2009 aasta septembri keskel lugesin suvise hooaja Eestis lõppenuks, istusin lennukisse ja võtsin suuna tuule poole
Sain tuule korralikult tiibadesse ja lendasin
Tallinn- Helsinki (Finnair)
Helsinki-London (Finnair)
London-Hong Kong (Cathay Pacific)
Hong Kong-Xiamen (Xiamen Airlines)
Xiamen-Hong Kong (Xiamen Airlines)
Hong Kong-Helsinki (Finnair)
Helsinkii-Tallinn (Finnair)
Tallinn-Helsinki (Finnair)
Helsinki-Hong Kong (Finnair)
Hong Kong-Saigon (Vietnam Airlines)
Saigon-Bangkok (Airasia)
Bangkok-Saigon (Airasia)
Saigon-Kuala Lumpur (Airasia)
Kuala Lumpur-Amsterdam (KLM)
Amsterdam-Brüssel (KLM)
Brüssel-Amsterdam (KLM)
Amsterdam-Kuala Lumpur (Malaysian Airlines)
Kuala Lumpur-Saigon (Airasia)
Saigon-Bangkok (Airasia)
Bangkok-Saigon (Airasia)
Saigon-Kuala Lumpur (Airasia)
Kuala Lumpur-Hong Kong (Airasia)
Hong Kong-London (Cathay Pacific)
London-Istanbul (Easyjet)
Istanbul-Dalaman (Pegasus Airlines)
Izmir-Istanbul (Pegasus Airlines)
Istanbul-Riia (Air Baltic)
Riia-Tallinn (Air Baltic)
Kokku 28 lendu ehk veidi üle 74 000 taevase kilomeetri.
Kaheksa seiklusrohke kuu jooksul sõin kõikvõimalikke maitsvaid ja mitte nii maitsvaid roogasid. Jõin ohtralt Hiina õlut, Vietnami rummi ja Türgi vett. Lasin silma looja nii lennujaamapõrandal kui luksushotellis. Koolitasin paraja hulga erinevatest maailma otstest pärit uusi lohesõpru ja loomulikult kohtasin ülimalt toredaid inimesi, kellest nii mõndagi nüüd oma sõbraks julgen nimetada. Aitäh kõigile!
Mis edasi?
Hoian ikka tuule poole. Nüüd paar kuud Eestis – kõik huvilised on oodatud lohekoolitusele (vt www.aloha.ee).
Augustist taas tagasi Türgis ja alates Oktoobrist, vot see on veel teadmata…aga küllap ma kusagil tuulises rannas võrkkiiges peesitan, varbaid soolases vees leotan ja suuga suurt linna teen!
Elu on ilus…võiks isegi öelda, et imeline!
Päevad möödusid märkamatult. Mõned tuulisemad mõned vähem tuulisemad. Parasjagu töökad ja parasjagu laisad. Mõnusalt rahulikud. Nii nagu mulle just sobib. Muideks jorma pidavad Türgi keeles tähendama “ära väsita mind”. See sobib suurepäraselt kirjeldama minu õdusat elu Türgis – selline, mis ei väsita.
Ühel kaunil päeval olin just rannast tulnud ja asjad Land Roveri pealt maha laadinud, kui Jõus hõikas mind ja küsis, kas mul on hetk aega. Ikka on. Läksin siis temaga heki taha, kus on paar haagiselamut, ehk karavani. Seal oli ports inimesi, kes miskit sebisid. Selgus, et see tiim ajakirja Vogue Türgi väljaandest ja nad valmistavad parasjagu mingit fotoshooti ette. Shooti jaoks oli nägusid vaja ja nii klõpsati minu nägu ka üles. Põhi klõpsutamine pidi järgmistel päevadel toimuma. Huvitav, et sel hooajal on igal pool mind mingitele piltidele vaja olnud. Hiinas pidi suisa videoklipp tulema, aga lasin sealt enne jalga, kui asjast asja sai. Vietnamis sai mingi kõvem klõpsutamine kalendri jaoks tehtud ja nüüd siis Türgi Vogue. Igatahes lõbus ja kaalun tõsiselt nimevahetust. Midagi supermodellile omast Cass Karm näiteks.
