Päevad Alacatis…

Kes oleks võinud arvata, et Türgi on selline mõnusalt tuuline paik ja iga päev võib lohe täis pumbata ning merele minna. Viis päeva Gökovas möödusid suure surfi tähe all ja tavaliselt olime õhtuks läbi nagu läti rahad ja kobisime varakult kotile, et siis järgmisel päeval uuesti merele minna. Aga iga hea asi saab ükskord otsa ja nii oli minulgi ühel päeval aeg Gökovast lahkuda ja seada suund Cesme poolsaarele Alacatisse.

Neljapäeval pakkisime kodinad autosse ja võtsime suuna Izmiri poole. Häbematult magasin kogu tee ja nii ei näinud suurt midagi, mis teeääres. Izmiris suure bussiga Cesmesse ja sealt väikesega Alacatisse. Alacatris pidi mul sõber Yatkyl vastas olema, aga nagu juba Türgis tavaks teda ei olnud. Tuli paari tunni pärast. Tegin aega parajaks raamatut lugedes ja ilma ja inimesi vaadates. Kuna põhihooaeg ei ole veel alanud, oli linnake vaikne. Mõni auto, mõni roller, mõni traktor sõitis mööda. Taksojuhid igavlesid kliente oodates ja vaikselt hakkas pimenema. Koos Yatkyliga tulid ka Tim ja Dominic, kes siin väikest lohebisnist ajavad (www.kite-turkey.com). Viskasin oma kotid lahtisesse Land Roverisse ja hüppasin ise järgi. Sõime kõhud miskit lihavärki täis ja siis majja, mis mõneks ajaks mulle peavarju pakub. Ja nagu õhtusöögil selgus on ehk isegi veidi tööd võimalik siin kaunis paigas teha. Elu nigu ernes :-).

Järgmisel päeval suundusime randa. Kite-Turkeyl on igapäevases kasutuses kolm vana Türgi sõjaväe Land Roverit hüüdnimedega, Original, Junkie ja Expensive. Tim ostis need kilohinnaga ja investeeris veel hulga kilosid, et nad hinge sisse võtaks. Enam vähem võtsid ka. Ainult, et hommikul oli väike probleem Junkiega, kes mitte ei tahtnud käima minna. Expensive tuli köiega ja lahendas probleemi. Laadisime kamad auto peale ja randa minek.

 

Minu jaoks oli tööpäev – Austraalia uho gorlo nos kirurg Toby teeb Prantsuse ja Argentiina suusahooaja vahepeal Türgis aega parajaks ja võttis paar tundi, et oma lohesõiduoskuseid timmida. Ülestuult sõit ja pöörded. Juba täitsa hakkas tulema. Peale koolitust sain ise ka veidi sõita. Mõnus väike laht. Pragu ei ole veel palju rahvast ja seega ruumi laialt. tipphooajal läheb ilmselt kitsaks.

Õhtul taas sööma juba tuttavas kohas nimega Jusuf Usta. Nälg oli suur ja nii sai ahmitud endale pool kana, mingi baklazhaani veiseliharoog ja kuhi salatit. Kõik see kraam mahtus kenasti kõhtu ära ja veel natuke Türgi leiba peale.

Uus hommik tõi mõtte bazarile ehk turule minna. Igal laupäeval on meie majast viie minuti jalutuskäigu kaugusel turg, kuhu kohalikud farmerid tulevad oma saadusi realiseerima. Kõõgiviljad, puuviljad, oliivid, talukanamunad, juust, kõikvõimalik värske roheline.

Samas on ka nn kaltsuturg kust tuntud kaubamärkide kohalikke originaalversioone saab soetada. Kirju träni hulka on mõned vähe asjalikumad leiud ka ära eksinud – käsitsitehtud oliiviseep, mõnusad linased heegelpitsiga hommikumantlid, voodi- ja laualinad, käsitsi voolitud puust köögiriistad. Tegime kõvasti shopingut ja ostsime külmkapi värsket kraami pooltäis. Külmkapp on nimelt päris suur ja täitsa töis ei olnud mõtet osta, sest hetkel oleme majas vaid kolmekesi.

Peale turulkäiku kimasime randa ja pumpasime lohed täis. Aitasin veel veidi Tobyt ja siis sõitsin ise kolm tunnikest. Õhtul juba tavapärane Jusuf Usta õhtusöök. 13 kohaliku raha, ehk 100 krooni eest saab seal korralikult kõhu täis. Peale õhtusööki tegime väikese tiiru linnas ja leidsime interneti. Seal kohvikus olid hinnad suht kobedad – näiteks 0,25 l Coca Cola maksis ca 40 krooni. Kokteilid ca 150 krooni. Selge värk, et Alacati on ikka miljonilinna Istanbuli miljonäride pärusmaa.

Pühapäev osutus tuulevaikseks ja tegime aega parajaks Dominici ja Timi aidates. Valmistuvad hooajaks ja panevad poodi püsti. Liigutasime raskeid esemeid, jõime õlut ja panime plakateid üles. Kaunis pühapäev. Õhtul oli piisavalt aega, et kodus süüa teha. Visaksin portsu köögivilju pannile, natuke kana ka, riis keema ja käras küll.

Esmaspäeval oli linn kuidagi vaikseks jäänud. Eks nädalavahetuse puhkajad olid leebet lasknud ja linnake vajunud taas suvehooaja ootusunne. Expensive oli mulle ja Tobyle sõitmiseks jäetud. tee viis nagu ikka randa. Rannas tuult ei olnud ja korraldasime väikesed teeme ära talgud. Korjasime prügi kokku ja loopisime lahtised kivid loheplatsilt eemale. Tegin väikese tiiru kogu koolituslahes ja  õppisin oma nn kontorit tundma. Täitsa kobe värk, ilus sinine vesi, päike, tuuleõhk silitab juukseid, linnud laulavad. Mõnus. Magasin tunnikese rannal ja siis koju tagasi.

Kätte oli jõudnud teisipäev.Hommikul kiire hommikusöök Türgi pagaritoodete, tomati, kurgi ja loomulikult ayraniga (see on see petijook). Kiire pilk kohalikele ajalehtedele. Need on vägagi värvilised ja pildirohked. Kümme- viisteist aastat tagasi olid olnud ajalehed valdavalt piltidega ja kirja eriti vähe. Põhjus selles, et siis oli veel suur osa rahvast kirjaoskamatud ja sestap polnud mõtet palju juttu trükkida. Nüüd on kirjaoskusega lood vähe paremad.

 

Tõmbasime Junkie käima ja ladusime lohekama autole. Poe renoveerimistööd olid lõpule jõudnud ja aeg oli kaubad sisse kolida. Junkie ja Expensive said päris kobedad koormad peale.

Tuult polnud, aga see ei takistanud koolitust läbi viimast. Lohekoolitusel on parasjagu juttu ja kaldal toimetamist, milleks ilmtingimata tuult ei ole vaja. Sel päeval oli õpilaseks Moskva ajakirjanik Natalja, kellega leidsime isegi ühiseid tuttavaid. Maailm on väike.