Tuli tuul...

Tuli tuul ja puhus ära jalutavad turistid rannalt. Lõbu võis alata. Esimesd tuulised päevad olid hommikuti üsnagi rahulikud ja nii tegin aega parajaks koolitades. Mui Ne'sse eksib ikka eestlasi ära ja nii saingi endale õpilaseks eesti neiu. Koolitus sujus täpselt nii nagu pidi ja pealelõunati sain täiega merele lustida.

Kui tuul on tugev, siis sellevõrra on peotuurid väiksemad ja õhtud rahulikumad. Väike õhtusöök, meidi loba ja ongi aeg koju kotile kobida.

Ühel õhtul käisime hollandlase Ericu ja endise C2Sky beachboy Win'iga hr Hai juures kala söömas. Win on üks igati lahe tüüp - mõned aastad tagasi alustas beachboyna, sai veidi lohet proovida ja nüüd sõidab kaldaäärsetes lainetes straples surfboardiga ja teeb imetrikke. 22 aastat vana. Pole päevagi koolis käinud. Inglise keele tähestiku õpetasid selgeks Liz ja Jeff C2Sky'st. Vietnami keele sõbrad. Oli huvitav kuulata tema arutlusi sellest, kudias maailm tekkis. Kuidas said siia mäed. Ja kuidas see asi ikkagi toimib. Väga kirgastav oli ja tore.

Ja tuul muudkui puhub. Kahjuks puhus ka meie ranna ära. Öösel käis kopp ja kaevas merest veidi liiva asemele, aga suht nutune on see seis. Nii ohtlikust kohast pole ma veel oma elus lohet üles lasknud. Õnneks läks kõik hästi.

Ahjaa, vahepeal sai paar korda massaashos ka käidud. Massaashi kohti on siin igal sammul, aga ca 5 km minu elupaigast eemal on üks koht, kus massöörideks on pimedad. Ja väga hea massaash on. Hind ka hea - ca 60000 Dongi ehk 3 USD tund aega. Esimene kord kui käisime, siis massashiseansi lõppedes küsis häbelik noormees, kas tahame ka "sensetional massashi". Loobusime pakutust. Nats kõhe, et ka pimedad peavad kaasa minema turistide ootustega "massaashi" osas.

Iga päev naudin täiega ka vietnami kööki. Täna hommikul käisin suppi söömas. Kuulus Vietnami Pho Bo, ehk veiseliha nuudli supp. Siin Mui Ne's on üks kohalike urgas, kus ma ka kunagi ammu ammu oma esimese Pho Bo sõin. Ja siiani ei ole ükski teine koht suutnud seda maitseelamust ületada. See söögikoht on avatud ainult hommikuti -ca 6-9ni. Seega pidime varakult minema. Taaskord väga soe taaskohtumine lihtsate vietnami inimestega. Ja kuigi nad muidu teist kuulsat vietnami hõrgutist st kohaliku jääkohvi ei pakku kimas peremees rolleriga meile kohvi otsima. Naasis õige pea kolm klaasi kohvi kilekotiga kaasas!

Tuul oli täna täpselt mulle. Hommikul suure lohega ja õhtul väikesega. Kui lõpuks vee pealt maha tulin, siis olin täiesti teises maailmas. Silmad pahupidi peas, jalad nagu spagetid ja näol meeletu naeratus, mida ilmselt ka toore sidruni ärasöömine ära ei suudaks võtta.

Aga jah nüüd hakkab lähedale tulema aeg, kui Vitenamist edasi liigun...Võtan järelejäänud päevadest veel maksimumi.

Tuult....

Elu nagu olema peab...

Päevad muudkui veerevad. Peagi saab täis kaks nädalat Mui Ne's. Eile oli siis esimene õhtu, kus suht normaalsel ajal magama sai mindud. Ja kellele seda und ikka on vaja, kui päeval päike paistab ja öösel elu keeb.

Mõnus rutiin on paika loksunud. Äratus ca 9 ajal, kerge hommikueine kodus või mõnes lähemas toidukohas. Jalutuskäik randa tuult ootama. Vestlusesd tuulest, lohedest, eelmisest õhtust, naistest, ine. Päevituseühtlustamise ja silmarõõmustamise jalutuskäik piki randa. Väike raamatulugemine. Lõunasöök. Tuule ootamine ja leiva luusse laskmine, väike ujumine või bodyboarding. Jalutuskäik koju. Dush. Internet. Valmistumine õhtusöögiks. Õhtusöök. Väike drink.Meelelahutusasutused. Suur drink. Jalutuskäik koju. Öine amps kuskil toiduurkast. Uni. Selline rahulik kava.

Tuulega on väga kehvasti, aga kuna selle üle igasugune kontroll mulpuudub,. siis ei pea vajalikuks väga põdeda.Ka ilma tuuleta on tore. 

