Xiamen - oktoobri keskpaik

Suured pühad said läbi ja koos sellega lahkus Xiamenist suur hulk puhkajaid ning see õdus väikelinn (2.6 mio elanikku) sai taas laskuda oma tavapärasesse unelevasse argipäeva.

Tuul ei lahkunud koos puhkajatega ja saime paar päeva tõeliselt lustida. Sain hakkama mõne uue trikiga - kiteloop ja backroll koos kiteloopiga. Polnud tegelikult üldse plaanis, aga tuli tahtmine peale ja nii ta läks. 

Päevi varjutasid kurvad uudised kodumaalt – hea sõber suundus teistesse dimensioonidesse. Elu on juba kord selline. Inimesed tulevad ja lähevad. Mõned lähevad paraku ebaõiglaselt vara.

Laupäeval oli siis see päev, kus pidin minema Xiameni raamatukogu juurde Inglise keele nurke (English Corner) rääkima natuke lohesurfist ja Eestist. English Corner on selline ettevõtmine, kuhu Hiinlased kogunevad, et oma Inglise keelt praktiseerida. Võtsime Josephiga mõned õlled ligi ja istusime raamatukogu ette murule maha. Joseph korraldaski seda ettevõtmist – see on osa tema, kui Inglise keele õpetaja tööülesannetest. Alguses eriti rahvast ei olnud, nii 5 inimest, Aga pikapeale ikka kogunes, vestlusringiga liitus lihtsalt möödajalutaiaid ja ühel hetkel ka juba varem kohatud Iisraeli neiu Dhalia ja uus nägu Bianca Rootsimaalt. Nii me siis rääkisime paar tundi Hinlastele oma elust ja mõtetest ja lasime neil küsimusi esitada. See on tegelikult suisa müstiline, kuivõrd agarad on Hiinlased Inglise keelt õppime. Kõik need, kes sel üritusel osalevad õpivad kusagil kursustel Inglise keelt ja see vestlusring on veel täiendav praktika. Osalejaid oli vanuses 6 kuni 60. Väiksemad tulid koos vanematega ja võtsid aeg ajalt sõnagi. 

Kui Inglise nurgake läbi läksime Dhalia ja Biancaga Beachpartyle. Kord kuus korraldab kohalik expatide Rugbyklubi rannas mõnusa peo, kus siis saab süüa, juua ja tantsu ja tralli. Meie võtsime poest joogid kaasa, sest pidasime kohapeal pakutavat veits kalliks – no ei maksa õlle eest 15 krooni! Peol kohtasin veel tuttavaid nägusid ja tutvusin uutega. Mängisin päris palju vana head mängu - “Arva ära kust maalt ma tulen”. Üldiselt ei arva keegi ära. Üks Ameerika neiu siiski tabas lõpuks ära. Aga see selleks. Pidu ise oli vilgas, koos paras ports Xiamenis pesitsevaid mittehiinlasi. Valgeid oleks vale öelda, sest mõned olid mustad nagu öö. Näiteks kodanik Shisha Zambiast. Mis käänulisi teid pidi tema siia sattunud oli jäigi selgusetuks. Chillisin mõnda aega seal peol ja kui kell hakkas 2 saama otsustasin koju minna. Kiire taksosõit ja kodujuures olingi. Ainus häda oli selles, et värav oli lukku pandud. Ei tahtnud Ernsti üles hakata ajama ja ronisin siis üle värava.

Hommikul randa tuult ootama. Õpilane Jennifer, kellega meil asjad suht aeglaselt edenevad oli kohal. Tuul mitte. Nii pakkisingi pealelõunal kodinad kokku ja lugesin päeva rannas lõppenuks. Suundusin hoopis Xiameni uurima. Polnud ju eriti mahti saanud linnas ringi vaadatagi. Seadsin eesmärgiks korralikult ära eksida ja näha võimalikult palju. Sellest, mida Xiamenis nägin tuleb eraldi lugu koos piltidega.

Kaugel merel möllavad tafuunid hoidsid tuuled meist jätkuvalt eemal ja nii sain keskenduda vahepeal veidi soiku jäänud äriasjadele. Päev otsa arvuti taga mõjus väga kurnavalt ja kui sõbrad surfarid mind õhtul jalalabamassaashi kutsusid, siis ei pidanud nad seda kaks korda tegema.

Sõitsime atuodega kesklinna ja astusime ühe järgmise suure massaashipalee uksest sisse. Hiina jalalaba (hääldada nagu etenduses “armastus kolme apelsini vastu” – jalaalabaa) massashi kogemus mul siiani puudus, sestap panen need erakordsed muljed siia kirja.

