Xiamenis tiirutamas

Tuulevaiksel päeval ei löönud isegi laevakell, kuna tuult ei olnud, ei olnud ka tuulesuund nord. Aga minu kord oli küll. Oli minu kord minna  ja Xiamenis veidi ringi kaeda. Kaua ma ikka oma külavahel ringi luusin.

Seekord rohkem pilti ja vähem juttu.

Istusin bussi number 503 ja võtsin suuna kesklinna poole. Bussijuhid on siin hullud kihutajad ja kui just keegi väga kätega ei vehi, siis nad peatustes ei peata. Ilmselt on oma varasemas elus olnud paljud neist motorollerijuhid ja sõidustiil on jäänud samaks. Kiired pöörded, äkilised pidurdamised jms, mis rollerisõidu juurde kuuluvad tunduvad bussis kuidagi harjumatud, kui mitte öelda ohtlikud. Linna ma siiski jõudsin.

Astusin bussist välja ja mida ma näen. Käib sulaselge õõnestustegevus. Hüdrovasaraga mees oli roninud ühe varjualuse peale ja õõnetas mõnuga enda jalgealust Soovisin talle mõttes jõudu tööle ja astusin edasi. Kesklinnas on säilinud veidi vanemaid hooneid ja just seal on sellist mõnusat Hiina hõngu, väikeste turutänavate, kingseppade, rätsepate, toidukohtade ja kõige muuga. Arhitektuur on samuti üsna põnev. Paljud majad on nagu vanamutid, kellele on liiga palju puudrit, huulepulka, kõrvarõngaid, kaelekeesid ja muid kilinaid külge riputatud, nii, et kunagine loomulik ilu ei taha enam hästi välja paista, kuid on siiski hea tahtmise korral aimatav.

 

Selles piirkonnas on nii liha, kala, kui köögiviljaturg. Üldiselt on aru saada, kus üks algab ja teine lõpeb, kuid vahel võib see valmistada ka raskusi. Naiteks ei saanud aru, kas on kala- või kanaturg. Leppisin lõpuks faktiga, et ilmslt on kalakanaturg.

Ühes kalaturu osas märkasin suures plastmassist pesukausis (sellistes valdvalt kõik kalakraam on)  kilpkonna.

See sell ootas supiks saamist. Tegemist on pehmenahalise kilpkonnaga, ehk tema kilp ei ole tugevalt luustunud.  See kilpkonn olla kõva hammustaja – ja kui hammustab, siis lahti ei lase. Räägitakse lugusid mehest, kes olla läinud oma loomulikke ihuhädasid kergendama ja kilpkonn, siis nakasnaud kinni tadagi millest. Ei jäänud mehel muud üle,kui kilpkonn püksiaugust väljas arsti juurde minna.

Aga jätkan oma jalutuskäiku. Kõivõimalikke mereande muidugi lademetes. Näiteks krabisid oli korvitäite viisi.

Ja melu nagu turule kohane, kanad kaagutavad, kalapuhastamisel soomuseid  ja verd lendab. Kusagil raiutakse liha, keegi grillib konnasid jne.

Kuna tibutas väikest vihmakest, siis oli maa suht tatine ja püstiseismisega tekkis aeg ajalt mõningaid probleeme – oma viga, et plätudega tulin.

Suundusin turutänavate rägastikust välja.

Tore oli näha seda, et igale poole,kuhu vähegi võimalik oli potitaimi topitud. Ühel katuseserval märkasin tervet bonsai aeda

Olin kuulnud, et Xiamenid on olemas taevatramm nn BRT.  Arvasin, et ehk on midagi sellist nagu Bangkokis, aga pidin eksima. Alt paistis küll samasugune  - ehk siis kõrgel linnakohal olev viadukt, aga üleval oli lihtsalt asfalttee ja seal sõitsid bussid. Hiinatüng.

Istusin siis bussi ja tegin ühe pikema tiiru Xiamenis. Bussiaknast välja vaadates nägin üha uusi ja suremaid korrusmaju möödumas. Kusagil peab ju see 2,6 mio inimest elama, ja selleks läheb ikka suuri maju vaja. Tänavatel küll eru ei saa, et siin selline hulk inimesi oleks. Liiklus on kuidagi hõredavõitu.

 

Sõitsin veel erinevate bussidega ringi, valdavalt teadmata kus ma olen ja kuhu lähen. Samas, et muretsemiseks põhjust polnud, teada oli, et olen jätkuvalt planeedil maa, riigis Hiina ja linnas Xiamen. Sellest teadmisest täiesti piisas.

Kael jäi kangeks neid elumaju vaadates.

Lõpuks jõudsin mingi imenippi pidi tagasi vanalinnatsooni ja tegin veel mõned pildid sealsetest majadest

 

Ühe kaupluse aknal märkasin silti olulise infoga moetrendidest.

Loomulikult jätkus mul silmi ka kummaliste mereelukate jaoks. Need siin pildi peal on suure nagu hobuse m. Kuidas neid keedetakse ja mis maitse neil on jääb teiseks korraks avastada.

Seadsin sammud kodupoole, et järgmisel päeval linnatuuri jätkata. Siis võtsin sihiks Goulangyu saare, mis Xiameni saare kõrval – kõigest 5 minutilise ja 6 kroonise laevasõidu kaugusel.

Laevapeal kohtasin rohkelt pruutpaare, kes saarele ilupilte sõitsid tegema.  Tegin neist kas siis iluplte…

…ja kolepilte.

