Peale põgusat internetisessiooni oligi aeg lõunat võtta. Läksin juba tuttavasse restorani ja näitasin näpuga seinal asuvas menüüs esimesele toidule. Haarasin külmikust pudeli pepsit ja jäin rooga ootama. Eelmisel päeval olin Davidilt veidi menüü kohta uurinud ja seega päris huupi ei pannud. oodata oli üllatus üllatus riisi millegagi. Varsti oligi toit kohal. Paras ports riisi millel peal mõõdukalt vürtsikas kana-seene-porgandi-kurgi-paprika wokiroog Sõin maitsva roa lõpuni ja oligi käes maksmise aeg. See oli ikka üks väga kallis lõuna – kokku 7 jüaani.ahk siis 11 krooni ligi.
Läksin koju leiba luusse laskma. Seda rõõmu kauaks polnud, sest tuli peremes ja kutsus kohvi jooma. Nii nagu aasiamaades sageli on väga pop lahustuv kohv. Seegi kohvijoomine möödus Nescafe seltsis.Kohvijoomine läks sujuvalt üle lõunasöögiks – minu jaoks sii juba vol 2. Kuskilt ilmus kohale alumiiniumist silmaesukausitäis kalarooga. Riisi portsud olid loomulikult ka. Kala oli puljongis koos kurkide, erinevas kasvufaasis sibula, hiinakapsa, idude ja rohkete vürtsidega mille seast ei puudunud ka chillikaunad. Neid kuivatatud kaunakesi ujus supi peal ikka palju. Aga roog ei olnud sugugi nii vürtsinr kui oleks võinud arvata. Koukisime siis kordamööda kausist kala ja köögivilju. Söömine käibki tavaliselt nii, et on ühine toidupott ja igal ühel oma riisiports. Ühisest potist tõstad siis pulkadega veidi toitu riisile ja sealt koos riisiga suhu. Ja seda olen ka märganud, et kunagi ei sööda toitu lõpuni ära. Alati jääb midagi potti.
Kõht söögist punnis oli aeg veidi äriasjadega tegeleda. Kiired asjatoimetsued ühel pool otsustasin olla aktiivne ja minna tervisejooksule. Andsin endale aru, et väljas on 30kraadi varjus ja minu jooksuvorm pole just parimate killast, aga võtsin asja ikkagi ette.
Sörkisin vaikselt rannapromenaadile ja suundusin surfiklubi poole. Taas imestasin puhtuse üle, aga ega seal midagi imestada tegelikult pole – luuga hiinainimesi oli ikka päris sageli näha. Jooksin mõnuga – tee viis allamäge ja õrn tuuleke lükkas takka. Ühel hetkel mõistisn, et pean ju tuldud teed ka tagasi jooksma ehk siis ülesmäge ja vastutuult. Vesi pudelis hakkas napiks jääma. Läksin üle tee ja hakkasin tagasi löntsima. Mäest ülesminek võttis parasjagu ähkima ja seades eesmärgiks järgmise päevani vastu pidada vahetasin jooksutempo mõõduka kõnni vastu. Kõndisin mööda mereäärset laudteed. See kulgeb kilomeetrite pikkuselt piki randa. Mingil hetkel oli iga paarisaja meetri tagant näha noorpaare, kes suurte mereäärsete kivide otsa olid roninud ja Tartu suudlevate tudengite purskaevu asendi sisse võtnud. Fotoraafid muudkui pildistasid. Ühes kohas oli laudtee all punt kooliõpilasi, kes kividele ja teesammastele kinnitunud karpe uurisid. Käimas oli ilmselt mingi loodusloo tund.
Õhtul taas ühine sööma. Kui ma arvasin, et eelmsiel õhtu oli orgia 11 erineva roaga, siis see õhtu purustas täiega rekordi. Lauale kanti õhtu jooksul 18 erinevat rooga (riis ei lähe arvesse). Kõige erilisem oli ehk konnaliha rohelise chilliga ja kummalisem hapukapsad riisinuudlitega. See hapukapsakombinatsioono oli täitsa koduse maitsega muideks. Ahjaa, mingi kanaroog oli ka. Vaatasin, et mõnusa rohelise paprikaga ja raksutasin kahe suupoolega. Selgus, et oli hoopis chilli. Hiina õlu kustustas tulekahju. Siis oli üks meestest kaasa võtnud riisiviina. Sellise kange. 55 kraadine kraam. See oli üks kõige jubedama maitsega alkohoolseid jooke, msi ma ealses maitsnud olen. Selline tunne, nagu oleks viina sisse meeletult mingit kunstlikku magusainet pandud – sellist keemia maitselist. Loodan, et edaspidi õnnestub mul seda õudust vältida. Aga lootus pidavat olema mittetarkade lohutus…
Hiinas on selline komme, et kui seltsis söömas käiakse, siis arvet ei jagata. Üks kord maksab üks, teinekord teine. Pean kuidagi jälile saama,millal minu kord on.
