Tuli tuul ja puhus ära jalutavad turistid rannalt. Lõbu võis alata. Esimesd tuulised päevad olid hommikuti üsnagi rahulikud ja nii tegin aega parajaks koolitades. Mui Ne'sse eksib ikka eestlasi ära ja nii saingi endale õpilaseks eesti neiu. Koolitus sujus täpselt nii nagu pidi ja pealelõunati sain täiega merele lustida.
Kui tuul on tugev, siis sellevõrra on peotuurid väiksemad ja õhtud rahulikumad. Väike õhtusöök, meidi loba ja ongi aeg koju kotile kobida.
Ühel õhtul käisime hollandlase Ericu ja endise C2Sky beachboy Win'iga hr Hai juures kala söömas. Win on üks igati lahe tüüp - mõned aastad tagasi alustas beachboyna, sai veidi lohet proovida ja nüüd sõidab kaldaäärsetes lainetes straples surfboardiga ja teeb imetrikke. 22 aastat vana. Pole päevagi koolis käinud. Inglise keele tähestiku õpetasid selgeks Liz ja Jeff C2Sky'st. Vietnami keele sõbrad. Oli huvitav kuulata tema arutlusi sellest, kudias maailm tekkis. Kuidas said siia mäed. Ja kuidas see asi ikkagi toimib. Väga kirgastav oli ja tore.
Ja tuul muudkui puhub. Kahjuks puhus ka meie ranna ära. Öösel käis kopp ja kaevas merest veidi liiva asemele, aga suht nutune on see seis. Nii ohtlikust kohast pole ma veel oma elus lohet üles lasknud. Õnneks läks kõik hästi.
Ahjaa, vahepeal sai paar korda massaashos ka käidud. Massaashi kohti on siin igal sammul, aga ca 5 km minu elupaigast eemal on üks koht, kus massöörideks on pimedad. Ja väga hea massaash on. Hind ka hea - ca 60000 Dongi ehk 3 USD tund aega. Esimene kord kui käisime, siis massashiseansi lõppedes küsis häbelik noormees, kas tahame ka "sensetional massashi". Loobusime pakutust. Nats kõhe, et ka pimedad peavad kaasa minema turistide ootustega "massaashi" osas.
Iga päev naudin täiega ka vietnami kööki. Täna hommikul käisin suppi söömas. Kuulus Vietnami Pho Bo, ehk veiseliha nuudli supp. Siin Mui Ne's on üks kohalike urgas, kus ma ka kunagi ammu ammu oma esimese Pho Bo sõin. Ja siiani ei ole ükski teine koht suutnud seda maitseelamust ületada. See söögikoht on avatud ainult hommikuti -ca 6-9ni. Seega pidime varakult minema. Taaskord väga soe taaskohtumine lihtsate vietnami inimestega. Ja kuigi nad muidu teist kuulsat vietnami hõrgutist st kohaliku jääkohvi ei pakku kimas peremees rolleriga meile kohvi otsima. Naasis õige pea kolm klaasi kohvi kilekotiga kaasas!
Tuul oli täna täpselt mulle. Hommikul suure lohega ja õhtul väikesega. Kui lõpuks vee pealt maha tulin, siis olin täiesti teises maailmas. Silmad pahupidi peas, jalad nagu spagetid ja näol meeletu naeratus, mida ilmselt ka toore sidruni ärasöömine ära ei suudaks võtta.
Aga jah nüüd hakkab lähedale tulema aeg, kui Vitenamist edasi liigun...Võtan järelejäänud päevadest veel maksimumi.
Tuult....