Paradiisisaarel...

Veidi aega nyyd Gili saarel paikeselist paradiisi nautimas...
Ei autosid, ei mootorattaid, ei kiiret internetiyhendust...

MUI NE, SAIGON, BANGKOK, PRANBURI 06.04.2009-14.04.2009

Tik tak tiksub kell ja kalendrilehed pöörduvad halastamatu kiirusega. Viimased päevad Mui Nes on teguderohked nii merel kui maal. Vaja ju võtta viimast.

Nädal läks nii kiiresti, et kõik sündmused on peas suur virrvarr aga nii mõndagi on ikka meelde jäänud.

Oli esmaspäeva õhtu ja mõtlesime, et peale kurnavat nädalavahetust teeme rahuliku õhtupooliku. Jee rait... Vürtsikas roheline Tai kanakarri õhtusöögiks ja siis istusime ja arutasime elu üle. Teemaks seekord maailmalõpp ja kuidas keegi käituks, kui ühel päeval teatatakse, et maailmalõpuni on neli päeva. Koostasime esialgse kavandi filmistsenaariumiks. Peale väsitavaid mõttetalguid andis kosutust mahe mojitojook. Kokteilidega on Vietnamis sellised lood, et võib saada väga hea joogi ja võib ka väga halva joogi saada. Selline riski bisnis. Seekord olid täitsa ok joogid – Sand Dollar Pubˇis, kus Happy Hour on 24 tundi. Pärast käisime veel Waxist läbi ja vaatasime, et kõik stammkunded ikka kohal oleksid ja uustulnukatele olusid tutvustaksid.

Teisipäeva õhtul läksime suurema seltskonnaga vietnamlaste restorani kitsegrillile. Nii nagu sellistes kohtades tavaks istusime nukumööblil ja rüüpasime kohalike jooke. Kitsegrill ise oli väegade mõnus. Grillimine toimus otse lauas. Väike gaasipliit iga nelja inimese peale. Seal peal plekist pann, kuhu uhati ohtralt võid ja siis visati sisse marinaadis olev hõrk kitseliha. Liha oli tõeliselt mõnus – maitsesin ühe tüki toorelt ja nii pehmet liha poleks küll oodanud. Olin ikka arvanud, et kitseliha selline vähe sitkem. Kui liha valmis, siis keerati sellest juba varasemast tuntud värsekd kevadrullid rohelise salatiga ning kasteti kastmesse. Kaste oli seekord veidi teistsugune. Lauale toodi kaks topsikut. Ühes vägagi terav chillikaste ja teises mingi beeshikas ollus. Esialgu ei saanudki aru, mis see täpselt on, aga lõpuks jõudime järeldusele, et ju ta mingi pärmijuuretis ole. Need kaks kastet segati kokku ja sinna torkasime kitseliha kevadrulle sisse. Kõrvale ikka väike banaaniviski ja õllevirre.

Äkki tekkis kellelgi mõte, et võiks minna karaoket laulma. See plaan ega luhtus, kuna karaokekohas polnud vaba ruumi. Kuna hoog oli sees, siis ei saanud ju ometi koju minna. Nii liikuski meie veerandsajapealine seltskond kuulsasse ööklubisse nimega Hollywood Nights (mitte segi ajada Tallinna ööklubiga Hollywood). Või noh, mis kuulus ta ikka, pigem kurikuulus. Oktoobris oli seal väike madin kohalike allmaailmategelaste vahel ja selle käigus üks vietnamlane ka igavestele jahimaadele rändas. Üldiselt peetakse seda kohta kohaliku kriminogeense elemendi kogunemiskohaks ja prostitusiooni ning narkoäri keskuseks. Selline kummaline koht see ka oli – pilti ei lubatud teha, hinnad olid ülikõrged, gogo neidude seelikute asemel lai vöö jne. Veetsime seal siiski mõnusalt aega. Õhtu edenedes maandusime ikkagi Waxˇis.