Sisenesime neljakesi suurte tugitoolidega sisustatud hämara valgusega ruumi. Teiste eeskujul seadsin end mugavalt tugitooli ja jäin edasist ootama. Esiteks valati meile tassike teed ja siis saabus vaikus. Mõne aja pärast sammus uksest sisse neli näitsikut puust kapad kuuma veega käes. Justkui edukad Hiina sükroonujujad asetasid nad kapakesed korraga meie jalge ette ja puistasid (taas sünkroonis) vette salapärase segu erinevatest ürtidest-vürtsidest. Kõige tugevamalt oli tunda kaneeli lõhna.

Siis oli käes meie kord oma kurntud jalalabad kapakesse panna. Mis seals ikka, teeme ära…Ai krt kui tuline see vesi oli – suisa keev. Ürdid,vürtsid andsid veel oma jao kuumust. Hambad ristis hoidsin jalgu kapakeses. Need pidid enne ikka hästi ära ligunema. Samal ajal, kui jalalabad ligunesid asusid näitsikud tegevusse klientide õlavöötmepiirkonnaga, surudes oma pöialde, rusikate, küünarnukkide ja ma ei tea millega veel kõige valusamatele kohtadele.Siis näpiti veel mõningaid punkte kaelal, mis tahtsid pildi eest viia. See protseduur ilusti möödas oli aeg asjuda jalgade kallale.

Meie keedetud jalakesed tõsteti kapakestest välja ja pandi väikese tumbakese peale nõrguma. Natuke tupsutati veel rätikuga ka – et ikka ilusti kuivad oleks. Seejärel mässiti üks jalg rätikusse oma aega ootama ja võeti teine jalg tõsiselt ette. Kõigepalt kreemitati varbad kenasti sisse. Siis hakkas pihta tõsine mudimine – kohati lõi silmist selget tuld. Talusin vapralt seda piina. 

Mõne aja pärast astus ruumi valges kitlis meesterahvas eredat valgus paiskav lamp ja karp ohtlike terariistadega kaasas – üha rohkem hakkas mulle tunduma, et mõnusa lõõgastuse asemel olen sattunud Hiina salapolitsei piinamiskambrisse. Õnneks ei suunanud kitlis meesterahvas valgusvihkumitte näkku, vaid juba masseeritud jalale ja terariistu ei hakatud toppima mitte sõrmeküünte alla, vaid nendega hööveldati hellalt tallanahka. Selgus,et mees oli lihtsalt tallahööveldaja.

Samal ajal, kui käis kõva hööveldamine jätkas näitsik teise jala masseerimist. Kordus sama protseduur, nagu esimese jalaga. Lõpuks muditi veel sääremarjadki mõnusalt läbi.

Kogu see protseduur kestis ca 1,5 tundi. Kui kõik oli läbi, siis arvasin, et jalad on nüüd nii ilusti ära masseeritud, et neid ei tohikski enam kasutada. See on koht, kus salong oma teenust edasi saaks arendada – peale massashi kanda klient kätel autosse, või koju. Kui Hiina keele selgeks saan, siis teen neile sellekohase avalduse.

Meie sõitsime läbi öise linna autoga koju ja peagi suikusin juba sügavas unes, et järgmisel päeval minna vastu juba uutele elamustele.

Järgnevad päevad möödusid töiselt, kas siis rannas või arvutis. Tegelesin intensiivselt lennupiletite otsimisega. Rünnakrühm käis isegi Stockmanni hulludel päevadel piletijahil, aga tulutult. Millegipärast on viimase paari kolme nädala jooksul piletihinnad aasia lendudele tuleva aasta jaanuariks-veebruariks lakku hüpanud ja mõistlikku ühendust ei olegi nii lihtne leida. Reedel leidsin lõpuks midagi mõistlikku. Kodumaalt tulid kilked, et üks sõber olla Suure Etkari käepigistuse osaliseks saanud, ja on nüüd eluõnnelik. Soovitasin tal käe  eemaldada ja klaaskappi panna. 

Olles ise peast lennupilet suundusin õhtul linna ühele sünnipäevale. Palju toredaid inimesi, natuke tööjuttu ja kiire käik ööklubisse, kus sünnipäevalapsest hollandlane kogemata küünasrnukiga baaridaamile vastu mokki virutas ja kokaiiniuimas kribuhiinlasest baarman mulle ligi üritas ajada. Meie kaaslasteks olnud Kolumbia Palomal ja New Yorkˇi Kristinil ei jäänud muud üle, kui oehhetada ja aehhetada. Elamusi kui palju. Hommikul koos kukkede kiremisega jõudsin koju. Ernst oli mulle värava võtme andnud, ja nii ei pidanud enam üle aia ronima.