Mui Ne vol2

Kohe varsti algab minu teine talv Mui Nes.

Lähen sinna teadagi mida tegema.

Usutavasti saab olema vähemalt sama chill.

Jõudumööda panen oma tegemised siia kirja.

Xiamen - oktoobri lõpp ja novembri algus

Nii need päevad läevad. Ja oligi käes oktoobri viimane nädal. Sel nädalal toimus Xiamenis ka Kiteboardtour Asia www.kiteboardtour.asia Hiina etapp. Rahvas hakkas juba nädala alguses saabuma. Esmesena jõudis kohale Sedat Türgist. Tormas oma suure lohekotiga randa. Tõeline Türklane selle sõna kõige parema tähenduses. 2009 aasta Türgi meister wakeboardingus ja kitesurfi freestyles.  Sedat jagas kohalikele sõitjatele lahkelt õpetussõnu uute trikkide tarbeks ja oli muidu mõnus sõber, seltismees ja vend. Peagi jõudis kohale ka Yo Taist, kelle peamine mure oli ikka see, et tuleb leida mõni tore Hiina tüdruk.

Ühel õhtul võtsimegi suuna linna massaashisalongi. Meiega liitus ka Robert Taiwanist, kes siis oli ainus hiinakeeleoskaja seltskonnas. Selgitas siis Robert taksojuhile ilusit ära, mida vaja ja taksojuht viiksimeid kohale. Njah, punane siidtapeet, hämar vlgus, mõranenud peeglid seintel.Selline massashisalong siis. Sealt mõistlikku massashi ei saanud. Õnneks oli käepärast võtta Roberti sõber Mark, kes meid mõne aja pärast korralikku massasshisalongi viis. See oli ikka päris massaash. Tunniajase massashi kokkuvõte kõikide massööride poolt oli see, et meie õlavöötmed, alaseljad ja jalad on pehmelt öeldes pees – suht suuri lihaspingeid täis ja igatepidi ära ja väljavenitatud. Ulja lohetamise tagajärg.

Rahvast aina kogunes. Boracaylt jõudsid kohale filipiinod  Ken ja Doque ning leedukas Davis.  Parasjagu palju segadust oli sellega, keskus elab. Sedat elas algusesviietärnihotellis, aga seal talle ei meeldinud ja nii kolis ta paari päeva pärast meie õdusasse külalistemajja. Doque kolis ka temaga ühte tuppa, sest parasjau ei olnud rohkem vabu tube. Ken ja  Davis jädi peenesse hotelli, sest olid oma villa eest ette maksnud. Yo kolis külalistemajja. Kui kohale jõudis Kerem Türgist, kes hõivas voodi Sedati toas ja nii pidid Doque kolime külalistemaja peamajja, kust ta järgmisel päeval välja pidi kolima, sest morn Ernst, kes külalistemaja peab leidis sinna tuppa rohkem maksva kliendi. Doque kolis siis minu tuppa (eelmisel päeval oli Ernst selle variandi kategooriliselt välistanud). Kui kohale saabus Doqueˇi onupoeg Glen, siis ei olnud tallegi tuba ja nii maandus temagi minu toas.

Kõik eelpoolmainitud tüübid osutusid väga mõnusateks sellideks ja kogu nädal möödus superkiirelt. Nemad võistlesid, mina orgunnisin igast värki ja olin kohati ametliku fotograafi rollis. Õhtuti tants trall ja tagaajamine. Ühe tagaajamise käigus õnnestus mul sujuvalt oma fotoaparaadist vabaneda. Eks tagasiteel tuleb Hong Kongist uus hankida.

Samal ajal lohsurfivõistlustega toimus rannas ka traditsiooniliste Hiina lohede festival. Käisime kambakesi neid uudistamas ja püüdsime kätt külge panna ühe hiiglaliku ca 200 meetrise lohedraakoni õhkutõmbamisel. Paraku ei olnud tuuleolud soodsad, ja nii jäi lohe õhku tõmbamata, aga väikese köieveo lohe liiniga tegime ikka.

Laupäeva õhtul toimus beach party.  Näidati videoklippi võistluste esimestest päevadest ja tähistati Halloweeni. Peale meeleolukaid seiklusi rannapeol suundusime taas tuttavatesse ööklubidesse.

Järgmisel päeval tuli lõpuks ka tõeliselt mõnus tuul, ja planeeritud võistlused said peetud. Õhtuks olid kõik suht läbi ja võeti asja rahulikult – peale auhinnatseremooniat ja vastuvõttu peasponsori juures suundus enamus rahvast koju tukkuma.