Aga olgu edevuse laadaga kuidas on, sellest vähe allpool enne aga paar sõna igapäevastest tegemistest võib ikka kirja panna. Samal päeval kui Vogue rahvas randa ilmus olin rannas paari Eestlasega kokku põrganud. Juba kaugelt oli näha, et Eestlased, sest nagu Siim juba Vietnamis tabavalt märkis, kui näed kuskil X rannas RRD lohet, siis on see suure tõenäosusega Eestlane, sest keegi teine eriti RRD-ga ei sõida. No ja olidki RRD lohed rannas ja olidki Eestlased. Poisid olid nädalaks lohetama tulnud. Polnudki juba mõnda aega Eestlasi kohanud.
Milline on siis see Alacati argipäev.
Hommikul teen silmad lahti umbes kella 8 paiku. Teen lahti ja panen uuesti kinni. Tunnikese olen pooleldi ärkvel pooleldi unes ja vaatan neid unenägusid, mida just ise parasjagu vaadata tahan. Kella üheksa ajal kobin voodist välja. Kiired hommikused pesemised, kusemised ja kammimised ning on käes hommikusöögiaeg. Tavaliselt söön kodus. Väike omletike, maisihelbed, värske tomati kurgi peterselli salat, klaasike petipiima. Magustoiduks mõni maasikas või meloniviil.
Kümne paiku pakin kümme asja kotti ja viskan auto peale. Vahel loen veel mõne lehekülje raamatut (praegu käsil üliigav international bestseller kellegi Donna Tartti kirjutatud The Little Friend).
Siis autole hääled sisse ja kooli. Kui arvuti kaasas juhtub olema, siis saab seal ka hommikuse netiringi teha ja tuuleprognoosi üle vaadata. Viimasel ajal on tuul tulnud pealelõunal ja nii saab veel paar tunnikest parajaks teha koolis pintseldades, asju ümber tõstes või muud moodi kasulik olles.
Kui tahtmist, siis tegelen oma käsitööprojekti – 2004 aasta väikese lohelaua elluäratamisega.
Samuti tuleb valmis panna koolitamiseks vajalik varustus. Erinevas mõõdus lohed, trapetsid, lauad, kalipsod. Kogu see kraam auto peale. Õpilased takkaotsa ja tee viib tiira taara mööda kitsukest kivikruusamägiteed randa.
Lohed pumbatakse täis ja järgmised tunnid mööduvad vees. Kas siis koolitades, või ise sõites. Kella kuue paiku pakime asjad kokku ja tagasi kooli. Kraam uuesti autodelt maha. Väike rahulik kokkuvõte päevast ja ongi koju minek. Kodus veel kalipsodele kiire pesu. Endale mõnus soe dush ja siis tuleb midagi hamba alla vaadata. Kui väljas sööme, siis tavaliselt maandume 150m kaugusel “Jusuf Usta” nimelises söögikohas, kus ca 80 krooni eest saab igati asise kõhutäie. Kas siis mingit lambaliha, lihapalle, kebabi või muud sarnast. Suur ports salatit on 24 krooni ja vahel, kui tuult ei ole siis sobib see lõunasöögiks suurepäraselt. Jusufis on igasugu türgi roogasid. Kord nägin ka lamba päid seal pannidel, aga järgmine kord kui suure sooviga neid süüa kohale läksin neid enam polnud. Ehk järgmine kord.
