Nii need päevad läevad. Ja oligi käes oktoobri viimane nädal. Sel nädalal toimus Xiamenis ka Kiteboardtour Asia www.kiteboardtour.asia Hiina etapp. Rahvas hakkas juba nädala alguses saabuma. Esmesena jõudis kohale Sedat Türgist. Tormas oma suure lohekotiga randa. Tõeline Türklane selle sõna kõige parema tähenduses. 2009 aasta Türgi meister wakeboardingus ja kitesurfi freestyles. Sedat jagas kohalikele sõitjatele lahkelt õpetussõnu uute trikkide tarbeks ja oli muidu mõnus sõber, seltismees ja vend. Peagi jõudis kohale ka Yo Taist, kelle peamine mure oli ikka see, et tuleb leida mõni tore Hiina tüdruk.
Ühel õhtul võtsimegi suuna linna massaashisalongi. Meiega liitus ka Robert Taiwanist, kes siis oli ainus hiinakeeleoskaja seltskonnas. Selgitas siis Robert taksojuhile ilusit ära, mida vaja ja taksojuht viiksimeid kohale. Njah, punane siidtapeet, hämar vlgus, mõranenud peeglid seintel.Selline massashisalong siis. Sealt mõistlikku massashi ei saanud. Õnneks oli käepärast võtta Roberti sõber Mark, kes meid mõne aja pärast korralikku massasshisalongi viis. See oli ikka päris massaash. Tunniajase massashi kokkuvõte kõikide massööride poolt oli see, et meie õlavöötmed, alaseljad ja jalad on pehmelt öeldes pees – suht suuri lihaspingeid täis ja igatepidi ära ja väljavenitatud. Ulja lohetamise tagajärg.
Rahvast aina kogunes. Boracaylt jõudsid kohale filipiinod Ken ja Doque ning leedukas Davis. Parasjagu palju segadust oli sellega, keskus elab. Sedat elas algusesviietärnihotellis, aga seal talle ei meeldinud ja nii kolis ta paari päeva pärast meie õdusasse külalistemajja. Doque kolis ka temaga ühte tuppa, sest parasjau ei olnud rohkem vabu tube. Ken ja Davis jädi peenesse hotelli, sest olid oma villa eest ette maksnud. Yo kolis külalistemajja. Kui kohale jõudis Kerem Türgist, kes hõivas voodi Sedati toas ja nii pidid Doque kolime külalistemaja peamajja, kust ta järgmisel päeval välja pidi kolima, sest morn Ernst, kes külalistemaja peab leidis sinna tuppa rohkem maksva kliendi. Doque kolis siis minu tuppa (eelmisel päeval oli Ernst selle variandi kategooriliselt välistanud). Kui kohale saabus Doqueˇi onupoeg Glen, siis ei olnud tallegi tuba ja nii maandus temagi minu toas.
Kõik eelpoolmainitud tüübid osutusid väga mõnusateks sellideks ja kogu nädal möödus superkiirelt. Nemad võistlesid, mina orgunnisin igast värki ja olin kohati ametliku fotograafi rollis. Õhtuti tants trall ja tagaajamine. Ühe tagaajamise käigus õnnestus mul sujuvalt oma fotoaparaadist vabaneda. Eks tagasiteel tuleb Hong Kongist uus hankida.
Samal ajal lohsurfivõistlustega toimus rannas ka traditsiooniliste Hiina lohede festival. Käisime kambakesi neid uudistamas ja püüdsime kätt külge panna ühe hiiglaliku ca 200 meetrise lohedraakoni õhkutõmbamisel. Paraku ei olnud tuuleolud soodsad, ja nii jäi lohe õhku tõmbamata, aga väikese köieveo lohe liiniga tegime ikka.
Laupäeva õhtul toimus beach party. Näidati videoklippi võistluste esimestest päevadest ja tähistati Halloweeni. Peale meeleolukaid seiklusi rannapeol suundusime taas tuttavatesse ööklubidesse.
Järgmisel päeval tuli lõpuks ka tõeliselt mõnus tuul, ja planeeritud võistlused said peetud. Õhtuks olid kõik suht läbi ja võeti asja rahulikult – peale auhinnatseremooniat ja vastuvõttu peasponsori juures suundus enamus rahvast koju tukkuma.
Väike paar videoklippi võistlustest:
Ametlik viidik Fat Sand productionsilt
Klipp Hiina suurima telekanali CCTV uudistest
Türgitiimi silmade läbi (osaliselt küll eestlasest kaameramehe silmade läbi)
Uus nädala algas igati tuuliselt. Sai mõnuga paar päeva sõita. Võistlusest osavõtjad hakkasid riburadapidi lahkuma ja peagi oli käes tavaline argipäev. Koos võistlejatega läks ka tuul minema. Sellest muidugi oli kahju. Sisustasin peaar päeva netist sarimõrvaseriaali Dexter osadega. Oleksingi sellesse lõksu jäänud, aga õnneks Anthony hea sõber lohistas mind laupäeva õhtul välja õhtust sööma ja meelt lahutama.
Hiina aja lõpuni on loetud päevad ja tasapisi peab hakkama otsi kokku tõmbama. Mõnede õpilastega on veel vaja vee peal käia. Ohtralt tuleb Hiina roogasid süüa. Oleks vaid tuult.
Tuult ei tulnud ja ilmad läksid külmaks. Viimane nädal sadas pea iga päev vihma. Selge märk sellest, et tuli asjad pakkida ja ära lennata.
Vähe närvikõdi tekitasid Finnairi piloodid, kes streikima otsustasid hakata, aga õnneks sai streik just minu lennu ajaks läbi.
Nüüd olengi teel Eestisse. Mitte küll eriti kauaks. 30 novembril taas tuul tiibadese ja lendan tagasi juba tuttavasse Vietnami, kus kommunismipäike paistab ja tuul puhub.
No comments:
Post a Comment