Rannas tegelesin veidi algajate juhendamise ja abistamisega. Dave ja Baz tegid oma esimesi triipe ja hoidsin neil siis aegajalt silma peal. Ja veetsin ise rohkelt tunde veepeal. Ühe mõnusa hüppe ajal plõksatas chickenloop trapetsist välja ja nii tegingi oma esimese unhooked õhulennu. Asi lõppes muidugi self resquega.

Kolmapäeval oli Pogos pokkeriõhtu ja seekord liitusin mängijatega ning tegin käe pokkeriturniiril valgeks. Võitu koju küll ei toonud, aga päris esimesena välja ka ei langenud.

Neljapäeval astus Flyˇsse sisse üks vend ja otsis eestlast. Selgus, et Mui Nesse oli saabunud veel kaks eesti surfarit, kes norrakatelt kuulsid, et mina siin pesitsen. See oli selge märk, et võin südamerahuga Mui Neˇst lahkuda ja teatepulga üle anda.

Reede tuli kiirelt kätte. Hommikul käisin veel viimast korda Joeˇs hommikusöögil ja lennukipileteid tshekkamas. Eelmisel õhtul oli tekkinud plaan peale paari nädalat Taimaal olemist sõita mõneks nädalaks Balile Bezˇile külla. Sealgi puhub veidi tuulekest ja ehk õnnestub ka sukelduda. Bez on nimelt sukeldumisintruktor. Ja mis võiks olla mõnusam lõpp minu talvehooajale,kui puhkus Bali päikselistel randadel.

Iga päev astusin korra läbi ka Hai juurest ja sõin teo või kaks. Reedel läksime suurema seltskonnaga ja võtsime ka ühe geko maitsmiseks. Pogos oli suurematsorti pidu. Kohalikud ja mittekohalikud ärimehed olid hakanud tootma Nine Dragons rummi ja viina. Pogos oli esimene uusi jooke tutvustav üritus.show ja eha muusika loomulikult hommikuni.

Laupäev sai seekordse Mui Nes oleku viimaseks surfipäevaks. Päev oleks peaaegu lõppenud laua kaotusega. Laine pli suur ja laud jalgade küljest irdunud. Ühel hetkel enam ei näinudka teist.Üks tunnike siblisin vees edasi tagasi kuni lõpuks laua ikka kätte sain.

Ja klõpsti oli käes viimane Mui Ne päev. Tuulega ei olnud lood eriti head ja nii keskendusin hommikust alates asjade pakkimisele. Lohed puhtaks pesta. Laual üleliigsed jubinad küljest ära keerata. Külalistemajast välja registreerida. Toimetamist jätkus. Viimane pikk jalutuskäik piki randa ja oligi õhtu käes. Jätsin oma kotid Dave juurde ja läksime õhtust sööma. Et siis selline lahkumispidu või nii. Olime beachboyd Soni ja Vini samuti kutsunud ja neile mõned kingitusedki kaasa krabanud. Paar inglise keele õpikut, Mõned t-särgid. Väike tip ka. Vähe kurblich oli lõpuks. Meil Davega oli bussini aega ja nii astusime veel Waxist läbi. Sealgi tuttavad näod ees ja sai viisakalt head aega öeldud. Dave läks Sarah juurest telefoni tooma ja mina astusin veel korra Hai juurde sisse. Tagasiteel põige ka Joe kohvikusse ja tuttavaid nägusid tuli veel teepealgi vastu. Paljudega ilmselt ei kohtu enam kunagi, aga teistega ehk juba paari nädala pärast Balil.