Saar ise oli puhas turistikas.

Ikka selline rahvusvaheline turistikas…

Üldisel tmitte minu maitse. Jalutasin aegamisi mööda suveniiripoodidest täsipikitud tänavakesi kuni jõudsin ühe üige huvitava suveniiripoe juurde. Seal müüdi seeni.

Sellised tõsised puuseened. Hind suht krõbe – umbes 1000 EEKu tükk. Kas see ehk ongi Eesti Nokia?

Jättes nokiaseened selja taha avastasin nurga peal huvitava nimega restorani.

Jäi välja uurimata,kuidas selle krediidiga seal on, kas saab võlgu süüa,või mitte.

Õnneks jõudsin varsti suuremast turistimelust välja ja üha enam kujunes minus veendumus, et see saar, see polegi nagu päris saar, see on rohkem kivi.

Kivid kivideks. Astusin tasapisi edasi. Nii selle saare peal, kui ka Xiamenis imestan üha akende ees oelvate trellide üle. Esimestel korrustel on see ehk isegi mõistlik aga no kuulge ca 20dal korrusel aknaid trellitada. Mida veel. Goulangyu saarelt üks trellinäidis allpool.

Kui arvate,et Hiinas blonde ja punapäid ei kohta, siis eksite rängalt. Kohtab küll, ja vahel isegi on nad kahekesi koos.

Tõsi,blondiin on veidi räsitud ja värvist ära. Ei hakanud talle seda igaks juhuks siiski nina alla hõõruma.

Goulangyu on saar,kus mootorsõidukid on keelatud (no vähemalt on seadus selline). Sestap käib kogu kauba, ehitusmaterjali ja muu kraami transport saarel inimjõul. Kärumehi on seal päris palju. Päris karm töö. Sellel vennal, kes pildil on küll kerge oksakoorem, aga samasuguste kärudega veetakse ka graniitkive.

Ja isegi sellele transpordile on piirangud. Vastavad märgidki üleval.

Nendel aegadel, kui kärudega kaubavedu on keelatud vuravad seal ringi elektribussid, mis rahakaid turiste veavad. Higised kärumehed jääksid lihtsalt neile ette.

See kärumeeste ja elektribusside vastuolu jäi hinge veidi kripeldama, aga küllap on kärumehed õnnelikud, et neil seegi tööots on ja ma ei pea ehk väga pikalt põdema.

Saarel edasi jalutades nägin  tuttavat ornamenti. Vaat siis sulle muhu mustrit made in China.

Tiir saarele saigi peale. Laevas tegin veel kiire plõksu Xiameni poole.

  
Xiamenis on loomulikult oluliselt rohkem vaatamisväärsusi, kui mina oma bussituuri ja saarejalutuskäigu jooksul nägin, aga jätan need teiseks korraks või siis hoopis teistele avastada.

Kindlasti lähen ise veel tagasi kalaturule tundmatuid merekolle maitsma. Goulangyu sarnastest turistilõksudest püüan aga edaspidi hoiduda.

Xiamen - oktoobri keskpaik

Suured pühad said läbi ja koos sellega lahkus Xiamenist suur hulk puhkajaid ning see õdus väikelinn (2.6 mio elanikku) sai taas laskuda oma tavapärasesse unelevasse argipäeva.

Tuul ei lahkunud koos puhkajatega ja saime paar päeva tõeliselt lustida. Sain hakkama mõne uue trikiga - kiteloop ja backroll koos kiteloopiga. Polnud tegelikult üldse plaanis, aga tuli tahtmine peale ja nii ta läks. 

Päevi varjutasid kurvad uudised kodumaalt – hea sõber suundus teistesse dimensioonidesse. Elu on juba kord selline. Inimesed tulevad ja lähevad. Mõned lähevad paraku ebaõiglaselt vara.

Laupäeval oli siis see päev, kus pidin minema Xiameni raamatukogu juurde Inglise keele nurke (English Corner) rääkima natuke lohesurfist ja Eestist. English Corner on selline ettevõtmine, kuhu Hiinlased kogunevad, et oma Inglise keelt praktiseerida. Võtsime Josephiga mõned õlled ligi ja istusime raamatukogu ette murule maha. Joseph korraldaski seda ettevõtmist – see on osa tema, kui Inglise keele õpetaja tööülesannetest. Alguses eriti rahvast ei olnud, nii 5 inimest, Aga pikapeale ikka kogunes, vestlusringiga liitus lihtsalt möödajalutaiaid ja ühel hetkel ka juba varem kohatud Iisraeli neiu Dhalia ja uus nägu Bianca Rootsimaalt. Nii me siis rääkisime paar tundi Hinlastele oma elust ja mõtetest ja lasime neil küsimusi esitada. See on tegelikult suisa müstiline, kuivõrd agarad on Hiinlased Inglise keelt õppime. Kõik need, kes sel üritusel osalevad õpivad kusagil kursustel Inglise keelt ja see vestlusring on veel täiendav praktika. Osalejaid oli vanuses 6 kuni 60. Väiksemad tulid koos vanematega ja võtsid aeg ajalt sõnagi. 

