MUI NE 23.03.2009-05.04.2009

Esmaspäev oli selle nädala nn ainuke vaba päev ja võtsime ette väikese autosõidu Takou mäe juurde, kus kõrgel mäe otsas tempel ja külitav Budda. Transpordivahend mis meid mäe juurde viis oli võimas – ilmselt pärit Vietnami sõja päevilt ja torfeena ameeriklastelt saadud lahtine Jeep. Juhi jalgade juurest oli näha auto alt läbi jooksvat teed. Näidikud ja isegi signaal ei töötanud. Roolisüsteem oli veidi kohendatud – oli lisatud roolivõimuga rool  Toyota Corollalt. Sõit Takou mäe juurde oli elamusterohke nagu ikka sõidud Vietnamis. Kõhedust tekitavad olukorrad liikluses jne.

Takou mäe otsa võib ronida, aga võib sõita üles ka tõstukiga. Läkisme kergema vastupanu teed ja võtsime tõstuki. Üleval selgus, et ronimisest päris ei pääse ja nii hakkasime mööda treppi üles vantsima. Meenus film Kung Fu Panda, kus samuti tempel mäe otsas oli. Meist sammusid reipalt mööda töömehed kel killustikukotid turjal. Mäe otsas käis uue templi ehitus ja ehitusmaterjal kanti sinna inimjõul.

Vaade mis avaneb on muidugi kaunis.Silmapiiril paistavad liivadüünid ja meri, siis mõned riisipõllud. Lõpuks tihe tihe dshungel. Aga noh, mis seal ikka pikalt jokutada. Kobisime mäest alla ja sõitsime kodu poole. Kiirelt hüppasime läbi supermarketist.

Järgnevad päevad möödusid minul koolitusel ja sõpradel basseini ääres. Õhtuti mõned hõrgutised erinevates söömakohtades. Proovisme ära kohaliku India restorani, kus toidud olid suurepärased ja kuuldud muusika kõlab siiani kõrvus.

Ühel päeval märkasime,et Sunny Beach hotelli rõdul lehvib Eesti Vabariigi riigilipp. Oli vist teisipäeva õhtu, kui põrkasime tänaval kokku pundi kaasmaalastega, kes olid Mui Nesse üheksakesi rannapuhkusele tulnud.

Minu sõbrad peatusid väga mõnusas tillukeses Thuy Thuy hotellis. Selline väike perebisnis. 7 avarat bungalot kookospalmisalus, mõnus bassein, lahke pererahvas. Hind 50USD ööpäev. Mitte kõige odavam, aga hinna ja kvaliteedi suhe kenasti paigas. Pole küll otse rannas, aga kui tuul puhub, siis pole rannas niisama peesitajal niikuinii midagi teha.

Laupäeval saatsin sõbrad teele kauni kodumaa poole. Nädal oli läinud väga kiirelt. Ja oli olnud täielik tuulevaikus pea poolteist nädalat. See pani mõtlema,at ehk on aeg Vietnamist edasi liikuda. Pühapäeval istusin õhtul Joe kohvikus ja kuulasin laulujoru. Õhtu lõpuks olin broneerinud piletid Taimaale. Kaks nädalat veel Vietnamis ja siis Bangoki kaudud Pranburi randa. Kuuldavasti Taimaa parim surfirand.Mõnsualt tuult ja kaunilt sile vesi.

Taimaaga on Eestlastel selline nigel asi, et piirilt saab viisa vaid 15 päevaks seega pean mingil hetkel sealt taas ära lendama. Kõige odavamaks osutus edasi tagasi lend Kuala Lumpurisse. Nii ma siis broneerisingi piletid Kuala Lumpurisse ja veedan aprilli lõpus seal pagenduses paar päeva.

Kuna tuuleolud olid Mui Nes nadid, siis venis koolitus uude nädalasse. Vaja ikka näidata, et sõita oskame. Eks ta mõistlik ole – ei kujuta ju ette autosõiduõpetajat, kes ise üldse sõita ei oska.

Esmaspäeval tuul puhus. Ennelõunal lõpetasime veel oma esmaabikoolituse ja seejärel veepeale. Oi oli lahe. Suure lohega polnud mõtet hakata jändama, ja nii pumpasin kiirelt täis 8m2 lohe ja kobisin vette. Mõnus, mõnus! Näitasime siis ette mis oskame. Päeva lõpuks oli vaja ette näidata ka self rescue ehk uppuja päästmine on enda asi. Oluline oskus lohesurfis. Vaja läheb siis, kui merel miskit juhutub, kas enda või lohega ning tavapärasel viisil enam randa pole võimalik tulla. Siis tuleb liinid kokku kerida ja lohet purjena kasutades randa triivida. Kummaline, aga mul polnud varem kunagi seda oskust vaja läinud – seega kulus praktiline õppus igati ära. Aega läks, aga lõpuks olin kenasti rannas.