Peale õhtusööki jätkus seltiselu külalistemaja aias. Õlut toodi kastidega juurde. Proovisin Hiina sigarette. Ühe nimi oli “Palace” maitses nagu “Tallinn light”. Teine oli “Double Happiness” – see oli selline kangem kraam.
Külalistemaja ongi üks lohetajate urg, eesotsas peremehega. See lugu kuidas sellest majast külalistemaja sai on ka päris omapärane. Peremees oli paar aastat Vietnamis rasket tööd teinud ja mingis vabrikus tööd ümberkorraldanud. Ümberkorralduste käigus olla mõned töölised teineteist surnuks peksnud. Peale Vietnamist naasmist otsustas mees aja veidikeseks maha võtta ja närve puhata. Kolis siis naisega Xiamenˇi ja hakkas maja otsima. Kolm kuud kestnud otsingut kandsid vilja. Sisse kolides selgus aga, et maja on kahele inimesele liiga suur – peamajs on 7 tuba pluss söögituba, köök ja suur elutuba. Lisaks veel kõrvalhoone kolme toaga. Ilmselgelt on see liiga suur kahele inimesele! Siis otsutasidki külalistemaja pidama hakata. Ja nüüd ongi sellest saanud Xiameni tulevate lohesõprade peatuspaik.
Järgmisel hommikul andis kõht kerge häire, aga paar söetabletti ja asi oli kontrolli all. Oli loota surfituult ja nii saigi randa mindud tult ootama. Esialgu tundus asi ikka üsna lootusetu ja eriti kahtlane oli minu jaoks see, et 50kg kaaluvad hiina vennikesed 16m2 lohesid täis hakkasid pumpama. Aga tuul ei jäänud tulemata ning sain minagi sõita nii 8m2 kui 18m2 lohega. Kui mõnus taas soojas vees ilma kalipsota. Üks ameerika elektrik oli randa sattunud ja tegin talle veidi lohekoolitust. Pärast sõitsin kuni pimedani.
Õhtul kiire söögiorgia ja kobisin koju kotile.
Hommikul olin eriliselt laisk ja magasin kella 10ni siis kiirelt randa. Erilist tuulelootus ei olnud, aga rannas on niisamagi hea. Ja kui tuult ei ole saab ärijuttu puhuda. Täna oli rahvast rannas tuult ootamas päris palju ja nende seas ka kohaliku lohevabriku boss. Ajasime veidi lohejuttu ja sain talt välja meelitada loa tema tehast vaatama minna. Proovisn veidi ka ühte Fluid lohe prototüüpi,mis jättis natuke uimase tunde. Samas olematu tuulega püsis kenasti üleval ;-). Kella neljq paiku hüppasin korra kodust läbi ja istusin bussi peale, et supermarketisse sõita. See ei pidanud eriti kaugel olema. Tjah, liinibuss sõitis sinna küll 1.5 tundi. Minu arvates päris kaugel. Hiina jaeklienti on püüdma tulnud nii mõnedki lääne kaubandushiiud. Nii ei puudu Xiamenis ei Carrefour, Metro ega WalMart. Mina sattusingi Wal Marti. Poes oli rahavast omajagu ja kõik seletasid midagi valju häälega. Lisaks iga leti juures karjus poetöötaja infot tema letis oelvate sooduspakkumiste kohta. See ehk oligi kõige erinevam lääne analoogidest – meeletu jutuvadin. Hiinlastel on üldse kombeks üsna valjult asju arutada. Ja kui kaubamajatäis rahvast seda koos teeb, siis kuluvad kõrvatropid ära.
Muidu pood nagu pood ikka. Kaup peamiselt küll hiina oma. Samas valiku väiksuse üle kurta ei saanud. Tegin müned hädatarvilikud ostud ja asusin tagaisteele. Bussis lasin vaepeal silmagi looja. Kodupatuses bussist maha astudes selgus, et roosa maja (hiinlastele meeldib hirmasti roosasid maju ehitada) bussipeatuse taga, mida pidasin mahajäetuks muutub õhtul oooperilavaks. Parasjagu oli etendumas mingi Hiina rahvamuusikal. Vaatasin siis seda veidi. Kummaline oli see, et näitlejad olid kõik naised, samas saateansambel, kes hiinapärast tilulilu tekitas olid mehed. Kaua ei saandu kultuuri nautida, sest äkitselt sian kerge obaduse selja pihta. Üks lohetaja oli mind märganud ja tuli tervitama.
Uus hommik algas tervisliku hommikujooksuga. Olen nõuks võtnud Hiinas olles elada sportlikult aktiivset elu ja mis võiks olla parem algus päevaks kui jooksuring. Sörkisin väikese tiiru ümbruskonnas ja koduteel haarasin nurgapealsest poekesest veidi nosimist homikusöögiks.
