Kolmapäeva hommikul jalutasime randa tuult ootama. Pealelõunal tuuleke puhus aga väga õrnalt. Ühe alltuuletriibu sain siiski teha. Päris kummaline oli flatil ehk siledal veel sõita. Kuna järgenvateks päevadeks tuulelootust polnud, siis otsustasime neljapäeval tagasi Bangkoki sõita ja reede varahommikul Balile. Mõeldud, tehtud...
Kuigi Pranburis pikalt polnud jättis see koht ülimalt positiivse mulje. Selline Tai keskklassi puhkekoht. Mõned hotellid, mõned rstoranid. Üldiselt väga rahulik ja õdus olemine. Selle koha hiigelajad on alles ees - kui tuul ka stabiilsemaks muutub, siis on lohetajatel seal super.
Neljapäeva hommikul ootas meid takso ja viis Pranuri külla bussipeale. Pealelõunal olimegi tagasi Bangkokis ja tegime mõningaid sisseoste. Apteegis põrkasime kokku ühe inglise noormehega, kes oli näost täiesti kaame, aga põlv see eest punane ja paistes – oli teine Laos kukkunud ja ilmselt mingi batsilluse verre saanud.. Veremürgitus või miski. Pidi kolme tunni pärast lennuki peale minema. Püüdsime teda küll veenda arsti juurde minema, aga ei olnud tal usku Tai meditsiinisüsteemi. Seda asjatult – Tais on meditsiiniteenused väga normaalsel tasemel ja haiglad igati korralikud mii ravi kui olme poolest. Nikki,keda Mui Nes kohtasime oli kaljult vettehüpates selja murdnud ja veetis 1.5 kuud Bangkokis haiglas. Igati head mälestused sellest ajast.
Õhtul tiirutasime linna peal ja võtsime einet ja õlut. Sattusime jutusoonele Austraalia vanamehega, kes oli tulnud Salomoni saartelt ja suundus nüüd Kambodzasse hambaarsti juurde proteese tegema. Tema seiklusjutte maalt ja merelt oli huvitav kuulata ja magama sel öösel ei jõudnudki – kell kolm ootas takso, et meid lennujaama viia.
Väike uinak lennujaama põrandal check inni oodates mõjus igati värskendavalt. Järjekorras seisis meie ees üks neiu, kes ühel hetkel kangesti kahtlaselt käituma hakkas, näost kaameks tõmbus ja veidi võnkus. Palus meil kotte valvata ja pani ise WC poole plagama. Õnneks midagi hullu ei olnud ja peagi oli neiu tagasi. Jootsime talle kindlsue mõttes sisse veidi Coka Colat. Check innis udutasin taas, et ei ole mulmingit surfvarustus kotis, ainul lennutamise lohed. Neiu ei tahtnud mind uskuda ja nii pidin koti lahti tegema. Ilmselt ei saandu ta mõhkugi aru, mis kotis on ja nii pääsesin taas ca 500 Bahtisest surfivarustuse lisatasust.
Nagu tavaliselt sulgesin silmad juba enne lennuki õhkutõsumist. Hopsti olmegi Bali lennuväljal. Viisa saamine läks libedalt – 25USD raha ja viisa kolmekümneks päevaks olemas. Tollist läbi saamine oli märksa keerukam. Nii nagu ikka peale juuksuriskäiku näen ma kriminaali moodi välja ja toliimehed võtavad mind rajalt maha. Seekord oli vähe põhjust ka. Minu seljakotis oli nimelt reisiapteek tablettidega samas kohas pooliku paki Vietnami kohviga. Pakkisin oma koti tollimeeste juures lahti. Tabletid neid eriti ei huvitanud. Küll aga kohvipakk. Teipisid minu kohvipaki lahti ja surkisid sela sees näpuga. Nuusutasid ka. Lõpuks jäid nõusse, et tegemist on kohviga ja lubasid mul minna. Korra pidin veel teiste meeste juures oma lohekoti lathi tegema ja lubama, et midagi oma lohevarustusest Balile ei jäta.
Kiire taksosõit viis meid Kutasse, kus Baz oli juba ees ootamas ja meile majutusegi leidnud. Seekordseks elukohaks sai Sari Bali Cottages. Igati õdus koht avarate tubade ja basseiniga. Suurest kärast lühikese jalutuskäigu kaugusel. 8 USD öö eest.
