Tagasi Vietnami…

Taas rännutee jalge all. Hommikul kiired kohtumised. Ja hea sõber Tallinna lennujaam avas mulle oma uksed. 

Tõeliselt valutu check in.  Turvakontroll, kus loovutasin küll soengushelee, aga säilitasin noa oma pagasis. Kiiba kõõba kitsukesse lennukisse. Toppisin oma seljakoti jalge ette ja siis selgus, et jalgadele enam ruumi ei jäänudki. Õnneks on Tallinn Helsinki ots lühike ja pakutakse shokolaadi – seega talusin kõik piinad ja ei tõstnud relvi hädamere vastu.

Helsinkis oli aga uudiseid. Soome lennujaamade maapealne töötajaskond otsustas teha väikese tööseisaku. Tabloodel hakkasid vilkuma sildid delayed, cancelled jne. Meie Hong Kongi lend püsis uhkelt graafikus ja varsti istusingi lennukis.

Piloot teatas, et natuke peab ootama – väljalend hilineb, kuna pagasi laadimisega ei taha keegi tegeleda. Tegin tunnikese uinakut. Ärgates oli olukord muutumatu. Lõpuks tõsteti pagas siiski maha, aga kuidagi kahtlane tundus, et konteinerid, milles meie pagas jäid nukralt lennujaama maha.

Lennusõit oli nagu Finnairi lennusõit ikka. Kesine lobi. Nadi teenindus. Kitsad istmed. Täpselt sobiv õhkkond süüvida kellegi A.Tshehhovi kogutud teostesse.

Mõni unetiir, mõni film ja olimegi Hong Kongis. Alles veidi rohkem kui nädala eest olin sealt lahkunud.  Lahkusin koos pagasiga, tulin ilma. Sest pagas oli ju ikka Helsinki lennuväljal. Alguses ootasid kõik kannatlikult pagasilindi juures. Seal tiirutasid aga vaid kaks plastalust, kirjaga, et osa pagasist võib olla maha jäänud. Kuna minu pagas pidi tulema Tallinna lennu pealt, siis olin veendunud, et minu kott on osa sellest osast. Targalt seadsin sammud pagasiletti juurde, kus selgus, et kogu lennukirahva pagas oli maha jäänud. Tegime läbi vajalikud protseduurid. Sain paberilipiku, kus mingi number peal ja adjöö.

Tegin veidi aega parajaks sellega, et käisin Finnairi teenindusleti juures oma pagasi kättesaamise aadressi teavitamas. Neiu üle leti avaldas arvamust, et ilmselt nad pagasit Mui Ne randa ei too ja pean sellele ise kuskile lennujaama järgi minema. Lähen ma jee..

Õnneks läks Vietnami lennule regamine kiirelt ja peagi olin teisel pool väravaid. Väsimus hakkas evidi võimust võtma ja nii suutsingi oma läpaka jätta kärukorvi, kui ise seljakotiga lifti astusin. Viis minutit hiljem tekkis tunne, et midagi on puudu. Lambike lõi peagi põlema ja liikusin kiirendatud tempos piirkonda, kus viimati oma läpakat nägin. Seal seda ei olnud.

Abivalmis lennujaamatöötajad mõistsid mu muret ja tegid väikese raadioside oma kolleegidele. Arvuti oli elusalt ja tervelt leitud ning asus paar korrust allpool. Lubasin endale pühalikult, et edaspidi olen hoolsam.

Vietnam Airlinesi lennukis oli suurepärane teenindus, väga heal teaemel lennukitoit ja piisavalt jalaruumi. Seega panin silmad enne õhkutõusmist kinni ja kui need taas avasin lendasime juba tuhandete meetrite kõrgusel. Milline kontrast võrreldes Finnairiga. Ainsaks tõrvatilgaks ehk üle vahekäigu istuv Hiina mehike, kes koledal kombel rögastas ja aeg ajalt oksekotti väikest sülge lasi.Väike sigagripp paberkotis.

