Vastuvõtt oli suurepärane – nii head ahjus tehtud lammast polnud hulk aega maitsta saanud. Kui mainida, et alustuseks oli veel suurepärane salat flambeeritud krevettidega, toidu kõrvale maitsev punavein ja lisaks veel mõnus jutuajamine, siis mmmmm.
Ilm oli Brüsselsi niru ja nii otsustasime järgmisel päeval võtta suuna lõunasse lootuses leida veidike lahedamat ilma. Teepeal läks ilm aga hullemaks.
Lõunapoole me siiski jõudsime.Saabusime Luksemburgi ja otsisime endale parkimiskoha. Seejärel väike jalutuskäik platsdarmile ja käes oli latte aeg kohvikus mille külastajaskond koosnes 100% soomeugrilastest. Peale meie oli seal veel üks soome tädi, kes kõva häälega telefoniga (Nokia) rääkis.
Kohvijoomise ajas kõhu tühjaks ning asusime söögikoha otsingule. Sellega on alati nii, et otsid ja otsid ja lõpuks maha istud, siis on mingi jama – meiega läks ka nii. Murphy ruulib! Kui olime ühe mõnusa restorani välja valinud, selgus, et köök oli just just kinni pandud. Nii astusimegi nõutult välja. Õnneks oli läheduses kohti, köök ka lahti. Lõunasöök (kitsejuust lehttaignas mee ja värske salatiga, klaas Pinot Blancˇi) oli tres bien.
Pühapäevaks polnud ilm tuhkagi parem ja kuna lõunas lõunal oli käidud suundusime seekord põhja poole.Kiire tiir Antwerpenis ja siis ümberkaudsetesse küladesse ringreisile. Väga ilusad paigad. Mõnusad tellistest majakesed, majad, villad ja lossid. Vaatamine teadagi on kurnav tegevus. Ihu vajas kosutust. Ingli restoranis läksime kindla peale välja ja naturaalsed mullid osutusidki õigeks valikuks. Kogus muidugi hiiglaslik. Taevas muutus tumedaks tumedaks. Põgenesime tagasi Brüsseli poole
Võtsin nõuks vähendada ülekilode hulka ja kõige mõistlikum viis selleks tundus asjad ümber pakkida. Nii veetsingi olulise osa esmaspäevast asju ühest kotist teise ja teisest kolmandasse tõstes. Lõpuks jõudsin siiski järeldusele, et millestki tuleb loobuda. Väike seljakott ootab nüüd Brüsselis minu tagasitulekut. Päev möödus kiirelt ja juba leidsingi ennast lennujaamast. Check inˇis tekkis kohe küsimus,et mis kotis? „Kites and board“ oli vastus. See ilmselt ei öelnud neiule midai ja ega ma ei lasknud tal eriti mõelda ka. Kasutasin eksitamise taktikat ja küsisin ise kohe mitu küsimust vastu. Kas lend on täis? Kas avariväljapääsu juures kohti on? Kas aknaaluseid kohti on vabu? Kas lend väljub õigeaegselt? Nii ei märganud ta, et minu seliakott ületas mõnevõrra lennukisse lubatava pagasi mõõtmeid. Suure koti kaaluks olin suutnud pingutuste tulemusena saada 22 kilo. Seetähendas aga seda, et seljas oli umbes teist niipalju.. Lend hilines tunnikese. Tegin lennujaamas aega parajaks muusikat kuulates ja veini ostes..
Aitäh Brüssel toreda nädalavahetuse eest!
No comments:
Post a Comment