Paar seltskonda eestlasi on ka siia ära eksindu ja nii tegime ühel õhtul suurema õhtusöögi minu vana hea sõbra hr Hai restoranis. Hai on ikka veel Saigonis, aga tema vennad kannavad restorani eest hoolt. Olime 9 suure söömaga ja joomaga eesti meest. Paar kilo hiidhiidkrevette, 4 suurt grillitud kala, mõni kilo kammkarpe ja muid mereelukaid. suurem kogus riisi köögiviljadega ja ohtralt õlut Arve kamba peale ca 1,8M dongi ehk siis kodumaises vääringus ca 60 EUR. Mitu meest Eesti restoranis selle raha eest söönuks joonuks saab?

Seltskond liikus edasi DJ Stationisse, mida rahvakeeli ka BJ Stationiks kutsutakse (BJ on siinkohal lühend lohesurfitrikist Blind Judge loomulikult). Melu jätkus pikalt. Mingil ajal sai ikkagi kodu poole mindud. Järgmisel päeval kuulisn, et hiljem oli tekkinud suurem kähmlus ugrilaste ja slaavlaste vahel - eiei, seekord mitte rahvusküsimuse ega pronksmehe vaid naisküsimuse pinnal.Olevat valatud ka verd. GEP oma täies hiilguses.

Üks koht, kuhu seekord veel jõudnud polnud oli "Vietnamirestorankuspakutaksemaailmaparimaidvärskeidkevadrulle". Selle koha avastas hea sõber Peter paari aasta eest ja nii nagu siis olid need kevadrullid ka nüüd super. Sai neid hommikusöögiks kaasagi ostetud.

Tänane hommik hakkas Shades'is kerge lattega. Nii nagu silt uksel lubas on siin Mui Ne paim kohv. Lisaks ka kiire internet, lisaks mango banaani smoothie lisaks super puuviljasalat...ei ole põhjust nuriseda.

Siin me oleme - Vietnam revisited....

10.veebruaril istusin Tallinnas lennukisse ja "juba" 12.veebruar olin Vietnamis, Mui Ne's kohal. Vahepeale jäi parasjagu ärevust lendudest mahajäämise ja pagasi kaotamise osas, mittefunktsioneeriv entertainmentsystem pikal lennul, öö Bangkoki lennujaamas jne. Aru ma ei saa, miks ma iga kord suudan võimalikult haige lennumarsruudi välja mõelda - seekord siis Tallinn-Helsinki-München-HongKong-Bangkok-Saigon. Järgmine kord püüan end parandada. Aga see selleks... 

Juba Bangkoki lennujaamas põkkusin tuttavate nägudega Taimaalt. Saigonis liitus meiega veel rahvast Boracaylt ja kambakesi ronisime siis minibussi, mis algsete andmete kohaselt pidi olema 16 kohaline, aga lähemal vaatlusel selgus, et kõigest 10 kohaline. 10 meid ka oli - lisaks lohekama, mis pea teist sama palju ruumi vajas. 

Veidi reisinäpunäiteid ka. Vietnami viisa saamiseks on kõige lihtsam tellida see internetist. Näiteks http://visa-vietnam.org/. Nende käest saabub kiirelt mailile kinnituskiri, ja selle alusel saab piiril viisa teha. Asja juures vaid üks aga - kunagi ei ole teada, kui kaua piiril viisa vormistamine aega võib võtta. Seekord läks minul ca 45 min, aga on läinud ka 1,5h. Kuulnud olen ka sellest, et läinud 2 või 3 tundi. Seega, kui ei ole tahtmist lennujaamas Vietnami bürokraatia hammasrataste toiduks olla, siis tasub viisa Helsinki saatkonnas teha. Üks hoiatus veel - mõned netiviisat tegevad firmad pakuvad ka nn ekspress viisa teensut, mille soetamisel peaks lennujaamas viisa kiiremini kätte saama. Tegelikult ei pruugi see nii minna - minu sõpradel oli see teenus ostetud, aga mina sain viisa siiski enne kätte. Sisuliselt on see teenus poollegaalne vcaheletrügimisteenus, kus vietnamalsed suht julmalt järjhekorras ette trügivad ja nende poolt antud dokumente ka võimalusel eelisjärjekorras läbi vaadatakse. Eks väike kopikas kukub seal ilmselt ka viisasid vormistavatele amtenikele.  

Peale 5 tunnist bussisõitu jõudsime kenasti Mui Ne's. Palju rõõmsaid taaskohtumisi C2Sky lohesurfikeskuses. Seadsin end alustuseks sisse majakeses, kus jeba olid end sisse seadnu instruktor Uros ja tema sõber Jens. Mõlemad Rootsist. Uros tõsi kül Sloveenia taustaga. Paari päeva pärast, kui head sõbrad Chris ja Nikki olid tagasi Inglismaale lennanud, kolisin neist vabaks jäänud tuppa Seawindsis. See on üks õdus guesthouse. Minu tuba on uues majakeses, mida kaks aastat tagasi veel olemas ei olnud. Ja se on täitsa mõnus tuba. Kööginurga ja külmkapiga. 

