Tik tak tiksub kell ja kalendrilehed pöörduvad halastamatu kiirusega. Viimased päevad Mui Nes on teguderohked nii merel kui maal. Vaja ju võtta viimast.
Nädal läks nii kiiresti, et kõik sündmused on peas suur virrvarr aga nii mõndagi on ikka meelde jäänud.
Oli esmaspäeva õhtu ja mõtlesime, et peale kurnavat nädalavahetust teeme rahuliku õhtupooliku. Jee rait... Vürtsikas roheline Tai kanakarri õhtusöögiks ja siis istusime ja arutasime elu üle. Teemaks seekord maailmalõpp ja kuidas keegi käituks, kui ühel päeval teatatakse, et maailmalõpuni on neli päeva. Koostasime esialgse kavandi filmistsenaariumiks. Peale väsitavaid mõttetalguid andis kosutust mahe mojitojook. Kokteilidega on Vietnamis sellised lood, et võib saada väga hea joogi ja võib ka väga halva joogi saada. Selline riski bisnis. Seekord olid täitsa ok joogid – Sand Dollar Pubˇis, kus Happy Hour on 24 tundi. Pärast käisime veel Waxist läbi ja vaatasime, et kõik stammkunded ikka kohal oleksid ja uustulnukatele olusid tutvustaksid.
Teisipäeva õhtul läksime suurema seltskonnaga vietnamlaste restorani kitsegrillile. Nii nagu sellistes kohtades tavaks istusime nukumööblil ja rüüpasime kohalike jooke. Kitsegrill ise oli väegade mõnus. Grillimine toimus otse lauas. Väike gaasipliit iga nelja inimese peale. Seal peal plekist pann, kuhu uhati ohtralt võid ja siis visati sisse marinaadis olev hõrk kitseliha. Liha oli tõeliselt mõnus – maitsesin ühe tüki toorelt ja nii pehmet liha poleks küll oodanud. Olin ikka arvanud, et kitseliha selline vähe sitkem. Kui liha valmis, siis keerati sellest juba varasemast tuntud värsekd kevadrullid rohelise salatiga ning kasteti kastmesse. Kaste oli seekord veidi teistsugune. Lauale toodi kaks topsikut. Ühes vägagi terav chillikaste ja teises mingi beeshikas ollus. Esialgu ei saanudki aru, mis see täpselt on, aga lõpuks jõudime järeldusele, et ju ta mingi pärmijuuretis ole. Need kaks kastet segati kokku ja sinna torkasime kitseliha kevadrulle sisse. Kõrvale ikka väike banaaniviski ja õllevirre.
Äkki tekkis kellelgi mõte, et võiks minna karaoket laulma. See plaan ega luhtus, kuna karaokekohas polnud vaba ruumi. Kuna hoog oli sees, siis ei saanud ju ometi koju minna. Nii liikuski meie veerandsajapealine seltskond kuulsasse ööklubisse nimega Hollywood Nights (mitte segi ajada Tallinna ööklubiga Hollywood). Või noh, mis kuulus ta ikka, pigem kurikuulus. Oktoobris oli seal väike madin kohalike allmaailmategelaste vahel ja selle käigus üks vietnamlane ka igavestele jahimaadele rändas. Üldiselt peetakse seda kohta kohaliku kriminogeense elemendi kogunemiskohaks ja prostitusiooni ning narkoäri keskuseks. Selline kummaline koht see ka oli – pilti ei lubatud teha, hinnad olid ülikõrged, gogo neidude seelikute asemel lai vöö jne. Veetsime seal siiski mõnusalt aega. Õhtu edenedes maandusime ikkagi Waxˇis.
Rannas tegelesin veidi algajate juhendamise ja abistamisega. Dave ja Baz tegid oma esimesi triipe ja hoidsin neil siis aegajalt silma peal. Ja veetsin ise rohkelt tunde veepeal. Ühe mõnusa hüppe ajal plõksatas chickenloop trapetsist välja ja nii tegingi oma esimese unhooked õhulennu. Asi lõppes muidugi self resquega.
Kolmapäeval oli Pogos pokkeriõhtu ja seekord liitusin mängijatega ning tegin käe pokkeriturniiril valgeks. Võitu koju küll ei toonud, aga päris esimesena välja ka ei langenud.
Neljapäeval astus Flyˇsse sisse üks vend ja otsis eestlast. Selgus, et Mui Nesse oli saabunud veel kaks eesti surfarit, kes norrakatelt kuulsid, et mina siin pesitsen. See oli selge märk, et võin südamerahuga Mui Neˇst lahkuda ja teatepulga üle anda.
Reede tuli kiirelt kätte. Hommikul käisin veel viimast korda Joeˇs hommikusöögil ja lennukipileteid tshekkamas. Eelmisel õhtul oli tekkinud plaan peale paari nädalat Taimaal olemist sõita mõneks nädalaks Balile Bezˇile külla. Sealgi puhub veidi tuulekest ja ehk õnnestub ka sukelduda. Bez on nimelt sukeldumisintruktor. Ja mis võiks olla mõnusam lõpp minu talvehooajale,kui puhkus Bali päikselistel randadel.