Üks asi, mida olen reahva hulgas liikudes märganud on Hiinlaste lugupidav suhtumine vanematesse inimestesse. Bussis iste pakkumine on täiesti elementaarne. Kui vanainimene istuda ei taha, siis suisa surutakse ta istuma. Üle tee aidatakse eakamaid ka – nagu tõelised timurlased.
Kodus tegelesin veidi kirjatööga, vaja nimelt üks väike business plan kokku panna ja tuulevaiksed päevad on selleks väga sobivad.
Peagi helistas David ja kutsus lõunale. Üks tema sõber oli Xiameni jõudnud ja liitus meiega. Davidd kurtis, et planeeritava lohesurfivõistluse tarbeks on ikka veel hulk lubasid puudu – näib, et Hiinas seda bürokraatiat ikka jagub. Sõime kõhud head, paremat täs ja sukeldusin taas rahavoogude ja turundusplaanide maailma.
Hetkeks meelitati mind sealt välja proovima kohalikku veini – riisiveini. See oli oluliselt mahedam ja mõistlikum kraam kui mõni päev varem proovitu. Hea jahutav ka veel seejuures. Davidi sõber Steven istus meie seltsis ja rääkis veidi oma elamustest Tiibetis. Oli käinud seal veidi seiklemas. Seal olla kummaline komme, et surnud inimesed viiaks mingisse erilisse kohta,kus nende kehad kotkasteel närida jäetakse. Lõpuks jääb kolp järgi, sest seda kotkas ära viia ei saa. Kolbad müüritakse seina sisse ja ongi selline pealuu sein. Osadel kolpadel olid augud sees. Arvasin, et ehk kuuliaugud, aga Steven selgitas, et need olid olnud eriti võimsad mõttetergad, kelle pealuust selle nn surnuaia pidaja väikese ketta välja on saaginud ja selle omale kaela riputanud – pidavat palju jõudu andma.
Vahelduseks arxutis klõbistamisele chillisin meie aias. Siin on imepäraset aiapealsed “roosipeenrad”. Või noh, sellised omapärased – pudelikaeladest “rooid” on betoneeritud aia peale,et keegi üle aia ei roniks. Vahel on ka lihtsalt lehtklaasi teravad killud betooni sorgatud. Ilmselt päris tõhus tõke. Pole küll siiani näinud kedagi üle aia ronimas ;-).
K'ätte jõudsid tuulised päevad mis möödusid valdavalt mere ääres. Vaikselt hakkab välja kujunema igapäevane rahulik rutiin hommikuse jooksuringi, randasõidu, surfamise,arvutitöö ja rikkaliku õhtusöögiga.
Ühel õhtul läksime ühte rohkem mereandidele spetsialiseerunud restorani. Pistsime kahe suupoolega erinevaid karpe. Vahelduseks lippas üks hiinlane meie seltskonnast kõrvalpoodi ja naases kilekotitäie keedetud kanavarvastega. Need hõrgud snäkid olid mulle juba Vietnami ajast tuttavad ja närisin neid nii, et kondid ragisesid.
Hommikul astusin sisse ühte toidukohta,kus veel käinud polnud. Nagu ikka näitasin näpuga seinal olevast menüüst mida soovin ja püüdsine käte ja ajalgadega selgeks teha, et tahan toitu kaasa võtta. See sõnum muidugi kohale ei jõudnud. Toit maitses sellegipoolest hästi – selline tõhus nuudlisupp. Mõningates supikohtades on huvitav supikeetmisviis. Vähe sellest, et iga supp keedetakse nö tellimuse peale. Iga sööja supp podiseb ka eraldi väikeses potikeses, milles see pärast ka serveeritakse.
Lisaks Hiinlastele olen nüüdseks kohanud ka mõningaid kohalikke valgeid inimesi,kes samuti tuulistel päevadel sammud randa surfama seavad. Kõik nad kinnitavad nagu ühest suust, et Xiamen ei ole tüüpiline Hiina linn. Seda on ühelt poolt hea kuulda, sest elu siin on tõeti inimväärne samas oleks ju väheke suuremat eksootikat ka päris huvitav olnud. Aga küllap seda leiab Xiamenˇiski.
Üsna kodu lähedal on üks tempel. Aga see ei pidavat olema mitte palvetamieks, vaid ühe iidse perekonna mälestustempel. Nüüd käib seal kiire ehitustöö ja lähiajal avatakse pitsarestoran. Minu sõbrad Hiinlased sellele küll eriti eha pilguga ei vaata. Aga ju on siis neid,kellele see probleemiks pole.