Väike paar videoklippi võistlustest:

Ametlik viidik Fat Sand productionsilt

Klipp Hiina suurima telekanali CCTV uudistest

Türgitiimi silmade läbi (osaliselt küll eestlasest kaameramehe silmade läbi)

Uus nädala algas igati tuuliselt. Sai mõnuga paar päeva sõita. Võistlusest osavõtjad hakkasid riburadapidi lahkuma ja peagi oli käes tavaline argipäev. Koos võistlejatega läks ka tuul minema. Sellest muidugi oli kahju. Sisustasin peaar päeva netist sarimõrvaseriaali Dexter osadega. Oleksingi sellesse lõksu jäänud, aga õnneks Anthony hea sõber lohistas mind laupäeva õhtul välja õhtust sööma ja meelt lahutama.

Hiina aja lõpuni on loetud päevad ja tasapisi peab hakkama otsi kokku tõmbama. Mõnede õpilastega on veel vaja vee peal käia. Ohtralt tuleb Hiina roogasid süüa.  Oleks vaid tuult.

Tuult ei tulnud ja ilmad läksid külmaks. Viimane nädal sadas pea iga päev vihma. Selge märk sellest, et tuli asjad pakkida ja ära lennata.

Vähe närvikõdi tekitasid Finnairi piloodid, kes streikima otsustasid hakata, aga õnneks sai streik just minu lennu ajaks läbi.

Nüüd olengi teel Eestisse. Mitte küll eriti kauaks. 30 novembril taas tuul tiibadese ja lendan tagasi juba tuttavasse Vietnami, kus kommunismipäike paistab ja tuul puhub.

Xiamen - oktoobri lõpp ja novembri algus

Nii need päevad läevad. Ja oligi käes oktoobri viimane nädal. Sel nädalal toimus Xiamenis ka Kiteboardtour Asia www.kiteboardtour.asia Hiina etapp. Rahvas hakkas juba nädala alguses saabuma. Esmesena jõudis kohale Sedat Türgist. Tormas oma suure lohekotiga randa. Tõeline Türklane selle sõna kõige parema tähenduses. 2009 aasta Türgi meister wakeboardingus ja kitesurfi freestyles.  Sedat jagas kohalikele sõitjatele lahkelt õpetussõnu uute trikkide tarbeks ja oli muidu mõnus sõber, seltismees ja vend. Peagi jõudis kohale ka Yo Taist, kelle peamine mure oli ikka see, et tuleb leida mõni tore Hiina tüdruk.

Ühel õhtul võtsimegi suuna linna massaashisalongi. Meiega liitus ka Robert Taiwanist, kes siis oli ainus hiinakeeleoskaja seltskonnas. Selgitas siis Robert taksojuhile ilusit ära, mida vaja ja taksojuht viiksimeid kohale. Njah, punane siidtapeet, hämar vlgus, mõranenud peeglid seintel.Selline massashisalong siis. Sealt mõistlikku massashi ei saanud. Õnneks oli käepärast võtta Roberti sõber Mark, kes meid mõne aja pärast korralikku massasshisalongi viis. See oli ikka päris massaash. Tunniajase massashi kokkuvõte kõikide massööride poolt oli see, et meie õlavöötmed, alaseljad ja jalad on pehmelt öeldes pees – suht suuri lihaspingeid täis ja igatepidi ära ja väljavenitatud. Ulja lohetamise tagajärg.

Rahvast aina kogunes. Boracaylt jõudsid kohale filipiinod  Ken ja Doque ning leedukas Davis.  Parasjagu palju segadust oli sellega, keskus elab. Sedat elas algusesviietärnihotellis, aga seal talle ei meeldinud ja nii kolis ta paari päeva pärast meie õdusasse külalistemajja. Doque kolis ka temaga ühte tuppa, sest parasjau ei olnud rohkem vabu tube. Ken ja  Davis jädi peenesse hotelli, sest olid oma villa eest ette maksnud. Yo kolis külalistemajja. Kui kohale jõudis Kerem Türgist, kes hõivas voodi Sedati toas ja nii pidid Doque kolime külalistemaja peamajja, kust ta järgmisel päeval välja pidi kolima, sest morn Ernst, kes külalistemaja peab leidis sinna tuppa rohkem maksva kliendi. Doque kolis siis minu tuppa (eelmisel päeval oli Ernst selle variandi kategooriliselt välistanud). Kui kohale saabus Doqueˇi onupoeg Glen, siis ei olnud tallegi tuba ja nii maandus temagi minu toas.

