Merhaba Türkiye ehk Tere Türgi

Üle seitsme maa ja mere, läbi tuhapilvede ja sudu jõudsin peale kahte nädalat teel olekut lõpuks Türki.

Easyjeti lend Londonist Istanbuli möödus mõnusa uinaku tähe all. Istanbuli lennujaamas tegin alustuseks kohe väikese kebabi, et end türgi toiduga harjutada. Kes ei tea mis kebab on, siis see on põhimõtteliselt varda otsas küpsetatud liha, millest siis spetsiaalse noaga õhukesi liistakaid rebitakse. Väike piprakaun kõrvale ja tahe suutäis olemas.

Istanbuli lennujaamas oli aega pikalt oodata ja, et aega parajaks teha surfasin veidi netis ja muutsin oma lende. Kui alguses pidin lendama Izmiri, Londonis muutsin selle Bodrumiks, siis nüüd selgus, et kõige mõistlikum on lennata Dalamani. Sealt minu esimesse sihtpunkti Gökovase ca 60 km. Raporteerisin ka oma Türgi sõbrale Sedatile plaanide muutusest.

Maandusin Dalamanis õhtul kella üheksa paiku. Olime Sedatiga kokku leppinud, et tuleb mulle lennujaama vast, aga keda ei olnud oli Sedat. Tegin talle kiire kõne ja sain kinnituse, et ta on ikka teel. Pool tundi hiljem jõudis ta kohale. Selgus, et Türgi politsei oli tema auto kiiruse vastu huvi tundnud ja sestap saabumine lennujaama viibis.

Viskasin oma kotid autosse ja sõit Gökova poole algas. Autos sain aru küll, miks politsei kiiruse vastu huvi tundis. Aga noh, Vietnami bussides karastunud närv pidas vastu. Teepeal pidasime kinni, et varuda veidi apelsine ja asjandusi nimega „erik“, mis põhimõtteliselt osutusid tooreteks ploomideks. Mõnus hapukas suutäis

Pimedas Türgi öös jõudsime oma sihtpunkti Gökovasse. Õhtueineks väike mezze, mis tähendas suurt hulka erinevaid suupisteid, mis külmkapist välja kougiti. Tervitusnaps Türgi Rakisit, mis on kohalik puskar. Aniisimaitsega, nagu kreeklaste ouzo. Juuakse veega segatult. Peale seda oli aeg põhku pugeda.

Hommikul ärkasin selle peale, et Sedat kolistas ringi. Astusin rõdule ja sain aru, et olen õiges kohas. Vaade avanes üle küla merele. Tuulega oli hommikul nigel, sest siin on valdavalt termotuuled, mis eeldavad, et maa päikese käes üles soojeneb.

Et mitte aega lihtsalt surnuks lüüa läksime hommikueinet võtma. Laud oli türgipäraselt rikkalik. Värske kurk, tomat, oliivid, erinevad juustud ja muud määrded. Kohupiimaga pannkoogid. Mitut masti omletid. Mesi, moos, pähklid, rosinad´, kuivatatud aprikoosid ja loomulikult rohkelt türgi leiba (selline lavashi moodi).

Väike uinak leiva luusse laskmiseks ja põmm kihutasime randa. Pumpasime lohed täis ja hakkasime...tuult ootama. Gökova loherand asub mägedevahelises lahes. Tuul saab siin hoo tänu päikesele, mis maa üles soojendab ja lisavunki annavad kahel pool lahte asuvad mäed, mis tekitavad mõnusa tuuletunneli. Eelduseks on siiski päike ehk pilvitu taevas. Tuul puhub otse randa sisse. Rannariba pole eriti lai, aga piisav, et lohed üles seada ja turvaliselt õhku tõsta. Vesi on suhteliselt madal. Sügavaks läheb umbes nii, nagu Pärnu rannas. Kalda lähedal flätt, väljaspool ka suht sile vesi. Seega igati ok tingimused. 25 aprillil oli lühike kalipso igati ok. Oleks võinud ka ilma olla. Seega selline mõnus Eesti suveilm.