Buss tuli õigeaegselt ja kobisime peale. Kümne minuti pärast magasin õndsa und ja ärkasin viis tundi hiljem Saigonis. Saigon tervitas meid tiheda vihmasajuga. Tihe on isegi vähe öeldud. Vett kallati ämbirga alla. Koorisin siis endal bussis särgi seljast, et see märjaks ei saaks ja hüppasin vihma kätte. Õnneks olid taksod kohe sealsamas ja mõne hetkega olime oma kotid bussi pagasiruumist kätte saanud ja istusime taksos. Tjah. Vett oli tänavatel palju. Kohati suisa üle põlve, nii et oli kuulda kuidas lained vastu autopõhja loksusid. Saigonis teatavasti liiguvad enamus inimesi motorolleritel ja nii oli nüüdki. Summutajad vee all mulksumas rühkisid inimesed oma motorollerite seljas läbi vahutava veevoo. Isegi taksojuht, kes peaks kohalike oludega kursis olmea ahhetas ja ohhetas aeg ajalt. Igati põnev kogemus. Lennujaama jõudisme varakult ja vihmasadugi läks üle. Kerged värskendused, väike uinak ja olime valmis Bangoki poole lendama.

Bangkok võttis meid vastu päikesepaistega. Lennujaamas selgus, et ekspressbussiga linna ei saa – pühad. Nimelt on Tai uue aasta algus. See oli meil täitsa meelest läinud, aga mis seals ikka. Võtsime takso ja panime Khao San Roadi poole ajama. Või mis takso, selline tuunitud Honda Civic, mille akendel kirjad „Women donˇt look men who drive standard cars!“. Kimasime 120 kn tunnis linna poole. Ühel hetkel hakkas autojuhil kiire ja ta viskas meid autost välja. Õnneks oli ta piisavalt lahke, et enne meile takso peatada. Takso sõidutas meid Khao San Roadi lähedusse. Uusaastapidustused olid täies hoos ja väga lähedale ei saanud. Nii krabasimegi kotid selga ja läksime öömaja otsima. Saime Rikka Innˇis toad Peagi otsustasime minna väja ja pidustustest osa võtta.

Dave oli vahepeal telekast uudiseid vaadanud, ja teada saanud, et parasjagu on lisaks uue aasta vastuvõtmisele Bangkokis ka väiksemat sorti revolutsioon või rahutused käimas. Khao Sanˇi kandis seda küll igatahes märgata polnud. Pidu ja pillerkaar oli täies hoos.. Tai uue aasta tähistamise juurde kuulub üldrahvalik veesõda ja üksteise vee ja jahuseguga määrimine. Saime sellest osa meiegi. Nii sooja kui külma vett lendas igast ilmakaarest ja möödujad mökerdasid meie nägusid jahuplõgaga. Muusika mõrtsus ja tants käis. Taaskord tasub ära märkida kellaaeg, mis oli üks päeval. Sulandusime massi ja lasime end voolul kanda. Aeg ajalt pidasime kinni, et võtta võike õlu ja hinge tõmmata. Siis jälle uue hooga edasi. Suhteliselt kiiresti olime läbimärjad ja ühtlase jahukihiga kaetud. Üks vanamees sikutas mul püksid kõhust eemale ja valas paraja ämbritäie jäävett avausest sisse...prrrr. Jahe hakkas. Hooti krabasime toidukärudelt mõne kanavarda või muu suupiste ja möllasime edasi. Tore oli näha, et Khao Sanˇi ümbrus,mis muidu valdavalt turistide päralt oli sel korral peamiselt kohalike mängumaa. Tõeline rahva pidu, kus osalesid nii noored kui vanad. Mutikesed istusid teeääres ja uhasid möödujatele kopsikutega vett kaela – endal selline kaval nägu peas ja sädemekesed silmis.

Ühel hetkel avastasin, et shortside taskusse pistetud 1500 kohalikku raha oli haihtunud. Pikanäpumehed olid oma töö teinud. Nojah, juhtub. Mingil hetkel üritati ka Dave rahakotti ja kaamerat teisaldada, aga saime õigel ajal jaole. Kamp taisid tantsis Dave ümber ja tegi sõbralikku juttu, samas ringi üha tihedamaks koondades. Ronisin ka siis ringi sisse ja vehkisin veidi pikkade kätega. Suurte pidude ajal on ikka pikanäpumeestel pidu.

