Xiamenis tiirutamas

Tuulevaiksel päeval ei löönud isegi laevakell, kuna tuult ei olnud, ei olnud ka tuulesuund nord. Aga minu kord oli küll. Oli minu kord minna  ja Xiamenis veidi ringi kaeda. Kaua ma ikka oma külavahel ringi luusin.

Seekord rohkem pilti ja vähem juttu.

Istusin bussi number 503 ja võtsin suuna kesklinna poole. Bussijuhid on siin hullud kihutajad ja kui just keegi väga kätega ei vehi, siis nad peatustes ei peata. Ilmselt on oma varasemas elus olnud paljud neist motorollerijuhid ja sõidustiil on jäänud samaks. Kiired pöörded, äkilised pidurdamised jms, mis rollerisõidu juurde kuuluvad tunduvad bussis kuidagi harjumatud, kui mitte öelda ohtlikud. Linna ma siiski jõudsin.

Astusin bussist välja ja mida ma näen. Käib sulaselge õõnestustegevus. Hüdrovasaraga mees oli roninud ühe varjualuse peale ja õõnetas mõnuga enda jalgealust Soovisin talle mõttes jõudu tööle ja astusin edasi. Kesklinnas on säilinud veidi vanemaid hooneid ja just seal on sellist mõnusat Hiina hõngu, väikeste turutänavate, kingseppade, rätsepate, toidukohtade ja kõige muuga. Arhitektuur on samuti üsna põnev. Paljud majad on nagu vanamutid, kellele on liiga palju puudrit, huulepulka, kõrvarõngaid, kaelekeesid ja muid kilinaid külge riputatud, nii, et kunagine loomulik ilu ei taha enam hästi välja paista, kuid on siiski hea tahtmise korral aimatav.

 

Selles piirkonnas on nii liha, kala, kui köögiviljaturg. Üldiselt on aru saada, kus üks algab ja teine lõpeb, kuid vahel võib see valmistada ka raskusi. Naiteks ei saanud aru, kas on kala- või kanaturg. Leppisin lõpuks faktiga, et ilmslt on kalakanaturg.

Ühes kalaturu osas märkasin suures plastmassist pesukausis (sellistes valdvalt kõik kalakraam on)  kilpkonna.

See sell ootas supiks saamist. Tegemist on pehmenahalise kilpkonnaga, ehk tema kilp ei ole tugevalt luustunud.  See kilpkonn olla kõva hammustaja – ja kui hammustab, siis lahti ei lase. Räägitakse lugusid mehest, kes olla läinud oma loomulikke ihuhädasid kergendama ja kilpkonn, siis nakasnaud kinni tadagi millest. Ei jäänud mehel muud üle,kui kilpkonn püksiaugust väljas arsti juurde minna.

Aga jätkan oma jalutuskäiku. Kõivõimalikke mereande muidugi lademetes. Näiteks krabisid oli korvitäite viisi.

Ja melu nagu turule kohane, kanad kaagutavad, kalapuhastamisel soomuseid  ja verd lendab. Kusagil raiutakse liha, keegi grillib konnasid jne.

Kuna tibutas väikest vihmakest, siis oli maa suht tatine ja püstiseismisega tekkis aeg ajalt mõningaid probleeme – oma viga, et plätudega tulin.

Suundusin turutänavate rägastikust välja.

Tore oli näha seda, et igale poole,kuhu vähegi võimalik oli potitaimi topitud. Ühel katuseserval märkasin tervet bonsai aeda

Olin kuulnud, et Xiamenid on olemas taevatramm nn BRT.  Arvasin, et ehk on midagi sellist nagu Bangkokis, aga pidin eksima. Alt paistis küll samasugune  - ehk siis kõrgel linnakohal olev viadukt, aga üleval oli lihtsalt asfalttee ja seal sõitsid bussid. Hiinatüng.

Istusin siis bussi ja tegin ühe pikema tiiru Xiamenis. Bussiaknast välja vaadates nägin üha uusi ja suremaid korrusmaju möödumas. Kusagil peab ju see 2,6 mio inimest elama, ja selleks läheb ikka suuri maju vaja. Tänavatel küll eru ei saa, et siin selline hulk inimesi oleks. Liiklus on kuidagi hõredavõitu.