Oli lohede lõhkumise päev. Tomi uus FOne Bandit Dos oli päeva lõpuks täiesti läbi. Kaks ribi risti puruks ja trailing edge ribadeks. Ja ei teinud ta midagi erilist. Tegime portsu pilte, et need siis FOne onudele saata. Rogeril lendas poom tükkideks – poomi otsas olev liine hoidev jublakas tuli küljest. Chris, kes alles õpib lohetama, pani hooga oma lohe teise lohe pihta ja liin läks pooleks jne jne.

Õhtul pidin veel Hai juurde minema, aga väike tunnine uinak kujunes pikemaks – ärkasin hommikul kukkede kiremise peale.

Uus päev ja uued tuuled. Ja tugevad tuuled. Keskpäeval veel viimased kooliasjad ning paber antigi kätte. Alates 31. märts 2009 olen siis diplomeeritud lohesurfi instruktor. Ura,ura, ura. Sellist asja tuleb tähistada. Tuul oli kobe 30 sõlme ehk tähistamiseks igati kohane.

Väike lohe täis pumbatud tuli kõigepealt murdlainetest läbi murda ja siis sai nalja kui palju. Tuul oli tugev ja pagiline, laine lopsakas ja tuju hea. Sai mõnda aega hullatud Äkitse märkasin taamal selja taga suurt kollakat pilve – liivatorm oli lähenemas. Seadsin suuna ranna poole, kuni ühel hetkel irdus laud jalgade küljest ja lohe viskas kauneid luupe vedades mind endaga kaasa. Sain rübliku siiski kontrolli alla. Lauda püüdma minna polnud mõtet ja bodydragisin (lasin lohel ennast vedada) randa. Tuul käitus eriti kummaliselt olles suurte aukudega. Kohati ei tahtnud lohe üldse taevas püsida, kohati oli jõudu rohkem kui rubla eest. Jõudsin randa ja tahtsin veidi keskusele lähemale sammuda, kui tuul otsa sai ja lohe potsti alla kukkus. Otse rannas olevate eestlaste peale. Seda ei juhtu just iga päev, et Vietnamis eestlased eestlastega loheavariisse satuvad. Viga õnneks keegi ei saanud . Laua tõi ka sõbralik iirlane kaldale, nii et lõpp hea kõik hea ja diplomi kättesaamine korralikult tähistatud ka.

Kodus olid alanud ehitustööd. Perenaine oli nimelt otsustanud, et hoovi peale tuleb veel üks maja ehitada. Nii kaevasidki mehed vundamendikraavi ja tampisid sinna kivitükke ja tsementi. Perenaine oli töödejuhataja ja õpetas, kuidas tuleb ehitada. Juba ühel eelneval hommikul olin märganud, et perenaine on ehituses kõva käpp. Kell ei olnud veel 6 hommikul, kui perenaine seguämber käes mööda õue käis ja hoovi katvasse petooni tekkinud auke täitis. Vanamees tegi samal ajal suitsu.

Õhtul väike käik internetti. Seal oli rodu toredaid veiniteemalisi uudiseid eestist. Kes võis taas üle pika aja väikse veini võtta, kes peab mõnda aega veiniga vähe tagasihoidlikum olema, ühes mõnusas veinikohas olid toimunud imetabased arengud. No ja kevad pidi ka juba õhus olema – inimesed naertavad ja puha.

Järgmisel hommikul kella 7st alates jätkusid ehitustööd. Tegin kiire hommikukohvi ja panin kodust ajama. Tuul tuli varakult ja seadsin mõlemad lohed üles. Mõnda aega ootasin veel tuule stabiliseerumist ja siis läksin 12nese lohega peale. Veidi raputas, aga sõita sai. Ühel hetkel sai tuul otsa ja taas märkasin taamal liivapilve. Taevas päikese ümber oli hiiglaslik ümmargune vikerkaare moodi rõngas. Tegin, et kiirelt kaldale sain. Peagi sai tuulevaikus mööda ja torm keris end üles. Ühel hetkel oleks nagu nupule vajutatud ja tuul hakkas sellise hooga puhuma, et kõik mis ripakil see lendas. Tuule kiiruseks mõõdeti ca 45 sõlme ehk 83 km/h ehk 23 m/sek. See on selline tuul, et rannas olles võib lihvimist vajava lauatüki püsti panna ja tuule poolt üles keeratud liiv teeb lihvimistöö ära. Merepeal lendab vesi ülespoole. Võimas vaatemäng.

Kes veel veepeal olid suundusid kiirelt kalda poole. Chris, kes oli oma esimesi triipe tegemas oli 12,5 m lohega veepeale läinud siis, kui tuul oli vaibunud. Nüüd oli ta tuulte sakutada. Tuul ei näidanud vähenemise märke ja olukord muutus vähe tõsiseks. Lohistasime mootorpaadi välja ning Jeff ja Son panid merele Chrisi otsima. Meie Daveˇga läkisme piki randa. Paari kilomeetri pärast tuli Chris vastu lohe kaenlas. Oligi tormi kätte jäänud ja lohe vedas teda pikalt allatuult, kuni ühel hetkel õnnestus tal kaldale pääseda ning lohe alla tuua. Laua leidsid Jeff ja Son üles. Lõpp hea, kõik hea, aga hea näide sellest,kuidas ilm väga kiirelt muutuda võib.

