Saabusime Xiameni koos pimedusega. Kummaline oli see, et ülelinan lennates tundus see kuidagi pime olevat – ei anna võrreldagi Euroopa suurlinnade öise tuledemerega. Kui Hong Kongis oli riiki sissepääsemine suhteliselt valutu, siis Xiamenis oli asi juba tõsisem. Loomulikult tuli täita landing card. Lisaks sellele aga ka seagripialane küsimustik. Enne kui nö jalg Hiinamaad võis puudutada pidin 4 korda oma passi taskust välja võtma ja ühele või teisele ametiinimesele näitama. Olin mõttes valmis selleks, et seagripi uurimiseks kraadiklaas, ninna, kõrva või kuskile mujale huvitavasse kohta topitakse aga seda siiski ei juhtunud. Peagi oli pagas käes ja rõõmus taaskohtumine minu Hiina sõbra Davidiga oligi käes. Davidiga olin kohtunud eelmisel aastal Vietnamis ja lahkelt kutsus ta mind Hiina oma lohesurfikeskust vaatama ja kõikvõimalikke koostöövariante arutama.
Davidi sõber,kelle nime ma paraku ei suutnud meelde jätta sõidutas meid minu elupaika. Enne veel aga võtsime peale Davidi naise, kes meid kuskil tee ääres ootas. Ilmselt oli juba kaua oodanud, sest tekkis väike sõnavahetus mis õnneks kiirelt läbi sai.
Minu elupaik Hiinas elamise ajaks on üks väike külalistemaja. Osad toad on nö peahoones ja osad eraldiasetsevas majakeses. Minu tuba on selles väiksemas majas ja on väegade mõnus. Puhas, konditsioneeri ja sooja veega. Külalistemaja juures on ka väike aiake laudade ja toolidega, kuhu asukad siis õhtuti kogunevad ja seltsielu elavad.
Külalistemajas liitus meiega veel paar Hiinlast ja oh üllatust ka paar venelast. Suundusime lähedalasuvasse söögikohta õhtust sööma. See oli ikka paras orgia. Mingil hetkel lugesin laual kokku 11 erinevat rooga. Kõik ikka väga maitsev. Olen ju varemgi Hiina toitu söönud, aga mõningad erinevused hakkasid siin siiski silma. Esiteks on kõik oluliselt peenemaks hakitud, kui Euroopas kogetud Hiina toidus. Teiseks on söögipulgad sellised tillukesed (poole lühemad ja peenemad, kui harjunud). On tunne nagu hoiaks kahte heegelnõela käes ja sööks nendega.
Sõime häid roogasid ja kõrvale rüüpasime Hiina õlut, mille nimi mul samuti meelest läinud (ajavahe ikka veidi mõjub). Õhtusöök lõppes kuidagi äkitselt. Klõps olid kõik püsti ja suundusime tagasi külalistemajja.
Järgmisel hommikul lasin unel hea maitsta. Õhtul olin veel edutult üritandu internetiga ühenduda ja sestap sainmagama alles kella 0100 paiku. Ärkasin selle peale, et majaperemees koputas uksele ja teatas, et David on varsti siin. Nii oligi. Läksime kõigepealt sööma (samasse kohta,kus õhtul käisime) ja seejärel võtsime suuna randa. Meri iseenesest asub minu elupaigast paarisaja meetri kaugusel. Surfikeskusesse age tuleb siiski bussiga sõita (tegelt saaks jala ka, aga natuke pikk maa on). Buss nr 503 tuli peagi ja viis meid keskusesse. Bussisõidu eest maksmiseks on kaks varianti. Esimene variant: lähed bussi ja pistad 1 kohaliku raha (1 jüaan ca 1.5 EEK) ühest pilust sisse. Piletit vastu ei saa ja kui on suurem raha, siis vahetusraha tagasi ka ei saa. Teine variant on magnetkaart – neid saab postkontorist osta ja sinna on tavaliselt laetud 50 jüaani. Seda kaarti tuleb bussi sisenedes mingile masinale näidata ja klõps arvestatakse sõidu hind kaardilt maha.
Surfikeskus asus loomulikult rannas, ühe restoraniga ühes majas. Parasjagu oli keskusele toodud uut mööblit ja nii koorisime särgid seljast ja tassisime ühe ruumi kuhu kapid pdidi minema sodist tühjaks. Vaatasin veel veidi rannas ringi, aga kuna tuult ei olnud, siis väga kaua me keskuses ei olnud. Võtsime hoopis suuna kesklinna, et mulle bussikaart ja SIM-kaart muretseda.
Astusin pangaautomaadi juurest läbi ja loomulikult tormasin kõigepealt selle amsina juurde, mis rikkis oli. Õnneks sai David mul sabast kinni ja nii jäi mu kaart sinna masinasse toppimata. Teise masina juures võttis veits aega, et aru saada, mis tegema peab. Inglise keelsed kirjad olid nuppude juures suht väikesed. ja masin mölises minuga vahet pidamata hiina keeles. Sain portsu raha kätte ja järgmine käik oligi postkontorisse bussikaarti ostma. See kaart näeb välja selline:
Siis suundusime China Mobile kontorisse telefoninumbrit soetama. Anti meile siis paks kaust kus igal lehel jodu numbreid kirjas, mille hulgast siis vaida sai. Hinnad olid aga numbritel erinevad. Selgus, et tegemist ei olemitte erinevate pakettidega, vaid kuna Hiinlased on ka suured numeroloogid, siis olid osad rohkem õnnetoovad ja seega kallimad ning osad vähem õnnedoovad ja seega odavamad numbrid. Samas ei saa jätta märkimata, et kõige odavmad numbrid olid kõik läbi müüdud. David kauples mulle siiski ühe kallima hinna odavamaks ja nii on minu tel nr nüüd +8615859278221 Mobiilipoes ei saanud jätta märkamate telefonide soodsaid hindu. Mõningad mudelid olid Eestiga võrreldes kordades odavamad.