Ühel päeval lohetades kandusin nõrga tuule tõttu allatuult ja pidin läbi suurte kivide veel suurema kivi juures kaldale ronima. Kaugelt mõnusad siledad paistnud kivid osutusid lähedalt vaadates tihedalt teravate karpidega kaetuks. Sain minagi oma väiksed ristsed kätte. Karpidest veidi hirmutavam oli aga see, et kivi otsas oli mingi kindlus ja seal kergekuulipildujatega sõdurid, kes mind pingsalt binoklist jälgisid. Korraks tekkis tunne, et äkki olen sattunud kuhugile, kuhu ei peaks. Õnneks minu pihta tuld ei avatud. Hiljem sain Davidi käest teada, et see mis praegu on kaunis rannaala oli aastaid tagasi sõjatanner ja täiesti kinnine tsoon. Nimelt paistavad rannast Taiwani saared ja teatavasti ei peab Hiina jätkuvalt Taiwani üheks om ärakaranud provintsiks (tegelikult on neil samad tundmused ka Vietnami osas). Sellesse tsooni ei lubatud kohalikke kunagi, sest juba ainuüksi Taiwani nägemine võis tekitada soovi kommmunitliskust paradiisist põgeneda. Saared on tõesti lähedal – sinna lohega sõita pole mingi probleem.Samas hoiatati mind, et kui ma ka sinnna sõidan, siis maale pole mõtet minna – rand olla mineeritud. Ei hakka igaks juhuks proovima.
Ja oligi kätte jõudnud reede. Jätkasin eelmisel päeval pooleli jänud koolitusega. Nääpsuke Hiina neiu oli eriti tubli ja omandas kõik oskused kiirelt. Aga eks väikseid tagasilõõke peab ikka tulema ja nii oligi. Ühel järjekordsel bodydragi sessioonil kukkus tal lohe vette ja kuna tuul oli hetkeks langenud see lohe enam veest üles ei tulnud. Ja nii triiviski lohe koos neiuga Taiwani poole – tuul pöördus kaldast natuke eemale ka. Tegin kiire katse ujudes appi jõuda, aga tuul tõusis ning triiviva lohe kiiruse vastu minu ujumine ei aidanud. Lohevabrikant Mr Chen tuli appi ja vedas mind endaga koos õpilaseni. Saatsin neiu koss Cheniga kaldale ja jäin ise lohega toimetama. Liinid olid lootusetult sassi läinud ja nii ei jäänud muud üle kui need kokku kerida ja koos lohega kalda poole ujuda. Ei läinudki eriti kaua, nii umbes paar tundi. Oluline oli mitte sattuda kalda ääres varitsevate hiigelkivide otsa, mis varasemast kogemusest teada olevalt olid teravate karpidega kaetud ja lohele oi kui palju kurja oleks teinud. Lõpukas sain õnnelikult kaldale ja ronisin veest välja kaunil merekaldal pulmapilte tegeva noorpaari selja taga. Loodan, et saja aasta pärast mais, kui nende lapselapsed pulmapilte vaatavad, siis meenutatakse hea sõnaga ka hullu valget inimest, kes Taiwani poolt suure purjega kaldale ujus.
Neid pildistavaid noorpaare oli terve rand täis – see pidavat olema popp koht kus pulmapilte teha. Mõnel oli isegi hobune pildi peale kaasa võetud. Nii kaunis nii kaunis – prints valgel hobusel ja tema printsess lehviva looriga.
Reede on tavapäraselt see õhtu, kus on põhjust minna välja pralletama. Kuna kohale oli jõudnud paar inglast, siis lõime punti ja suundusime Xiameni ööelu avastama. Kõigepalt astusime läbi Londoneri pubist, mis oli puhas Xiamenis elavate välismaalaste kogunemiskoht – ühtegi Hiinlast peale teenindajate ma seal küll ei kohanud. Sealt suundusime edasi ööklubisse “The Key”. Tuleb tunnistada, et Tallinna ööklubidele tegi see igas mõttes silmad ette. Nii muusika, sisekujunduse, üldise atmosfääri, kui ka kõige muu poolest. Filipiinidelt pärit bänd vaheldus Hiina bändiga ja pidu käis sellise vungiga, et hoia ja keela. Rahvast oli murdu ja kõik tundusid väga rõõmsad olevat. No aru ma ei saa, kus kohas see kommunism siin on.
Ahjaa, õhtusöögiks olid krevetid, teod, kala, tofu, kalamaod, sealiga chilliga ja üks kummalismeaid roogasid, mis ma oma elus söönud olen – austriomlett. See koosnes,nii nagu nimest aimata võib austritest ja munast. Väga omapärane kogemus.
Laupäeval jätkus tihe koolitustegevus, sain umbes kilomeetri jagu taas ujuda, kui õpilasel hädaolukord tekkis.Varsti olen niimoodi meisterujuja.
Õhtul väike õhtusöök Mehhiko restoranis, koos mõne hiinlase, expati ja paari inglasega. Peale seda taas The Key nimelisse ööklubisse, kus turvameestega juba käppa sai surutud ja peale seda kiire tiir Soulˇi nimelisse Hiina klubisse. Kõige meeldejäävamav seal klubis oli see, kuidas klient ja baaridaam täringuid mängisid. Kui klient võitis, pidi baaridaam väikese klaasi õlut jooma, kui klient kaotas, pidi ta ostma pudeli õlut.