Ho Chi Minhis oli 30 kraadi sooja. Otsustasin, et on aeg kampsunist loobuda.  Viisajärjekorras läks veidi aega. Kuigi minu pass sai kiirelt valmis olin ma üks viimaseid kes selle kätte sai – kogu aeg pandi valmis passide hunnikusse uusi passe juurde ja kuna kätte anti kuhjast pealtpoolt, siis minu pass oli pikalt alumine. Viisa käes tegin kiire kõne linna, et informaeerida oma saabumisest.Nimelt pidin kokku saama paari Eesti neiuga, kes juhtumisi Saigonis.

Ja saingi kokku. Merle ja Marika istusid nagu nupsud India restoranis. Litusin seltskonnaga ajasin veidi juttu ja tegin väikese Saigoni st õlle. Vietnami õlu on parem kui Hiina oma!

Öömaja leidsin samas hotellikeses, kus tüdrukud ennast sisse olid seadnud. Kohale nimeks TiTi. Öö hind 10 USD. Minu toake asus kuuendal korrusel kuhu ja kust pääses vaid suht kitsast treppi mööda. Paras ronimine.

Järgmiseks hommikuks oli kahest tüdrukust järgi jäänud üks. Marika hankis lennufirma abiga tiivad ja suundus Lõuna Ameerika poole. Merle jäi kohale ja hakkas mind jälitama, või hakkasin mina teda jälitama,või meie teed lihtsalt ühtisid. Ühesõnaga jätkasime reisi koos.

Tiir kohalikule Kadaka turule oli hädavajalik, kuna minu pagas istus jätkuvalt  kusagil minust eemal. Osad ostud õnnestus turule maha jätta. Aga selle avastasin ales järgmisel päeval Mui Ne-s.

Buss randa st Mui Nesse väljus kell 1500. Pilet 5 USD.  Filmisin bussiaknast veel veidi Saigoni liiklust ja siis ajasime Merlega niisama loba.

Bussisõit võttis aega ca 5,5 h. Kohale jõudnud, kohtasime peagi Jeffi, kes oli vastu tulnud ja juhatas meid meie ööbimiskohta. Väike hubane guesthouse.  Olin Jeffi elukaaslasele Lizˇile varem kirjutanud, et otsigu mulle öömaja, kus konditsioneer, soe vesi ja külmkapp. Selles kohas oli nendest kolmest olemas konditsioneer. Aga muidu viks ja viisakas kohake.

Merle jäi sinna resisväsimust puhkama. Mina suundusin küla peale, et püüda kuskilt kinni veel mõned aasiasse eksinud eestimaa tütred. Jõudin vast 100m kõndida, kui üks tuttav ja üks mittetuttav eestlasenägu ehk siis Kats ja Kadri vastu jalutasid. Olin küll lootnud näha kolme, aga Tiiu oli tohtri soovitusel voodirezhiimil.

Katsi ja Kadriga võtsime kohe suuna minu vietnamlasest sõbra hr Hai juurde. Hai oli mind nähes suht rõõmus ja tegi meile taaskohtumise tähistamiseks suisa kilo krabisid välja. Lisaks informeeris ta mind faktist, et kui soovin, siis on tal üks maja rendile anda ja üleüldse oleme kõik järgmisel päeval oodatud talle külla õhtueinet võtma.

Hai on vahepealse aja jooksul oma  restorani kõvasti arendanud. Köögiblokk on laieneneud ja hõlmab nüüd olulisemalt suurema plekktahvlitega piiratud ala. Surfilaud, msi varem täitis vitriini ülesannet on nüüd enda koormaks saanud tellistest ja segust kokku ehitatud grilli, mille taga Hai noorem vend klientidele head ja paremat grillib. Samuti on nüüd Hai restoranis menüü. Üles on seatud väike suveniirilett ja lisaks õllele ning karastusjookidele on joogimenüüs värsked mahlad. Igataes oli tore näha, et äri on edasi arenenud ja Hai ise ikka sama vana Hai.