Nii, kõht täis ja muljetatud, kui hea päev oli ja kui ilus elu ikkagi on kobime tagasi majja. Iga roju oma tuppa. Vahel küll istume ka elutoas ja chillime niisama või võtame väikese õlle. Kui kedagi näha ei viitsi, siis olen oma toas ja vaatan oma ilusast uuest arvutist mõne filmi, või loen oma igavat raamatut, kuni uni võimust võtab.
Ja peagi algab uus päev.
Mõned päevad on vähe teistsugused ka. Näiteks siis, kui otsustame Izmiri kinno minna ja eriti lahedat filmi Iron Man 2 vaadata ning peale seda suurepärast kebabi süüa.
Vahelduseks tuli siis üks tuulevaikne päev ja just sobilik väikeseks fotosessiooniks. telefon tirises kell 730 hommikul, mis oli selgelt tavapärasest varem. Murat, kes kogu seda asja orgunnib küsis, kas jõuan üheksaks randa. Vabalt. Ajasin end üles, pesin sõin, lugesin igavat raamatut ja kobisin randa. Lisaks minule olid kohal kaks blondi saksa purilaudurit Sebastian ja Sven ning brünett 16 aastane Ungari staarmodell Barbara.
Lisaks suht stereotüüpne meeskond – vähe homolik meigimees saksamaalt, peaaegu kiilakas juuksur inglismaalt, habetunud, prillide ja kaabuga fotograaf Lõuna Aafrikast. Ports assistente jne. juuksur ajas oma teksashortsid jalast ja need sobisid mulle. Fotograafi assistendi kulunud lühkarid läksid ühele purilauduritest ja teisele leiti ka miskid püksid. Ihud aeti läikima, näkku veidi kreemi, juuksed sassi ja asi algas.
Esimene location oli üks vana auto, kuhu koormaks mõned iidvanad purjelaua lauad asetatud. Supermodell pani kasuka õlgadele ja istus autosse. Kolm surfarti olid siis igal pool mujal auto najal higiste ülakehadega aelemas. Mina ja Sebastian kastis, ning Sven kapoti peal. Kõva tunnike istumist, asendite muutmist, higi pühkimist ja oligi shoot tehtud.
Järgmine koht oli rannas roostes posti najal. Supermodell heegeldatud ujumiskostüümis keskel ja meie kolmekesi ümber igaüks eri suunda vahtimas. Klõpsud siitpoolt, klõpsud sealtpoolt ja okitoki asi valmis. Aga enne pildistamist pani juuksur posti juures vähe keha, ehk aitas fotograafil valgust jms paika ajada.
Pealelõunal jätkus modellitöö. Supermodell kupatati järgmisesse autosse
Meesiludused istusid samal ajal ja sõid maasikaid ja viigimarju. Meie tund oli alles ees. Järgmine sett oli taas rannal. Minu ülesanne oli olla elav mööbel, millele kogu muu kamp siis nõjatuda sai. Lebasin kõhuli rannaliival ja tegin väikese uinaku, nii nagu fotograaf oli käskinud. Selg jäi suht kangeks ja kui supermodell pakkus välja , et võib mu selga masseerida ei öelnud ma sellest mitte ära. Selleks ajaks oli mu fotoka aku tühjaks saanud ja pilti enam teha ei saanud.
Rannal lebotatud oli supermodellil taas aeg rõivaid vahetada ja meil aeg veelgi rohkem maasikaid süüa. Maasikates on teatavasti rohkelt rauda ja raudmeesteks me pidimegi muutuma, sest järgmine pildistamine oli füüsiliselt suht pingutust nõudev. Minu kukile ronis supermodell kaaluga 48 kilo. Sebastian võttis kukile Sveni kaaluga 70 kilo ja need kukil olijad pidid siis väikest võitlust pidama. Teineteist juustest kiskuma jne. Meie lükkasime Sebastianiga pead kokku ja nügisime ka vähe. Saime sellegi sessiooniga rõõmsalt ühele poole. Supermodellil väike rõivaste vahetus.