Kui Inglise nurgake läbi läksime Dhalia ja Biancaga Beachpartyle. Kord kuus korraldab kohalik expatide Rugbyklubi rannas mõnusa peo, kus siis saab süüa, juua ja tantsu ja tralli. Meie võtsime poest joogid kaasa, sest pidasime kohapeal pakutavat veits kalliks – no ei maksa õlle eest 15 krooni! Peol kohtasin veel tuttavaid nägusid ja tutvusin uutega. Mängisin päris palju vana head mängu - “Arva ära kust maalt ma tulen”. Üldiselt ei arva keegi ära. Üks Ameerika neiu siiski tabas lõpuks ära. Aga see selleks. Pidu ise oli vilgas, koos paras ports Xiamenis pesitsevaid mittehiinlasi. Valgeid oleks vale öelda, sest mõned olid mustad nagu öö. Näiteks kodanik Shisha Zambiast. Mis käänulisi teid pidi tema siia sattunud oli jäigi selgusetuks. Chillisin mõnda aega seal peol ja kui kell hakkas 2 saama otsustasin koju minna. Kiire taksosõit ja kodujuures olingi. Ainus häda oli selles, et värav oli lukku pandud. Ei tahtnud Ernsti üles hakata ajama ja ronisin siis üle värava.

Hommikul randa tuult ootama. Õpilane Jennifer, kellega meil asjad suht aeglaselt edenevad oli kohal. Tuul mitte. Nii pakkisingi pealelõunal kodinad kokku ja lugesin päeva rannas lõppenuks. Suundusin hoopis Xiameni uurima. Polnud ju eriti mahti saanud linnas ringi vaadatagi. Seadsin eesmärgiks korralikult ära eksida ja näha võimalikult palju. Sellest, mida Xiamenis nägin tuleb eraldi lugu koos piltidega.

Kaugel merel möllavad tafuunid hoidsid tuuled meist jätkuvalt eemal ja nii sain keskenduda vahepeal veidi soiku jäänud äriasjadele. Päev otsa arvuti taga mõjus väga kurnavalt ja kui sõbrad surfarid mind õhtul jalalabamassaashi kutsusid, siis ei pidanud nad seda kaks korda tegema.

Sõitsime atuodega kesklinna ja astusime ühe järgmise suure massaashipalee uksest sisse. Hiina jalalaba (hääldada nagu etenduses “armastus kolme apelsini vastu” – jalaalabaa) massashi kogemus mul siiani puudus, sestap panen need erakordsed muljed siia kirja.

Sisenesime neljakesi suurte tugitoolidega sisustatud hämara valgusega ruumi. Teiste eeskujul seadsin end mugavalt tugitooli ja jäin edasist ootama. Esiteks valati meile tassike teed ja siis saabus vaikus. Mõne aja pärast sammus uksest sisse neli näitsikut puust kapad kuuma veega käes. Justkui edukad Hiina sükroonujujad asetasid nad kapakesed korraga meie jalge ette ja puistasid (taas sünkroonis) vette salapärase segu erinevatest ürtidest-vürtsidest. Kõige tugevamalt oli tunda kaneeli lõhna.

Siis oli käes meie kord oma kurntud jalalabad kapakesse panna. Mis seals ikka, teeme ära…Ai krt kui tuline see vesi oli – suisa keev. Ürdid,vürtsid andsid veel oma jao kuumust. Hambad ristis hoidsin jalgu kapakeses. Need pidid enne ikka hästi ära ligunema. Samal ajal, kui jalalabad ligunesid asusid näitsikud tegevusse klientide õlavöötmepiirkonnaga, surudes oma pöialde, rusikate, küünarnukkide ja ma ei tea millega veel kõige valusamatele kohtadele.Siis näpiti veel mõningaid punkte kaelal, mis tahtsid pildi eest viia. See protseduur ilusti möödas oli aeg asjuda jalgade kallale.

Meie keedetud jalakesed tõsteti kapakestest välja ja pandi väikese tumbakese peale nõrguma. Natuke tupsutati veel rätikuga ka – et ikka ilusti kuivad oleks. Seejärel mässiti üks jalg rätikusse oma aega ootama ja võeti teine jalg tõsiselt ette. Kõigepalt kreemitati varbad kenasti sisse. Siis hakkas pihta tõsine mudimine – kohati lõi silmist selget tuld. Talusin vapralt seda piina. 

Mõne aja pärast astus ruumi valges kitlis meesterahvas eredat valgus paiskav lamp ja karp ohtlike terariistadega kaasas – üha rohkem hakkas mulle tunduma, et mõnusa lõõgastuse asemel olen sattunud Hiina salapolitsei piinamiskambrisse. Õnneks ei suunanud kitlis meesterahvas valgusvihkumitte näkku, vaid juba masseeritud jalale ja terariistu ei hakatud toppima mitte sõrmeküünte alla, vaid nendega hööveldati hellalt tallanahka. Selgus,et mees oli lihtsalt tallahööveldaja.

Samal ajal, kui käis kõva hööveldamine jätkas näitsik teise jala masseerimist. Kordus sama protseduur, nagu esimese jalaga. Lõpuks muditi veel sääremarjadki mõnusalt läbi.

Kogu see protseduur kestis ca 1,5 tundi. Kui kõik oli läbi, siis arvasin, et jalad on nüüd nii ilusti ära masseeritud, et neid ei tohikski enam kasutada. See on koht, kus salong oma teenust edasi saaks arendada – peale massashi kanda klient kätel autosse, või koju. Kui Hiina keele selgeks saan, siis teen neile sellekohase avalduse.

Meie sõitsime läbi öise linna autoga koju ja peagi suikusin juba sügavas unes, et järgmisel päeval minna vastu juba uutele elamustele.