Hai juures käidud suundusime WAX-i – eelmisel hooajal oli see põhiline peokoht. Enne hüppasime läbi poest, et varustada end rummkoola konstruktoriga. Heameel oli tõdeda, et komplekti osiste hinnad ei olnud kasvanud.

Waxis tabas meid aga veidi ebameeldiv üllatus – selgus, et WAX-i enam polegi. Või vähemalt sellisel kujul. Pigem oli seal paras ehitustanner.

Suurest ehmatusest astusime määda randa tuldud teed tagasi ja istusime maha, et elu ülejärele mõelda ning varutud konstruktorist miskit teha.

Ühtäkki saabus pimedusest Steve, kes küsis kas me Steve ei ole näinud. Lisaks sellele kummalisevõitu küsimusele ütles ta, et elu keeb nüüd DJ stationis, kuhu WAX sisuliselt üle on kolinud.

Võtisme suuna sinna ja tegime elu ja olu lõbusaks. Kohtusime veel kolme eestlasega, kellega tüdrukud olid esmalt kohtunud kaks aastat tagasi Tais ja nüüd taas juhuslikult Hoi Anis ja lõpuks siis Mui Ne-s  Väike maailm. Sisimas hakkasin tundma kergelt imelikku tunnet – nii suurt Eestlaste kontsentratsiooni pole minu silmad Mui Ne-s veel näinud. Väga harjumatu. Harjusin olukorraga kella viieni hommikul. Siis oli age koju minna. Tabas mind suur üllatus, kui märkasin, et koduväravast oi saanud võrkaed. Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem – suundusin meie tsitadelli piirava aia serva pidi edasi ja tuvastasin üleronitava koha. Esimene öö Mui Ne-s algas seega oma koju sissemurdmisega.

Neljapäeval suundusin randa inspekteerima. Surfiklubi Fly oli värvi ja nime muutnud – varasem lilla ja roheline värvigamma oli asendunud musta ja tumeroosaga ning nimi Fly teinud läbi totaalse muutumise C2Sky-ks.  Muidu oli kõik rannas endistviisi

Sama ei saa aga öelda Mui Ne kohta tervikuna – selle seitsme ja poole kuu jooksul, mis ära olen olnud, on kerkinud uusi hotelle, restorane,  motorolleritakosjuhid on saanud sinised vormipluusid, avatud on lillepood. Hai restorani sarnaseid on kerkinud nagu seeni pärast vihma. Uus popp ajaviide on kokakoolid, kus saab õppida Vietnami toite valmistama. Lam Tong Popular Restaurant on läbi teinud suure laienduse – seal kus enne loksus vesi on nüüd lauad ja toolid. Üllatusi igal sammul

Liz oli lahke ja lubas mul kasutada C2Sky lohesurfivarustust (minu oma jätkuvalt kuskil Helsingi ja Mui Ne vahel). Oi küll oli hea kodune tunne Mui Ne lainetes lustida. Pikalt ei sõitnud – liiga palju head ei ole ka hea. Kaldale jõudes selgus, et eestlaste read on veelgi täienenud. Kohale oli jõudnud eesti esilainesurfar Hr Teller,  kes tuli siia kõrvalhobina harrastatava lohesurfi tehnikat lihvima.  Kui näppude peal kokku lugeda, siis on Eestlasi siin 10 – üheksaga olen juba kohtunud ja üks olla kusagil veel. Elame näeme.

Oli paras aeg minna Hr Hai polt soovtiatud maja üle vaatama. Seline lihtne Vietnami majake. Paari toakese, köögi ja tualetiga.  Võtsin veidi mõtlemisaega.

Teepeale jäi minu eelmise hooaja peatuskoht Than Son Guesthouse. Ütlesin pererahvale tere ja uurisin vabade ruumido olemasolu. Pere oli põhimõtteliselt valmis oma majast välja kolime ja selle mulle rendile andma, aga see maja tundus kuidagi suur ja kõle.