Iga päev astusin korra läbi ka Hai juurest ja sõin teo või kaks. Reedel läksime suurema seltskonnaga ja võtsime ka ühe geko maitsmiseks. Pogos oli suurematsorti pidu. Kohalikud ja mittekohalikud ärimehed olid hakanud tootma Nine Dragons rummi ja viina. Pogos oli esimene uusi jooke tutvustav üritus.show ja eha muusika loomulikult hommikuni.
Laupäev sai seekordse Mui Nes oleku viimaseks surfipäevaks. Päev oleks peaaegu lõppenud laua kaotusega. Laine pli suur ja laud jalgade küljest irdunud. Ühel hetkel enam ei näinudka teist.Üks tunnike siblisin vees edasi tagasi kuni lõpuks laua ikka kätte sain.
Ja klõpsti oli käes viimane Mui Ne päev. Tuulega ei olnud lood eriti head ja nii keskendusin hommikust alates asjade pakkimisele. Lohed puhtaks pesta. Laual üleliigsed jubinad küljest ära keerata. Külalistemajast välja registreerida. Toimetamist jätkus. Viimane pikk jalutuskäik piki randa ja oligi õhtu käes. Jätsin oma kotid Dave juurde ja läksime õhtust sööma. Et siis selline lahkumispidu või nii. Olime beachboyd Soni ja Vini samuti kutsunud ja neile mõned kingitusedki kaasa krabanud. Paar inglise keele õpikut, Mõned t-särgid. Väike tip ka. Vähe kurblich oli lõpuks. Meil Davega oli bussini aega ja nii astusime veel Waxist läbi. Sealgi tuttavad näod ees ja sai viisakalt head aega öeldud. Dave läks Sarah juurest telefoni tooma ja mina astusin veel korra Hai juurde sisse. Tagasiteel põige ka Joe kohvikusse ja tuttavaid nägusid tuli veel teepealgi vastu. Paljudega ilmselt ei kohtu enam kunagi, aga teistega ehk juba paari nädala pärast Balil.
Buss tuli õigeaegselt ja kobisime peale. Kümne minuti pärast magasin õndsa und ja ärkasin viis tundi hiljem Saigonis. Saigon tervitas meid tiheda vihmasajuga. Tihe on isegi vähe öeldud. Vett kallati ämbirga alla. Koorisin siis endal bussis särgi seljast, et see märjaks ei saaks ja hüppasin vihma kätte. Õnneks olid taksod kohe sealsamas ja mõne hetkega olime oma kotid bussi pagasiruumist kätte saanud ja istusime taksos. Tjah. Vett oli tänavatel palju. Kohati suisa üle põlve, nii et oli kuulda kuidas lained vastu autopõhja loksusid. Saigonis teatavasti liiguvad enamus inimesi motorolleritel ja nii oli nüüdki. Summutajad vee all mulksumas rühkisid inimesed oma motorollerite seljas läbi vahutava veevoo. Isegi taksojuht, kes peaks kohalike oludega kursis olmea ahhetas ja ohhetas aeg ajalt. Igati põnev kogemus. Lennujaama jõudisme varakult ja vihmasadugi läks üle. Kerged värskendused, väike uinak ja olime valmis Bangoki poole lendama.
Bangkok võttis meid vastu päikesepaistega. Lennujaamas selgus, et ekspressbussiga linna ei saa – pühad. Nimelt on Tai uue aasta algus. See oli meil täitsa meelest läinud, aga mis seals ikka. Võtsime takso ja panime Khao San Roadi poole ajama. Või mis takso, selline tuunitud Honda Civic, mille akendel kirjad „Women donˇt look men who drive standard cars!“. Kimasime 120 kn tunnis linna poole. Ühel hetkel hakkas autojuhil kiire ja ta viskas meid autost välja. Õnneks oli ta piisavalt lahke, et enne meile takso peatada. Takso sõidutas meid Khao San Roadi lähedusse. Uusaastapidustused olid täies hoos ja väga lähedale ei saanud. Nii krabasimegi kotid selga ja läksime öömaja otsima. Saime Rikka Innˇis toad Peagi otsustasime minna väja ja pidustustest osa võtta.
Dave oli vahepeal telekast uudiseid vaadanud, ja teada saanud, et parasjagu on lisaks uue aasta vastuvõtmisele Bangkokis ka väiksemat sorti revolutsioon või rahutused käimas. Khao Sanˇi kandis seda küll igatahes märgata polnud. Pidu ja pillerkaar oli täies hoos.. Tai uue aasta tähistamise juurde kuulub üldrahvalik veesõda ja üksteise vee ja jahuseguga määrimine. Saime sellest osa meiegi. Nii sooja kui külma vett lendas igast ilmakaarest ja möödujad mökerdasid meie nägusid jahuplõgaga. Muusika mõrtsus ja tants käis. Taaskord tasub ära märkida kellaaeg, mis oli üks päeval. Sulandusime massi ja lasime end voolul kanda. Aeg ajalt pidasime kinni, et võtta võike õlu ja hinge tõmmata. Siis jälle uue hooga edasi. Suhteliselt kiiresti olime läbimärjad ja ühtlase jahukihiga kaetud. Üks vanamees sikutas mul püksid kõhust eemale ja valas paraja ämbritäie jäävett avausest sisse...prrrr. Jahe hakkas. Hooti krabasime toidukärudelt mõne kanavarda või muu suupiste ja möllasime edasi. Tore oli näha, et Khao Sanˇi ümbrus,mis muidu valdavalt turistide päralt oli sel korral peamiselt kohalike mängumaa. Tõeline rahva pidu, kus osalesid nii noored kui vanad. Mutikesed istusid teeääres ja uhasid möödujatele kopsikutega vett kaela – endal selline kaval nägu peas ja sädemekesed silmis.