Järgnevad päevad möödusid töiselt, kas siis rannas või arvutis. Tegelesin intensiivselt lennupiletite otsimisega. Rünnakrühm käis isegi Stockmanni hulludel päevadel piletijahil, aga tulutult. Millegipärast on viimase paari kolme nädala jooksul piletihinnad aasia lendudele tuleva aasta jaanuariks-veebruariks lakku hüpanud ja mõistlikku ühendust ei olegi nii lihtne leida. Reedel leidsin lõpuks midagi mõistlikku. Kodumaalt tulid kilked, et üks sõber olla Suure Etkari käepigistuse osaliseks saanud, ja on nüüd eluõnnelik. Soovitasin tal käe  eemaldada ja klaaskappi panna. 

Olles ise peast lennupilet suundusin õhtul linna ühele sünnipäevale. Palju toredaid inimesi, natuke tööjuttu ja kiire käik ööklubisse, kus sünnipäevalapsest hollandlane kogemata küünasrnukiga baaridaamile vastu mokki virutas ja kokaiiniuimas kribuhiinlasest baarman mulle ligi üritas ajada. Meie kaaslasteks olnud Kolumbia Palomal ja New Yorkˇi Kristinil ei jäänud muud üle, kui oehhetada ja aehhetada. Elamusi kui palju. Hommikul koos kukkede kiremisega jõudsin koju. Ernst oli mulle värava võtme andnud, ja nii ei pidanud enam üle aia ronima.

Lühikesed lood...(vol 1)

Lühikesed lood on sellest, mis minu endaga, või nendega, kellega kohtunud olen on juhtunud.

Ernsti munaost.

Ernst on tetavasti see Malaisiast pärit mehike, kes peab külalistemaja, mis mulle peavarju pakub. Ühel päeval hoiatas Ernst mind nurgapealsest poest asjade ostmise eest. Kõik pidi olema võltsitud. Nimelt oli ta ükspäev käinud seal mune ostmas ja kodus selgus, et kõik 30 kanamuna olid võltsitud, et ehk ei olnud üldse munad. Samas välja olid näinud nagu päris, isegi natuke sitased…

Kuidas Derek Bangkok “Hiltonis” peatus…

Inglane Derek oli just oma tüdruksõbrast lahku läinud ja otsutas aasiasse kolida. Paar potentsiaalset tööotsagi oli silmapiiril. Jõudis Derek siis Bangkokki ja nagu ikka satud seal inimestega jutule. Tema ajas tnavanurgal juttu ühe hollandlasega, kui äkki tema vestluspartner näost kaameks tõmbus. Järgmisel hetkel olid neil mõlemal käed raudus ja tee viis Bangkok “Hiltonisse” ehk kohalikku kinnimajja. Derekil õnnestus sealt 18 tunni pärast vabaneda, tema vestluskaaslasel ilmselt nii hästi ei läinud. Tema juurest olla leitud pool kilo keelatud ainet… 

“Kohupiimakorp”

Pärast kerget õhtueinet otsustasin Ernsti poolt mainitud nurgapealsest poest läbi minna ja veidi näksimist osta. Vaatasin,et jube lahedad rosina kohupiima rullid. Võtsin siis ühe. Maksis vähe raha – umbes 1.5 krooni. Kodus muidugi selgus, et puhas võltsing, või igaljuhul mitte see, mida ootasin. Rosinate asemel olid väikesed pruunid keedetud oad ja kohupiim oli lihtsalt kollane värv. Sähh sulle siis kooki moosiga…

“Jäätis”

Oli vihmane pärastlõuna. Ernstile tuli külla tema ristipoeg ja , et põnnile meelehead teha tõi Ernst kapist jäätist. Jagas seda lahkelt kõikidele, kes ruumis viibisid. Võtsin pakutu vastu. Avasin pakendi ja kummaline roheline värk pulga otsas vaatas vastu. Pakendit lähemalt uurides selgus, et tegu on rohelise oa jäätisega. Oli tõesti roheline ja oli tõesti oa maitsega…

Liiklus

Liiklus on Xiamenis turvaline.Vähemalt autojuhtidele, kellel on alati õigus. Ülekäigurajad küll on, aga see ei tähenda, et peaks kiirust vähendama või seisma jääma. Tuleb jätkata kiiret sõitu ja jalakäiatel üle varvaste sõita. Kuna tuututamine on linnas üldiselt keelatud, siis käib pidev tulede vilgutamine. Mootorrattaid ja motorollereid erinevalt teistest linnadest siin ei ole. On ära keelatud. See eest on aga elektrirollerid, mis nii salakavalt ja vaikselt oskavad sinu selja taha sõita ja siis tuut tuut teha. Pimedas need vaiksed kaherattalised tulesid põlema ei pane – ilmselt võtab see liiga palju voolu ja nii jääks teekond lühikeseks.

Kalamehed

Umbes kuus aastat tagasi keelati meie loherannas ja selle lähistel kalapüük. Et asi ikka kindel oleks põletati kalameeste paadid ära. Kord on siin majas!

Ühe lapse poliitika

Hiina on teatavati maa, kus viljeletakse rahavstiku kasvu kontrolli all hoidmiseks ühe lapse poliitikat. Kui soovid rohkem lapsi,siis kergita kukrut ja maksa riigile lapsemaksu. Vaesemates piirkondades, on rahaga suht kitsas ja seal rakendatakse kohati üsna karme meetmeid. Sundsteriliseerimist jne. Aga samas, mis neil muud üle jääb – kui kõigil oleks palju lapsi, siis kukuksid osad inimesed vaatamata Hiina suurusel üle serva merre – lihtsalt ei mahu ära.