Tasapisi jalutades jõudsime Eesti tüdrukute hotelli juurde, et sealt siis üheskoos hr. Hai poole õhtustama minna Hai oli töölt tulekuga veidi hiljaks jäänud ja nii tegime aega parajaks külakostiks puuvilju ostes. Pikalt arutlesime puuviljade hinna üle, kuid lõpusk maksime ikkagi seda mis küsiti.

Hai maja on suurest teest vasakule keerata, siis viimase maja juurest paremale. Ülimadalate elektriliinide alt läbi. Põõsastest mööda liivast rada pidi mäest üles.

Kõigepalt uudistasime veidi geko farmi. Tellisaiaga piiratud kandilist platsi, kus mõni põõsas ja väikesed liivahunnikud. Gekosid ei näinud, sest nad kõik magasid parasjagu. Gekod pidid ärkvel olema kella üheksa ja kolme vahel päeval.

Gekokasvandus kaetud juhatas Hai meid tuppa ja pani köögipõrandale istuma. Naist ei olnud kusagil näha. Mind hakkas vaevama kuri kahtlus,et Hai ei olnud naisele midagi maininud, et kari eestlasi külla tuleb. Aga kahtlused kahtlusteks. Krevetid lükati õllega potti podisema ja  teised õlled avati joomiseks. Õllejoomise seisukohalt oli meie seltskond hea läbilõige Eesti rahvast. Üks ei joonud üldse ja läks selle pärast Haiga peaaegu tülli. Ühele õlu eriti ei maitsenud, aga jõi ikka – viisakusest. Üks ei saanud juua, sest oli parasjagu antibiootikumi kuuril. Kaks jõid meelsasti. Ja üks kes üle jäi lasi üldse salaja jalga, et mingite muude tegevustega tegeleda.

Krevetid keenud serveeriti need vaagnal otse köögi põrandale. Küsisin Hai käest veidi paberit krevetisodi alla ja näppude pühkimiseks. Võttis siis hea sõber sahtlist A4 formaadis täisprinditud paberid, millest mõned näisid väga ametlike dokumentidena (vapid peal ja puha). Need sobisid soovitud otstarbeks väga hästi. Pistsime imemaitsavd krevetid kiirelt pintslisse ja nii ei jäänud Hail muud üle, kui meile potitäis krabisid ka veel keeta. Sai needki ära mugitud. Selle aja peale oli koju jõudnud Hai naine oma tuntud kurjailmelise näoga. Naisega koos tuli ka Hai 6 aastane tütar.

Naine muutus rõõmasamaks siis, kui nuga asus ihuma. Ilmselt kujutas ta oma vaimusilmas, kuidas ta nende koledate kahvanäoliste eestlaste bande oma majast välja ajab. Seda rõõmu talle aga kohe ei antud. Kõigepealt puhastas ta meile söömiseks puuvilju, mis me tegelikult talle külakostiks olime toonud. Alles peale puuviljade ja veel mitme õlle ära joomist asusime teele. Väljas oli kottpime ja kui Hai poleks tulnud lambiga teed valgustama eksleks me ilmselt siiani põõsaste ja gekofarmi vahel.

Samaks õhtuks oli kokku lepitud ka kohtumine ülejäänud eestlaskonnaga kellest osadel oli viimane päev Mui Nes. Ja kus mujal seda tähistada kui ikka Hai restoranis.

Õhtul sai jälle üle aia koju ronitud.  

Järgmine päev oli surfipäev.Õhtul Hai restoranis,sest taas oli päris mitme Eestlase viimane päev Mui Ne-s. Jõudsime paarikesi sinna varem kohale, kui ülejäänud rahvas ja hakkasime kohe roogi maitsma. Merest oli toodud midagi erilist. Täiesti naturaalsed austrid. Nägid välja nagu mingid kivid, Aga sidruni ja wasabiga maitsesid hullult head. Tegime nendest natuke ilupilte.

Peagi liitusid meiega ülejäänud eestlased ja kaks Austraalia tüdrukut, kes Mui Nes lohesurfi olid õppimas. Jätkasime mereanniorgiat koos paari pudeli kohaliku valge veiniga.