Järgmine teema tuli suht õhust. Parasjagu sõitis merel mööda paat, mis vedas enda järel rida purjelaua laudu. juuksuril tuli geniaalne mõte, et modellid peaksid laudade peale ronima ja paat sõidaks siis edasi tagasi kaamera eest läbi. Mõeldud tehtud. Kobisime laudadele. Mina pole eriline tasakaalukunstnik, aga kuidagiviisi suutsin end seal püsti hoida. Sõitsime paar tiiru edasi tagasi ja siis oli aeg kahekesi ühele lauale ronida. Minu rõõmuks tuli supermodell mulle seltsi ja nii tegime väikseid Titanicu stseene purjelaual. Erinevalt Titanicust püsis laud kindlalt pinnal.
Laudade pealt tagasi kaldale ronides õnnestus supermodellil vastu kividel elutsevaid karpe oma jalakestele väikesed haavad tõmmata. Ei tahtnud temast oma professionaalsuses maha jääda ja järgisin eeskuju. Ilusti talla alla mõnus haav. Erinevalt oma eeskujust ei teinud ma sellest aga suuremat probleemi ja läksin järgmisele sessioonile vastu ilma sidemete ja plaastriteta.
Päeva viimane pildirida osutus füüsiliselt kõige raskemaks. Supermodell ronis purjelauale ja kolm kanget surfarit pidid seda lauda siis oma pea peal kandma. Krt sellises situatsioonis ei ole kasulik kõige pikem olla – enamus raskust surus minu väikese peakese peale. No ja siis hakkas modell seal üleval veel laulma seda Cyndi Lauperi laulu, et …girls just wonna have fun..! Igati kohane lugu muidugi. Aga tehtud see värk sai ja kosutuseks kulus väike õllekene ära küll.
Järgmisel hommikul tirises äratus 0600. Kell seitse sõime koos võttegrupiga hommikust.
Meie olime Saksa ja Eesti täpsusega muidugi varakult kohal. Teised tiksusid vähe rahulikumas tempos. Söögid söödud sõitsime järgmisele võtteplatsile poolsaare teises otsas. Seal vähe ilusam rand.
Asi algas tavapäraselt meikimisega. Seekord lisaks päikesekaitsele ja väikesele läikele ka pruuni – et ikka pruunim oleks.
Sai pruunimaks.
Siis võttis juusteta juuksur ette juuksed.
Pritsis nendesse vähe merevett. Kruttis sisse kreemi ja mingit muud möginat. Kokkuvõttes sain endal loomulikud lokid. Süda sellest hellaks ei muutunud.
Teistega sama protseduur ja siis läks päris parasjagu aega enne kui pildistamiseks läks. Ega modellile aksessuaaride valik ei ole niisama lihtne.
Heitsin pilgu korra ka riietele, mis stangedel rippusid. Päris hinnakad olid teised. Mõnedel hinnalipik küljes. Tore püksipaar maksis ca 2000 Eurot. Pole paha, pole paha.
Lõpuks hakkasime liikuma esimese pildistamiskoha poole.
Sellel shootil, siis mina ja supermodell. Taaskord võtsin õblukese neiu kukile ja jalutasin pool tundi mööda randa edasi tagasi. Kaamera muudkui klõpsutas, juuksur sättis iga paari minuti tagant juukseid ja meigimees silus supermodelli kulme. Lõpuks olid mul kaelaveresooned suht kinni vajutatud ja aju vaevles hapnikupuuduses. Aga ilus pilt nõuab ohvreid. Pehme peoga meikar pakkus välja, et võib mulle veidi massaashi teha, aga loobusin pakutud teenusest.
Järgnes tunnike ootamist. Supermodell vahetas riideid assistendid tegid kohvi ja sättisid valmis uut võtteplatsi. Meie kolm surfiduudi chillisime niisama. Lõpuks oli plats valmis. Esialgu pildid vaid supermodelliga. Seekord muusikaline pilt kitarriga.