Rinnad

Väikeses Weymouthi linnas Inglismaal oli üks baaridaam, kes muretses oma väikese rindade pärast ja mõtles pidevalt,kuidas neid suuremaks saada. Ühel päeval astus baari sisse kohalik kalamees. Baaridaam ei jätnud võimalust kasutamata ja küsis kalamehelt “Ei tea,mida ma peaks tegema, et rinnad suuremaks kasvaksid?”, Kalamees ei olnud suu peale kukunud ja vastas järgmist; “ Võta iga päev üks salvrätik ja hõõru sellega rinnavahet!”, “Kas see siis aitab?”: küsis baaridaam.”Ma ei tea, kas see rindade osas aitab, aga sinu tagumiku osas tundub, et on aidanud!”: ei jäänud kalamees vastust võlgu

Tööõnnetus

Olen siis kõvasti rannas hullanud, kivide vahel lohetanud, linna mööda tiirutanud jne. Mitte midagi ei ole juhtunud. Ühel päeval astusin meie klubi kontorisse sisse ja sain kohe vigastuse osaliseks. Suutsin astuda kaheastmelise trepi ühe astme terava nurga otsa nii, et tallaalaune täpselt keskelt vähe puruks läks. Pole ikka vaja ronida kontorisse!

Hiinlased ja õlu

Hiinlastele (vähemalt neile,kellega mina kokku olen puutunud) meeldib hirmasti õlut juua. Eks see ole siin veega ühes hinnas ka. Aga ärajoodavad kogused on ikka suured. Mängitakse igasuguseid toredaid õllejoomismängu ja pisikesed Hiina neiud ei jää meestele õlle sissekallamise poolest mitte sugugi alla. Kõige popim on Tsingtao õlu. Oma olemuselt suht lahja kraam – pidavat 3,4 asja alkot sisaldama. Samas pudel on üle 0.6 liitri. Seda kulub kõvasti ja seega püsivad ka neerdu pidevalt puhtad – kui ikka õhtu jooksul liitreid läbi lased, siis peab ju see neere puhastama.

Lauakombed

Kui eelmisel tripil Vietnmi imestasin sealsete lauakommete üle, siis ega Hiinas lood eriti paremad ei ole. Sülitatakse ikka suht kuhu juhtub ja õhtusöögi lõpuks on laud konte, teokarpe, kokkunätserdatud salvrätte, mahatlkunud toitu,ülevoolanud õlut, sutisukonisid jms täis. Peenemates st laudlinaga kohtades on asi veits parem, aga kuigi Vietnamis sai laua alla sülitamsit kõvasti harjutatud on kogu see kombestik mulle kui tuntud esteet kusipeale ikkagi kuidagi harjumatu. Aga eks ma kohanen vaikselt.

Hong Kongis ei sülitata enam maha

Hong Kongis olla ka hirmus sülitamise komme olnud. Siis aga tabas maailma SARSi hüsteeria ja kohalikud tervisekaitsjad võtsid eesmärgiks piisknakkuse ohu vähendamiseks mahasülitamine inimestest välja juurida. Sajandite kui mitte aastatuhandete pikkune sülitamistraditsioon sai murtud laste abiga. Telekas näidati lastele multikaid, kus sülitamise tagajärjel hirmsaid asju juhtuma hakkas. Ja nii hakkasid kõik lapsed varsti selle peale, kui keegi sülitas hüsteeriliselt nutma.Vanad ei kannatanud seda välja ja lõpetasid sülitamise. Eestis viljeleb samalaadset maailmamuutmise tehnikat kõigile lastele ja lapsevanematele tuttav Jänku Juss oma bandega. www.lastekas.ee

Kuidas Adriano teist korda isaks sai

Kohtasin ühel päeval Itaaliast pärit Adrianot, kes seaduskuuleka Hiinamaa elanikuna ei tahtnud ühe lapse poliitika vastu astuda. Aga mis teha, kui taevaisa abiga tema naine teist korda lapseootele jäi. Läksid siis Itaaliasse sünnitama. Samas tõi see Hiinas talle ikka paksu pahandust kaasa. Poltsei käis öösiti kontrollimas, kui palju inimesi neil seal elab. Mingit mõistlikku juttu kuulda ei võetud jne. Sellest kõigest nüüd küll juba 9 aastat möödas aga Adrianol siiani hinge peal.  

Miks poetädi mind nähes nii rõõmus on

Oma Xiamenˇis oleku esimestest päevadest alates olen külastanud üsna regulaarselt lähedalasuvat nurgapoodi. Ehk nagu mu heal sõbral oli tavaks öelda – kohalikku solgikuuri. Ostan sealt ikka jäätist ja pirukat ja muut nikki näkki. Poetädi alati ülisõbralik. Hiljuti sain teada ka põhjuse, nimelt olen siiani jäätise eest maksnud umbes neljakordse hinna. Välja tuli see lihtsalt siis, kui ostsin sama jäätist ühest teisest samalaadsest poekesest. No kes ei oleks rõõmus, kui kasumimarginaal nii meeletult suur on. Seega, ka Hiinas on hr Maurus alati kodus, kui raha tuuakse! MOTT 

Xiamen - septembri lõpp ja oktoobri algus

Täitsa lõpp kui kiirelt aeg lendab. Alles ma siia jõudsin ja nüüd saab varsti juba kolm nädalat täis. Ja Hiina keelt ei oska ma veel ikka. Tegelikult on päris kummaline, kuidas keele mitteoskamine mind pea üldse ei häiri. Käed jalad aitavad hädast välja ja aeg ajalt satub ikka inglise keelseid inimesi mu teele.