Varsti hakkas vaikselt puhuma. Võtsin 14m2 North Rebeli ja North Team Series laua ning läksin vee peale. Suurim lust see just polnud, aga kui pole ikka pikalt st kolm nädalat veepeale saanud, siis nägu läks naerule ikka. Paraku ilmusid taevasse pilved, mis tuulele mõneks ajaks kriipsu peale tõmbasid.

Pool tundi rannajuttu ja tuul hakkas vaikselt taas puhuma. Piisavalt minu 10m2 North Rebeli tarbeks. Võtsin 2010 aasta North X-ride laua ja läksin hullama. Oi oli mõnus. X-ride on igati hea freeride laud. Lõikab vett kui noaga.

Keel vestil tulin maha ja peagi olime taas söömas. Türgi petipiimajook nimega eiran, värsked tomatid ja erinevad leivad erineva täidisega. Kõht punnis suundusime koju. Seal sai alguse elav koosolek, kus arutati Türgi lohesurfi tulevikku. Kuidas luua lohesurfiliit, kuidas meistrivõistlusi korralda jne. Nii nagu ikka, on ka siinses väikeses lohesurfikommuunis rohkelt arvamusi. Lisaks veel suurele riigile omane bürokraatia organisatsiooni asutamisel.

Õhtul ühine õhtusöök kohalikus kõrtsis. Pikk laud ca 40 surfarit. Leemendav lambaliha ja rohkelt rakisit. Aga see selleks.

Igati kordaläinud päev, minu esimene päris päev Türgis. Ja mulle meeldib.

Teise päeva hommikul kimasime lähedalasuvasse külla hommikust sööma. Kiira käära mööda kruusateid ja peatusime maja juures, mis nägi välja nagu kellegi kodu. Ilmselt ta seda oligi, aga aeda olid valmis seatud mõned valgete linadega lauad ja selgus, et tegelikult on seal ikka väike restoran ka. Toodi siis lauale rohkelt kausikesi erinevate asjadega. Oliivid, moosid, soolased ampsud, juustuvalik leivad jne. Lisaks veel värskelt oma aia apelsinidest pressitud mahl. Maakollased munad, allikavesi ja türgi kohv. Mis sa hing veel oskad ühelt hommikusöögilt tahta. Selgus ka, et kõik erinevad moosid, mis meile toodi on perenaine ise keetnud ja need olid tõeliselt head. Türklastel tundub olevad mõnus komme soolaseid ja magusaid asju segamini süüa. Juustule moosi panemine pole ehk mingi üllatus, aga selle peale veel üks oliiv hammustada, see ehk päris niisama pähe ei tuleks.

 

Sel päeval tuli tuul varem ja oli tugevam Sain kohe 10m2 lohefa peale minna ja kohe sain aru, et tuleb hea päev. Kohe hea tunne oli. Sain mõned head nipid oma surfioskuste edasiarendamiseks ja püüdsin neid kohe ka rakendada. Paar korda pani lohe veidi plehku, aga sain teise kenasti kätte. Päeva lõpuks kogunesid kohalolnud Türgi lohetajad ühispildile.

 

Häppi deis ögen! Kaks päeva kahest surfatud - 100% edu.

Pulmapidu...

Vana võlg. Väike klipp pulmapeost.

Leia kümme erinevust (2009 vs 2010)

 

Ajalugu kordub. Taas Mui Ne. Taas Steakhouse. Taas sama seltskond.  Inimene on harjumuste ori…

Korea haugatus või koera haugates… (NB! Koerasõbrad võiks selle loo ja pildid vahele jätta!)

Juba ammu, suisa aasta tagasi kui Austriast pärit Peter Mui Neˇd väisas pidasime plaani tutvust teha kohaliku köögi ühe ehk enim teada tuntud roa ehk koeralihaga. Plaaniks see toona aga jäigi kuna sõber hr. Hai lihtsalt unustas koera tuua.