Käisime Davidiga veel paarist kohast läbi ja siis läksin omapäi seiklema. Sõitsin bussiga seni, kuni bussijuhtmind sealt välja ajas. Oligi õige koht ehk siis busside lõpp- ja alguspeatus. Kohati meenutab xiamen mulle musta mere äärseid kuurortlinnud,kus kunagi kauges lapsepõlves üks väike tiir sai tehtud. Mööda tänavaid lonkidss jõudsin turutänavale. Seal müüdi peamiselt mereande, kõikvõimalikke karpe, kalmaase, kalu jms. Turg oli oluiselt puhtam,kui samasugused kohad Vietnamis. Üleüldse on Xiamen kuidagi väga puhas, ega teda asjata nimetata Hiina puhtaimaks linnaks. Isegi ranna käib puhastustiim kaks korda päevas üle. Ei mingeid tuules lendlevaid kilekotte. Davidil on vist õigus,kui ta ütleb, et Xiamen on Hiinas elamiseks parim linn (vastavas edetabelis oli Xiamen 2006 aastal tõsi küll teisel kohal http://www.chinadaily.com.cn/english/doc/2006-01/03/content_508828.htm ) Siin ei olevat küll võimalik eriti hästi äri ajada, sest inimesi on liiga vähe (no nii umbes 2,5 miljonit)
Keerasin kitsukeselt turutänavalt välja ja sattusin kõrghoonete maailma. Sellised need suurlinnad kord juba on – ühest äärmusest teise. Sisenesin lukskaubamajade rajooni, kust vist ei puudunud ükski maailmakuulastest kaubamärkidest alates Adidasest ja lõpetades Tiffanyga. Keegi mees püüdis mulle tänaval Rolexit müüa aga loobusin pakutust ja jätsin ka Tiffanys sisseostud seekord tegemata.
Lõpuks leidsin ühe toidu ja muu esmatarbekauba kaupluse. Tegin mõned hädavajalikud sisseostud shampoonide, hambapastade, küpsiste jms näol. Pingsalt püüdsin leida inglise keelsete siltidega kaupu, aga see oli suht lootusetu tegevus. Paar müüjat püüdsid mind aidata, aga püüdeks see jäigi. Seejärel suundusin tagasi bussijaama. Seal sain siis osaliseks selle reisi esimesele näppimisele.
Ootasin bussi, kui äkki keegi mind tonksima hakkas. Vaatasin ringi, aga ei näinud esiti kedagi. Siis mõistsin, et pean pilgu veidi allapoole suunama ja sealt avastasingi ühe Hiina neiu,kes mulle näpuga ribidesse tonksis ja miskit rääkis. Mitte kui midagi ei saanud aru mis ta ütles. Olgu siinkohal mainitud,et minu Hiina keele sõnavara piirdub konkreetselt ühe sõnaga. Lasin tal siis natuke seal tonksida.Lõpuks ta vist solvus ja läks bussijaama teise otsa. Minu buss tuli ja tormasin teele ning viipasin, et ta peatuks. Ja peatuski. Suutsin isegi õiges peatuses maha minna ja kodutee üles leida.
Kodus algas operatsioon internet. Täna õnnestus isegi ühenduda. Selgus aga, et mõningad lehed pole üldse ligipääsetavad. Facebook, blogger, youtube jne. Suur Hiina Tulemüür ei lase kahtlastele lehekülgedele. Üritasin siis erinevaid nippe, et ikka ligi pääseda, aga tundidepikkune katsetamine ei andnud tulemusi.
Hommik on õhtust targem ja nii oligi. Väike häkerdamine ja sain hetkeks vajalikele lehekülgedele ligi. Siinkohal tänud Jondonymˇile www.jondos.de. Selle programmijupi abiga petsin Hiinlased ära.
Väike jalutuskäik ümbruskonda viis mind avastuseni, et 5 minutilise kõnni kaugusel on tilluke kohalik turg, kust kõikvõimalikku värsket kraami saab osta, 30 kraadises kuumuses hauduvast lihast ja elus kanadest kuni sibulapealsete ja sukapüksteni. Samas oli ka üks poekene, mida peaks edaspidigi külastama, kui nö päris linna ei viitsi sõita. Seekord piirdusid mu ostud vaid pudeli veega mille hinnaks oli 1 jüaan ehk 1.5 eeku.
Millegipärast ei vasta seni nähtu eriti minu varasemale ettekujutusele Hiinast. Ei mingeid päkapikke, ei mingeid meeletuid rahvahorde, ei mingeid jalgrattamasse, ei mingit meeletut siblimist. Pigem on see selline laisa kuurorti eluolu, kus kõik vaikselt tiksuvad. Ilmselt ei ole Xiamen ka päris tavapärane Hiina aga võibolla teen veel liiga vara järeldusi. Elame näeme.
No comments:
Post a Comment