Samal ajal mässasid paar kilomeetrit eemal parlamendihoone juures punased. Bangok ilmselt ongi selline linn, kus ühes otsas käib suur rahvapidu ja teises märatsetakse. Kontrastid – nii nagu ikka aasiale omane.

Mingil hetkel, tegime väikese pausi ja läksime hotelli uudiseid vaatama ja ennast taignast puhtaks pesemas. Õhtul välja minnes polnud väga tahtmist enam läbimärjaks saada ja nii hiilisime seinaääri mööda. Ega see meid tegelikult ei päästnud. Läksime varjule heavy metal baari nimega „Immortal“ seal toimus tõsine metal üritus. Juuksed lendasid ja hääled olid rämedad.

Minul tõusis kerge palavik ja kobisin hotelli. Öösel ärkasin selle peale, et kaks noort inimest olid kusagil lähedal teineteist Bangkoki öös leidmas ja huilged kajasid üle kogu Khao San roadi.

Hommikul panime kiirelt, enne uue jahu ja veesõja algust, bussijaama poole. Ostsime piletid Pranburisse ja etskae, buss väljuski kohe. Nii sujuvat Bangokist lahkumist polnud oodanudki. Ainus jama oli see, et hommikusööki ei jõudnud võtta.

Bussis muidugi selgus see, et olime eksikombel valinud „tunne oma kodumaad“ bussi,mis päris sageli peatuseid tegi ja seega teekonna vähe pikemaks venitas. Pealelõunal jõudsime lõpuks Pranburisse.

Pranburi on siiani olnud pigem taide puhkekoht. Nüüd on selle avastanud aga lohesurfarid ja tasapisi hakkavad valged inimesed siia teed leidma.

Bussist maha astudes hakkasime ranna poole minema. No või me vähemalt arvasime, et rand on selles suunas. Taksosid ei olnud, või õigemini üks oli, aga sinna ei mahtunud mu kott sisse. Nii kõmpisime mõnda aega mööda tänavat ranna poole. Kogu sildimajandus oli taikeelne, mis tähendas seda, et mitte mõmmigai aru ei saanud. Kotid olid rasked ja kõhud tühjad.Jäime laagrisse ühte teeäärsesse toidukohta. Näitasime näpuga,mida süüa soovime ja peagi oli chillikas sealiha ja kanaliha riisiga laual. Tühi kõht on kõige parem kokk . Dave läks randa otsima ja mina jäin kotivalvuriks. Kasutasin juhust ja tegin vähe kirjatööd.

Tunni aja pärast tuli Dave rolleri tagaistmel tagasi ja teatas, et jala me küll randa ei jõua. Sinna nimelt 14 km tjah – vähe pikk matk tõesti. Sõitis siis Dave motorolleriga taksot otsima ja varsti oli tagasi...sellesama autoga, mille esimese hooga ära olime põlanud. Nüüd toppisime minu lohekoti autosse ja mõneteist minutiga olimegi rannas lohekeskuse juures. Tuul täita puhus aga meil oli vaja enne öömaja leida. See ei olnudki nii lihtne. Ikkagi pühade aeg ja kõik hotellid Tai puhkaiaid täis. Lõpuks leidsime ühes hotellis toe 1000 Bahti eest. See oli ka viimane tuba.

Tegime kiire öhtusöögi ja astusime paarist baarist läbi. Koju jõudes ootas meid nö eeskojas ees punt taisid, kes agaralt kaarte tagusid, toitu manustasid ja jooki tinistasid. Kutsuti meidki nende sekka...

Jätkub....