Ühel hetkel avastasin, et shortside taskusse pistetud 1500 kohalikku raha oli haihtunud. Pikanäpumehed olid oma töö teinud. Nojah, juhtub. Mingil hetkel üritati ka Dave rahakotti ja kaamerat teisaldada, aga saime õigel ajal jaole. Kamp taisid tantsis Dave ümber ja tegi sõbralikku juttu, samas ringi üha tihedamaks koondades. Ronisin ka siis ringi sisse ja vehkisin veidi pikkade kätega. Suurte pidude ajal on ikka pikanäpumeestel pidu.
Samal ajal mässasid paar kilomeetrit eemal parlamendihoone juures punased. Bangok ilmselt ongi selline linn, kus ühes otsas käib suur rahvapidu ja teises märatsetakse. Kontrastid – nii nagu ikka aasiale omane.
Mingil hetkel, tegime väikese pausi ja läksime hotelli uudiseid vaatama ja ennast taignast puhtaks pesemas. Õhtul välja minnes polnud väga tahtmist enam läbimärjaks saada ja nii hiilisime seinaääri mööda. Ega see meid tegelikult ei päästnud. Läksime varjule heavy metal baari nimega „Immortal“ seal toimus tõsine metal üritus. Juuksed lendasid ja hääled olid rämedad.
Minul tõusis kerge palavik ja kobisin hotelli. Öösel ärkasin selle peale, et kaks noort inimest olid kusagil lähedal teineteist Bangkoki öös leidmas ja huilged kajasid üle kogu Khao San roadi.
Hommikul panime kiirelt, enne uue jahu ja veesõja algust, bussijaama poole. Ostsime piletid Pranburisse ja etskae, buss väljuski kohe. Nii sujuvat Bangokist lahkumist polnud oodanudki. Ainus jama oli see, et hommikusööki ei jõudnud võtta.
Bussis muidugi selgus see, et olime eksikombel valinud „tunne oma kodumaad“ bussi,mis päris sageli peatuseid tegi ja seega teekonna vähe pikemaks venitas. Pealelõunal jõudsime lõpuks Pranburisse.
Pranburi on siiani olnud pigem taide puhkekoht. Nüüd on selle avastanud aga lohesurfarid ja tasapisi hakkavad valged inimesed siia teed leidma.
Bussist maha astudes hakkasime ranna poole minema. No või me vähemalt arvasime, et rand on selles suunas. Taksosid ei olnud, või õigemini üks oli, aga sinna ei mahtunud mu kott sisse. Nii kõmpisime mõnda aega mööda tänavat ranna poole. Kogu sildimajandus oli taikeelne, mis tähendas seda, et mitte mõmmigai aru ei saanud. Kotid olid rasked ja kõhud tühjad.Jäime laagrisse ühte teeäärsesse toidukohta. Näitasime näpuga,mida süüa soovime ja peagi oli chillikas sealiha ja kanaliha riisiga laual. Tühi kõht on kõige parem kokk . Dave läks randa otsima ja mina jäin kotivalvuriks. Kasutasin juhust ja tegin vähe kirjatööd.
Tunni aja pärast tuli Dave rolleri tagaistmel tagasi ja teatas, et jala me küll randa ei jõua. Sinna nimelt 14 km tjah – vähe pikk matk tõesti. Sõitis siis Dave motorolleriga taksot otsima ja varsti oli tagasi...sellesama autoga, mille esimese hooga ära olime põlanud. Nüüd toppisime minu lohekoti autosse ja mõneteist minutiga olimegi rannas lohekeskuse juures. Tuul täita puhus aga meil oli vaja enne öömaja leida. See ei olnudki nii lihtne. Ikkagi pühade aeg ja kõik hotellid Tai puhkaiaid täis. Lõpuks leidsime ühes hotellis toe 1000 Bahti eest. See oli ka viimane tuba.
Tegime kiire öhtusöögi ja astusime paarist baarist läbi. Koju jõudes ootas meid nö eeskojas ees punt taisid, kes agaralt kaarte tagusid, toitu manustasid ja jooki tinistasid. Kutsuti meidki nende sekka...
Jätkub....
P.S.Millalgi olin ära broneerinud piletid Eestisse lendamiseks. Sellega sai paika ka kuupäev, millal mu jalg taas sünnimaa pinda puudutab. 13 Mai kannab Easyjet mind hellalt Londonist Tallinnasse.
No comments:
Post a Comment