Üle seitsme maa ja mere, läbi tuhapilvede ja sudu jõudsin peale kahte nädalat teel olekut lõpuks Türki.
Easyjeti lend Londonist Istanbuli möödus mõnusa uinaku tähe all. Istanbuli lennujaamas tegin alustuseks kohe väikese kebabi, et end türgi toiduga harjutada. Kes ei tea mis kebab on, siis see on põhimõtteliselt varda otsas küpsetatud liha, millest siis spetsiaalse noaga õhukesi liistakaid rebitakse. Väike piprakaun kõrvale ja tahe suutäis olemas.
Istanbuli lennujaamas oli aega pikalt oodata ja, et aega parajaks teha surfasin veidi netis ja muutsin oma lende. Kui alguses pidin lendama Izmiri, Londonis muutsin selle Bodrumiks, siis nüüd selgus, et kõige mõistlikum on lennata Dalamani. Sealt minu esimesse sihtpunkti Gökovase ca 60 km. Raporteerisin ka oma Türgi sõbrale Sedatile plaanide muutusest.
Maandusin Dalamanis õhtul kella üheksa paiku. Olime Sedatiga kokku leppinud, et tuleb mulle lennujaama vast, aga keda ei olnud oli Sedat. Tegin talle kiire kõne ja sain kinnituse, et ta on ikka teel. Pool tundi hiljem jõudis ta kohale. Selgus, et Türgi politsei oli tema auto kiiruse vastu huvi tundnud ja sestap saabumine lennujaama viibis.
Viskasin oma kotid autosse ja sõit Gökova poole algas. Autos sain aru küll, miks politsei kiiruse vastu huvi tundis. Aga noh, Vietnami bussides karastunud närv pidas vastu. Teepeal pidasime kinni, et varuda veidi apelsine ja asjandusi nimega „erik“, mis põhimõtteliselt osutusid tooreteks ploomideks. Mõnus hapukas suutäis
Pimedas Türgi öös jõudsime oma sihtpunkti Gökovasse. Õhtueineks väike mezze, mis tähendas suurt hulka erinevaid suupisteid, mis külmkapist välja kougiti. Tervitusnaps Türgi Rakisit, mis on kohalik puskar. Aniisimaitsega, nagu kreeklaste ouzo. Juuakse veega segatult. Peale seda oli aeg põhku pugeda.
Hommikul ärkasin selle peale, et Sedat kolistas ringi. Astusin rõdule ja sain aru, et olen õiges kohas. Vaade avanes üle küla merele. Tuulega oli hommikul nigel, sest siin on valdavalt termotuuled, mis eeldavad, et maa päikese käes üles soojeneb.
Et mitte aega lihtsalt surnuks lüüa läksime hommikueinet võtma. Laud oli türgipäraselt rikkalik. Värske kurk, tomat, oliivid, erinevad juustud ja muud määrded. Kohupiimaga pannkoogid. Mitut masti omletid. Mesi, moos, pähklid, rosinad´, kuivatatud aprikoosid ja loomulikult rohkelt türgi leiba (selline lavashi moodi).
Väike uinak leiva luusse laskmiseks ja põmm kihutasime randa. Pumpasime lohed täis ja hakkasime...tuult ootama. Gökova loherand asub mägedevahelises lahes. Tuul saab siin hoo tänu päikesele, mis maa üles soojendab ja lisavunki annavad kahel pool lahte asuvad mäed, mis tekitavad mõnusa tuuletunneli. Eelduseks on siiski päike ehk pilvitu taevas. Tuul puhub otse randa sisse. Rannariba pole eriti lai, aga piisav, et lohed üles seada ja turvaliselt õhku tõsta. Vesi on suhteliselt madal. Sügavaks läheb umbes nii, nagu Pärnu rannas. Kalda lähedal flätt, väljaspool ka suht sile vesi. Seega igati ok tingimused. 25 aprillil oli lühike kalipso igati ok. Oleks võinud ka ilma olla. Seega selline mõnus Eesti suveilm.
Varsti hakkas vaikselt puhuma. Võtsin 14m2 North Rebeli ja North Team Series laua ning läksin vee peale. Suurim lust see just polnud, aga kui pole ikka pikalt st kolm nädalat veepeale saanud, siis nägu läks naerule ikka. Paraku ilmusid taevasse pilved, mis tuulele mõneks ajaks kriipsu peale tõmbasid.
Pool tundi rannajuttu ja tuul hakkas vaikselt taas puhuma. Piisavalt minu 10m2 North Rebeli tarbeks. Võtsin 2010 aasta North X-ride laua ja läksin hullama. Oi oli mõnus. X-ride on igati hea freeride laud. Lõikab vett kui noaga.
Keel vestil tulin maha ja peagi olime taas söömas. Türgi petipiimajook nimega eiran, värsked tomatid ja erinevad leivad erineva täidisega. Kõht punnis suundusime koju. Seal sai alguse elav koosolek, kus arutati Türgi lohesurfi tulevikku. Kuidas luua lohesurfiliit, kuidas meistrivõistlusi korralda jne. Nii nagu ikka, on ka siinses väikeses lohesurfikommuunis rohkelt arvamusi. Lisaks veel suurele riigile omane bürokraatia organisatsiooni asutamisel.
Õhtul ühine õhtusöök kohalikus kõrtsis. Pikk laud ca 40 surfarit. Leemendav lambaliha ja rohkelt rakisit. Aga see selleks.
Igati kordaläinud päev, minu esimene päris päev Türgis. Ja mulle meeldib.
Teise päeva hommikul kimasime lähedalasuvasse külla hommikust sööma. Kiira käära mööda kruusateid ja peatusime maja juures, mis nägi välja nagu kellegi kodu. Ilmselt ta seda oligi, aga aeda olid valmis seatud mõned valgete linadega lauad ja selgus, et tegelikult on seal ikka väike restoran ka. Toodi siis lauale rohkelt kausikesi erinevate asjadega. Oliivid, moosid, soolased ampsud, juustuvalik leivad jne. Lisaks veel värskelt oma aia apelsinidest pressitud mahl. Maakollased munad, allikavesi ja türgi kohv. Mis sa hing veel oskad ühelt hommikusöögilt tahta. Selgus ka, et kõik erinevad moosid, mis meile toodi on perenaine ise keetnud ja need olid tõeliselt head. Türklastel tundub olevad mõnus komme soolaseid ja magusaid asju segamini süüa. Juustule moosi panemine pole ehk mingi üllatus, aga selle peale veel üks oliiv hammustada, see ehk päris niisama pähe ei tuleks.
Sel päeval tuli tuul varem ja oli tugevam Sain kohe 10m2 lohefa peale minna ja kohe sain aru, et tuleb hea päev. Kohe hea tunne oli. Sain mõned head nipid oma surfioskuste edasiarendamiseks ja püüdsin neid kohe ka rakendada. Paar korda pani lohe veidi plehku, aga sain teise kenasti kätte. Päeva lõpuks kogunesid kohalolnud Türgi lohetajad ühispildile.
Häppi deis ögen! Kaks päeva kahest surfatud - 100% edu.
väga viis:).el
ReplyDelete