Täitsa lõpp kui kiirelt aeg lendab. Alles ma siia jõudsin ja nüüd saab varsti juba kolm nädalat täis. Ja Hiina keelt ei oska ma veel ikka. Tegelikult on päris kummaline, kuidas keele mitteoskamine mind pea üldse ei häiri. Käed jalad aitavad hädast välja ja aeg ajalt satub ikka inglise keelseid inimesi mu teele.
Tuulised ilmad vahelduvad tuulevaiksetega. Ühel päeval, kui oli tuuline ilm, aga suund oli kehva suundusime ühte teise randa. Samal ajal oli siin ka Stefan Shveitsist, kes kuu aja pärast toimuvatel võistlustel olulist kohtunikurolli täidab. Tal oli kaasas ka uus 2010 aasta North Team Series laud, mida ta lahkelt proovida lubas. Ma ei jätnud juhust kasutamata ja tegin sellega paaritunnise downwinderi sealt teisest rannast koduranda. vahepeal tekkis küll hirm, et kaldun liiga Taiwani poole, aga lõpuks jõudsin ikka koju.
Õhtul käisime koos Stefani, Dereki ja Nealiga vahelduseks lääne toitu söömas. Minu kodu lähedal on koht nimega “Red Armadillo”.Tellimine läks suht lihtsalt – kolm meest meie neljasest seltskonnast tellisid topelt burgeri friikatega. Neal, kes on taimetoitlane sellest loobus ja valis miskit muud. Teenindajad olid inglise keelt rääkides ülipüüdlikud. Ja tulid oma ülesannetega hästi toime. Nautisime burksi ja friikaid. Teinekord on hea miskit muud peale hiinaka süüa. Nii nagu kodus olles tahaks vahel hiinakat või midagi muud eksootilist.
Minu väike Hiinlannast õpilane June sai lõpuks laua peale. Selle üle oli väegade hea meel. June on parajalt hull tüüp. Ei ole vist asja mida ta proovinud ei oleks – benijhüpetest kuni ratsutamise takistussõiduni. Peale lohekoolitust hakkab tal kohe purjeregatt, kus ta kaheksaliikmelises meeskonnas on ainus naine. Ja õlut suudab see nääps ära juua rohkem kui mõni teine. Lisaks oli ta nii lahke, et kutsus mind Shanghaisse külla ja lubas peavarjugi pakkuda. Shanghais polegi käinud – võtan plaani.
Esimeset kuni kaheksanda oktoobrini on Hiinas suur püha. Möödub 60 aastat Hiina Rahvavabariigi sünnist ja see väärib tähistamist. 01 Oktoobri homikul istusime kõik nagu üks mees teleri ees ja vaatasime paraadi ülekannet Pekingist. See oli vast üks vaatepilt. Kõik kokku näis nagu kompott 9 mai sõjaväeparaadist Moskvas, mööda tänavat liikuvast laulu ja tansupeost, New Orleansi Mardi Gras pidustustest ja mõnest suurest Gaypridest. Seal oli vist miljon inimest marssimas, tantsimas, laulmas, hüppamas, kargamas jne. Ainuüksi puhkplilliorkester oli kordades suurem kui kogu Eesti kaitseväeparaad kokku. Ja loomulikult olid kõik nii rõõmsad, nii rõõmsad ja lehvitasid punalipukesi. Nii kui ülekanne lõppes algas kohe kordus. Ja järgmisel päeval oli ka veel kordus. Ja ajalehtedes olid ainult head uudised.
Pühad on Xiameni toonud rohkelt rahvast ja sesoses sellega on minu populaarsus kasvanud. Olen üha popim pildistamisobjekt. Veetsin kohe mitu tundi rannas, et fotosessioonideks oma päevitust lihvida. Nüüd olen pähkel.
Linna saabunud inimesed on äraütlemata uudishimulikud. Eriti pakuvad neile huvi rannaliival olevad lohed. Neid tuleb kindlasti näppida,nööre sikutada, pildistada. Ja kui lohet üles hakatakse laskma, siis tuleb kindlasti liinide peal seista. Tuleb tunnistada,et Hiinlastel näib puuduvat igasugune ohutunne. Seega peame lohetajatena rannas topelt ettevaatlikud olema, et kõrvalseisjad endale viga ei teeks. Koolitamise muudab selline olukord suht keerukaks, sest, kui ikka pidev narodnoje guljanie mööda randa edasi tagasi aset leiab, siis peavad silmad koge aeg igas kaares punnis olema. Ja kui siis selgub, vees, et õpilane ujuda ka ei oska on lõbu laialt.
Ühel õhtul astusin vast avatud baari meie tänava nurgal. Seal, kus varem oli pühamu, on nüüd baar. Veidi kummaline, aga samas päris mõnusa õhustikuga koht. Kohtasin seal paari valget inimest. Xiamenis inglise keelt õpetavad ameeriklast Josephit, ja Hiina keelt õppivaid noori Stevenit Itaalisat, ja Iisraeli neiut kelle nime ma ei suuda hetkel meenutada. Arenes päris huvtav vestlus maailma poliitilisest olukorrast ja Iisraeli/Palestiina suhetest.
Joseph kutsus mind tuleval laupäeval oma Hiina õpilastele lohesurfist ja surfielsut rääkima.
Järgmisel päeval oli tuul valest suunast, ehk üle maa. Ootasime pikalt suunamuutust, aga mida ei tulnud, seda ei tulnud. Lohtuseks oli õhtul taas suuremat sorti sööma. Kodu lähedal oli veel üks uus koht avatud ja käisime seda testimas. Selles kohas olid vähe vürtsisemad road. Väga huvitavad, Näiteks pakuti küülikuliha, lehmasoolikaid, mingeid vesiroosi juuri ja õhtu lõpetuseks tuhande aastast muna. Sellest vähe pikemalt (siinkohal tänud Wikipediale, mis mulle lähemat infot andis selle kohta, mida ma siis tegelikult sõin).
Sajandi muna, tuntud ka kui tuhande aastane muna on Hiina köögi delikatess mis saadakse konserveerides pardi, kana või vutimuna savi,tuha, soola, lubja ja riisikõrte segus mõnest nädalast mõne kuuni. Sisuliselt mätsitakse muna selle mögaga kokku ja lastakse seista.
Kui protsess lõppenud on munakollane muutunud tumeroheliseks ammoniaagilõhnaliseks pastaks ja munavalgest on saanud tumepruun läbipaistev tarretis millel pole erilist maitset ega lõhna.
Neid võrratuid mune süüakse ilma erilise kokkamiseta. Kooritakse ära, lõigatakse sektoriteks ja süüakse.
Legendi kohaselt valmistati vanadel hallidel aegadel neid mune leotades tavalisi mune hobuse uriinis. Tai keeles ongi selle hõrgu roa nimi hobusekusemunad.
Teglikult oli täitsa maitsev. Võtsin suisa mitu tükki.
Uus päev oli super! Esiteks Hiinas oleku aja parim surfipäev. Teiseks jõudsid minuni uudised Eestist ühe uue ilmakodaniku sünni kohta ja ühe teise ilmakodaniku teadvusele tuleku kohta teadvuseta olekust. Õhtul mehhiko restoran, margariitad, nachod jne kuni ühel hetkel ca öösel kell üks avastasin end nurgapealsest hiinakast Hiinlase seltskonnast närimas pardikoibi ja seamagu taustaks kõlamas Whitney Houstoni “I will always love you!. Selline on elu!
P.S. Piltide üleslaadimine komplitseeritud, aga küll nad kunagi tulevad!
No comments:
Post a Comment