Kõik eelpoolmainitud tüübid osutusid väga mõnusateks sellideks ja kogu nädal möödus superkiirelt. Nemad võistlesid, mina orgunnisin igast värki ja olin kohati ametliku fotograafi rollis. Õhtuti tants trall ja tagaajamine. Ühe tagaajamise käigus õnnestus mul sujuvalt oma fotoaparaadist vabaneda. Eks tagasiteel tuleb Hong Kongist uus hankida.

Samal ajal lohsurfivõistlustega toimus rannas ka traditsiooniliste Hiina lohede festival. Käisime kambakesi neid uudistamas ja püüdsime kätt külge panna ühe hiiglaliku ca 200 meetrise lohedraakoni õhkutõmbamisel. Paraku ei olnud tuuleolud soodsad, ja nii jäi lohe õhku tõmbamata, aga väikese köieveo lohe liiniga tegime ikka.

Laupäeva õhtul toimus beach party.  Näidati videoklippi võistluste esimestest päevadest ja tähistati Halloweeni. Peale meeleolukaid seiklusi rannapeol suundusime taas tuttavatesse ööklubidesse.

Järgmisel päeval tuli lõpuks ka tõeliselt mõnus tuul, ja planeeritud võistlused said peetud. Õhtuks olid kõik suht läbi ja võeti asja rahulikult – peale auhinnatseremooniat ja vastuvõttu peasponsori juures suundus enamus rahvast koju tukkuma.

Väike paar videoklippi võistlustest:

Ametlik viidik Fat Sand productionsilt

Klipp Hiina suurima telekanali CCTV uudistest

Türgitiimi silmade läbi (osaliselt küll eestlasest kaameramehe silmade läbi)

Uus nädala algas igati tuuliselt. Sai mõnuga paar päeva sõita. Võistlusest osavõtjad hakkasid riburadapidi lahkuma ja peagi oli käes tavaline argipäev. Koos võistlejatega läks ka tuul minema. Sellest muidugi oli kahju. Sisustasin peaar päeva netist sarimõrvaseriaali Dexter osadega. Oleksingi sellesse lõksu jäänud, aga õnneks Anthony hea sõber lohistas mind laupäeva õhtul välja õhtust sööma ja meelt lahutama.

Hiina aja lõpuni on loetud päevad ja tasapisi peab hakkama otsi kokku tõmbama. Mõnede õpilastega on veel vaja vee peal käia. Ohtralt tuleb Hiina roogasid süüa.  Oleks vaid tuult.

Tuult ei tulnud ja ilmad läksid külmaks. Viimane nädal sadas pea iga päev vihma. Selge märk sellest, et tuli asjad pakkida ja ära lennata.

Vähe närvikõdi tekitasid Finnairi piloodid, kes streikima otsustasid hakata, aga õnneks sai streik just minu lennu ajaks läbi.

Nüüd olengi teel Eestisse. Mitte küll eriti kauaks. 30 novembril taas tuul tiibadese ja lendan tagasi juba tuttavasse Vietnami, kus kommunismipäike paistab ja tuul puhub.

Pildikesi...

Peale pikki ponnistusi sain lõpuks mõned pildid üles laetud:

http://picasaweb.google.com/jlaiapea/Hiina?authkey=Gv1sRgCK2QzsqOuITv6AE&feat=directlink

Lühikesed lood… (vol2)

_ii_ _ _ii_ _ _ii_ _ _ii_ !

No mida see siis peaks nüüd tähendama. Sihvkalikult öeldes – et kõik ausalt ära rääkida pean alustama sellest, et ühel õhtul koputas mu uksele külalistemaja perenaine ja andis üheselt mõista, et ma võiks minna ja nendega ühed dringid teha. Ahh mingi õllekell niikuinii arvasin ja läksin temaga kaasa.  Kohale jõudes selgus et ei – õllest oi asi kaugel. Laual oli pudel viina (mark Absolut). Seltskond laua ümber olid juba omale kokteilid valmis seganud. Ja veel millised – piima ja viina segused. Mida kõike mu silmad ei pea nägema. Hiinapiimaviinapiin – loobusin vabatahtlikult!

Goranˇi veinijoomine

Goran on päris Horvaatiast. Kusagilt saarekese pealt. Juba varases nooruses, nii umbes kümneselt oli ta juba suur veinisõber. Ehk nagu ta ise ütle, suvel pandi ikka üks osa veini ja kaks osa vett ja joodi. Vahel jäädi ka purju. Hetk hiljem täpsustades – tavaliselt jäädi ka purju. Nüüd Goran enam eriti napsu ei võta vaid teeb skulptuure ja hakkab Hiinasse skulptuurivabrikut rajama.