Peale seda aeti poisid ka kivi otsa tausta tegema. Ajasime musklid punni ja vahtisime mere poole. Klõps, klõps ja sai seegi stseen üles võetud. Kuna me pole elukutselised modellid ja kõigil ka muud tegemised, siis sellega asi ka lõppes. Buss viis meid tagasi kodukülla. Ja päev jätkus tavapärases surfamise ja koolitamise rütmis.
Õhtul tõsi küll oli õhtusöök, kus lasime heal ja paremal heamaitsta. Igatahes olid lõbusad kaks päeva. Polegi enne mööblit ja transporditöölist mänginud. Modellidena teenisime meeletu raha, mille eest rannabaaris võib end oimetuks juua – kahe päevase supermodelli tassimise eest teenitud rahaga saan suisa neli kokteili osta, või siis kaheksa õlut. Selles äris toimub ilmselge sooline diskrimineerimine tasu osas. Nüüd siis jääb oodata, millal Juuni Vogue ilmub, ja siis on näha, kas surfarid pildi peale ka jäid või photshopiti meid kivideks ja puudeks.
Uus päev ja uued tegemised. Kaks päeva varakult ärkamist olid mind uude unerütmi viinud ja nii tegin kell seitse klõps silmad lahti ja kribasin vähe blogi kijutada.
Tuli tuulisemaid ja tuulevaiksemaid päevi.
Laupäevaks oli prognoos eriti äge. 30 sõlme tuult, puhanguti 45. Kui päev kätte jõudis polnud tuult kusagil näha. Hommikul sadas suisa vihma. Läksime siiski kooli tuult ootama. Lahjemad vennad ei jõudnud ära oodata, aga kolm Eesti kangelast pumpasid kella nelja paiku lohed täis ja läksid hoolimata vihmast sõitma. Timi käest olin krabanud 10m2 2010 North Vegase – tuttuus lohe sai kotist välja võetud ja esimesele sõidule viidud. Lohe sai korralikud ristsed, sest kuigi alguses jäi 10m2 veidi väikeseks tuli ühel hetkel torm peale. Vesi hakkas lendama ja lohe sai õige hoo sisse. Õhulennud olid päris kobedad. Vegase juures meeldib mulle see, et poomisurve pole nii tugev kui Rebelil, aga samas on tunnetus ikkagi hea ja lohe on alati täpselt seal kus vaja. Tund aega vihmas ja tuules sõidetud läks tuul veelgi tugevamaks ja 10m2 lohe oli ilmselgelt liiga palju. Puhangud tahtsid poomi käest ära rebida. Kaldale minek ei oleks ka eriti turvaline olnud, sest ega seal kedagi lohet kinni püüdmas ei olnud ja lisaks on lähedal elektriliinid. Rapsisin tunnikese maruga ja siis kerisin liinid vees kokku ja tassisin lohe kaldale. Täpselt õigel ajal, sest tuul läks veelgi tugevamaks. Õle lahe nägime veel paari lohet sõitmass, hüppamas ja megaluupe tegemas. Sõisime lähemale vaatama. Selleks ajaks oli Robin juba maha tulnud. Järjekordse luubiringi ajal oli ta taas põlve vigastanud ja liipas ühte jalga.
Paar lohet oli veel peal. Üks 11m2 Hadlow Pro 120 kilose Türklasega, kes ka varsti randa tuli üks käsi õlast väljas. Ja siis oli seal veel 5m2 North Vegas ulja Türgi neiuga. Neid ei olnud papist poiss ja tegi lahedaid õhulende. Ühe õhulennu ajal alustas ta front rolli grabiga ja kogemata tõmbas poomi liialt peale, nii, et lohe ka kena luupi sinna otsa keerutas. Tekkinud veojõud oli nii tugev, et laud lendas tüdrukul jalast ja ta ise täie litriga ca 5-6 meetri kõrguselt vastu vett. Ai valus valus. Sai oma laua kätte ja tuli kaldasse. Robin läks kiiba kõõba lohet veest vastu võtma ja lõikas endale kivi küljes kasvava merekarbiga korralikult suurde varbasse.