Õllega on siin üldiselt nii, et kast õlut st 12x0,6 liitrist pudelit õlut maksab eesti rahas ca 50krooni. Samas mõnes ööklubis võid ühe õlle eest maksta ca 80 krooni. Vot sellised lood on siis siin…
Läksin koju leiba luusse laskma. Seda rõõmu kauaks polnud, sest tuli peremes ja kutsus kohvi jooma. Nii nagu aasiamaades sageli on väga pop lahustuv kohv. Seegi kohvijoomine möödus Nescafe seltsis.Kohvijoomine läks sujuvalt üle lõunasöögiks – minu jaoks sii juba vol 2. Kuskilt ilmus kohale alumiiniumist silmaesukausitäis kalarooga. Riisi portsud olid loomulikult ka. Kala oli puljongis koos kurkide, erinevas kasvufaasis sibula, hiinakapsa, idude ja rohkete vürtsidega mille seast ei puudunud ka chillikaunad. Neid kuivatatud kaunakesi ujus supi peal ikka palju. Aga roog ei olnud sugugi nii vürtsinr kui oleks võinud arvata. Koukisime siis kordamööda kausist kala ja köögivilju. Söömine käibki tavaliselt nii, et on ühine toidupott ja igal ühel oma riisiports. Ühisest potist tõstad siis pulkadega veidi toitu riisile ja sealt koos riisiga suhu. Ja seda olen ka märganud, et kunagi ei sööda toitu lõpuni ära. Alati jääb midagi potti.
Kõht söögist punnis oli aeg veidi äriasjadega tegeleda. Kiired asjatoimetsued ühel pool otsustasin olla aktiivne ja minna tervisejooksule. Andsin endale aru, et väljas on 30kraadi varjus ja minu jooksuvorm pole just parimate killast, aga võtsin asja ikkagi ette.
Sörkisin vaikselt rannapromenaadile ja suundusin surfiklubi poole. Taas imestasin puhtuse üle, aga ega seal midagi imestada tegelikult pole – luuga hiinainimesi oli ikka päris sageli näha. Jooksin mõnuga – tee viis allamäge ja õrn tuuleke lükkas takka. Ühel hetkel mõistisn, et pean ju tuldud teed ka tagasi jooksma ehk siis ülesmäge ja vastutuult. Vesi pudelis hakkas napiks jääma. Läksin üle tee ja hakkasin tagasi löntsima. Mäest ülesminek võttis parasjagu ähkima ja seades eesmärgiks järgmise päevani vastu pidada vahetasin jooksutempo mõõduka kõnni vastu. Kõndisin mööda mereäärset laudteed. See kulgeb kilomeetrite pikkuselt piki randa. Mingil hetkel oli iga paarisaja meetri tagant näha noorpaare, kes suurte mereäärsete kivide otsa olid roninud ja Tartu suudlevate tudengite purskaevu asendi sisse võtnud. Fotoraafid muudkui pildistasid. Ühes kohas oli laudtee all punt kooliõpilasi, kes kividele ja teesammastele kinnitunud karpe uurisid. Käimas oli ilmselt mingi loodusloo tund.
Õhtul taas ühine sööma. Kui ma arvasin, et eelmsiel õhtu oli orgia 11 erineva roaga, siis see õhtu purustas täiega rekordi. Lauale kanti õhtu jooksul 18 erinevat rooga (riis ei lähe arvesse). Kõige erilisem oli ehk konnaliha rohelise chilliga ja kummalisem hapukapsad riisinuudlitega. See hapukapsakombinatsioono oli täitsa koduse maitsega muideks. Ahjaa, mingi kanaroog oli ka. Vaatasin, et mõnusa rohelise paprikaga ja raksutasin kahe suupoolega. Selgus, et oli hoopis chilli. Hiina õlu kustustas tulekahju. Siis oli üks meestest kaasa võtnud riisiviina. Sellise kange. 55 kraadine kraam. See oli üks kõige jubedama maitsega alkohoolseid jooke, msi ma ealses maitsnud olen. Selline tunne, nagu oleks viina sisse meeletult mingit kunstlikku magusainet pandud – sellist keemia maitselist. Loodan, et edaspidi õnnestub mul seda õudust vältida. Aga lootus pidavat olema mittetarkade lohutus…
Hiinas on selline komme, et kui seltsis söömas käiakse, siis arvet ei jagata. Üks kord maksab üks, teinekord teine. Pean kuidagi jälile saama,millal minu kord on.
Peale õhtusööki jätkus seltiselu külalistemaja aias. Õlut toodi kastidega juurde. Proovisin Hiina sigarette. Ühe nimi oli “Palace” maitses nagu “Tallinn light”. Teine oli “Double Happiness” – see oli selline kangem kraam.
