viimastel päevadel olen Anthony rattaga ringi vuranud ja tuleb tunnistada, et liikumiskiirus ja raadius oluliselt suuremad kui jala käies. Vincentil plaanis oma ratas maha müüa ja kaalun vaikselt selle ostmist. Jalgrataste hinnad siin mõistlikud. Kasutatud rattad maksavad nii 30-40 USD ringis. Need on siis ikka sellised käikudega ja puha.

Flyˇs jätkusid vaikse ilma tegevused. Uute reklaamsiltide ülespanek jms. Toksisin paar naela ja mõõtsin natuke mõõdulindiga.

Ootamatult lagunesid plätud jalga ära. Aga olid mind hästi teeninud ka. Pea kaks aastat. Nüüd vaja uued leida. Homme ehk Mui Ne turult.

Saksamaalt pärit Simona oli paaripäevaselt retkelt Nha Trangˇi tagasi jõudnud. Retk oli üsnagi ekstreemseks kujunenud. Öösel oli nende buss kuskilt järsakust alla sõitnud ja totaalse avarii teinud. Reisijad pääsesid õnneks suuremate vigastusteta (mõned jala ja ninaluud välja arvatud). Järgmisel bussil läks kumm katki ja seltskond pidi 7 tundi kuuma päikese käes ilma söömata joomata uut kummi ootama (tagavarakumm oli juba all ja see katki läkski). Bussid on siin tõesti kohati väga kahtlase väärtusega transpordivahendid. Aga alternatiive eiriti ei ole. Seega tuleb olla valmis väikesteks vahejuhtumisteks.

Lõunaks võtsin arbuusi ja paar vorstijuppi. Olin neid vorstikesi juba varem tähele pannud ja nüüd võtsin vaevaks ära proovida. Nägid välja nagu väikesed suitsuvorstikesed. Maitse oli üllatav. Vorstid nimelt olid magusad. Kohe ikka täitsa magusad ja seega sobisid hästi arbuusiga. Eelnevalt üritasin küll ka Waxˇis süüa, kuit taas õnnestus mul rikkalikust menüüst valida just see toit (riis kanamaksa ja seentega),mida neil polnud. Loobusin siis nende poolt pakutavtest muudest valikutest ja kasutasin lihsalt veidi aega internetti.

Peale väikest uinakut otsustasin õhtul ikkagi välja minna. Kõht nõudis oma osa ja oli ju valentinipäev.

Hommikul ajasin end uljalt kell 7 üles, et Mui Ne turule minna. Veidi maad rattaga sõitnud, kihutas mulle motorolleril vastu Hai. Hai päris, et kuhu ma lähen. Kuulnud minu plaanist, tei ta ettepaneku hoopis Phan Thieti minna. Minu jaoks vahet polnud ja varsti istusingi Hai motorolleri tagaistmel ja kihutasime Phan Thieti poole. Kõgepealt hommiskusöök – üllatus üllatus, nuudlisupp. Taskord väga maitsev. Seejärel kiire käik turule, kus Hai oma hõedast kaelaketi lasi ära kaaluda ja hinnata. Suuri sisseoste turult ei teinud. Vahepealoli Hai oma sõbrale helistanud ja nii kohtusimegi peatselt kohvikus. Istusime tunnikse ja jõime kohvi. Khv on siin selline teistsugune. Paks ja kleepuv. Tavaliselt kondenspiima ja jääga. Kohv joodud ja jutud räägitud võtsime suuna supermarketisse, kus Hai riiulite vahel edasi tagasi siblis ja midagi otsis. Väga süvenenult. Korv sai kaupa enam vähem täis. Kassa juures meenus siiski, et mõned asjad olid ununenud. Seejärel suundusime teisele korrusele kodutarvete osakonda. Hail oli vaja restorani veiniklaase. Sellist asja ei ole Vietnami poes. Lõpuks midagi leidsime. Plastmassist küll, aga enam vähem ok.

Hai tegi ettepaneku väike õlu juua. Veidi varajane aeg ju oli (10 paiku ehk) aga mis see väike õlu teeb. Läksimegi siis mingisse kohta. Õllekas ulatus läbi nelja korruse. Ronisime kõige üles, seal oli hea rahulik ja tuba oli meie päralt. Neiud näisid Hai vanad sõbrad olevat. Kui õllekast laua juurde toodi, siis aimasin, et väiksest õllest on asi kaugel. Õnneks toodi õlle kõrvale ka närimist. Kõigepealt friteeritud lilled. Mäitses hea.

Posted by Picasa

Seejärel mingid aurutatud varred. Olid ka täitsa ok. Lõpuks aurutatud hiinakapsas. Kogu selle sööma ja jooma vältel olin neidude jaoks selline vaatamisväärsus. Küll sikutati kõrvast, küll näpiti nina, küll näpistati rinnnust, kannist jne jne. Liigutasin neidude rõõmuks natuke kõrvu ja punnitasin silmi. Nalja rohkem kui rubla eest. Mõned tublid tunnid ja kast õlut hiljem oli aeg koju sõita (ok ok, see oli selline väiksemat sorti pudelitega kast). Läksime Hai juurest läbi. Naine kodus oli nagu naine ikka, kui mees keset päeva üliõllesena koju tuleb. Pilt oli, heli mitte.

Selgus, et hai on ka väikest viisi farmer. Tema taga aiias oli tellistest aedik, kus ta gekosid kasvatas. Need pidid toiduks minema. Kokku ostetakse hinnaga ca 12 USD kilo. Hai perega sõbralikult ja helivabalt nägemiseni jätnud siirdusin randa tuult uurima.

Tuult ei tulnud tühi kõht tuli. Läksime Vincentiga juba tuttavaks saanud söögikohta. Õllest oli selleks päevaks üsna villand ja sestap otsustasin proovida kohalikku rummi. Menüüs täitsa olemas. 30000 kohalikku raha ehk ca 20 krooni. See siis pudeli hind. Rumm oli lahja, kangust vaid 29. Maitsel suurt viga polnud. Jätkasime õhtut WAX-is.

Öö üheks eredamaks hetkeks oli 5 täiskasvanut motorolleril mööda Mui Neˇd kihutamas.

Hommikul mööda randa kodupoole astues avanes võimalus esmakordselt siinoleku jooksul päikesetõusu jälgida. Kaunis, kaunis, kaunis.

Päeval tuli tuul. Mitte eriti tugev, aga läksin ikka vee peale kangutama. Vahepeal sai isegi täitsa sõita. Ja vee pealt tulin ära õigel ajal – siis kui tuju tipus.Vastu tulles blogilugejate soovidele ronisin koos lohega pildi peale.

Posted by Picasa

Päeval nägin väiksemat sorti ünnetust. Üks lohetaja laskis rannal lohet üles. Ilmselt oli liinides midagi segamini. Lohe võttis suure jõu taha ja tõmbas vennikse maast lahti ning viskas kümne meetri pärast tagasi rannale. Ise lendas lohe puu otsa. See meenutas mulle kaunist eestimaa suve, kus andeks lohelendur nädala jooksul kolm korda puu otsas käis. Saadan siinkohal härrale südamlikud tervitused.

Eelmisel päeval olid rannast läbi astunud kolm norra neidu, kelle kange kihk lohetamist õppida. Said oma esimese päeva treeningu tehtud ja nagu ikka olid ülivaimustunud. Läksime nendega õhtust sööma.

Reisi algusest möödus 1 kuu.

Jätkub...