Tuulised ilmad vahelduvad tuulevaiksetega. Ühel päeval, kui oli tuuline ilm, aga suund oli kehva suundusime ühte teise randa. Samal ajal oli siin ka Stefan Shveitsist, kes kuu aja pärast toimuvatel võistlustel olulist kohtunikurolli täidab. Tal oli kaasas ka uus 2010 aasta North Team Series laud, mida ta lahkelt proovida lubas. Ma ei jätnud juhust kasutamata ja tegin sellega paaritunnise downwinderi sealt teisest rannast koduranda. vahepeal tekkis küll hirm, et kaldun liiga Taiwani poole, aga lõpuks jõudsin ikka koju.

Õhtul käisime koos Stefani, Dereki ja Nealiga vahelduseks lääne toitu söömas. Minu kodu lähedal on koht nimega “Red Armadillo”.Tellimine läks suht lihtsalt – kolm meest meie neljasest seltskonnast tellisid topelt burgeri friikatega. Neal, kes on taimetoitlane sellest loobus ja valis miskit muud. Teenindajad olid inglise keelt rääkides ülipüüdlikud. Ja tulid oma ülesannetega hästi toime. Nautisime burksi ja friikaid. Teinekord on hea miskit muud peale hiinaka süüa. Nii nagu kodus olles tahaks vahel hiinakat või midagi muud eksootilist.

Minu väike Hiinlannast õpilane June sai lõpuks laua peale. Selle üle oli väegade hea meel. June on parajalt hull tüüp. Ei ole vist asja mida ta proovinud ei oleks – benijhüpetest kuni ratsutamise takistussõiduni. Peale lohekoolitust hakkab tal kohe purjeregatt, kus ta kaheksaliikmelises meeskonnas on ainus naine. Ja õlut suudab see nääps ära juua rohkem kui mõni teine. Lisaks oli ta nii lahke, et kutsus mind Shanghaisse külla ja lubas peavarjugi pakkuda. Shanghais polegi käinud – võtan plaani.

Esimeset kuni kaheksanda oktoobrini on Hiinas suur püha. Möödub 60 aastat Hiina Rahvavabariigi sünnist ja see väärib tähistamist. 01 Oktoobri homikul istusime kõik nagu üks mees teleri ees ja vaatasime paraadi ülekannet Pekingist. See oli vast üks vaatepilt. Kõik kokku näis nagu kompott 9 mai sõjaväeparaadist Moskvas, mööda tänavat liikuvast laulu ja tansupeost, New Orleansi Mardi Gras pidustustest ja mõnest suurest Gaypridest. Seal oli vist miljon inimest marssimas, tantsimas, laulmas, hüppamas, kargamas jne. Ainuüksi puhkplilliorkester oli kordades suurem kui kogu Eesti kaitseväeparaad kokku. Ja loomulikult olid kõik nii rõõmsad, nii rõõmsad ja lehvitasid punalipukesi. Nii kui ülekanne lõppes algas kohe kordus. Ja järgmisel päeval oli ka veel kordus. Ja ajalehtedes olid ainult head uudised.

Pühad on Xiameni toonud rohkelt rahvast ja sesoses sellega on minu populaarsus kasvanud. Olen üha popim pildistamisobjekt. Veetsin kohe mitu tundi rannas, et fotosessioonideks oma päevitust lihvida. Nüüd olen pähkel.

Linna saabunud inimesed on äraütlemata uudishimulikud. Eriti pakuvad neile huvi rannaliival olevad lohed. Neid tuleb kindlasti näppida,nööre sikutada, pildistada. Ja kui lohet üles hakatakse laskma, siis tuleb kindlasti liinide peal seista. Tuleb tunnistada,et Hiinlastel näib puuduvat igasugune ohutunne. Seega peame lohetajatena rannas topelt ettevaatlikud olema, et kõrvalseisjad endale viga ei teeks. Koolitamise muudab selline olukord suht keerukaks, sest, kui ikka pidev narodnoje guljanie mööda randa edasi tagasi aset leiab, siis peavad silmad koge aeg igas kaares punnis olema. Ja kui siis selgub, vees, et õpilane ujuda ka ei oska on lõbu laialt.

Ühel õhtul astusin vast avatud baari meie tänava nurgal. Seal, kus varem oli pühamu, on nüüd baar. Veidi kummaline, aga samas päris mõnusa õhustikuga koht. Kohtasin seal paari valget inimest. Xiamenis inglise keelt õpetavad ameeriklast Josephit, ja Hiina keelt õppivaid noori Stevenit Itaalisat, ja Iisraeli neiut kelle nime ma ei suuda hetkel meenutada. Arenes päris huvtav vestlus maailma poliitilisest olukorrast ja Iisraeli/Palestiina suhetest.

Joseph kutsus mind tuleval laupäeval oma Hiina õpilastele lohesurfist ja surfielsut rääkima.

Järgmisel päeval oli tuul valest suunast, ehk üle maa. Ootasime pikalt suunamuutust, aga mida ei tulnud, seda ei tulnud. Lohtuseks oli õhtul taas suuremat sorti sööma. Kodu lähedal oli veel üks uus koht avatud ja käisime seda testimas. Selles kohas olid vähe vürtsisemad road. Väga huvitavad, Näiteks pakuti küülikuliha, lehmasoolikaid, mingeid vesiroosi juuri ja õhtu lõpetuseks tuhande aastast muna. Sellest vähe pikemalt (siinkohal tänud Wikipediale, mis mulle lähemat infot andis selle kohta, mida ma siis tegelikult sõin).