Külalistemaja ongi üks lohetajate urg, eesotsas peremehega. See lugu kuidas sellest majast külalistemaja sai on ka päris omapärane. Peremees oli paar aastat Vietnamis rasket tööd teinud ja mingis vabrikus tööd ümberkorraldanud. Ümberkorralduste käigus olla mõned töölised teineteist surnuks peksnud. Peale Vietnamist naasmist otsustas mees aja veidikeseks maha võtta ja närve puhata. Kolis siis naisega Xiamenˇi ja hakkas maja otsima. Kolm kuud kestnud otsingut kandsid vilja. Sisse kolides selgus aga, et maja on kahele inimesele liiga suur – peamajs on 7 tuba pluss söögituba, köök ja suur elutuba. Lisaks veel kõrvalhoone kolme toaga. Ilmselgelt on see liiga suur kahele inimesele! Siis otsutasidki külalistemaja pidama hakata. Ja nüüd ongi sellest saanud Xiameni tulevate lohesõprade peatuspaik.
Järgmisel hommikul andis kõht kerge häire, aga paar söetabletti ja asi oli kontrolli all. Oli loota surfituult ja nii saigi randa mindud tult ootama. Esialgu tundus asi ikka üsna lootusetu ja eriti kahtlane oli minu jaoks see, et 50kg kaaluvad hiina vennikesed 16m2 lohesid täis hakkasid pumpama. Aga tuul ei jäänud tulemata ning sain minagi sõita nii 8m2 kui 18m2 lohega. Kui mõnus taas soojas vees ilma kalipsota. Üks ameerika elektrik oli randa sattunud ja tegin talle veidi lohekoolitust. Pärast sõitsin kuni pimedani.
Õhtul kiire söögiorgia ja kobisin koju kotile.
Hommikul olin eriliselt laisk ja magasin kella 10ni siis kiirelt randa. Erilist tuulelootus ei olnud, aga rannas on niisamagi hea. Ja kui tuult ei ole saab ärijuttu puhuda. Täna oli rahvast rannas tuult ootamas päris palju ja nende seas ka kohaliku lohevabriku boss. Ajasime veidi lohejuttu ja sain talt välja meelitada loa tema tehast vaatama minna. Proovisn veidi ka ühte Fluid lohe prototüüpi,mis jättis natuke uimase tunde. Samas olematu tuulega püsis kenasti üleval ;-). Kella neljq paiku hüppasin korra kodust läbi ja istusin bussi peale, et supermarketisse sõita. See ei pidanud eriti kaugel olema. Tjah, liinibuss sõitis sinna küll 1.5 tundi. Minu arvates päris kaugel. Hiina jaeklienti on püüdma tulnud nii mõnedki lääne kaubandushiiud. Nii ei puudu Xiamenis ei Carrefour, Metro ega WalMart. Mina sattusingi Wal Marti. Poes oli rahavast omajagu ja kõik seletasid midagi valju häälega. Lisaks iga leti juures karjus poetöötaja infot tema letis oelvate sooduspakkumiste kohta. See ehk oligi kõige erinevam lääne analoogidest – meeletu jutuvadin. Hiinlastel on üldse kombeks üsna valjult asju arutada. Ja kui kaubamajatäis rahvast seda koos teeb, siis kuluvad kõrvatropid ära.
Muidu pood nagu pood ikka. Kaup peamiselt küll hiina oma. Samas valiku väiksuse üle kurta ei saanud. Tegin müned hädatarvilikud ostud ja asusin tagaisteele. Bussis lasin vaepeal silmagi looja. Kodupatuses bussist maha astudes selgus, et roosa maja (hiinlastele meeldib hirmasti roosasid maju ehitada) bussipeatuse taga, mida pidasin mahajäetuks muutub õhtul oooperilavaks. Parasjagu oli etendumas mingi Hiina rahvamuusikal. Vaatasin siis seda veidi. Kummaline oli see, et näitlejad olid kõik naised, samas saateansambel, kes hiinapärast tilulilu tekitas olid mehed. Kaua ei saandu kultuuri nautida, sest äkitselt sian kerge obaduse selja pihta. Üks lohetaja oli mind märganud ja tuli tervitama.
Uus hommik algas tervisliku hommikujooksuga. Olen nõuks võtnud Hiinas olles elada sportlikult aktiivset elu ja mis võiks olla parem algus päevaks kui jooksuring. Sörkisin väikese tiiru ümbruskonnas ja koduteel haarasin nurgapealsest poekesest veidi nosimist homikusöögiks.
Üks asi, mida olen reahva hulgas liikudes märganud on Hiinlaste lugupidav suhtumine vanematesse inimestesse. Bussis iste pakkumine on täiesti elementaarne. Kui vanainimene istuda ei taha, siis suisa surutakse ta istuma. Üle tee aidatakse eakamaid ka – nagu tõelised timurlased.
Kodus tegelesin veidi kirjatööga, vaja nimelt üks väike business plan kokku panna ja tuulevaiksed päevad on selleks väga sobivad.