Õhtu jätkus Hoang Kim Golden Resorti ühe toa trepil paari rummikokteili ja Eesti rahvatantsu “Kus sa käisid kus sa käisid sokukene” live ettekandega Kadri ja Tiiu poolt.

Kuna see performants oli nii super, siis tuli seda minna jagama Pogo baari teistele Mui Ne-s viibivatele turistidele. Seal olid tantsuplatsile abiatribuutideks varutud kummist lambad, mis moodustasid Kadri moderntantsunumbriga suurepärase postmodernistliku terviku. Tantsutuur jätkus DJ stationis. Ja siis oligi aeg tüdrukutega nägemiseni jätta ja üle aia koju ronida.

Loodetavasti näen vähemalt osa seltskonda taas Mui Nes jõulude ja aastavahetuse paiku. No vähemalt nii sai kokku lepitud – eks ole! Ja verivorstid on siis kas ehk sügavkülmas ootamas.

Uus päev uued tuuled. Otsustasin oma praegusest elukohast paari päeva pärast välja kolida. Hai poolt pakutud maja sobib mulle päris hästi. Päev möödus rannas ja õhtu Hai juures grillkala süües. Koju seekord üle aia ei pidanud ronima, sest jõudsime varem.

Käes pühapäev. Kella kümneks randa lohteadmisi jagama. Tuult tuli veidi oodata, aga kui kohale jõudis, siis oli õppimiseks  täpselt paras. Mingil hetkel nägin valgeid kogusid enda poole suundumas – jälle eestlased ja tuttavad näod pealekauba. Surfaripaar oli paariks nädalaks kaamosest põgenenud Vietnami tuule ja päikese juurde.  Näib, et loodus tõesti tühja kohta ei salli . kus eetlased lähevad, sinna uued tulevad.

Pealelõunal chillisin klubi juures, kui Liz,kes seda kohta peab minu juurde tuli ja teatas, et jälle mingid Eestlased klubis. Ma arvasin, et juba nähtud näod, aga kus sa sellega. Kaks tüdrukut olid tulnud ennast kokakursustele registreerima ja nagu selgus on nendega veel kolm rahvuskaaslast kaasas.

Mui Ne populaarsus Eesti rahva hulgas on ikka oluliselt kasvanud. Ja õige on ka – see on väga lahe koht toredate inimeste, mõnusa tuule ja sigaheade toitudega.

Käes esmaspäev ja esmaspäev on kolimise päev. Viis päeva 8USD öö guesthausis on möödas ja aeg liikuda kinnisvara redelil edasi ning kolida 2000000 dongi (ca 105 USD)kuus maksvasse majja.

Nagu ikka Vietnami asjadel on sellel maja asjal väike konks küljes, mis selgus aga alles siis,kui sisse kolisin. Nimelt on Hail vaja maja tualetti kasutada üle tee asuva restorani naiskülaliste tarbeks. Selleks oli seina sisse isegi uus uks raiutud. Mul sellest üsna suva. Pea asi, et oma tuba, oma luba ja mis kõige olulisem oma köök ehk söögitegemsie võimalus. Teinekord lihtsalt ei ole soovi kuskile välja sööma minna ja viis kuud, mis sel aastal erinevates guesthausides elatud on pannud kööki väga hindama.

Kööki hakkab siin vaja minema, sest kohe maja kõrval on Hai kreveti, kala jms hulgimüügikoht. Lisaks tuleb kusagil jõulude ajal ära vaaritada verivorstid, mis üleeile Eestist kohale jõudsid.

Haiga sai kokku lepitud, et laupäeval läheme mulle vajalikku majakraami soetama. Ventilaator,jalgratas, külmik potid pannid jms tuleb endal muretseda,

Kirjutan oma elamisest ühe veidi pikema lookese.

Pikem lugu tuleb ka kadunud pagasi teemadel.

Nädal varsti Vietnamis oldud ja tunne on selline, nagu oleks koju tulnud. Home sweet home!