Tegime tiiru rannas ja vaatasime surfarid. Leppisime kokku, et järgmisel päeval võtame ise lauad ja läheme lainetesse ukerdama. Kui tuult pole, siis tuleb teisi meelelahutusi leida. Järgmised kolm nädalat olengi Indoneesias. Mui Ne rahvas hakkab ka tasapisi siiapoole liikuma, nii, et peagi peaks meid siin juba paarikümne ringis olema.
Tutvusime kohalku ööeluga. Kuta ööelu on tõeliselt vilgas. Ööklubisid jätkub iga nurga peale ja igale poole jagub ka külastajaid. Hüppasime meiegi mõningatesse sisse. Päev oli olnud pikk ja eelmise öö uni vahele jäänud sestap pikka pidu polnud ja kobisin koju magama.
Uuel päeval uued tegemised. Und jätkus lõunani ja siis põrutasime kiirelt randa. Enne haarasime laneutusest surfilaua kaasa. Lainet oli ja püüdsime lauale ronida. Ei olnudki nii lihtne. Ühe puhkepausi ajal põrkasime rannas kokku Carolina ja Rolandiga, kes Mui Nest lahkusid päev peale meid. Roland ja Dave läksid uuesti lainetesse,mina tshillisin Carolinaga rannal. Varsti märkaime Mui Ne Iiri vendasid mööda randa patseerimas. Kamp koos nigu niuhti. Tegin veel mõned surfikatsed ja oligi aeg kodu poole minna.
Viimase nädala jooksul oli rohkelt aega erinevates transpordivahendites veedetud ja väsinud selg oli massaashi ära teeninud. Tunnike mudimist tegi olemsie oluliselt mõnusamaks. Balil on massaash tõeliselt soodsa hinnaga – tunnike ca 50EEKu. Üleüldiselt on siin võimalik väga odavalt ära elada – seda juhul, kui turistikohtadest kõrvale hoida. Seal hinnad hoopis teisest klassist. Kui kohalikumas paigas saab kobeda prae paarikümne eeku eest, siis turistikamates on hinnad üle saja eest raha.. Igaühe vaba valik muidugi, kus oma kõhtu täidab.
Meie valisime sel õhtul turistikama tee ja sõime kambaga õhtust vägagi läänelikus toidukohas.
Et kogu aeg lihtsalt rannas lebotamise peale ei kuluks tuleb teha veidi mõttetööd ja planeerimist, et kolm nädalat kenasti ära sisustada. Hommikuks olime selgusele jõudnud, et eriti pikaks Kutasse jääda pole mõtet. Liiga turisiirohke ja lärmakas – eriti peale unist Mui Ned.
Paariks päevaks jäime veel siiski Kutasse – surfamine tuli üha paremini välja ja Bazil oli Kutas asjajamist. Muuhulgas lasi ta oma lohele ja lauale koti õmmelda. Vägagi mõistliku hinnaga ja korraliku kvaliteediga.
Teiipäeva hommikul olid asjad pakitud ja panime Kutast ajama. Padong Bay suunas. Padong Baysse jäime üheks ööks pidama. Tshekkasime veidi hindude usupidustusi. Bali on teatavasti Indoneesia ainus hinduistlik saar. Kõik ülejäänud on moslemid. Täitsime kõhtu ka. Indoneesia köök on siiani olnud veidi pettumust valmistav. Selline ei kala ega liha köök. Sestap pole ka pikemaid toidulugusid. Eredaim elamus Palong Bayst on seotud öömajaga. Peatusime Billabongi nimelises majutusasutuses, kus elamiseks õdusad bungalowd. Minule sattus suisa kahe korruseline klassikalises indoneesia stiils osmik. Alumisel korrusel oli pesuruum ja ülemisel magamisase.
Kolmapäeva hommikul taas varajane äratus ja sõitsime Tulembenˇi sukelduma. Eelmisel õhtul olin usina õpilasena vaadanud portsu PADI õppevideosid, lugenud raamatud ning teinud mõned testid. Nüüd oli siis käes praktika aeg. Baz, kes mäletatavsti on sukeldumisinstruktor oli nõuks võtnud mulle korraldada PADI Open Water sukeldumiskursus.