Esimesed päevad möödusid surfates ja süües ja magades. Väike pidu ka nagu ikka. Sai käidud vanades tuttavates kohtades nagu DJ Station, Lam Tong, Chasseur Blanc jne. Aga loomulikult on meeletult ka uusi restorane, hotelle jne tekkinud. Kogu turismimaailm tungib täiega peale ja varem vaikne surfarite tsoon on suht tihedalt nüüd täis speedodes suuremat sorti peamiselt venemaalt pärit meesterahvaid ja olematute bikiinidega samast kandist pärit naisterahvaid. 

Ühel õhtul põikasin sisse ka hr Hai restoriani, mis omal ajal pea teiseks koduks oli saanud (või noh, kui nüüd üdini aus olla, siis sai ju kuu elatud sisuliselt restorani köögis). Hr Hai oli paraku pikemal ärireisil Saigonis. Külla aga olid kohal tema vennad, kes mind täitsa mäletasid. Nende päevade jooksul olen kohanud nii mändagi varasemst ajast tuttavat vietnamlast ja kõigil tundub hea meel olevat. Meeldetuletuseks, siis, et 2009-2010 olin siinsamas kokku pea 8 kuud. 

Kolmapäevast hakkas KTA ehk KiteboardTourAsia mis on ka natuke üks põhjuseid, miks ma oma reisi just selleks ajaks ajastasin. Seekord mul küll väga suurt rolli võistlustega seoses plaanis polnud, sest toimuvad vaid nö trikivõistlused, Minu rida on aga pigem Race. Miski ime nipi läbi sattusin aga siiski kohtunikuks ja nii veetsin selle nädala parima tuulega päeva mere peal oelmise asemel hoopiski kohtuniketelgis, nautides esireast showd mida võistlajad pakkusid. Ja vaadata oli palju. Tase on varasemaga võrreldes kindlasti tõusnud. Seda küll paljuski tänu võistlustel osalevatele valgetele inimestele. Aasia võistlejate rahaline seis tundub vähe kehvemaks olevat jäänud, sest nii Jaapan, kui Hiina olid üldse esindamata. Taist ja filipiinidelt samuti väga vähe võistlejaid. Seda aga kompenseerisid Vietnamlased päris rohkearvulise osavõtuga. Igatahes oli väsitav, aga ka palju emotsioone pakkuv päev. Väike ülevaade võstluspäevast SIIN

Ja õhtuti mõnusad melud mõnusas seltskonnas, kust sai nopitud ka mõned mõtted lohesurfivõistlusteks Eestis. Vaatame, kas midagi teoks ka annab teha. 

Paraku jagus tuult vaid üheks võistluspäevaks. Nii sai siis agea veedetud eestlase kahvatu naha toonimisega ja lainetes bodyboardiga möllamisega. Ja lained on olnud täitsa vinged - mitte küll sellised, et päris surfilauaga peale minna, aga lõbus ikka. Mõned hommikujooksud  füüsilise vormi parandamiseks -. 5 kuud ilma surfamiseta on füüsisele totaalselt laastavalt mõjunud. Loodetavast saab see vorm reisi lõpuks natukenegi taastatud. Ja mu vietnami sõbrad räägivad nagu ühest suust, et ma olen paksuks läinud - ega ei saa vastu vaielda ka paraku. 

Selleks korraks kõik. Nüüd vaja hakata sättima auhinnatseremooniale ja sellele järgnevale võistluste lõpuüritusele Pogo's. 

 Mõnus on!

Kosmonaut ärgake....

Liiga pikalt on valitsenud selles blogis vaikus! Eks toimunud ole nii mõndagi, aga vana hea laiskus ei ole lubanud juhtunut kirja panna.

Aga nüüd on aeg ärgata, sest üks vähe pikem reis peagi ees.
Juba veebruari alguses liigun Tallinn-Helsinki-Frankfurt-HongKong-Bangkok-Saigon-Bangkok-Manila-Bangkok-HongKong-Frankfurt-Helsinki-Tallinn.

Lähen vaatan üle head sõbrad Vietnamis, põikan Tai paradiisisaarele sünnipäevapeole ja veedan nädalakese Manilas peenes Mandarini hotellis targaks saades. Käib töö ja lõbu koos!

Tõsi seekordne seiklus ei kesta nii kaua, kui varasemad reisid. Aga uut ja huvitavat tahaks näha küll ja siiagi kirja panna.

Puhkus

See blog on mõneks ajaks puhkusel!

Elu on jätkuvalt ilus!