Flöödiharjutus

Juba esimestest Hiinas oleku päevadest alates olin tähele pannud,et kõrvalmjas on väga musikaalne pere. Pea alati, kui kodus olin oli kuulda flöödiharjutusi. Peale kolme nädalat ei olnud harjutustega aga veel heliredelist kaugemale jõutud. Tundsin heameelt, et kellegi pilliõpingud edenevad sama kiirelt või siis aeglaselt, kui minu kitaaritinistamine. Ühel õhtul selgus aga tõsiasi, et sealmajas ei ole mitte väga musikaalne pere, vaid hoopis flöödivabrik. Ja see pidev heliredelite mängimine on flöötide häälestamine. Seeg tähelepanek tulevaseks -  iga vilin, pole  veel flöödiharjutus! Aga hea,et niigi läks – vähmalt oli ikkagi tegu muusikainstrumentidega.Oluliselt hullem oleks, kui ennat teekannuviledega oleks võrrelnud ja heliredelit kaasa mängida üritanud.

Mida Christin Eestist teab?

Christin on USA-st, Täpsemalt New Yorkist. Selline Sex and The City tüüpi. Ja imede ime, isegi teab midagi Eestist. Midagi väga olulist, ja on isegi ühe Eestlasega enne mind kohtunud. Nimelt New Yorkis teatavasti kõik ju jumaldavad Carmen Kassi, ta on ju nende iidol. Teda Kristin Eestiga seoses teabki ja on mingil moeüritusel kohanud (ilmselt küll, 200 meetri kauguselt näinud).  Hea, et niigi läks…

Jõulud oktoobri keskel

Kaunis 21 oktoobri hommik Võtsin oma arvuti kanelasse ja läksin peamajja deebetite ja kreedititega tegelma. Haarasin köögist tassi kohvi ja asusin tööle.Ühel hetkel kostusid kõrvu harfihelid ja  tuttav viis. Aisakell, aisakell kella kauge hüüd, härmast valge jõulusaan tuhatnelja tormab nüüd… tõstsin pilgu arvutiekraanilt ja märkasin, et minu ees laua peal oli väike jõulumee laterna ja kotikesega. Kohe täitsa jõulutunne tekkis…

Kitesurfing is not a sport – its a religion!

Just selle ammutuntud tõeni jõudsime taaskord ühe õhtusöögi käigus. Inspiratsiooni saime kõrvallaudades toimuvast tihedast misjonitööst. Tundus, et meie kodurestorani olid vallutanud Ameerika sektantlikud usukuulutajaid, kes tagasihoidlikele Hiina neidudele selgitasid, mida Jesus tahab, et nad teeksid, ja kuidas nad seda tegema peavad. Mingil hetkel mõjusid nad ju isegi ärritavalt, aga siis saime aru, et ega me paremad pole – kuulutame oma loheusku ja elame oma loheelu. Same same, but different! Ja tänu taevaisele puhub homme jälle tuul meie purjedes!

Seadused ja korrad.

Hiinas, nagu igas korralikus riigis on seadused. Ja on korrad. Näiteks on Shanghais seadus, et toitlustusasutustes ei tohi suitsetada. Ja on kord, et kui ukse peal on vastav kleebis, siis tohib toitlustusasutustes suitsetada. Mis te arvate,kui palju on seal neid toitlustusasutsi, kus suitsetada ei tohi? Ärge minu käest küsige, ma pole Shanghais käinud ja ei oska teile vastata. Aga seadust tuleb järgida ja korrast kinni pidada.

Anthony õpib vene keelt.

Anthony on pool hiinlane, pool britt. Elanud kogu oma teadliku elu Inglismaal. Xiamenis õpib praegu Hiina keelt ja arendab ennast lohesurfis. Sattus tuttavaks saama ühe vene neiuga, kellel nii Hiina,kui Inglise keelega suht kehvasti. Seega ei jää Anthonyl muud üle kui vene keelt õppida (ma keeldusin  kohtingule tõlgiks kaasa minemast – olin selle vea teinud eelmisel aastal Vietnamis, kui pidin tõlkima lauseid a la “kas sulle meeldib kuidas ma sind suudlen” jne). Nüüd siis pusibki Anthony vaikselt vene keele kallal ja avaldas arvamust, et see on ikka palju raskem kui Hiina keel. Seda oli muidugi vaid rõõm kuulda, ehk on mulgi lootus kunagi Hiina keel selgeks saada.