Enne oma reisi algust olin mõingatele inimestele käsi südamel öelnud, et vee alla ma küll ei lähe, aga never say never... nii olingi varsti vees, balloon seljas ja mask peas. Kummijunn suhu ja veealla minekuks valmis. Noh, hakkasime siis minema. Kuskil 5 meetri sügavusel tekkis kõhe tunne ja kerge paanika. Vehkisin kätega ja andsin Bazˇule märku, et mul on siiber ja tahan koju. Tõusime pinnale ähkima. Kõhedustunne läks üle ning peagi olime taas allpool veepinda. Siblisime veidi ringi ja vaatzsime kalu. Siis oli käes harjutuste aeg. Õhuvoolik suust välja ja tagasi, mask peast ja tagasi pähe jne jne. Päris lõbus! Harjutused tehtud sukeldusime vähe sügavamale, et jõuda põhjas lebava laevavrakini. Ei ole just tavaline, et elu esimene sukeldumine on vrakile. Teepeal sattusin rünnaku ohvriks. Üks tige kala inglisekeelse nimega triggerfish pidas mind ohtlikuks ja ründas otse näkku. Seejärel hakkas lestade kallal näkitsema Tasapisi ujusime temast eemale. Peagi olime vraki juures – see oli ikka üks suur laev olnud. Kahurid peal ja puha. Nüüdseks muidugi üleni korallide ja muu mudruga kaetud. Tuleb tunnistada, et ega ma väga mõnusalt ennast seal vraki juures esialgu ei tundnud – kole hirm oli, et äkki lähen pihta ja siis kuri korall lõikab minu sisse augu. Aeg läks vee all kiirelt ja tõusime pinnale. Selgus, et olime all olnud üle 50 minuti ja käinud 20 m sügavusel. Pole paha…
Väike lõunauinak, mõned testid ja aeg teiseks sukeldumiseks. Seekord oli juba palju mõnusam. Hingamine kenasti kontrolli all. Ujuvusega probleeme polnud. Maski peast äravõtmine tegi palju nalja jne. Ühel hetkel keeras Baz mul õhukraani kinni ja jättis mind õhust ilma. Kuri inimene selline... Õnneks oli tema tagavararegulaator käeulatuses ja sain sealt veits õhku. Mis harjutusi kõik seal vee all tegema peab... Kukerpalle ja võidujooksu ja mida kõike.
Õhtul jälle mõned testid. Uni oli mõnus ja hommikul vaim varakult valmis vette minema. Kaua ei pidamudki ootama. Kobisime vette ja tegime taas rea harjutusi. Balloon seljast, raskused vöölt...ja tagasi. Siis taas vraki juurde uudistama. Tuleb tõdeda, et veealune maailm on tõsti eriline. Kalu nagu muda, koralle mitut masti ja vahete vahel kohtab isegi inimesi. Või kui nüüd aus olla, siis vraki juures oli ikka päris palju sukeldujaid. Taas üle 50 minuti ja sügavuseks ca 18 meetrit.
Üks sukeldumine veel ja siis on atestaadi saamiseks vajalikud 4 sukeldumist tehtud. Pealelõunal võtsimegi selle käigu ette. Seekord ei läinud vraki juurde, vaid hoopis asjanduse juurde, mille nimi oli sein. Selline veealune sein korallidega kaetud. Imetlesime siis mõnda aega kalu ja koralle. Mina muidugi olin rohkem ametis oma ujuvuse kontrollimise ja varvaste liigutamisega. Ja olidki 4 sukeldumist tehtud. See sukelduminie on päris mõnus ajaviide. Vee all on hea rahulik (välja arvatud siis, kui sind mõni kala ründab). Päris ilusaid asju näeb ja saab chillida.
Sukeldumistega ühel pool pakkisime taas asjad, et sõita tagasi Padong Baysse, kust öine praam meid Lomboki nimelisele saarele pidi viima. Praami oodates tegime aega parajaks õhtust süües ja kohaliku araki nimelist riisijooki juues. Opasno ma ütlen on see jook. Praami peale jõudsime parajate pliiatsitena ja langesime tsellofaniga kaetud istmetele magama nagu kolm musketäri peale õdusat õhtut kohalikus kõrtsis.
Tuut tuut ja olimegi Lombaokil. Baz orgunnis auto ja sõit saare teise otsa, kust laevuke viib üle vee Gili saarele võis alata. Jube mugav on reisida, kui kohalike olusid tundev tegelane teejuhiks. Kogu hinna üle kauplemine on olnud Bazˇi õlul. Abiks palju ka see, et indoneesia keel tal suht vabalt suus. Tunnike autosõitu ja sadama väravad avanesid meie ees. Kobisime oma kottidega lavukese peale ning suundusime üle türkiissinise vee Gili poole.
Gili näol on tegemist tõelise paradiisisaarega, kus ei ole ei autosid ei mootorattaid.
Jätkub...