Õnneks oli kõikide nende vigastuste tarbeks rannas juhuslikult lohesurfarist arst, kes siis kõiki vigaseid jõudumööda tohterdas. Robin pidi küll haiglasse varvast õmblema sõitma. Suht karm päev kokkuvõttes.
Pühapäev oli taas päikseline ja tuuline. Veidi koolitust, veidi sõitmist ja õhtusöök Jusufis nagu ikka.
Selline elu siis…
Kes oleks võinud arvata, et Türgi on selline mõnusalt tuuline paik ja iga päev võib lohe täis pumbata ning merele minna. Viis päeva Gökovas möödusid suure surfi tähe all ja tavaliselt olime õhtuks läbi nagu läti rahad ja kobisime varakult kotile, et siis järgmisel päeval uuesti merele minna. Aga iga hea asi saab ükskord otsa ja nii oli minulgi ühel päeval aeg Gökovast lahkuda ja seada suund Cesme poolsaarele Alacatisse.
Neljapäeval pakkisime kodinad autosse ja võtsime suuna Izmiri poole. Häbematult magasin kogu tee ja nii ei näinud suurt midagi, mis teeääres. Izmiris suure bussiga Cesmesse ja sealt väikesega Alacatisse. Alacatris pidi mul sõber Yatkyl vastas olema, aga nagu juba Türgis tavaks teda ei olnud. Tuli paari tunni pärast. Tegin aega parajaks raamatut lugedes ja ilma ja inimesi vaadates. Kuna põhihooaeg ei ole veel alanud, oli linnake vaikne. Mõni auto, mõni roller, mõni traktor sõitis mööda. Taksojuhid igavlesid kliente oodates ja vaikselt hakkas pimenema. Koos Yatkyliga tulid ka Tim ja Dominic, kes siin väikest lohebisnist ajavad (www.kite-turkey.com). Viskasin oma kotid lahtisesse Land Roverisse ja hüppasin ise järgi. Sõime kõhud miskit lihavärki täis ja siis majja, mis mõneks ajaks mulle peavarju pakub. Ja nagu õhtusöögil selgus on ehk isegi veidi tööd võimalik siin kaunis paigas teha. Elu nigu ernes :-).
Järgmisel päeval suundusime randa. Kite-Turkeyl on igapäevases kasutuses kolm vana Türgi sõjaväe Land Roverit hüüdnimedega, Original, Junkie ja Expensive. Tim ostis need kilohinnaga ja investeeris veel hulga kilosid, et nad hinge sisse võtaks. Enam vähem võtsid ka. Ainult, et hommikul oli väike probleem Junkiega, kes mitte ei tahtnud käima minna. Expensive tuli köiega ja lahendas probleemi. Laadisime kamad auto peale ja randa minek.
Minu jaoks oli tööpäev – Austraalia uho gorlo nos kirurg Toby teeb Prantsuse ja Argentiina suusahooaja vahepeal Türgis aega parajaks ja võttis paar tundi, et oma lohesõiduoskuseid timmida. Ülestuult sõit ja pöörded. Juba täitsa hakkas tulema. Peale koolitust sain ise ka veidi sõita. Mõnus väike laht. Pragu ei ole veel palju rahvast ja seega ruumi laialt. tipphooajal läheb ilmselt kitsaks.
Õhtul taas sööma juba tuttavas kohas nimega Jusuf Usta. Nälg oli suur ja nii sai ahmitud endale pool kana, mingi baklazhaani veiseliharoog ja kuhi salatit. Kõik see kraam mahtus kenasti kõhtu ära ja veel natuke Türgi leiba peale.