Vene lumekuninanna tabatud

Olime ühel surfijärgsel õhtul arutanud Anthoniga Vene naiste eripärasid ja olin suutnud meie vestluse käigus klassifitseerida nad lihtsustatult kolme liiki – lumekuningannad, tulesädemed ja vavshee normaalsed tüdrukud. Paar päeva seda jutuajamist tuli Anthoni ja ütles, et ma ei arva eales ära, mida tema vene neiu oma pea olematu inglise keelega oli suutnud öelda. Ei arvanud jah, aga neiu oli öelnud järgnevad sõnad (kujutage siia nüüd tugev vene aktsent juurde) – mai haart, it is kõuld, kõuld laik aiss (my heart, it is cold, cold like ice) .  Seega lumekuninganna tabatud, nüüd vaja leida veel tulesäde ja vavshee normaalne tüdruk – siis on komplekt käes.

Vanaema munakook

Kui ma väike olin ja koolivaheajad ikka maal vanaema vanaisa juures veetsin, siis oli üks oodatumaid sündmusi see päev. kui vanaema munakooki küpsetas. Ega see ei olnud teab mis eriline pagarikunsti tippsaavutus – pigem selline biskviit tordipõhi.Aga kui hea see maitses, maa munadest, mõnusalt magus. Selline pehme ja kollane. Olin selle maitse juba peaaegu, et unustanud, kui nüüd ühel päeval Hiinas sattusin poes ühe tuttava välimusega koogi otsa – oligi vanaema munakook.  Täpselt sama värv ja maitse ja tunne. Kas tõesti mu lapsepõlve helge mälestus on made in china. Ilmselt mitte, sest mäletan liiga hästi kuidas kausid sai sellest munakoogitainast puhtaks limpsitud. Hiinlased lihtsalt teavad,mis on hea.

'

Kõhutuuledoktor soovitab – vabane halvast energiast enda sees . pane üks korralik peer! (kohalikud uudised)

Härra Zhongli Baren on tuntud ravitseja, kes ei tegel mitte haiguste, ehk siis tagajärgedega, vaid haiguste ennetamise, ehk siis organislmi puhutsega.

Tema sõnul toodab meie oranism pigevalt teatud hulga halba energiat, nii nagu toodab ta uriiini ja muid jääke. Kuui seda energiat liialt saab muunudb see haigusteks, Seega on oluline nogatiivsest energiast vabaneda.  Zhongli Bareni väitel on kõige parem viis selleks lasta kõhutuultel lennata.

Nimelt koguneb halvast tujust tekkinud negatiivne energia peamisel maksas ja sapipõies. Nandel siseorganitel pole aga otseühendust väliskeskkonnaga ja seega saab sinna kogunenud energiat vabastada läbi seedekulgla.

Kui kõhutuuli kinni hoida, siis koguneb halb energia seedekulglasse ja ajapikku imbub sealt verre.

Et kiirendada halva energia väljutust on soovitav süüa rohkem gaase tekitavat toitu nagu näiteks ube. Ja koputada iga päev wei jingˇi ehk kõhu keskpunkti.

Seega peer on tervis!

 

Teismeline ründas sünnipäevapeol peeretanud kaaslast (kohalikud uudised)

Xiameni politsei päästis noormehe, kes sattus oma klassikaalsase rünnaku alla peale seda, kui ta oli tema sünnipäevapeol peeretanud.

Wu,kes oli koos teiste klassikaaslastega kutsutud mereannirestorani  Hongˇi sünnipäevapeole peeretas valjult ja lubas seda veelgi teha, kui Hong teda tooliga viskas.

Politsei saabus sündmuskohale ja lahutas kähmluse.

 

Vee joomist ei tohi unustada.

Pärsi mitu päeva tundsin end uimase ja väsinuna. Mõtlesin juba, et hakkan haigeks jääma ja valmistusin tõvevoodisse heitma. Siis sain aga aru, et asi lihtsamast lihtsam. Olin nimelt veejoomise ära unustanud ja pea nädal aega sisuliselt kuivanud. Suur viga! Eriti tobe on see, et olin sama asja juba korra Vietnamis läbi elanud. Kliima on siin üsna soe ja iga päev peab ikka paar liitrit veelikku tarbima (õlu ei lähe arvesse) sest päev otsa päikese käes aurustab kehast nii mõndagi väla. Samas siin söögi kõrvale joomise kommet  pole ja muul ajal ei tulnud mlle joomine meelde. Tellisin kohe suure kastitäie vet tuppa, et pudelis silma alloleksid. Nüüd võtan igal hommikul 1,5 l pudeli vett kaasa ja imen sisse. Enesetunne kohe hoopis parem ja südamel lihtsam vedelat verd ringi pumbata.