P.S.Millalgi olin ära broneerinud piletid Eestisse lendamiseks. Sellega sai paika ka kuupäev, millal mu jalg taas sünnimaa pinda puudutab. 13 Mai kannab Easyjet mind hellalt Londonist Tallinnasse.

Parasjagu Bangkokis...

Tjah,

Sattusin Bangkoki uue aasta pidustuste ja rahutuste ajal. Olukord kontrolli all ja peagi suundun bussiga ranna poole.

Pikemad lood peatselt.

MUI NE 23.03.2009-05.04.2009

Esmaspäev oli selle nädala nn ainuke vaba päev ja võtsime ette väikese autosõidu Takou mäe juurde, kus kõrgel mäe otsas tempel ja külitav Budda. Transpordivahend mis meid mäe juurde viis oli võimas – ilmselt pärit Vietnami sõja päevilt ja torfeena ameeriklastelt saadud lahtine Jeep. Juhi jalgade juurest oli näha auto alt läbi jooksvat teed. Näidikud ja isegi signaal ei töötanud. Roolisüsteem oli veidi kohendatud – oli lisatud roolivõimuga rool  Toyota Corollalt. Sõit Takou mäe juurde oli elamusterohke nagu ikka sõidud Vietnamis. Kõhedust tekitavad olukorrad liikluses jne.

Takou mäe otsa võib ronida, aga võib sõita üles ka tõstukiga. Läkisme kergema vastupanu teed ja võtsime tõstuki. Üleval selgus, et ronimisest päris ei pääse ja nii hakkasime mööda treppi üles vantsima. Meenus film Kung Fu Panda, kus samuti tempel mäe otsas oli. Meist sammusid reipalt mööda töömehed kel killustikukotid turjal. Mäe otsas käis uue templi ehitus ja ehitusmaterjal kanti sinna inimjõul.

Vaade mis avaneb on muidugi kaunis.Silmapiiril paistavad liivadüünid ja meri, siis mõned riisipõllud. Lõpuks tihe tihe dshungel. Aga noh, mis seal ikka pikalt jokutada. Kobisime mäest alla ja sõitsime kodu poole. Kiirelt hüppasime läbi supermarketist.

Järgnevad päevad möödusid minul koolitusel ja sõpradel basseini ääres. Õhtuti mõned hõrgutised erinevates söömakohtades. Proovisme ära kohaliku India restorani, kus toidud olid suurepärased ja kuuldud muusika kõlab siiani kõrvus.

Ühel päeval märkasime,et Sunny Beach hotelli rõdul lehvib Eesti Vabariigi riigilipp. Oli vist teisipäeva õhtu, kui põrkasime tänaval kokku pundi kaasmaalastega, kes olid Mui Nesse üheksakesi rannapuhkusele tulnud.

Minu sõbrad peatusid väga mõnusas tillukeses Thuy Thuy hotellis. Selline väike perebisnis. 7 avarat bungalot kookospalmisalus, mõnus bassein, lahke pererahvas. Hind 50USD ööpäev. Mitte kõige odavam, aga hinna ja kvaliteedi suhe kenasti paigas. Pole küll otse rannas, aga kui tuul puhub, siis pole rannas niisama peesitajal niikuinii midagi teha.

Laupäeval saatsin sõbrad teele kauni kodumaa poole. Nädal oli läinud väga kiirelt. Ja oli olnud täielik tuulevaikus pea poolteist nädalat. See pani mõtlema,at ehk on aeg Vietnamist edasi liikuda. Pühapäeval istusin õhtul Joe kohvikus ja kuulasin laulujoru. Õhtu lõpuks olin broneerinud piletid Taimaale. Kaks nädalat veel Vietnamis ja siis Bangoki kaudud Pranburi randa. Kuuldavasti Taimaa parim surfirand.Mõnsualt tuult ja kaunilt sile vesi.