Sajandi muna, tuntud ka kui tuhande aastane muna on Hiina köögi delikatess mis saadakse konserveerides pardi, kana või vutimuna savi,tuha, soola, lubja ja riisikõrte segus mõnest nädalast mõne kuuni. Sisuliselt mätsitakse muna selle mögaga kokku ja lastakse seista.

Kui protsess lõppenud on munakollane muutunud tumeroheliseks ammoniaagilõhnaliseks pastaks ja munavalgest on saanud tumepruun läbipaistev tarretis millel pole erilist maitset ega lõhna.

Neid võrratuid mune süüakse ilma erilise kokkamiseta. Kooritakse ära, lõigatakse sektoriteks ja süüakse.

Legendi kohaselt valmistati vanadel hallidel aegadel neid mune leotades tavalisi mune hobuse uriinis. Tai keeles ongi selle hõrgu roa nimi hobusekusemunad.

Teglikult oli täitsa maitsev. Võtsin suisa mitu tükki.

Uus päev oli super! Esiteks Hiinas oleku aja parim surfipäev. Teiseks jõudsid minuni uudised Eestist ühe uue ilmakodaniku sünni kohta ja ühe teise ilmakodaniku teadvusele tuleku kohta teadvuseta olekust. Õhtul mehhiko restoran, margariitad, nachod jne kuni ühel hetkel ca öösel kell üks avastasin end nurgapealsest hiinakast Hiinlase seltskonnast närimas pardikoibi ja seamagu taustaks kõlamas Whitney Houstoni “I will always love you!. Selline on elu!

P.S. Piltide üleslaadimine komplitseeritud, aga küll nad kunagi tulevad!

Üks õhtusöök ja millega see kõik lõppes...

Alustama pean sellest, et Taylor ehk üks Hiina põhjapoolsemast provintsist pärit lohetaja oli Xiamenist lahkumas ja seoses sellega oli plaanis väike õhtusöök. Seekord mitte kusagil kodulähedases söögikohas, vaid suisa kesklinna kandis. Kui see tähtis õhtu kätte jüudis jagunesime autodesse ja sõitsime restorani juurde. Väike lõik meie sõidust läbi õhtuse Xiameni on allpoool näha.

Peale mitmeid ohtlikke manöövreid keerasime sisse ühesuunaliset tänavast ja seda ikka nö valest otsast. Kohale me elusalt siiski jõudsime. Söögikoht oli loomulikult Hiina toidule setsialiseerunud. Erisus vaid veidi ehk selles, et pakuti rohkelt värskeid mereande. Menüüst tegin ühe pildi.

Istusime lauda. Kõigil oli ees kilesse pakitud nõudekomplekt. Lähmal uurimisel selgus, et paljud restoranid Hiinas ise oma nõusid ei pese ja ostavad selle teenuse väljast sisse. Õhtu lõpus viiakse mustad nõud minema ja järgmisel päeval tuuakse puhtad desinfitseeritud ja komplektidena kilesse pakitud nõud tagasi.


Urgitsesin oma nõud kile seest välja ja jäin koos teistega roogasid ootama. Kõigepealt valati väikesesse tassikesse tee. Rüüpasin selle ära (suur viga nagu hiljem selgus) Ja nagu juba tavaks hakkas ühel hetkel roogasid tulema. Järgneb väike loetuelu – maarineeritud kaheksajalg, kaheksajala sült, mitut masti karbid, paljude koibadega part (pardilestasid ei olnudki veel maitsnud), grillitud kalmaarid, rannakarbisupp, võdisev seapekk, mõnus seakael, higgelkuhi krabisid, kevadrullid jne jne. Kõrvale omajagu Tsingtao õlut. Nüüd ma täitsa usun, seda uudist,mille kohaselt 40 aasta pärast on maailmas toidupuudus – kui kõik Hiinlased sellistes kogustes toitu hakkavad hävitama, siis hoia ja keela.

Vahepeal pidin käima teises lauas istuvate Hong Kongi surfaritega klaase kokku löömas. Oma lauas eriti klaase kokku lüüa ei saanud, sest laud oli nii suur, et üle lihtsalt ei ulatanud. Nii koputasimegi lihtsalt vajadusel klaasiga vastu lauda.

Kui ühel hetkel näpud ikka hirmsasti juba krabi pardikoibade ja palju muu näppudega söömisest kleepusid saingi aru et teed oleks pidanud natuke järgi jätma. Aga kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem ja nii valasingi teetassi õlut ja leotasin rasva ning salvrätikute kihi oma sõrmedelt lahti.

Sõime kõhud täis, nii, et vats oli rebenemas ja mõtlesin juba kojumineku peale, kuid siis tehti loomulikult ettepanek,millest ei olnud viisakas keeldude. Õhtu jätkus ööklubis-karaokebaris. Jõudsime läbi linna tuhisedes kohta nimega Mirror. Klubi välisuksest sisse astudes sattusime roosade siidkardinatega polsterdatud kuldpuuri. Selgus, et see on nö esik. Sealt suundusime läbi peasaali, kus taas mitmed kuldpuurid silma hakkasid privaatsesse karaokeruumi, kus pikasäärelised hiinatarid, meile lahkelt jooke hakkasid ette kandma. Hiina ööklubides näib olevat tava, et kui midagi tellitakse, siis kohe pudeliga. Maie sinna jõudes oli laual juba liitrine pudel Martell Noblige (samm kõrgem kui VSOP) konjakit. Peagi lisandusid sellele paar liitrist pudelit Absoluti viina ja x kogus õlut. Kange alkoholi joomiseks on hiinlastel omad tavad. Konjakiga käituti näiteks järgneva retsepti kohaselt.