Uus hommik tõi mõtte bazarile ehk turule minna. Igal laupäeval on meie majast viie minuti jalutuskäigu kaugusel turg, kuhu kohalikud farmerid tulevad oma saadusi realiseerima. Kõõgiviljad, puuviljad, oliivid, talukanamunad, juust, kõikvõimalik värske roheline.
Samas on ka nn kaltsuturg kust tuntud kaubamärkide kohalikke originaalversioone saab soetada. Kirju träni hulka on mõned vähe asjalikumad leiud ka ära eksinud – käsitsitehtud oliiviseep, mõnusad linased heegelpitsiga hommikumantlid, voodi- ja laualinad, käsitsi voolitud puust köögiriistad. Tegime kõvasti shopingut ja ostsime külmkapi värsket kraami pooltäis. Külmkapp on nimelt päris suur ja täitsa töis ei olnud mõtet osta, sest hetkel oleme majas vaid kolmekesi.
Peale turulkäiku kimasime randa ja pumpasime lohed täis. Aitasin veel veidi Tobyt ja siis sõitsin ise kolm tunnikest. Õhtul juba tavapärane Jusuf Usta õhtusöök. 13 kohaliku raha, ehk 100 krooni eest saab seal korralikult kõhu täis. Peale õhtusööki tegime väikese tiiru linnas ja leidsime interneti. Seal kohvikus olid hinnad suht kobedad – näiteks 0,25 l Coca Cola maksis ca 40 krooni. Kokteilid ca 150 krooni. Selge värk, et Alacati on ikka miljonilinna Istanbuli miljonäride pärusmaa.
Pühapäev osutus tuulevaikseks ja tegime aega parajaks Dominici ja Timi aidates. Valmistuvad hooajaks ja panevad poodi püsti. Liigutasime raskeid esemeid, jõime õlut ja panime plakateid üles. Kaunis pühapäev. Õhtul oli piisavalt aega, et kodus süüa teha. Visaksin portsu köögivilju pannile, natuke kana ka, riis keema ja käras küll.
Esmaspäeval oli linn kuidagi vaikseks jäänud. Eks nädalavahetuse puhkajad olid leebet lasknud ja linnake vajunud taas suvehooaja ootusunne. Expensive oli mulle ja Tobyle sõitmiseks jäetud. tee viis nagu ikka randa. Rannas tuult ei olnud ja korraldasime väikesed teeme ära talgud. Korjasime prügi kokku ja loopisime lahtised kivid loheplatsilt eemale. Tegin väikese tiiru kogu koolituslahes ja õppisin oma nn kontorit tundma. Täitsa kobe värk, ilus sinine vesi, päike, tuuleõhk silitab juukseid, linnud laulavad. Mõnus. Magasin tunnikese rannal ja siis koju tagasi.
Kätte oli jõudnud teisipäev.Hommikul kiire hommikusöök Türgi pagaritoodete, tomati, kurgi ja loomulikult ayraniga (see on see petijook). Kiire pilk kohalikele ajalehtedele. Need on vägagi värvilised ja pildirohked. Kümme- viisteist aastat tagasi olid olnud ajalehed valdavalt piltidega ja kirja eriti vähe. Põhjus selles, et siis oli veel suur osa rahvast kirjaoskamatud ja sestap polnud mõtet palju juttu trükkida. Nüüd on kirjaoskusega lood vähe paremad.
Tõmbasime Junkie käima ja ladusime lohekama autole. Poe renoveerimistööd olid lõpule jõudnud ja aeg oli kaubad sisse kolida. Junkie ja Expensive said päris kobedad koormad peale.
Tuult polnud, aga see ei takistanud koolitust läbi viimast. Lohekoolitusel on parasjagu juttu ja kaldal toimetamist, milleks ilmtingimata tuult ei ole vaja. Sel päeval oli õpilaseks Moskva ajakirjanik Natalja, kellega leidsime isegi ühiseid tuttavaid. Maailm on väike.
