10.veebruaril istusin Tallinnas lennukisse ja "juba" 12.veebruar olin Vietnamis, Mui Ne's kohal. Vahepeale jäi parasjagu ärevust lendudest mahajäämise ja pagasi kaotamise osas, mittefunktsioneeriv entertainmentsystem pikal lennul, öö Bangkoki lennujaamas jne. Aru ma ei saa, miks ma iga kord suudan võimalikult haige lennumarsruudi välja mõelda - seekord siis Tallinn-Helsinki-München-HongKong-Bangkok-Saigon. Järgmine kord püüan end parandada. Aga see selleks...
Juba Bangkoki lennujaamas põkkusin tuttavate nägudega Taimaalt. Saigonis liitus meiega veel rahvast Boracaylt ja kambakesi ronisime siis minibussi, mis algsete andmete kohaselt pidi olema 16 kohaline, aga lähemal vaatlusel selgus, et kõigest 10 kohaline. 10 meid ka oli - lisaks lohekama, mis pea teist sama palju ruumi vajas.
Veidi reisinäpunäiteid ka. Vietnami viisa saamiseks on kõige lihtsam tellida see internetist. Näiteks http://visa-vietnam.org/. Nende käest saabub kiirelt mailile kinnituskiri, ja selle alusel saab piiril viisa teha. Asja juures vaid üks aga - kunagi ei ole teada, kui kaua piiril viisa vormistamine aega võib võtta. Seekord läks minul ca 45 min, aga on läinud ka 1,5h. Kuulnud olen ka sellest, et läinud 2 või 3 tundi. Seega, kui ei ole tahtmist lennujaamas Vietnami bürokraatia hammasrataste toiduks olla, siis tasub viisa Helsinki saatkonnas teha. Üks hoiatus veel - mõned netiviisat tegevad firmad pakuvad ka nn ekspress viisa teensut, mille soetamisel peaks lennujaamas viisa kiiremini kätte saama. Tegelikult ei pruugi see nii minna - minu sõpradel oli see teenus ostetud, aga mina sain viisa siiski enne kätte. Sisuliselt on see teenus poollegaalne vcaheletrügimisteenus, kus vietnamalsed suht julmalt järjhekorras ette trügivad ja nende poolt antud dokumente ka võimalusel eelisjärjekorras läbi vaadatakse. Eks väike kopikas kukub seal ilmselt ka viisasid vormistavatele amtenikele.
Peale 5 tunnist bussisõitu jõudsime kenasti Mui Ne's. Palju rõõmsaid taaskohtumisi C2Sky lohesurfikeskuses. Seadsin end alustuseks sisse majakeses, kus jeba olid end sisse seadnu instruktor Uros ja tema sõber Jens. Mõlemad Rootsist. Uros tõsi kül Sloveenia taustaga. Paari päeva pärast, kui head sõbrad Chris ja Nikki olid tagasi Inglismaale lennanud, kolisin neist vabaks jäänud tuppa Seawindsis. See on üks õdus guesthouse. Minu tuba on uues majakeses, mida kaks aastat tagasi veel olemas ei olnud. Ja se on täitsa mõnus tuba. Kööginurga ja külmkapiga.
Esimesed päevad möödusid surfates ja süües ja magades. Väike pidu ka nagu ikka. Sai käidud vanades tuttavates kohtades nagu DJ Station, Lam Tong, Chasseur Blanc jne. Aga loomulikult on meeletult ka uusi restorane, hotelle jne tekkinud. Kogu turismimaailm tungib täiega peale ja varem vaikne surfarite tsoon on suht tihedalt nüüd täis speedodes suuremat sorti peamiselt venemaalt pärit meesterahvaid ja olematute bikiinidega samast kandist pärit naisterahvaid.
Ühel õhtul põikasin sisse ka hr Hai restoriani, mis omal ajal pea teiseks koduks oli saanud (või noh, kui nüüd üdini aus olla, siis sai ju kuu elatud sisuliselt restorani köögis). Hr Hai oli paraku pikemal ärireisil Saigonis. Külla aga olid kohal tema vennad, kes mind täitsa mäletasid. Nende päevade jooksul olen kohanud nii mändagi varasemst ajast tuttavat vietnamlast ja kõigil tundub hea meel olevat. Meeldetuletuseks, siis, et 2009-2010 olin siinsamas kokku pea 8 kuud.
Kolmapäevast hakkas KTA ehk KiteboardTourAsia mis on ka natuke üks põhjuseid, miks ma oma reisi just selleks ajaks ajastasin. Seekord mul küll väga suurt rolli võistlustega seoses plaanis polnud, sest toimuvad vaid nö trikivõistlused, Minu rida on aga pigem Race. Miski ime nipi läbi sattusin aga siiski kohtunikuks ja nii veetsin selle nädala parima tuulega päeva mere peal oelmise asemel hoopiski kohtuniketelgis, nautides esireast showd mida võistlajad pakkusid. Ja vaadata oli palju. Tase on varasemaga võrreldes kindlasti tõusnud. Seda küll paljuski tänu võistlustel osalevatele valgetele inimestele. Aasia võistlejate rahaline seis tundub vähe kehvemaks olevat jäänud, sest nii Jaapan, kui Hiina olid üldse esindamata. Taist ja filipiinidelt samuti väga vähe võistlejaid. Seda aga kompenseerisid Vietnamlased päris rohkearvulise osavõtuga. Igatahes oli väsitav, aga ka palju emotsioone pakkuv päev. Väike ülevaade võstluspäevast SIIN
Ja õhtuti mõnusad melud mõnusas seltskonnas, kust sai nopitud ka mõned mõtted lohesurfivõistlusteks Eestis. Vaatame, kas midagi teoks ka annab teha.
Paraku jagus tuult vaid üheks võistluspäevaks. Nii sai siis agea veedetud eestlase kahvatu naha toonimisega ja lainetes bodyboardiga möllamisega. Ja lained on olnud täitsa vinged - mitte küll sellised, et päris surfilauaga peale minna, aga lõbus ikka.
Mõned hommikujooksud füüsilise vormi parandamiseks -. 5 kuud ilma surfamiseta on füüsisele totaalselt laastavalt mõjunud. Loodetavast saab see vorm reisi lõpuks natukenegi taastatud. Ja mu vietnami sõbrad räägivad nagu ühest suust, et ma olen paksuks läinud - ega ei saa vastu vaielda ka paraku.
Selleks korraks kõik. Nüüd vaja hakata sättima auhinnatseremooniale ja sellele järgnevale võistluste lõpuüritusele Pogo's.
Mõnus on!