1) Võta 2 liitrine kandliline klaaskann (see mis külmikusse hästi mahub).

2) Täida see pooles ulatuses jääkuubikutega. Jälgi, et asetaksid kuubikud kannu ükshaaval ja samal ajal oleksid oma siredate säärtega põrandal põlvili.

3) Seejärel lisa kannu vesi kahest rohelise korgiga trendika kujuga pooleliitrisest veepudelist.

4) Võta kahe käega viskiklaas ja aseta see enda ette lauale.

5) Haara (loomulikult kahe käega) konjakipudel ja vala aeglaselt viskiklaas konjakit täis.

6) Võta kahe käega konjakit täis viskiklaas ja vala selle sisu kannu jää ja vee hulka.

7) Aseta kannule kaas ja loksuta natuke ise ebalevalt naeratades.

8) Leia lähedusest paar karafini ja täida need kannus oleva vedelikuga.

9) Vala igale laua ümber olijale karafinist viskiklaasi veidi rüübet.

Viina puhul kehtib sama retsept va see, et konjaki asemel kasutatakse viina.

Uhh, see raske tegevus ühel pool toodi meile snäkke. Kuna tegemist oli vägagi stiilse kohaga ei saanud ka siin üle ega ümber Hiina traditsioonilistest ampsudest nagu kanavarbad, külmutatud rohelised oad ja kuivatatud kalatükid. Ahjaa, paar puuviljavaagnat ilmusid ka lauale.

Järgmine tund möödus elavas Hiinakeelses keskustelus, millesse ma oma tagasihoidlikkuse tõttu eriti ei sekkunud.

Siis oli aeg panna käima karaokemasin ja laul läks lahti. Nii nagu teistelgi Aasia rahvastel on karaoke ka Hiinlastel võtnud rahvaspordi mõõtmed.

Ei olnud minugi pääsu paarist laululoost. Esitasin südantlõhestavad laulud “Sailing” ja “I believe I can fly”.

Laulud lauldud suundusime oma privaatsoonist (meil oli muideks ka oma tualet) ühiskasutatavasse ööklubitsooni. Kuldsetes puurides olid kohad sisse seadnud GoGo tantsijad. Kepsutasid seal teised nagu kitsekesed. Ühe asja poolest on Hiina ööklubid erinevad - nimelt puudub tavapärane tantsupõrand. Kogu klubi on täis väikseid püstijalalauakesi,kuh pudel ja klaasid ja kanavarbad ära mahuvad. Nende ülmber siis tantsitakse veidi ja julgemad võtavad pauside ajal üle GoGo tantsijannade kohad.

Ühel kaunil hetkel tuli väike Hiina neiu ja võtis mul käest kinni ja viis enda laua juurde. Seal tuli kõigi lauas olijatega seda sajakordselt lahjendatud konjakijooki juua. Suundusin peagi eemale tagasi meie karaoketuppa. Seal olid käsil uued mängud. Loeti kolmeni ja siis tuli oma käsi ette sirutada, kas peopesa üles või allapoole. Kaotaja pidi kõigi ees esinema tantsukavaga. Järgmisel ringil pidi lisaks tantsule särgi ka seljast võtma ja siis särgi ja veel midagi. Õnneks kaugemale ei mindud.



Selle aja peale oli kell saanud ca 2 ja suundusime klubist välja. Väljas klubi ukse ees oli end üles seadnud omapärased hasartmängu letid. Veeretasime paar korda täringuid, aga sobivat kombinatsiooni, mis mingi võidu oleks toonud ei saabunud.

Istusime autosse. Sõbrad Hiinlased tegid ettepaneku väike kerge eine võtta. Üsna mõistlik peale rasket ööklubitamist ja karaoket. Väike amps peale ööklubi kulub ikka ära. Läksime mingisse suht räpasesse söömakohta. Ja kus siis hakati taas toitu ette kandma. Meie sõime ja kõrvallauas mängisid kolm meest agaralt mängu “Kivi, paber, käärid”. Aga mis siin ikka rääkida. Vaadake parem klippi sellest ööklubijärgsest ampsust (enne kui kõik road lauale olid kantud sai aku tühjaks)

Puhh, kõht täis oli ikka suur tahmine koju jõuda. Aga kus sa sellega. Üks õige Hiina peotuur pidavat lõppema massaashiga. Nii sõitsime massaashisalongi ette. See massashisalong oli umbes sama suur, kui keskmine Eesti kaubamaja. Eskalaatoritega sõitsime kolmandale korrusele ja seal juhatati meid siis ruumi, kus massaash toimuma hakkas. Olime kolmekesi ühes toas. Varsti tulid nääpsud neiud, ja järgmise tunni jooksul masseeriti nii jalataldu, kui silmamunasid (kõik igati sündsuse piirides – isegi riideid ei pidanud ära võtma). Tüdrukud võtsid oma tööd väga põhjalikult, ja tuleb tunnistada, et see peojärgne massaash on väga hea mõte.

Kella poole viie ajal jõudsime lõpuks koju. Õhtusöögi algusest oli möödunud kümme tundi.