Taimaaga on Eestlastel selline nigel asi, et piirilt saab viisa vaid 15 päevaks seega pean mingil hetkel sealt taas ära lendama. Kõige odavamaks osutus edasi tagasi lend Kuala Lumpurisse. Nii ma siis broneerisingi piletid Kuala Lumpurisse ja veedan aprilli lõpus seal pagenduses paar päeva.

Kuna tuuleolud olid Mui Nes nadid, siis venis koolitus uude nädalasse. Vaja ikka näidata, et sõita oskame. Eks ta mõistlik ole – ei kujuta ju ette autosõiduõpetajat, kes ise üldse sõita ei oska.

Esmaspäeval tuul puhus. Ennelõunal lõpetasime veel oma esmaabikoolituse ja seejärel veepeale. Oi oli lahe. Suure lohega polnud mõtet hakata jändama, ja nii pumpasin kiirelt täis 8m2 lohe ja kobisin vette. Mõnus, mõnus! Näitasime siis ette mis oskame. Päeva lõpuks oli vaja ette näidata ka self rescue ehk uppuja päästmine on enda asi. Oluline oskus lohesurfis. Vaja läheb siis, kui merel miskit juhutub, kas enda või lohega ning tavapärasel viisil enam randa pole võimalik tulla. Siis tuleb liinid kokku kerida ja lohet purjena kasutades randa triivida. Kummaline, aga mul polnud varem kunagi seda oskust vaja läinud – seega kulus praktiline õppus igati ära. Aega läks, aga lõpuks olin kenasti rannas.

Oli lohede lõhkumise päev. Tomi uus FOne Bandit Dos oli päeva lõpuks täiesti läbi. Kaks ribi risti puruks ja trailing edge ribadeks. Ja ei teinud ta midagi erilist. Tegime portsu pilte, et need siis FOne onudele saata. Rogeril lendas poom tükkideks – poomi otsas olev liine hoidev jublakas tuli küljest. Chris, kes alles õpib lohetama, pani hooga oma lohe teise lohe pihta ja liin läks pooleks jne jne.

Õhtul pidin veel Hai juurde minema, aga väike tunnine uinak kujunes pikemaks – ärkasin hommikul kukkede kiremise peale.

Uus päev ja uued tuuled. Ja tugevad tuuled. Keskpäeval veel viimased kooliasjad ning paber antigi kätte. Alates 31. märts 2009 olen siis diplomeeritud lohesurfi instruktor. Ura,ura, ura. Sellist asja tuleb tähistada. Tuul oli kobe 30 sõlme ehk tähistamiseks igati kohane.

Väike lohe täis pumbatud tuli kõigepealt murdlainetest läbi murda ja siis sai nalja kui palju. Tuul oli tugev ja pagiline, laine lopsakas ja tuju hea. Sai mõnda aega hullatud Äkitse märkasin taamal selja taga suurt kollakat pilve – liivatorm oli lähenemas. Seadsin suuna ranna poole, kuni ühel hetkel irdus laud jalgade küljest ja lohe viskas kauneid luupe vedades mind endaga kaasa. Sain rübliku siiski kontrolli alla. Lauda püüdma minna polnud mõtet ja bodydragisin (lasin lohel ennast vedada) randa. Tuul käitus eriti kummaliselt olles suurte aukudega. Kohati ei tahtnud lohe üldse taevas püsida, kohati oli jõudu rohkem kui rubla eest. Jõudsin randa ja tahtsin veidi keskusele lähemale sammuda, kui tuul otsa sai ja lohe potsti alla kukkus. Otse rannas olevate eestlaste peale. Seda ei juhtu just iga päev, et Vietnamis eestlased eestlastega loheavariisse satuvad. Viga õnneks keegi ei saanud . Laua tõi ka sõbralik iirlane kaldale, nii et lõpp hea kõik hea ja diplomi kättesaamine korralikult tähistatud ka.