Peagi helistas David ja kutsus lõunale. Üks tema sõber oli Xiameni jõudnud ja liitus meiega. Davidd kurtis, et planeeritava lohesurfivõistluse tarbeks on ikka veel hulk lubasid puudu – näib, et Hiinas seda bürokraatiat ikka jagub. Sõime kõhud head, paremat täs ja sukeldusin taas rahavoogude ja turundusplaanide maailma.
Hetkeks meelitati mind sealt välja proovima kohalikku veini – riisiveini. See oli oluliselt mahedam ja mõistlikum kraam kui mõni päev varem proovitu. Hea jahutav ka veel seejuures. Davidi sõber Steven istus meie seltsis ja rääkis veidi oma elamustest Tiibetis. Oli käinud seal veidi seiklemas. Seal olla kummaline komme, et surnud inimesed viiaks mingisse erilisse kohta,kus nende kehad kotkasteel närida jäetakse. Lõpuks jääb kolp järgi, sest seda kotkas ära viia ei saa. Kolbad müüritakse seina sisse ja ongi selline pealuu sein. Osadel kolpadel olid augud sees. Arvasin, et ehk kuuliaugud, aga Steven selgitas, et need olid olnud eriti võimsad mõttetergad, kelle pealuust selle nn surnuaia pidaja väikese ketta välja on saaginud ja selle omale kaela riputanud – pidavat palju jõudu andma.
Vahelduseks arxutis klõbistamisele chillisin meie aias. Siin on imepäraset aiapealsed “roosipeenrad”. Või noh, sellised omapärased – pudelikaeladest “rooid” on betoneeritud aia peale,et keegi üle aia ei roniks. Vahel on ka lihtsalt lehtklaasi teravad killud betooni sorgatud. Ilmselt päris tõhus tõke. Pole küll siiani näinud kedagi üle aia ronimas ;-).
K'ätte jõudsid tuulised päevad mis möödusid valdavalt mere ääres. Vaikselt hakkab välja kujunema igapäevane rahulik rutiin hommikuse jooksuringi, randasõidu, surfamise,arvutitöö ja rikkaliku õhtusöögiga.
Ühel õhtul läksime ühte rohkem mereandidele spetsialiseerunud restorani. Pistsime kahe suupoolega erinevaid karpe. Vahelduseks lippas üks hiinlane meie seltskonnast kõrvalpoodi ja naases kilekotitäie keedetud kanavarvastega. Need hõrgud snäkid olid mulle juba Vietnami ajast tuttavad ja närisin neid nii, et kondid ragisesid.
Hommikul astusin sisse ühte toidukohta,kus veel käinud polnud. Nagu ikka näitasin näpuga seinal olevast menüüst mida soovin ja püüdsine käte ja ajalgadega selgeks teha, et tahan toitu kaasa võtta. See sõnum muidugi kohale ei jõudnud. Toit maitses sellegipoolest hästi – selline tõhus nuudlisupp. Mõningates supikohtades on huvitav supikeetmisviis. Vähe sellest, et iga supp keedetakse nö tellimuse peale. Iga sööja supp podiseb ka eraldi väikeses potikeses, milles see pärast ka serveeritakse.
Lisaks Hiinlastele olen nüüdseks kohanud ka mõningaid kohalikke valgeid inimesi,kes samuti tuulistel päevadel sammud randa surfama seavad. Kõik nad kinnitavad nagu ühest suust, et Xiamen ei ole tüüpiline Hiina linn. Seda on ühelt poolt hea kuulda, sest elu siin on tõeti inimväärne samas oleks ju väheke suuremat eksootikat ka päris huvitav olnud. Aga küllap seda leiab Xiamenˇiski.
Üsna kodu lähedal on üks tempel. Aga see ei pidavat olema mitte palvetamieks, vaid ühe iidse perekonna mälestustempel. Nüüd käib seal kiire ehitustöö ja lähiajal avatakse pitsarestoran. Minu sõbrad Hiinlased sellele küll eriti eha pilguga ei vaata. Aga ju on siis neid,kellele see probleemiks pole.
Ühel päeval lohetades kandusin nõrga tuule tõttu allatuult ja pidin läbi suurte kivide veel suurema kivi juures kaldale ronima. Kaugelt mõnusad siledad paistnud kivid osutusid lähedalt vaadates tihedalt teravate karpidega kaetuks. Sain minagi oma väiksed ristsed kätte. Karpidest veidi hirmutavam oli aga see, et kivi otsas oli mingi kindlus ja seal kergekuulipildujatega sõdurid, kes mind pingsalt binoklist jälgisid. Korraks tekkis tunne, et äkki olen sattunud kuhugile, kuhu ei peaks. Õnneks minu pihta tuld ei avatud. Hiljem sain Davidi käest teada, et see mis praegu on kaunis rannaala oli aastaid tagasi sõjatanner ja täiesti kinnine tsoon. Nimelt paistavad rannast Taiwani saared ja teatavasti ei peab Hiina jätkuvalt Taiwani üheks om ärakaranud provintsiks (tegelikult on neil samad tundmused ka Vietnami osas). Sellesse tsooni ei lubatud kohalikke kunagi, sest juba ainuüksi Taiwani nägemine võis tekitada soovi kommmunitliskust paradiisist põgeneda. Saared on tõesti lähedal – sinna lohega sõita pole mingi probleem.Samas hoiatati mind, et kui ma ka sinnna sõidan, siis maale pole mõtet minna – rand olla mineeritud. Ei hakka igaks juhuks proovima.