 

Sõitsin veel erinevate bussidega ringi, valdavalt teadmata kus ma olen ja kuhu lähen. Samas, et muretsemiseks põhjust polnud, teada oli, et olen jätkuvalt planeedil maa, riigis Hiina ja linnas Xiamen. Sellest teadmisest täiesti piisas.

Kael jäi kangeks neid elumaju vaadates.

Lõpuks jõudsin mingi imenippi pidi tagasi vanalinnatsooni ja tegin veel mõned pildid sealsetest majadest

 

Ühe kaupluse aknal märkasin silti olulise infoga moetrendidest.

Loomulikult jätkus mul silmi ka kummaliste mereelukate jaoks. Need siin pildi peal on suure nagu hobuse m. Kuidas neid keedetakse ja mis maitse neil on jääb teiseks korraks avastada.

Seadsin sammud kodupoole, et järgmisel päeval linnatuuri jätkata. Siis võtsin sihiks Goulangyu saare, mis Xiameni saare kõrval – kõigest 5 minutilise ja 6 kroonise laevasõidu kaugusel.

Laevapeal kohtasin rohkelt pruutpaare, kes saarele ilupilte sõitsid tegema.  Tegin neist kas siis iluplte…

…ja kolepilte.

Saar ise oli puhas turistikas.

Ikka selline rahvusvaheline turistikas…

Üldisel tmitte minu maitse. Jalutasin aegamisi mööda suveniiripoodidest täsipikitud tänavakesi kuni jõudsin ühe üige huvitava suveniiripoe juurde. Seal müüdi seeni.

Sellised tõsised puuseened. Hind suht krõbe – umbes 1000 EEKu tükk. Kas see ehk ongi Eesti Nokia?

Jättes nokiaseened selja taha avastasin nurga peal huvitava nimega restorani.

Jäi välja uurimata,kuidas selle krediidiga seal on, kas saab võlgu süüa,või mitte.

Õnneks jõudsin varsti suuremast turistimelust välja ja üha enam kujunes minus veendumus, et see saar, see polegi nagu päris saar, see on rohkem kivi.

Kivid kivideks. Astusin tasapisi edasi. Nii selle saare peal, kui ka Xiamenis imestan üha akende ees oelvate trellide üle. Esimestel korrustel on see ehk isegi mõistlik aga no kuulge ca 20dal korrusel aknaid trellitada. Mida veel. Goulangyu saarelt üks trellinäidis allpool.

Kui arvate,et Hiinas blonde ja punapäid ei kohta, siis eksite rängalt. Kohtab küll, ja vahel isegi on nad kahekesi koos.

Tõsi,blondiin on veidi räsitud ja värvist ära. Ei hakanud talle seda igaks juhuks siiski nina alla hõõruma.

Goulangyu on saar,kus mootorsõidukid on keelatud (no vähemalt on seadus selline). Sestap käib kogu kauba, ehitusmaterjali ja muu kraami transport saarel inimjõul. Kärumehi on seal päris palju. Päris karm töö. Sellel vennal, kes pildil on küll kerge oksakoorem, aga samasuguste kärudega veetakse ka graniitkive.

Ja isegi sellele transpordile on piirangud. Vastavad märgidki üleval.

Nendel aegadel, kui kärudega kaubavedu on keelatud vuravad seal ringi elektribussid, mis rahakaid turiste veavad. Higised kärumehed jääksid lihtsalt neile ette.

See kärumeeste ja elektribusside vastuolu jäi hinge veidi kripeldama, aga küllap on kärumehed õnnelikud, et neil seegi tööots on ja ma ei pea ehk väga pikalt põdema.

Saarel edasi jalutades nägin  tuttavat ornamenti. Vaat siis sulle muhu mustrit made in China.

Tiir saarele saigi peale. Laevas tegin veel kiire plõksu Xiameni poole.

  
Xiamenis on loomulikult oluliselt rohkem vaatamisväärsusi, kui mina oma bussituuri ja saarejalutuskäigu jooksul nägin, aga jätan need teiseks korraks või siis hoopis teistele avastada.

Kindlasti lähen ise veel tagasi kalaturule tundmatuid merekolle maitsma. Goulangyu sarnastest turistilõksudest püüan aga edaspidi hoiduda.