Kodus olid alanud ehitustööd. Perenaine oli nimelt otsustanud, et hoovi peale tuleb veel üks maja ehitada. Nii kaevasidki mehed vundamendikraavi ja tampisid sinna kivitükke ja tsementi. Perenaine oli töödejuhataja ja õpetas, kuidas tuleb ehitada. Juba ühel eelneval hommikul olin märganud, et perenaine on ehituses kõva käpp. Kell ei olnud veel 6 hommikul, kui perenaine seguämber käes mööda õue käis ja hoovi katvasse petooni tekkinud auke täitis. Vanamees tegi samal ajal suitsu.

Õhtul väike käik internetti. Seal oli rodu toredaid veiniteemalisi uudiseid eestist. Kes võis taas üle pika aja väikse veini võtta, kes peab mõnda aega veiniga vähe tagasihoidlikum olema, ühes mõnusas veinikohas olid toimunud imetabased arengud. No ja kevad pidi ka juba õhus olema – inimesed naertavad ja puha.

Järgmisel hommikul kella 7st alates jätkusid ehitustööd. Tegin kiire hommikukohvi ja panin kodust ajama. Tuul tuli varakult ja seadsin mõlemad lohed üles. Mõnda aega ootasin veel tuule stabiliseerumist ja siis läksin 12nese lohega peale. Veidi raputas, aga sõita sai. Ühel hetkel sai tuul otsa ja taas märkasin taamal liivapilve. Taevas päikese ümber oli hiiglaslik ümmargune vikerkaare moodi rõngas. Tegin, et kiirelt kaldale sain. Peagi sai tuulevaikus mööda ja torm keris end üles. Ühel hetkel oleks nagu nupule vajutatud ja tuul hakkas sellise hooga puhuma, et kõik mis ripakil see lendas. Tuule kiiruseks mõõdeti ca 45 sõlme ehk 83 km/h ehk 23 m/sek. See on selline tuul, et rannas olles võib lihvimist vajava lauatüki püsti panna ja tuule poolt üles keeratud liiv teeb lihvimistöö ära. Merepeal lendab vesi ülespoole. Võimas vaatemäng.

Kes veel veepeal olid suundusid kiirelt kalda poole. Chris, kes oli oma esimesi triipe tegemas oli 12,5 m lohega veepeale läinud siis, kui tuul oli vaibunud. Nüüd oli ta tuulte sakutada. Tuul ei näidanud vähenemise märke ja olukord muutus vähe tõsiseks. Lohistasime mootorpaadi välja ning Jeff ja Son panid merele Chrisi otsima. Meie Daveˇga läkisme piki randa. Paari kilomeetri pärast tuli Chris vastu lohe kaenlas. Oligi tormi kätte jäänud ja lohe vedas teda pikalt allatuult, kuni ühel hetkel õnnestus tal kaldale pääseda ning lohe alla tuua. Laua leidsid Jeff ja Son üles. Lõpp hea, kõik hea, aga hea näide sellest,kuidas ilm väga kiirelt muutuda võib.

Pealelõunal tuul veidi vaibus. Võtsin väikese lohe ja vees ma õige pea olingi. Sarnaselt eelneva päevaga pagitas päris kõvasti aga vaatamata sellele lusti jätkus.

Kolmapäev on teadagi mis päev – pokker Pogos. Enne hüppasin aga Hai juurest läbi ja tegin kerge õhtueine. Saabunud olid uut sorti teod.Suured ja maitsvad. Pokkeriturniiri võitis seekord beachboy Son. Nii rõõmsat vietnamlast, kui Son peale võitu polnud ma varem näinud. Võidufond oli 1.3miljonit dongi ehk ca 80 USD – see on rohkem,kui Soni kuupalk.

Hommik algas Waxis nii nagu vanadel headel aegadel.

Järgnevatel päevadel jatkus mõnus tuuleke ja sai suure lustiga surfatud.