Sel aastal tuli Peter tagasi ja võtsime vana teema uuesti üles. Haile sai tellimus sisse antud ja nii jäime laupäeva ja koerasteiki ootama.

Jõudis kätte laupäev ja nagu arvata oli Hai pea olnud pulki ehk Saigoni õlut täis ja nii koer oli meie hambust pääsenud.

Järjepidevus viib sihile ning pühapäeva õhtul kui koju jõudsin pistis Hai peagi käe mingi kotiga ukse vahelt sisse poetades moka otsast et see on dohh (Vietnami inglise keeles dog ehk koer).

Pistsin käe kotti ja tundsin midagi sooja peopesa puudutamas. Esimene mõte oli, et liha nii värske, et suisa soe. Väikese võdinaga tõmbasin käe kotist välja ja otsustasin esiteks silmadega asja uurida.

Avasin kotisuu ja seejärel silmad.  Kotist ei vaadanudki vastu verine koerapea, vaid hoopis ports punnis kilekotte.

Lähemal uurimisel selgus  sisu:

Kilekott nr 1: Igasugu roheline kraam

Kilekott nr 2: Koerakoodi supp

Kilekott nr 3: Grillitud koeraribitükid

Kilekott nr 4: Hautatud koerakael koos koeraverivorstiga

Kilekott nr 5: Mingi lillakas ollus mille sisu selgus hiljem

Kilekott nr 6: Riisiviin (see kott oli veidi läbi lasknud ja kõik teised kotid oma sisuga kenasti kokku teinud.

Hai oli poole sõnaga poetanud, et kõik see kraam tuleks soojaks teha. Hai sõna on seadus ja nii seadsin potid pannid valmis.

Valasin supi supipotti ja loopisin sinna rohelist kraami otsa. Gaasipliit tööle ja supp keema.

Grillitud, hautatud lihaasjad ja verivorstitükikesed otsustasin panni peal soojaks teha. Veidi õli, igaks juhuks sojakastet maitseks ja liha sisse. Tsup tsup tsup ja varsti olidki road valmis.

Riisiviina, mis sooja supikoti kõrval sama temperatuuri oli omandanud villisin suure hoolega kilekotist väikesesse plastpudelisse ja asetasin sügavkülma.

Peter jõudis ka selleks ajaks koos ühe teise Peterˇiga (Slovakkiast pärit Kanadakas, kes Wall Streetilt koondati ja nüüd mööda maailma seikleb) kohale. Vedasime supipoti ja kausikesed liharoogadega Hai restorani ning sööma võis alata.  Vähemalt nii me arvasime.

Hai arvas teistmoodi. Kus on mu rohelised lehed, kus on mu krevetikaste, kus on mu riisiviin kaikus tema vaikne mahe hääl üle Vietnami öö. Nagu Mõmmi isa mõmmi aabitsas kui ta paanikahoos karjus, kus on mu hüdropult, kus on mu hüdropult.

Ei jäänud muud kui tunnistada, et rohelised lehed olin osaliselt supi sisse pannud. See ülestunnistus tõi kaasa hukkamõistva pilgu ja hävitava hinnangu, et “Jorma make no good soup”. 

Sõna krevetikaste tõi selguse ka lilla olusega täidetud kotikese osas. Tuleb tõde tunnistada, et olin selle kui kahtlase elemendi vaikselt prügikotti pannud. Aga ei jäänud midagi üle – pidin selle sealt välja otsima.

Riisiviin oli lihtsalt sügavkülma ununenud. Sellega läks lihtsalt.

Tõin siis kogu kraami kohale ja arvasin, et sööma võib alata. Hai arvas teistmoodi.