Pealelõunal tuul veidi vaibus. Võtsin väikese lohe ja vees ma õige pea olingi. Sarnaselt eelneva päevaga pagitas päris kõvasti aga vaatamata sellele lusti jätkus.

Kolmapäev on teadagi mis päev – pokker Pogos. Enne hüppasin aga Hai juurest läbi ja tegin kerge õhtueine. Saabunud olid uut sorti teod.Suured ja maitsvad. Pokkeriturniiri võitis seekord beachboy Son. Nii rõõmsat vietnamlast, kui Son peale võitu polnud ma varem näinud. Võidufond oli 1.3miljonit dongi ehk ca 80 USD – see on rohkem,kui Soni kuupalk.

Hommik algas Waxis nii nagu vanadel headel aegadel.

Järgnevatel päevadel jatkus mõnus tuuleke ja sai suure lustiga surfatud.

Neljapäeva õhtul käisime taas India restoranis. Alguses oli meid kuus, aga järjest tuli rahvast juurde ja lõpuks istusime pea kolmekümnekesi pika laua taga ja lasime karridel hea maitsta. Selline suur sõbralik lohetajate pere. Iga päevaga jääb aga seltskond väiksemaks. Hooaeg hakkab lõppema ja rahvas liigub edasi.

Mingil hetkel jõudsime taas Waxi, kus seekord pidin tegema tõlketööd vene lumekuninganna ja austraalia lohesurfari vahel. Kõige vahvam mõttevahetus, mida tõlkisin oli selline. Austraallane:“Kas sulle meeldis kui ma sind eile suudlesin?“ Venelanna;“Jah, mul tulid isegi psarad silma.“

Reede õhtupoolikul sättisin end parajasti kodus võrkkiike raamatut lugema, kui massaashimemm ligi hüppas ja mind oma tuppa kutsus. Temal nimelt uued õpilased ja neil vaja praktiseerida massaashi. Mis saab mul selle vastu olla. Vähe kummaliseks tegi olukorra asjaolu, et seekord olid õpilasteks noormehed. Pilt mis kõrvaltvaatajael avames oli päris naljakas. Istn mina poolpaljalt nagu Buddha voodi peal ja kummagi käe küljes kribu vietnamlane käemassashi tegemas.

Laupäev algas deja vuˇga - hommikul 6.30 tirises telefon ja Hai kutsus Phan Thieti kohvi jooma. Eelmine õhtu oli veninud pikaks st koju jõudsin kella 3 paiku. Aga kuna palju aega vietnamis pole jäänud, siis ei saanud Haile ära öelda ja peagi põristasimegi Phan Thieti poole. Kohvi jooma. Kõigepealt ühes kohvikus ja siis teises. Meiega liitus vahepal ka üks Hai sõber. Tundub, et see laupäevahommikune kohvijoomine on vietnami meeste hulgas tõsine traditsioon. Sõbrad tuevad kohvikusse. Tellivad klaasi kohvi ja istuvad vaikides. Ehk iga kümne minuti taga vahetatakse mõni sõna. Ja niimoodi mitu tundi.

Kahe kohviku vahepeal hüppasime läbi turult, kust Hai ostis kanavarbaid ja viina. Kella 11 paiku jõudsime tagasi Hai koju. Naine oli kusagil ära. Peagi astusid sisse Hai kaks sõpra ja läks toiduvaaritamiseks. Istusime terrassile ja hakkasime kokakunsti suursaavutusi nautima. Keerasime endale värskeid kevadrulle toore kala salatiga ja sea sisikonnaga. Kõrvale närisime kanavarbaid. Joogiks loomulikult viinake. Ühel hetkel sisuliselt põgenesin seltskonnast – tuli nimelt motoreollerimees uue pudeli viinaga ja nähes juba ette, mis saama hakkab oli see minu jaoks liig mis liig. Eriti arvestadas seda,et kell oli üks päeval.

Läksin hoopis randa. Seal oli ka uudiseid. Chris ja Nikki, kes pea neli nädalat tagasi paariks päevaks Mui Nesse tulid ja lohesurfipisikust nakatusid ning „natukene“ kauemaks on jäänud olid eelmisel õhtul hotellis ühe kassi tuppa lasknud, kes varahommikul poegima hakkas. Nüüd neil ongi kaks väikest kassipoega koos mammaga. Mui Nes lihtsalt juhtuvad selised asjad – tuled paariks päevaks ja nelja nädala pärast on sul juba lemmikloomad.

Nädal oli olnud väsitav ja nii võtsin pühapäeval kaks raksu massashi – seekord olid massöörideks kenad neiud. Vahepeal tegin mõnusa surfisessiooni – panin pikalt allatuult ja ronisin pärast üles tagasi.

Ja jõudiski kätte viimane nädal Mui Nes.

Jätkub...