Neljapäeva õhtul käisime taas India restoranis. Alguses oli meid kuus, aga järjest tuli rahvast juurde ja lõpuks istusime pea kolmekümnekesi pika laua taga ja lasime karridel hea maitsta. Selline suur sõbralik lohetajate pere. Iga päevaga jääb aga seltskond väiksemaks. Hooaeg hakkab lõppema ja rahvas liigub edasi.

Mingil hetkel jõudsime taas Waxi, kus seekord pidin tegema tõlketööd vene lumekuninganna ja austraalia lohesurfari vahel. Kõige vahvam mõttevahetus, mida tõlkisin oli selline. Austraallane:“Kas sulle meeldis kui ma sind eile suudlesin?“ Venelanna;“Jah, mul tulid isegi psarad silma.“

Reede õhtupoolikul sättisin end parajasti kodus võrkkiike raamatut lugema, kui massaashimemm ligi hüppas ja mind oma tuppa kutsus. Temal nimelt uued õpilased ja neil vaja praktiseerida massaashi. Mis saab mul selle vastu olla. Vähe kummaliseks tegi olukorra asjaolu, et seekord olid õpilasteks noormehed. Pilt mis kõrvaltvaatajael avames oli päris naljakas. Istn mina poolpaljalt nagu Buddha voodi peal ja kummagi käe küljes kribu vietnamlane käemassashi tegemas.

Laupäev algas deja vuˇga - hommikul 6.30 tirises telefon ja Hai kutsus Phan Thieti kohvi jooma. Eelmine õhtu oli veninud pikaks st koju jõudsin kella 3 paiku. Aga kuna palju aega vietnamis pole jäänud, siis ei saanud Haile ära öelda ja peagi põristasimegi Phan Thieti poole. Kohvi jooma. Kõigepealt ühes kohvikus ja siis teises. Meiega liitus vahepal ka üks Hai sõber. Tundub, et see laupäevahommikune kohvijoomine on vietnami meeste hulgas tõsine traditsioon. Sõbrad tuevad kohvikusse. Tellivad klaasi kohvi ja istuvad vaikides. Ehk iga kümne minuti taga vahetatakse mõni sõna. Ja niimoodi mitu tundi.

Kahe kohviku vahepeal hüppasime läbi turult, kust Hai ostis kanavarbaid ja viina. Kella 11 paiku jõudsime tagasi Hai koju. Naine oli kusagil ära. Peagi astusid sisse Hai kaks sõpra ja läks toiduvaaritamiseks. Istusime terrassile ja hakkasime kokakunsti suursaavutusi nautima. Keerasime endale värskeid kevadrulle toore kala salatiga ja sea sisikonnaga. Kõrvale närisime kanavarbaid. Joogiks loomulikult viinake. Ühel hetkel sisuliselt põgenesin seltskonnast – tuli nimelt motoreollerimees uue pudeli viinaga ja nähes juba ette, mis saama hakkab oli see minu jaoks liig mis liig. Eriti arvestadas seda,et kell oli üks päeval.

Läksin hoopis randa. Seal oli ka uudiseid. Chris ja Nikki, kes pea neli nädalat tagasi paariks päevaks Mui Nesse tulid ja lohesurfipisikust nakatusid ning „natukene“ kauemaks on jäänud olid eelmisel õhtul hotellis ühe kassi tuppa lasknud, kes varahommikul poegima hakkas. Nüüd neil ongi kaks väikest kassipoega koos mammaga. Mui Nes lihtsalt juhtuvad selised asjad – tuled paariks päevaks ja nelja nädala pärast on sul juba lemmikloomad.

Nädal oli olnud väsitav ja nii võtsin pühapäeval kaks raksu massashi – seekord olid massöörideks kenad neiud. Vahepeal tegin mõnusa surfisessiooni – panin pikalt allatuult ja ronisin pärast üles tagasi.

Ja jõudiski kätte viimane nädal Mui Nes.

Jätkub...

Väike paus...

Uued jutud tuleval nädalal - tuul puhub ja meri kutsub...