Lilla ollus ehk krevetikaste valati kotikesest kausikesse. Selle protsessi käigus täitus kogu ümbruskond roiskuva kreveti haisuga mis on umbes samasugune kui kääritatud seasitt ehk läga. Krevetikaste ongi ilmselt pikalt fermenteeritud krevetipasta, mis teatud aja möödudes õõvastava värvi ja veelgi õõvastavama lõhna (maitseni me veel jõuame) omandab.

Selle löga sisse tuli paar laimi pigistada. natuke sidrunheina pudistada. Pulkadega ohtralt segada ja siis maitsta. Ma siis maitsesin. Maitses sama jubedalt kui lõhnas – hapukas vürtsikas, lääge, magus, piprane, soolane. Nagu kõik maitsed oleks kokku pandud. See on nagu värvidega – kui guashikarbist kõik kokku segada tuleb kokku midagi jõledat.

No nüüd võis söömine alata. Krt ikka veel mitte. Enne kui liha kallale asuda tuleb sisemust määrida riisiviinaga. Õlut ei tohi koeraliha kõrvale juua – ei pidavat klappima.

Tegime siis sõrmkübaratest pitsi riisiviina ja söömine võis alata.

Aga millest alustada? Päris mitu rooga ikkagi. Alustasime sellest, mis kõige rohkem tuttavlik välja nägi ehk kaelalõigud. Seal oli veidi pekki küljes ja välimus meenutas natuke sealiha. Maitse ja tekstuur aga mitte. Koeraliha on väiksema kiuga. Ja maitse on nagu…ei ei mitte nagu kana (tavaliselt kummalised asjad maitsevad nagu kana). Koeraliha maitseb nagu koer. Selline spetsiifiline maitse ja tegelikult ka lõhn. Samas,kui kusagil restoranis pakutask veise või sealiha pähe koeraliha ja sa seda enne maitsnud ei ole tunduks see lihtsalt veidi kummalise maitsega. Aga kui kord koera maitsnud, siis tunned koera hiljem ära.

Meiega liitusid veel kaks Hollandi tüdrukut, kes ka liha osas suu seks tegid  kuid kastmest viisakalt kuid kindlameelselt loobusid.

Kastsin lihatükikesi veidi kastmesse. Kui seda lõhna vaid ei oleks – siis võiks isegi maitsega harjuda.

Järgmisena läksid loosi ribid. Otsustades ribikondi suuruse järgi ei saanud tegemist olla hiigelkoeraga. Pigem selline väike. Ribiliha oli tume nagu veiseliha. Suhteliselt napilt oli teda ribide ümber ja vähe sitke. Suht mõttetu amps.

Roog number kolm olid vervorstid. Sellised peenikesed ca 2 cm läbimõõduga jupikesed. Hapukoort oleks peale tahtnud.

Siis oli veel jäänud supp. See oli keedetud ilmselt kootidest ja muudest jalaosadest. Jalad tundusid olevat lihaloomal olnud päris paksukesed, sest olid kaetud väikese rasvakihiga ja kamargi oli olemas. Neid tükke oleks tahtnud pigem ahjus hautada, et liha pehmem oleks olnud ja sarnaselt mõnusalt hautatud seakoodile kondi küljest lahti oleks tulnud. Maitse oli juba tuttav koeramaitse.

Nojah iga roa vahele loputasime suud riisiviinaga.

Hambavahed said koeraliha kiude täis ja õhtul ootas kodus ees suurem hambaniiditamine.

Kokkuvõte – nähtud, keedetud, maitstud. Erilist elamust ei saanud. Seega ilmselt uuesti ei proovi. Aga ära iial ütle iial.

P.S. Siim ütles järgmisel hommikul,et tema jooksutrajektoorilt on üks vastikult klähviv peni kuhugi kadunud.

 

 

Paus hakkab läbi saama...

Vett on veidi merre voolanud ja päevad mööda läinud. On mitmeid asju juhtunud,mis kindlasti blogimist vääriks. Samas mõned asjad peavad jääma ka silmast silma muljetamiseks. Seega jääbki jõulust kuni tänaseni siia blogisse väike auk.