Ja oligi kätte jõudnud reede. Jätkasin eelmisel päeval pooleli jänud koolitusega. Nääpsuke Hiina neiu oli eriti tubli ja omandas kõik oskused kiirelt. Aga eks väikseid tagasilõõke peab ikka tulema ja nii oligi. Ühel järjekordsel bodydragi sessioonil kukkus tal lohe vette ja kuna tuul oli hetkeks langenud see lohe enam veest üles ei tulnud. Ja nii triiviski lohe koos neiuga Taiwani poole – tuul pöördus kaldast natuke eemale ka. Tegin kiire katse ujudes appi jõuda, aga tuul tõusis ning triiviva lohe kiiruse vastu minu ujumine ei aidanud. Lohevabrikant Mr Chen tuli appi ja vedas mind endaga koos õpilaseni. Saatsin neiu koss Cheniga kaldale ja jäin ise lohega toimetama. Liinid olid lootusetult sassi läinud ja nii ei jäänud muud üle kui need kokku kerida ja koos lohega kalda poole ujuda. Ei läinudki eriti kaua, nii umbes paar tundi. Oluline oli mitte sattuda kalda ääres varitsevate hiigelkivide otsa, mis varasemast kogemusest teada olevalt olid teravate karpidega kaetud ja lohele oi kui palju kurja oleks teinud. Lõpukas sain õnnelikult kaldale ja ronisin veest välja kaunil merekaldal pulmapilte tegeva noorpaari selja taga. Loodan, et saja aasta pärast mais, kui nende lapselapsed pulmapilte vaatavad, siis meenutatakse hea sõnaga ka hullu valget inimest, kes Taiwani poolt suure purjega kaldale ujus.
Neid pildistavaid noorpaare oli terve rand täis – see pidavat olema popp koht kus pulmapilte teha. Mõnel oli isegi hobune pildi peale kaasa võetud. Nii kaunis nii kaunis – prints valgel hobusel ja tema printsess lehviva looriga.
Reede on tavapäraselt see õhtu, kus on põhjust minna välja pralletama. Kuna kohale oli jõudnud paar inglast, siis lõime punti ja suundusime Xiameni ööelu avastama. Kõigepalt astusime läbi Londoneri pubist, mis oli puhas Xiamenis elavate välismaalaste kogunemiskoht – ühtegi Hiinlast peale teenindajate ma seal küll ei kohanud. Sealt suundusime edasi ööklubisse “The Key”. Tuleb tunnistada, et Tallinna ööklubidele tegi see igas mõttes silmad ette. Nii muusika, sisekujunduse, üldise atmosfääri, kui ka kõige muu poolest. Filipiinidelt pärit bänd vaheldus Hiina bändiga ja pidu käis sellise vungiga, et hoia ja keela. Rahvast oli murdu ja kõik tundusid väga rõõmsad olevat. No aru ma ei saa, kus kohas see kommunism siin on.
Ahjaa, õhtusöögiks olid krevetid, teod, kala, tofu, kalamaod, sealiga chilliga ja üks kummalismeaid roogasid, mis ma oma elus söönud olen – austriomlett. See koosnes,nii nagu nimest aimata võib austritest ja munast. Väga omapärane kogemus.
Laupäeval jätkus tihe koolitustegevus, sain umbes kilomeetri jagu taas ujuda, kui õpilasel hädaolukord tekkis.Varsti olen niimoodi meisterujuja.
Õhtul väike õhtusöök Mehhiko restoranis, koos mõne hiinlase, expati ja paari inglasega. Peale seda taas The Key nimelisse ööklubisse, kus turvameestega juba käppa sai surutud ja peale seda kiire tiir Soulˇi nimelisse Hiina klubisse. Kõige meeldejäävamav seal klubis oli see, kuidas klient ja baaridaam täringuid mängisid. Kui klient võitis, pidi baaridaam väikese klaasi õlut jooma, kui klient kaotas, pidi ta ostma pudeli õlut.
Õllega on siin üldiselt nii, et kast õlut st 12x0,6 liitrist pudelit õlut maksab eesti rahas ca 50krooni. Samas mõnes ööklubis võid ühe õlle eest maksta ca 80 krooni. Vot sellised lood on siis siin…
No comments:
Post a Comment